Sattusin eile lugema psühholoog Tõnu Otsaga
intervjuud. "Inimesed on harjunud mõtlema suurelt, aasta ja kuu kaupa, kuid elamise ühik on päev. Tähtis on, kuidas inimesena elada päikesetõusust loojanguni."
Hommikul kell 9.00 selgub hotellis, et peale meie ei taha pühapäeval ükski turist vaatamisväärsustega tutvuma minna, sestap pakutakse meile privaatset autojuhti 1200 ruupia (17 euro) eest päevas. Saaksime ise muidugi neis viies paigas tuk-tukidega käia, vaja 2-3 otsa teha, aga igakord muudkui kauple.... Teisalt, bronnitud autojuhiga linnapeal tiirutades tunneksin ennast nagu turist. Või täpsemalt: 50-aastane turist.
 |
| Linnapalee keskel asuv Chantra palee,külalistemaja Maharadža sõpradele |
Viimaks otsustame ikka omal käel templitesse minna, kaugemale Merevaigu kindlusesse (Amber fort) viivad kohalikud bussid 20 ruupia eest ja buss nr 5 on korralik AC-ga buss, kus peenemate kastide inimesed sõidavad. Etteruttavalt olgu öeldud, et kogu tuur saab meil tehtud 550 ruupiaga (6,7 eurot) sh ka muuseumipiletid (üliõpilastele palju odavam).
Alustame Linnapaleest (City Palace`st) ja Jantat Mantarist-Kuningligust observatoorimist Viimases giidi ei võta, kui see meid ilmselgelt ka palju ei aitaks (LP soovitab samuti soojalt), lihtsalt niivõrd kaugel oleme astronoomiast ja füüsikast. Maharadžade loodud sajandeid vanad astronoomilised vidinad on küll muljetavaldavad, aga ma pole kuigi kindel, et ma ka eestikeelse jutu puhul aru saaks mismoodi seda päikese kaugust maast vanal ajal mõõdeti. Tiiu ei suuda kuidagi varjata oma pettumust, kuigi löntsib püüdlikult kogu muuseumi läbi.
 |
| Natuke kauplemist (muuseumipoes) ei tee kellelegi paha |
 |
| Jantar Mantar- 19 objektist koosnev India kummaliseim observatoorium aastast 1738. |
"Nimi "Jantar Mantar" (loe: dzhantar mantar) tähendab tõlkes "taevase harmoonia mõõtmise instrumente". Indias asub neli vana observatooriumi. Nagu dinosaurusedki, on nad suured, kohmakad, kuid ometi atraktiivsed. Ka astronoomia ajaloo seisukohalt kujutavad nad endast umbteed, nii nagu hiidsisalikud liikide evolutsioonis. Tänu hiigelmõõtmetele suudeti seal küll vajalikke vaatlusi ja koguni mõningaid astronoomiliste tabelite täpsustusi teha, kuid kaugel Euroopas oli juba alanud kergete optiliste teleskoopide võidukäik. Väljasuremine on kõige kohmaka ja kohanemisvõimetu saatus. Ning põnevaks muuseumieksponaadiks saamine, mis seal salata. /-/-/
Et Jai Singh pidas metall-instrumente oma väiksuse ja mobiilsuse tõttu ebatäpseteks ja vigasteks, otsustas ta selle mõõtmistäpsuse igavese probleemi lahendada mastaapsuse abil. Kõige pilkupüüdvam struktuur Jantar Mantaris on gnoomon - suur päiksekell ehk Samrat Yantra. Öeldakse, et selle maailma suurima päiksekella täpsus on 2-3 sekundit, kuid loomulikult ei näita ta mitte India vööndiaega, vaid kohalikku päikseaega. Peale kohaliku aja saab selle ja analoogiliste instrumentidega määrata hetke, kui Päike läbib meridiaani, viseerida taevakehade kõrgusi, ennustada kuu- ja päikesevarjutusi."
Ülo Suursaare poolt kirja pandud tekst pärineb siit >>>
 |
| Erinevalt meist näisid hindud väga astronoomia huvilised, kõik kuulasid tähelepanelikult ja liikuid hoogsalt giididega ühe objekti juurest teise juurde. |
Järgmisena bussireis Amber forti. Kui kõiki vaatamisväärsusi tõsiselt külastada, siis väsivad jalad kolmanda juures juba väga ära. Hawa Mahal, Roosa linna Jaipuri tuntuim sihtpunkt jääbki meil seestpoolt nägemata, kell pool viis oleme juba bussijaamas ja ostame omale uued piletid Jodhpuri. Kuna jõuame ilmselt kell 1 öösel kohale, siis broneerime kiiresti booking.comi kaudu järjekordses Heritage hotellis imelise sviidi. Hind seekord 17 euri öö. Kindlasti saaks kohapeal alet, sest siin pole praegu hooaeg, kui vaid oleks kellega öösel kaubelda.
 |
| Hawa Mahal-Jaipuri sümbol. Maja,mille üks Jaipuri maharadzhadest ehitas ainult selleks, et tema konkubiinid saaksid jälgida tänaval toimuvat elu, kuna nendel naistel ei olnud võimalik haaremist kunagi lahkuda. |
 |
Amber Fort on ka lihtsalt mõnulemise koht. Tasuline on seal ainult muuseum.
Tohutu kindluse territoorium on hindudele mõnusaks puhkuse ja piknikuveetmise paigaks. |
 |
| Kindlust ümbitseva järve keskele on ehitatud kuninglikud aiad |
 |
| Ootame oma kella 17.00st bussi |
 |
| Buss korralik, nad ise nimetavad neid kõige uhkemaid turistibusse Volvo bussideks |
 |
| Istmetega buss. Reisi ajal olime meie ainukesed välismaalased bussis,üks somm sõitis ka poolteed (Pushkarini) kaasa. Üldse tundub siin kuidagi, et väljakaid ja turiste on vähe. Kus nad kõik on - Goas? |
Bussisõit on parajalt raputav, kokku tehakse 3 peatust (pikem söömiseks) ja magada ei õnnestugi. Pool kaks öösel pannakse meid Jodhpuri bussijaamas maha ning koheselt ümbritseb meid ligi viisteist mustade hiilgavate silmadega meest, kes uurivad kuhu läheme. Annan paberitüki hotelli nime ja aadressiga ning üks nupsik on valmis meid sinna saja ruupia eest viima. Lonely Planet ütleb, et mis ka tuk-tuki mehed ei küsiks, õige hind on 50 ruupiat. Seisame tükk aega vaikuses, kumbki osapool oma hinnast ei tagane. Ei salgagi, et tegelikult on hirmus küll. Kõik kohalikud on neile vastutulnud autodesse kadunud ja pimedas bussijaamas oleme ainult meie – kaks valget naist ja tosin hiilgavat silmapaari. Vahime üksteist vaikuses, vahivad peamiselt nemad, mõnel on lausa suu ammuli. Kas ka ila tilgub, seda ma ei julge nii täpselt vaadata.
Ükski tuk-tuki mees põhiküsijat soodsama pakkumisega üle ei trumpa, selge, et siin valitseb kindel kord ja on kindlalt teada kes järgmise sõidu teeb. Vaikuse katkestab üks mees, kes vist ainsana peale numbrite ütlemise ka enam inglise keelt mõistab. "Öine hind on 100 ruupiat, nii on ja kõik. Teisi hindu öisel ajal pole." Läheme tuk-tuki peale. Ega me veel ei tea kuhu ta meid viib, aga mis valikuid veel oleks? Ja tegelikult ei olenudki ju selles 50 ruupias asi, vaid kauplemises.
Veerand tundi hiljem oleme vanalinnas ja saame aru, et kui meie hotellis nagu mujalgi vanalinnas on metallist raudvõred äriruumide ustele ette lastud, siis mingit lootust küll enne hommikut hotelli saada ei ole. Aga vanalinna tänavad on mingil määral valgustatud ja ringi liigub ka üksikuid inimesi. Feels like almost a home :-)
Viimaks leiame oma hotelli sildi. Võiksin peaaegu tumedate silmadega tuk-tuki poissi suudelda, et ta meid elusana bussijaamast kohale tõi, aga ilmselt pole ma tänavalampide valguses enam kuigi kaunis valge maadam, hiljem hotellipeegist näen, et ripsemetušš on mulle bussis magades vahvad pandakaru silmad joonistanud. Ah seda siis need tumedad silmad seal bussijaamas vaatasid. Ja mina veel arvasin, et nad on pimestatud mu põhjamaisest ilust!
Vahemärkusena olgu öeldud, et oodatud pöörast jõllitamist ja pildistamist siin Radžastanis peaaegu ei toimugi. Veidi pettunud? Natuke vist küll, eile hakkasin isegi mõtlema et äkki olen nende jaoks nii kole. Enesehinnangule selline ignoreerimine küll hästi ei mõju, on hakanud siin tunduma et oleks vaja 5 kilo alla võtta ja mingi nipiga kümne aastat nooremaks saada....
Elamise ühik on üks päev.
