Väikelinna elu

Oleme nüüd linnas tagasi ja meil on veel kaks poolikut päeva, otsustan siiski kindluses olevates džainide templites ära käia, siin asuvad Radžastani kõige kaunimad džainide templid, ehkki ka Jaipuri ja Jodhpuri ümbruses leidub neid  kui linnast välja sõita. 

Siinse linna kindlus on kolmest ainuke, mis ei ole muuseumiks tehtud, ehk kindluses on nn vanalinn, käib elu, avatud, turud, poed, võõrastemajad, restoranid. Ja need templid siis asuvadki kindlusemüüri sees, vanalinnas. Audiogiid  on kahjuks katki ja pean kõvasti LP lugema ning intenetis tuuseldama, et kui täpselt aru saan mis ja miks. Džainide pühamutes, nagu ka budistlikes puudub ristiusu kirikutele omane pompöössus, vertikaalsuse mõõde, mille eesmärk on sisenejale mõju avaldada ning talle ta tühisust näidata.
 Igaljuhul on kivikunsti nikerdused muljetavaldavad ning nende 6666 pühakute kuju on ümbritsemas iga templi siseseinu. Kujud  ehk nende pühakud näevad välja nagu istuvad buddhad aga erinevused on ka olemas- nende käed on alati rätsepistes istudes jalgadele juures koos ning nende silmad on alati pärani. Vägivallatust praktiseerivatel  džainidel ei ole jumalaid, kuigi nende templis on Višnu, Šiva, Parvati ning Ganeši kujukesi küll lae- ning seinakaunistustel, kuid nende meelest ei ole ühte ega mitut jumalat, vaid palju prohveteid. Ka ei usu džainid reinkarnatsiooni nagu kõik hindud. Džainism on indas suuruselt kuues usund ning ehkki džaine pole palju, on nad Indialastest enam haritud (kirjaoskus 97,1%, Indias keskmiselt 74,0), samuti näiteks riigi suurimad juveeliärid kõik nende käes, ning Ražastan on kindlasti üks suuremaid juveeliäriga tegelevaid osariike.

Kondan veel veidi linnas ja lähen hotelli postkaarte kirjutama, kahepeale paneme Jaisalmerist posti ligi 40 kaarti.

 

 

 

 

 

Järgmine hommik on meie viimane päev Jaisalmeris ning Tiiu on hommikul seitsmeni artiklit kirjutanud. Meie hotellimehed ei tee enam nägu, et nad võiksid meile viimasel päeval toa soodsamalt anda, kuna lahkume keskööl ja ega me eriti tingida ei oska ka. Hispaania poistelt saame teada, et nemad tingivad iga ruupia pärast ning on saanud siin hotelle ka 250 ruupia (3,5 €) eest tuba. Meie muidugi maksame nii, et vähe pole (12,5 € kahe peale ühe öö eest puhtas hotellis pole ju palju!)  aga pääseme kõvast tingimisest. Seekord me natuke tingime ja kõik mida me oma poolest ööst lahkumisest saame on see, et me saame toa hinnast maha riikliku maksu (booking comi kaudu hotelli reserveerides tuleb siin enamasti 8,7% maks otsa)  ning viimase öö eest tasume ikka tavalist hinda.

Päeval käime veel korra linnapeal postmarke ostmas ja tahan uuesti minna ühte poodi kus müüakse kohalike meeste ja naiste villaseid pleede, mida nad kannavad talve ajal. Need on imelised käsitöö meistrite sallid ja millegipärast müüakse neid ainult ühes riiklikus Khadi-poes (need ongi need fikseeritud hindagega Goverment shopid).  Hinnad on korralikud, tingida ei saa. Onu pakub meile teed ja näen juba kolmandat korda, et kui võtad endale aja teed juua, siis hakkavad ka hinnad kukkuma. Muidugi õudsalt tüütu on seda tseremooniat päevas mitmeid kordi teha, aga nii ta on ....alet tahad saada, siis istud ja jood. Hinnad kukuvad nii suhteliselt kiiresti  näiteks 650 pealt 400-le ja kui kauem istuks, küll saaks ka vähem. Asume pleedi-onuga juttu ajama, ta pakub teed ja peagi on mu pleedide hind paarsada ruupiat kukkunud. Lisaks saame kutse mehe maakoju, mis on siit ainult 15 km kaugusel. No ja siis me teeme muidugi seda mida kõik reisijuhid ja internet keelavad, istume kahe meile tundmatu mehe motokatele ja sõitame neile külla ...
Sorry, ema!

 

Vaevalt seitse tundi hiljem magame me juba oma 3-korruselises öörongi vagunis, teel Dehli poole koos nelja India armee sõduriga. Tjah, argpüksluse all me just ei kannata.