Hommikul joo oopiumi, õhtul söö hõbedat
Näib, et selle Radžastani kombega võib kokku võtta meie teise päeva Jodhpuris, Tiiu muidugi oleks tahtnud lõunaks ka veel rummi juua...
Otsustasime õhtul, et siiski läheme sinna turistikale külatuurile Bishnoi küladesse. Mees, kel meie tänaval turistiputka (bussi- ja rongipiletid, külatuurid, autod lähimatesse linnadesse jne) ütles otse välja, et tema arvates on see 80% kunstlik ja 20 % autentne. Mis siis ikka: ka 20% elu linnast eemal on midagigi. Hommikusöök jäi varase tousmise tõttu söömata, kuid lootsime autojuhiga kaubale saada, et kuskil teeäärses chai- putkas ehk kiire peatuse teeb. Sõit algas hoogsalt ja kolmveerand tundi hiljem istusimegi ühe bishnoi mehe koduhoovis ja jõime hommikusöögiks oopiumi. Eks ta vähe imelik oli (tühja kõhu peale) aga meie autojuhi sõnul on vaikses koguses oopiumi omamine nende osariigis (või Indias?) lubatud ja see on teadaolevalt parim arstirohi, näiteks väikestele beebidele on selline süüta ravim parim valuvaigisti üldse. Oopimi suitsetamine seevastu näib siiskandis olevad illegaalne ja kummalisel kombel on suitsetamine siin üldse ebaharilik- suitsetavaid mehi peaaegu ei kohtagi. Rüüpame paar peotäit oopiumi ja kui sellest mingit kasu tõuseb, siis ehk see, et enne lõunat meil kõht tühjaks ei lähegi.
Bishnoi hõim on kuulus sellepoolest, et nad on suured puudekallistajad, ehk hindud muidugi nii pehmelt neid ei kirjelda, pigem lausa nii, et nad on agresiivsed ja vägivaldsed kõigi vastu, kes kes ei kaitse puid ning elusloodust. Hõim on hindude ja moslemite seguna tekkinud enam kui 500 aastat tagasi ning nad on Indias ühed vähesed kes muide matavad oma inimesi, mitte ei põleta neid. Bishnoi kogukond järgib 29. reeglit. Päris kogemata juhtus seekord, et ma ei olnud sinistes riietes (In ancient India, the blue color used to be obtained from indigo. Thus it’s possible that the Guru wanted to stop destruction of this wild shrub or promote its cultivation in lieu of other life supporting crops.Blue is the color of death, poison (Indian Mythology- Lord Shiva). It is also thought that the blue color does not reflect the harmful ultraviolet rays but absorbs them, which is a major health hazard)
Järgmine peatus - 12 km teelõik Bishnoi külade vahel, mis on seni veel inimtühi kõrbemaastik, heal juhul võime kohata musta hirve (emased pruunid) ja neistsikurge (lad. keeles crus virgo), kes suveks lendab venemaale. Näeme neid kõiki ja see pole eriti raske, sest kõrbes on üks väike järveke, milles vett väheks jäänud, muide viimane korralik sadu oli siinkandis 2013 aastal. Kuid järv meelitab loomi-linde ja sestap on siia ka vastav vaateplatvorm ehitatud.
Teepeal räägib vuntse keerutav onu, meie džiibijuht, meile asjalikult India kastisüsteemist, kommetest ja küladest, ühtlasi ka sellest kuidas ta oma 25-džiipiga turismiettevõttes juba pea 16 aastat töötanud on. Lisaks on tal ametliku töö kõrval ka oma isiklik äri. Nimelt korraldab onu enda majas leopardi-vaatlusi ja küla-elu olu. Kõike seda vaid 10-km kaugusel Jodhpurist! Tõestuseks otsib ta oma nuputelefonist mõned pildid- tõesti, 2 leopardipilti on olemas ning ka pilt ühest David Attenboroughi välimusega briti vanamehest, kes olla onu juures kolm ööd-päeva külaelu nautinud. Mõttes kalkuleerin juba mis meile bussipiletitest loobumine kaasa tooks ja kui palju see meie Jaisalmeri kogemust muudaks... Just selliste onklite pärast tasukski Indiasse tulla. Kuid enne kui me järgmisse külas olevasse paika astume, saab meie autojuht mesilaselt nõelata ja see muudab tema tuju kardinaalselt,- mõni tund hiljem on ta juba silmnähtavalt tujust ära ning päeva alguses pidevalt kõlanud "Yes, madam, no madam" kostab nüüd ainult 6-7 korda pooltunnis. Templitrüki paik ja nn potitehas on hästi maskeeritud poed. Kena perepoeg demonstreerib templitrüki põhimõtet ja seda kuidas värvide segunemist vanal ajal savikihiga katmisel välditi, kuid lühikesele harivale osale järgneb pikem kangamüügi osa. Tiiu ostabki siit ühe voodipesu komplekti (Kärt, sa saad siit omale piknikulina) makstes minu hinnangul 2-3 korda rohkem kui kangas linnas maksaks, aga las ta jääb. Sõbra jaoks pole ju millestki kahju. Potikeerutaja ei saa midagi- keraamikat ostsime Nepalist Bhaktaburist ja kes neid õlilampe jõuab elu jooksul ära kulutada...
Viimase peatuse kohta kuulsime juba eile oma hotellis peatuvatelt turistidelt ette, et see on eriti turistikas paik nn village factory, kus siis kogu ümbruskonna käsitöömeistrite töö suuremateks vaipadeks, tekkideks, voodipesuks või sallideks-pleedideks vormistatakse. Külatädide poolt kuus kuud tikitud toodetele aetakse siin tunniga nurgad ning kandid külge, pakitakse ning saadetaks üle ilma soovijatele. On odavaid ja kallimaid asju - suuri villaseid pleede mis maksavad 70-100 euri (kui tingida, saaks kolmandiku maha kindlasti) ja 18 euroseid siidi-viskoosi seguseid salle. Hinnad on ilusatel asjadel üüratud, eks siin ongi igas ruumis lausa kauplemise lavad- tuuakse teed ja kaubeldakss tunde. Peamiselt tulevad siia hulgiostjad, kuid ka välismaa turist võib ootamatult palju raha sisse tuua.
Kogemata ajan hinnad segi ja jutt 97 eurot salli eest maksvast prouast levib ilmselt kaugemale, sest tuuakse teed ja laoruumi astub omanik.
Lahkelt pakub ta meile oma hotelli Jaisalmeris (meie järgmine sihtpunkt) ja tema jaoks ei ole raha üldse tähtis, ta niikuinii saab oma papi sellest suurest kangaärist ja Jaisalmerisse, oma kodulinna on ta ehitanud hotelli ainult meelelahutuseks, et mõnikord tüdrukutega vallatleda, nii ta märgibki vuntsinurka muheledes. Viimased kolm kuud on ta hotell Bollywoodi filmitegijatele välja renditud ja hetkel ta ei otsi raha vaid häid retsensioone valgetelt turistidelt. Mees uurib mis inimesed me oleme, mis tööd teeme ja lõpuks on ta peaaegu valmis oma hotellitoa toa ka 500ga andma. Kõige lõpuks selgub, et ma ajasin rahanumbrid sassi ja minust ikka pea 70 eurose pleedi ostjat ei ole. Kõik lohutavad välisma madaami, et ta India tekstiilikunsti nii häbitult odavaks pidas.
Sõidame kodupoole ja meie Vunts on silmnähtavalt tujust ära. Ta isegi ei vii meid hotellini ära, vaid poetab meid turuväravate juurde.
Järgmine peatus - 12 km teelõik Bishnoi külade vahel, mis on seni veel inimtühi kõrbemaastik, heal juhul võime kohata musta hirve (emased pruunid) ja neistsikurge (lad. keeles crus virgo), kes suveks lendab venemaale. Näeme neid kõiki ja see pole eriti raske, sest kõrbes on üks väike järveke, milles vett väheks jäänud, muide viimane korralik sadu oli siinkandis 2013 aastal. Kuid järv meelitab loomi-linde ja sestap on siia ka vastav vaateplatvorm ehitatud.
Teepeal räägib vuntse keerutav onu, meie džiibijuht, meile asjalikult India kastisüsteemist, kommetest ja küladest, ühtlasi ka sellest kuidas ta oma 25-džiipiga turismiettevõttes juba pea 16 aastat töötanud on. Lisaks on tal ametliku töö kõrval ka oma isiklik äri. Nimelt korraldab onu enda majas leopardi-vaatlusi ja küla-elu olu. Kõike seda vaid 10-km kaugusel Jodhpurist! Tõestuseks otsib ta oma nuputelefonist mõned pildid- tõesti, 2 leopardipilti on olemas ning ka pilt ühest David Attenboroughi välimusega briti vanamehest, kes olla onu juures kolm ööd-päeva külaelu nautinud. Mõttes kalkuleerin juba mis meile bussipiletitest loobumine kaasa tooks ja kui palju see meie Jaisalmeri kogemust muudaks... Just selliste onklite pärast tasukski Indiasse tulla. Kuid enne kui me järgmisse külas olevasse paika astume, saab meie autojuht mesilaselt nõelata ja see muudab tema tuju kardinaalselt,- mõni tund hiljem on ta juba silmnähtavalt tujust ära ning päeva alguses pidevalt kõlanud "Yes, madam, no madam" kostab nüüd ainult 6-7 korda pooltunnis. Templitrüki paik ja nn potitehas on hästi maskeeritud poed. Kena perepoeg demonstreerib templitrüki põhimõtet ja seda kuidas värvide segunemist vanal ajal savikihiga katmisel välditi, kuid lühikesele harivale osale järgneb pikem kangamüügi osa. Tiiu ostabki siit ühe voodipesu komplekti (Kärt, sa saad siit omale piknikulina) makstes minu hinnangul 2-3 korda rohkem kui kangas linnas maksaks, aga las ta jääb. Sõbra jaoks pole ju millestki kahju. Potikeerutaja ei saa midagi- keraamikat ostsime Nepalist Bhaktaburist ja kes neid õlilampe jõuab elu jooksul ära kulutada...
 |
| Meie Vunts |
Kogemata ajan hinnad segi ja jutt 97 eurot salli eest maksvast prouast levib ilmselt kaugemale, sest tuuakse teed ja laoruumi astub omanik.
Lahkelt pakub ta meile oma hotelli Jaisalmeris (meie järgmine sihtpunkt) ja tema jaoks ei ole raha üldse tähtis, ta niikuinii saab oma papi sellest suurest kangaärist ja Jaisalmerisse, oma kodulinna on ta ehitanud hotelli ainult meelelahutuseks, et mõnikord tüdrukutega vallatleda, nii ta märgibki vuntsinurka muheledes. Viimased kolm kuud on ta hotell Bollywoodi filmitegijatele välja renditud ja hetkel ta ei otsi raha vaid häid retsensioone valgetelt turistidelt. Mees uurib mis inimesed me oleme, mis tööd teeme ja lõpuks on ta peaaegu valmis oma hotellitoa toa ka 500ga andma. Kõige lõpuks selgub, et ma ajasin rahanumbrid sassi ja minust ikka pea 70 eurose pleedi ostjat ei ole. Kõik lohutavad välisma madaami, et ta India tekstiilikunsti nii häbitult odavaks pidas.
Sõidame kodupoole ja meie Vunts on silmnähtavalt tujust ära. Ta isegi ei vii meid hotellini ära, vaid poetab meid turuväravate juurde.
 |
| Melbourne,Paris, New York,London- ostjaid jagub |
 |
| 97 eurost pleedi ei taha, no siis äkki seda roosat tekki, kuldse elevandiga? |
 |
| Jälgi kuti nägu- no palun osta kaunis välismaa maadam! |
 |
| Mees, kes teab kuidas elada |
Edasi kindluse kõrval asuvatesse kõrbeaedadesse!
 |
| Imelik on see India ikka, tänavatel vedeleb rämps ja plast, aga teeäärde liiva sisse istutavad nad värvilisi lilli |
Kindluse kõrvalasuvaid kõrbeaedu kiidab ka Lonely Planet, paik kus võtta aeg maha linnakärast. Kui jõuame pargi väravatesse siis kangastub mul mõttes kõrbeaed kui romantiline, valdavalt väheste madalate taimedega park, kus on puudevarjus väikesed pingikesed, mõned lehtlad. Aga midagi sellist ei ole.
Otsustame kohe alguses, et võtame endile giidi, muidu muutub see lihtsalt lõunases 35-kraadises kuumuses puu alt puu alla kappamiseks. Botaanikas oleme sama tümmid kui astronoomias, ei ole asja parandanud ka Fred Jüssi loengute kuulamine :-).
Poiss kes meile piletid müüb, kamandab oma nurgas istuva sõbra letti ja tuleb meile ise giidiks. Vikramsingh on ülikoolis õppinud ajalugu, aga see teda enam ei eruta. Kaks aastat töötas ta kindluses giidina, aga oma praegust elu pargigiidina naudib ta kordi rohkem, siin on lihtsalt nii mõnus rahulik töö,mõnikord vaid 2-3 tuuri päevas. Meiesuguseid kes valmis 2-3 tundi liiva sees madalate põõsaste vahel jalutama, ei kohta siis sageli- puhas rõõm poisile! Ka ei unusta Vikram mainimata, et antud ametikoht annab talle palju rohkem vabu päevi aastas, koguni kaks kuud- mai, juuni ning kõik oma botaanilised teadmised on ta omandanud töö käigus, alguses vaadeldes vanemaid kolleege tööd tegemas, hiljem ise õppides ja loodust vaadeldes. Tiiu meelest on kutil unistuste töö!
Veedame Vikramiga hilise pärastlõuna pargis ja mu põsed on täiesti väsinud vatramisest. Ei-ei, Vikram saab ka muidugi rääkida, aga mul muutkui vaja küsida ja ah-sootada ja no-nootada ja olla muul moel viisakas ja kena. Sellistes oludes ma eelistaksin rännata eriti jutuka sõbraga, kes võtaks löögi endale ja ma saaks vaikselt taga löntsida ja mõtiskleda. Korraks võtabki Tiiu jutlemise enda peale, kui nad Vikramiga hakkavad kohalikkust rummist rääkima. Poisi lemmik on "Old monk" rumm ja peagi ohkab Tiiu: "Oh, I am feeling it I need one righ now" Vikram hakkabki pakkuma kuhu võiks peagi koos rummi jooma minna (kas ma mainisin, et väljas on põrgukuumus- 35-kraadi vähemalt).Siin pean ma korraks noori katkestama ja meelde tuletama, et meil on noore preiliga kokakursus kohe algamas.
Otsustame kohe alguses, et võtame endile giidi, muidu muutub see lihtsalt lõunases 35-kraadises kuumuses puu alt puu alla kappamiseks. Botaanikas oleme sama tümmid kui astronoomias, ei ole asja parandanud ka Fred Jüssi loengute kuulamine :-).
Poiss kes meile piletid müüb, kamandab oma nurgas istuva sõbra letti ja tuleb meile ise giidiks. Vikramsingh on ülikoolis õppinud ajalugu, aga see teda enam ei eruta. Kaks aastat töötas ta kindluses giidina, aga oma praegust elu pargigiidina naudib ta kordi rohkem, siin on lihtsalt nii mõnus rahulik töö,mõnikord vaid 2-3 tuuri päevas. Meiesuguseid kes valmis 2-3 tundi liiva sees madalate põõsaste vahel jalutama, ei kohta siis sageli- puhas rõõm poisile! Ka ei unusta Vikram mainimata, et antud ametikoht annab talle palju rohkem vabu päevi aastas, koguni kaks kuud- mai, juuni ning kõik oma botaanilised teadmised on ta omandanud töö käigus, alguses vaadeldes vanemaid kolleege tööd tegemas, hiljem ise õppides ja loodust vaadeldes. Tiiu meelest on kutil unistuste töö!
Veedame Vikramiga hilise pärastlõuna pargis ja mu põsed on täiesti väsinud vatramisest. Ei-ei, Vikram saab ka muidugi rääkida, aga mul muutkui vaja küsida ja ah-sootada ja no-nootada ja olla muul moel viisakas ja kena. Sellistes oludes ma eelistaksin rännata eriti jutuka sõbraga, kes võtaks löögi endale ja ma saaks vaikselt taga löntsida ja mõtiskleda. Korraks võtabki Tiiu jutlemise enda peale, kui nad Vikramiga hakkavad kohalikkust rummist rääkima. Poisi lemmik on "Old monk" rumm ja peagi ohkab Tiiu: "Oh, I am feeling it I need one righ now" Vikram hakkabki pakkuma kuhu võiks peagi koos rummi jooma minna (kas ma mainisin, et väljas on põrgukuumus- 35-kraadi vähemalt).Siin pean ma korraks noori katkestama ja meelde tuletama, et meil on noore preiliga kokakursus kohe algamas.
 |
| Indialased maksavad pargi sissepääsu eest 50 ruupiat vaid selleks, et käia siin facebooki pilte tegemas. Park neid ei huvita. |
Naised köögis
Kokakursuse bronnime lihtsalt tänavalt, esimese paljulubava sildi juures- Spice Paradise.Hiljem selgub, et paigal on head arvustused ka tripadvisoris. Tädi, kes lubas olla meie kokk, ütles eile hinnaks 1000 ruupiat nägu (14 euri), mis on India kohta ikkagi mega-kallis, aga ega me siin eriti tinginud polegi- elamuste eest ju ei saa tingida! Tädi juba ootab meid, aga näib kuidagi hajevil. Alustame chai keetmisest ja meid mõlemaid hämmastab, et see on nii piimane jook, vett sinna üldse ei pandagi! Chai valmistamisele järgneb joomise ning jutustamise tseremoonia, räägime tädiga (39a, kahe tütre ema) abielust, India peretraditsioonidest, armastusest ning pisut ka Jodhpuri igapäeva elust ning isegi kinnisvarast. Tiiu, kes on harjunud 30 minutit peale sõna "söök" kõlamist söömisega juba alustama, on näost halliks tõmbunud ja pobiseb midagi segast mu kõrval. Näib korraks, et tädi saab Eesti keelest aru ning söögitegemine algab.
 |
| Sool, tšilli, kurkum, sinepiseemned, köömned, koriander ja keskel olev Gram Masala on 7 kõige olulisemat maitseainet Indias. " Kui sul on karp nende maitseainetega, võid sa teha köögis kõike!" ütleb meie õpetaja |
 |
| Pakora taigen: kikerherne jahu,1/2 tšillipulbrit ja soola, 1 tl köömneid, 2 tl õli,1 klaas vett. Mökerda taignas juurikaid või juustu ja viska tulisesse õlisse. |
Esimesena võtame ette Biryani riisi tegemise. Mulle meeldib, et aedvilju on mõnusalt palju, oluliselt enam kui Malaisias või Nepalis varem olen selles toidus saanud. Meie õpetaja sõnul on see peamine hindu roog, kui oskad head Biryanit teha, oskad kõiki India toite teha. Meil tuleb ülimaitsev Biryani! Seni kuni riis podiseb, teeme valmis raita ning sibula-, kartuli- ja juustu pakorad. Lõpuks õpime õigesti tegema naane ja parathasid. Kõik tuleb väga maitseb ja Tiiu mõistus jõuab ka toidu näksimise ajal kuskilt atmosfäärist taas meie juurde maapinnale. Eriti palju rõõmu näib mu reisisemule valmistavat Biryani peale söödava hõbeda laotamine- siinkandis on see rikkuse ja jõukuse tunnus. Palun väga, hommikul jood oopimi, õhtul sööd hõbedat- elu nagu maharadža tütrel!
Turul müüakse kõiksugu peeneid magistoite hõbedaga palistatult. Loen netist, et suvalisel turul müüdavad söödava hõbeda ribad (EL tuntud kui lisaained E175 and E174) sisaldavad paljuski ka alumiiumi, nikilit, pliid ja muud mürgist sodi, aga kõlab braahmani perekonnal hõbedat õhusöögiks süüa, kõlbab ka meil-lihtsatel eesti inimestel!
Uuringute kohaselt sisaldavad 49% söödava Vark hõbeda ribadest tõepoolest 99,9% hõbedat. Kindlasti sõime meie seda puhast toodet.
 |
| Natuke hõbedat süüa ei tee kellelegi paha. |
Juba enne kokakursuse algust ütleb Anil, et ta jäi ootamatult pisut haigeks ja võib-olla peame kursuse ka poolitama ja näiteks hommikul tagasi tulema. Oh, kahju. Pakume talle ka võimalust,et kui ta ikka haige on, siis me ei tulegi (kõrval MV Spice poes tehakse kursust 800 ruupiaga, ja see oleks meie tagavarakoht), aga Anil arvab, et peale teejoomist hakkas tal hulga parem ja lõpuks näib ta olevat täitsa heas tujus, ehkki vabandab, et ta polnud piisavalt ettevalmistatud,kõiki toiduaineid tal kodus polegi ja köök on ka sassis.
Aga toidud saavad söödud, kõht saab punni ja me isegi ei jõua lassit teha, kell saab juba üheksa. Perenaine tunneb ilmselgelt end halvasti, et ta kõike meile õpetada ei jõudnud ja ütleb et ta ei võta meilt täisraha, maksku me ise palju heaks arvame. Oleme ikka viisakad ja eriti palju vähem pakkuda ei söanda. Tea, kas see meeldib Anilile, aga ta võtab meilt kummaltki vaid poole algselt kokkulepitud rahast.
Tore on Indias ka vahelduseks soodukat saada! On olnud suurepärane päev!
Suvaline Jothpuri video netist