Postitused

Kuvatud on postitused sildiga Goa

Aktiivne puhkus *

Kujutis
"Kas te olete britid või austraallased?" uurib meie hosteli perenaine Sheila hommikusöögilauas. Raputame pead ja Sheila astub telefoniga kellegagi vesteldes eemale, mõne minuti pärast on ta tagasi ja uurib kas me oleksime valmis tema venna filmis täna osalema. Nimelt on tal vaja helitaustaks valget inimest briti aksendiga ja kedagi paremat kui kaks eestlast lähedal ei ole. Miks mitte?! Just seda me olemegi ju oodanud- Bollywood ja India! "Vähemalt mingigi kasu on valge (loe: vähe päevitunud) olemisest" pobiseb Tiiu ja mul on samuti hea meel, sest juba kuuendat päeva takseerime oma valget nahka mis ei taha pruuniks minna. Tõsi, põhjalikumal uurimisel võib täheldada, et sinine varjund on hakanud kaduma.  Mina üritan kramplikult hoiduda kell 11-15 paistvast kurjast päikesest, Tiiu mitte, aga mingit vahet ei ole- oleme endiselt kaks valget selli. Hea on olla valge, kui see toob sulle Bollywoodi otse koju kätte. Teksti harjutamine " And cut" ...

Ikka veel venelaste paradiisis

Kujutis
Blogipidamise seisukohalt ei ole igavamat aega kui rannapuhkus. Keegi ei viitsi lugeda sõin-ujusin-päevitasin-sõin postitusi. Aga millest muus on keskealisel inimesel puhkuse ajal rääkida?!  Sellest, et kõht käib hästi läbi ja raamatute lugemine on kuradi mõnus?  Peole meid kummagi ei tõmba, algselt vist käis läbi mõte, et läheks äkki ikka Palolemi randa kasvõi kaheks päevaks vaatama, aga kui teisel õhtul kuskilt kaugelt muusikatüpsu bangalosse kostis, siis ohkasin õnnest, et on siiski võimalik ilma kõrvatroppideta magada. Vat ei igatse enam neid Shianoukville randu. Sinna see mõte ka jäi...   Päikse käes kannatab olla ainult peale kella 15.00 või väga vara hommikul. Kõige mõnusam on enne päikseloojangut kuskil 16-17 vahel. Tiiu oli paar päeva migreeniga pikali, lauspäike ja kuumus lõi uimaseks- ühel päeval oli siin 35 kraadi, internetis kirjutati: feels like 38-39 C . Kolmandal päeval otsutame väheke oma pekke tuulutada ja erinevalt neist 4-st (terves Benaul...

Kohal

Kujutis
Keskealisena on reisimine ikka palju väsitavam kui nooremas eas, seevastu hea uudis on see, et keha väsib nii kiiresti ära, et uni tuleb isegi lennukis  ja lennujaamas (küll vaid veerand- ja pooltunniks). Seetõttu olime hotelli jõudes küll kergelt zombid, aga ikkagi elus. Elul pole viga, harjume India toidu ja inimestega. Mõnest pildist on küllalt: Härra ujutas oma härga ja sellest sai kohe turistitõmbenumber 1.  Meie majakesed  Kui asjad on juba lahti kraabitud, aga pole veel harjumusi kuhu neid panna Enam rohkem rannas ei saagi elada.... Ehk võib esimese päeva kokkuvõtteks öelda, et Tiiu ütles hommikul kell 10.00 mullle ( jõudsime randa napilt 18 tundi tagasi) et võib-olla peaks Rishikeshi asemel reisi lõpuks ikka siia  tagasi tulema. Goasse? Tõsiselt?!  Läheme nüüd maad avastama!  Tervisi Benaulimi rannast! K.