Postitused

Kuvatud on kuupäeva veebruar, 2015 postitused

Holitrall

Kujutis
Kohe kui Nepali jõuame, ootab meid ees megapidustus, hindude suur püha- holi! Millegipärast meenus kohe Karl Pilkinsoni Indiasse saabumine Holit tuntakse enam kui kevadist värvide pidu või isegi värvifestivali. 
Põhimõtteliselt nagu laste püha (mardipäev, helloween), aga kuna aasialased ongi väga lapsikud, siis näib see lõbu pakkuvat kogu rahvale lastest vanainimesteni.  Holi on hindude püha, mida tähistatakse peale märtsi alguse täiskuud siis jäetakse hüvasti talvega ning tervitatakse värviderohket tärkavat kevadet, ülistatakse viljakat maad ning tulevast saaki. Tavapärane on kõikide vastutulejate kallistamine (oo, õudu, vaesed introvertsed eestlased!) ja “Happy Holi” hõiskamine. Inimesed riietuvad valgesse ja alguse saab meeletu värvipritsimine, mäng kus ei ole vahet sool, vanusel ega ühiskondlikul seisusel.  Tegemist on ainsa hinduistliku peoga kus murtakse rangeid sotsiaalseid norme. 
Krišna olevat selliseid mänge mänginud oma hoidjatega…. No huvita...

Lugeda ja vaadata

Kujutis
Mängida ja puhata! Küll tahaks juba :-) Seekord mul  praktiliselt puudub ettevalmistusärevus ja isegi soov internetist infot jahtida. Klassikaline  enne-puhkust-peab-kõik-asjad-jõudma-ära-teha-ja-rohkemgi-veel  hullar on ka tööjuures ja lihtsalt ei taha õhtul enam internetis  olla. Samas, on hea turvaline teada, et mu reisisemu Tiiu on iga reisiga muutunud aina asjalikumaks - sel korral on ta juba varustuse ja planeerimise kunn! Ühesõnaga vanamutt võib nüüd jalad seinale panna, sest tema noored jüngid on suureks kasvanud ja võtavad planeerimistöö üle. Võtsin ette hoopis vanamoodsad info hankimise viisid- raamatud ja filmid:   Raamatud Alec Le Sueur „ Hotell maailma katusel“  Raamat jäi mul 2011 aastal läbiloetuna Borneo Nomadi hotelli raamaturiiulise. Eeldasin, et Kuthcing võib olla üks nendes linnadest mida eestlased Borneol kindlasti külastavad. Kuna me Tiibetisse ei lähe, siis lugemiselamus andis pigem kultuurilise meki sealse ...

Mugavuspaus

Kujutis
Tuleb täiesti uue pilguga vaadata oma varustusele. Mõistagi pealamp, vihmakile, fliis ja muud tavapärased asjad lähevad kotti, aga palju uusi asju ka. Ja need võtavad ruumi, rääkimata rahast (juba praegu on kulunud varustuse uuendamise peale kolmekohaline number): Matkasaapad (algul jalas, aga kui ei jaksa nendes olla, kus siis- koti küljes rippumas?), extra 2 kilo kirjas jälle? Soojad riided, märksa enam kui 1 fliis ja 1 pika varrukaga pluus. Pole veel pakkima asunud, aga karta on, et riided mis seni võtsid kaunis väikse osa kotist, asuvad nüüd märksa olulisemale kohale. Mis omakorda on minusuguse hipi maailmapilti spordivarustuse maailmas oluliselt lainendanud- kõik see vastik ja kole läikiv sünteetika paistab olevat tõsiselt mõistlik : sooja-, vihma - ja tuulepidav värk. Kole, aga praktiline! Magamiskott. Tõsi, see on ka varem jutuks tulnud, aga seni olen aasiatrippidel läbi ajanud Vietnamist ostetud siidimagamiskotiga ehk sisuliselt linaga. Eelkõige on sel juhul ...