Matk algab alles kell 14:00 tuuri-firma kontori eest.
Istume džiipi koos meie giidiga, ning kahe habetunud hispaania kutiga. Tore,
lõpuks ometi kutid! Hiljem liitub meiega
veel üks saksa paar, kes alustas 24h kaameli-safarit samal hommikul.
Esimesena jõuame 170-aastat tagasi ühel ööl ootamatult täiest mahajäätud Kuldhara külla. Meie giid vuristab hästi kiiresti loo
mingist maharadžast kes armus selle braahmanite kastist pärit küla kaunimasse neidu ning käis pidevalt tüdrukuga juttu puhumas, lõpuks tekkis nende vahel armastus, aga tüdruku vanemad ei saanud tüdrukut ära anda, sest mees oli valest kastist. Maharadža käis pidevalt küla ümber luusimas, kas tüdruku vanemad ümber
ei mõtle. Küla ei tahtnud tüdrukut talle anda ning külaelanikud ähvardasid isegi lahkuda kui maharadža neid rahule ei jäta. Maharadža aga ei
jätnud küla rahule ja peale seda kui ta oli ähvardanud kõik maha tappa ja
põletada, lahkus kogu küla teadmata suunas. Sellest ajast alates on küla maha
jäetud, arvatakse et siin lasub needus.
Teine lugu räägib sellest, et kohalik valitsus surus 13. sajandil oma väikse Pali kuningriigi loonud, hiljem selle kaotanud, kui töökatele ja tugeva kogukonna tundega ja peagi taas jõukaks saanudd külaelanikele kõvad maksud peale ning neil ei jäänud üle muud kui lahkuda. Igaljuhul on selliseid, vaid ühe ööga mahajäätud külasid, ümbruskonnas 84 ning nende kadumise lugu pole tänaseni selge. Väidetavalt kummitab siin kõvasti, sest Indiatoday andmetel on India Paranormaalne ühing täheldanud siin ebatavaliselt aktiivset liikumist.
 |
Kõrbeoaas
|
Järgmine peatus ongi juba Tejci küla,seal meil pikalt ringi
vaadata ei lasta, kell on peaaegu viis ja me peame ju jõudma imelist kõrbe päikseloojangut
vaatama. Toredad loomad pikutvad maas ja
loodan oma tohutu empaatiavõimega nad ära võluda. Ilmselgelt jääb seda loomade jaoks väheseks, üks peaaegu hammustab mind. Lõpuks roningi kõige
noorema-8 aastase veidi pulstunud lakaga kaameli otsa ja teekond võib alata.
Sadul on mul kahjuks erakordselt ebamugavalt ettepoole vajuv ja sisuliselt
ripun ainsa käepideme otsas, jalad surevad vahepeal ära ja üritan mingit
rist-iste sarnast poosi sisse võtta. Pissihädast ei söanda iitsatadagi.
 |
| Giid sidus meile rätid pähe ta enda sõnul afganistaaani mafia stiilis (Tiiu pilt) |
Kella 7 paiku jõuame laagrisse ja päikeseloojanguni on vaid loetud minutid,
meie kaamelitejuht Papu on juba toidupottide juures askeldamas ning kõik
juurikad on tal puhastatud. Toit saab kuidagi jube ruttu valmis, sakslased on
laagrisse tellinud õlut ja ka meie võtsime Tiiuga kahepeale ühe Kingfisheri
(kõrbehind 2,7 €). Õlu joodud koguneme kõik toidupottide ümber oma kätega naane
valmis tegema. Meie üleeilse kokakursusega siin uhkeldada ei saa, taignarulli
kasutada ei saa ja õhukesed plätakad tuleb kätega plaksutades valmis saada. Plaksutame taigna käte vahel ümmargusteks pannkookidesse ja see läheb lõkkepannile.Jumala tore, on kes saab ühe auguga,kes kahe auguga plätakad ja kõik on väga
rahul. Meie giidil Sival on tuju parem, ta tahab proovida mu
kõrvarõngaid (millegipärast paljud mehed kannavad siin mõlemas kõrvas väikest
sätendavad kõrvarõngast) omale kõrva panna ja küll ta katsub mu sõrmuseid,
jalavõrusid, punub patse mu sarongi äärtesse ning õhtu edenedes katab mu jalgu
liivaga ja siristab seda pükstele ja kutsub liivadüüni otsa (would you like to
go to roof to see the stars) – tähti vaatama. Oheh kui tüütu,
tahaksin juba magama minna nendesse ägedatesse vooditesse, aga ei saa ju
esimesena minna, kui niipalju tähti on vaja vaadata. Taevas on peaaegu täiskuu
ja see valgustab kõrbe nii selgelt, et pealampe ei lähegi vaja, seetõttu ei ole
ka tähistaevas nii pöörane kui augustis näiteks Setumaal. Aga kohalike sõnul on
noore kuuga siin tunne, et tähed on peaaegu käega katsutavad.
Kõige ägedamad on kaks 13-aastast külapoissi, siitsamast lähedalt külast pärit, kes kahe tähtsa giidimehega kaasas, talutavad kaameleid, aitavad süüa
teha ning õhtu naelaks kujuneb pott-trummide bänd, poisid laulavad meile ühe rahvalaulu.
Nagu rahvusvahelises laagris kombeks, palutakse nüüd turistidel laulda- kõik on
nii kuramuse tagasihoidlikud ja ma ei jõua ära oodata kui ma oma tavapärase „Ei
meelest lähe mul iial...“ lauluga lagedale tulla saan. Sakslanna Laura laulab
veel ühe saksa laulu, Hispaania kutid ei ilmuta mingit soovi laulda, kuid Tiiu
sõnul piisaks sellest ka kui nad öö läbi näiteks omavahel muliseksid, sest nende
kaunis keel on lihtsalt äiutav.
Meie kõrbemuusikute unelaulu saab kuulata
siit
Öö on erakordselt mõnus ja mulle jubedalt meeldib kuidas soe
kõrbetuul nägu paitab. On nii soe, et fliisi ei lähekski tegelikult vaja, soojad
matkasokid on mul jalas ning magamise ajaks tõmban teki siiski pähe, sest tuuleke
on olemas ja enne päikesetõusu lubab kuni 19-20 kraadi. Magan siin ühe oma India reisi kõige parema une. Pole külm, pole palav, tekk on mõnusalt raske
ning pole putukaid, ning silmaklapid hoiavad meid unenäos isegi siis kui on
kuulda, et meie kokk-giid Papu pottidega klõbistama hakkab.
 |
| Hommikujooga düünides |
 |
| Liivasahistaja - 23.aastane! |
Õnneks on mu liivasahistajal hommikul halb tuju ja ma ei pea ta püüdlikku flirti taluma ning ta
magab seni kuni me oleme oma asjadki kokku pakkinud. Istub džiipi ja sõidab
Papuga meid külla ootama. Tänasteks saatjateks saavad kaks külapoissi, üks
juhib ees ja teine turistiraja lõpus, et keegi pikalt maha ei jääks.
Pikka jokutamist ei ole, hommikune pudru ja puuviljad keresse, igaüks saab
topsi chaid ja teele minek. Tagasiteel jagatakse kõigile pudel vett, ning seda
ühe käega seljakotist õngitseda ning teisega kaamelit juhtida tundub juba väga
šeff. Tagasiteel juhivad kõik oma
kaameleid ise, nende kontrollimine on nagu hobustel- tuleb nööridest
sikutada-sakutada vastavasse suunda kuhu kaamelit pöörata tahad, samuti hoo
andmiseks sikutada nöörides ning samaagselt jalgadega külgi müksida; kui väga
jõuliselt nööridest tõmmata siis istub kaamel maha, et ta aga teeb seda kahe järsu jõnksuga,
siis ootamatul hetkel on suhteliselt kerge sadulast pudeneda.
 |
| Pildistas Tiiu |
 |
| Pildistas Tiiu |
Sahara Travelsi firma on juba 25 aastat vana ning üks esimesi kes jaisalmeris
kaameli-matku korraldama hakkas. Nüüd on pakkujaid sadu ja suuremad tegijad on
endale valitsuselt erinevad maatükid välja kaubelnud. Tundub vist et, Sami ja
Kuhri ümbruse maad on eramaad ning matkafirmade tasu läheb otse kohalike
maaomanike taskusse. Meie siseneme rahvuspargi territooriumile ning Siva sõnul
on ainult nende firmal eksklusiivne õigus Teijci küla ümbruses nendel düünidel
matku teha- valitsus (tõenäoliselt mõni selle korrupeerunud liige) saab selle
eest kaunis kopsaka rahasumma aastas. Poisid hoolitsevad kõrbe eest
normaalselt- prügi korjatakse kokku ning vetsupaberite jaoks on eraldi kast-
paberid põletatakse hiljem lõkkes. Kui
teel märkame mõnd turistide käest lendu läinud veepudelit, siis need korjatakse
kenast üles. Kõrbesse jääb vaid ohtralt kaameli sitta.
