Jälle puhkus!

Või ma ei tea, mis puhkus see on, kui joogas ei käi, ashramis ei ela, ajurveeda teraapiat ei tee, isegi veganite kokakursusele ei lähe? Unustasin öelda, et ka juturaamat edeneb vaevu, lähekülg lehekülje haaval edasi.

üks vanemaid ja askeetlikumaid ashrameid keset Lakshman Jhulat

See on kord kui me öömaja ei ette broneeri ning see tähendab, et peagi leiame end koos teiste hipidega mööda külalistemaju käimas ja hotelli otsimas. Kuskil pole vabu tube! Ühel vanamehel siiski on üks aknaga vastu kivimüüri avanev urgas 700 eest pakkuda. Lõpuks maandume Grand Galaxy 5.korruse rõduga toas. Puhas tuba ja vaade Gangesele läheb maksma 20 euri. Kuigi algselt on plaan mõni ashram elamiseks leida, siis peagi saab selgeks, et me ei viitsi oma 5. korruse tornist kuhugi kolida, broneerime hoopis Eestist saabuvale sõbrale toa enda oma kõrval.

Järgmisel päeval vantsime Ram Jhulasse Parmarth Niketani, roheliste aedadega pea 1000 inimest mahutavasse ashramisse. See on üks vanemaid (loodud juba 1942 aastal) ja populaarsemaid Rishikeshis. Ma ise mõtlen, et küllap seepärast, et see on nii roheline, paljude aedade ja saalidega - nii suur ehk anonüümne, mitte keegi ei märka kui sa hommikul 4:30 palvele, joogatundi või meditatsiooni ei jõua :-( . Vabandust, rikutud mõtlemise pärast.....

 Muidugi on seal kõik kohad enne ja pärast holi hõivatud. Ja aprillis algab niikuinii hindude palverännakute aeg, siis on raske isegi rongi- ja bussipileteid saada, rääkimata püha jõe ääres asuvatest ashrami tubadest. Parmarth`i koduleht soovitab bronnida kohad kuni 2-nädalat enne saabumist. Meil soovitatakse helistada peale 28.ndat, aga meie oleme selkeks ajaks ilmselt juba Rishikeshist lahkunud. Tea, kas holi tõttu või muidu ka näib neil seal valitsevat paras teadmatus, vabade tubade arvu ning inimeste hulga osas- kuuleme paratamatult pealt ühe joogatreeneri kursustele saabunud proua muret kes ei saa aru kas ta peab oma toast välja kolima või võib sisse jääda..
 Pole imestada, et Parmarth nii populaarne on, seal on Sai Baba näoga guru, tegeliku nimega Guru Purnima  ja tema eest pidevalt sõna võttev entukas proua. (Viimasel päeval satume Tähtsa Guru teele kui ta õhtuselt tseremoonialt tuleb, ning mees möödub meist 30 cm kauguselt, mulle peaaegu tundub, et ta teeb mulle silma! Soovnägemine?)  

Vaatame õhtust Ganga Aartile, esineb rahvamuusika kollektiiv, vist Iisraelist ning laseme end ümbritseda pidulikest kohalikest ja väga andunud välismaalastest fännidest. Huvitav kogemus!

 

Mis on Ganga Aarti?

See on emakesele Gangesele, keda ka hellalt nimetatakse Maa Gangaks - India kõige pühama jõe jumalannale pühendatud tseremoonia, mille sarnaseid leiab ka pühas linnas Haridwaris, samuti Varanasis.
(Tegelikult ka Kambodžas Tonle Saple järvel oli ühel novembrikuisel täiskuuõhtul taoline tseremoonia; samuti elasime märksa vähem pühaliku, kuid sarnase rituaali üle möödunud märtsis Kathmandus, Bagmati jõe kaldal)
Rishikeshi oma peetakse neist kõige intiimsemaks, sest korraldamises osalevad aktiivselt ashrami elanikud, sealhulgas noored hindud, kes on tulnud õppima veedasid. Alati näoga jõe poole peetav tseremoonia algab pühenduslaulude laulmisega, millele järgnevad palved ja hawan (puhastav püha rituaal tule ümber, mil preestrid keerutavad tuld kellaosuti suunas kuni see omandab jumaliku väe) ning viimaks õlilampide tseremoonia, mil lilledega vanikud koos lampidega jõkke allavoolu lastakse. Tseremoonia toimub iga ilmaga päikeseloojangu ajal. Märtsis on see õhtuti 6:30.

Üks võõras video youtubest, enda oma ei hakanud üles laadima, net siin na aeglane.

Kas te tunnete kedagi, kes sõidaks 5.päevaks Indiasse?! A vat, mina tunnen nüüd ühte. Lõunal peab saabuma Jorma ning hommik kulgeb meil vastuvõtu plakatit koostades ning arutades kuhu täpselt vastu minna- bussijaam näib hea kindel koht.

  

 Hommikul avastame, et tänavatel käib äge holi trall ning see tähendab, et eilsest päikseloojangust kuni tänase päikeseloojanguni peaks kõik pühi pidama. Toidukohad on meie halvaks üllatuseks hommikul suletud ja suundume oma hotelli kahte banaani ja ühte apelsini järama.
Äriettevõtted siiski sellist luksust endale lubada ei saa- juba 13-14 paiku avatakse esimesed söögikohad. Kella neljaks on juba kõik poed lahti. Siiski ei ole veel kõik pidulised ka õhtuks oma ametipostidele jõudnud- söögitellimine võtab mõlemal holi-õhtul ilmatu aja.
 Ka on lõunaks selge, et puhta riidega täna Jormale vastu ei jõua. Garderoobis ei ole midagi, mida võiks ekstra ära visata, nii et selga lähevad tavalised riided.

 

Kohal! (Jorma pilt)

Jormale bussijaama vastu me ei jõua, ta on kohal kiiremini kohal kui arvasime- ootab meid hoopis Ram Jhula silla juures (1km teisest sillast). Viime ta kohe oma lemmikkohta-Little Buddhasse sööma. Mina sel päeval rohkem ei jõuagi- jään hoopis haigeks. Ööseti hakkab Rishikeshis puhuma kaunis tugev tuul ning temperatuur läheb alla 20 kraadi. Hoiame akent ööseti pärani, sest mõnusalt jahe on. Aga teki unustasin täna peale tõmmata. Tunnen kohe hommikul, et nohu on käes. Õhtul lasen palavikul tõusta 39-ni, enne kui palavikualandajat võtan.
Söön ayurveda pille- ikkagi India, ei hakka mingit meditsiinilist jampsi sisse võtma.

Jään terveks järgmiseks päevaks voodisse.