Turistilõksust aiapeole ehk sõbralik ja külalislahke Jaipur
Õhtune lend tõi meid lõunast Põhja-India ühte tuntuimasse linna- Jaipuri. Vikipeedia sõnul peetakse Jaipuri korrapärase planeeringu ja rohkete roosast liivakivist ehitiste pärast India üheks kauneimaks linnaks (nimetatakse ka roosaks linnaks). Kaitsemüüriga ümbritsetud vanalinna keskel on maharadža paleekompleks, kus asub kuulus Tuulepalee (1751–68), ja vabaõhuobservatoorium (valminud 1728) ning Amberi kindlus (valminud 1592).
 |
| Peenes Pear Heritage Guest House külalistemajas, kus öö maksab 40 euri, aga sisustus ja kohtlemine on nagu 4- tärni hotellis. India külalislahkuse eest saab veel tärni juurde panna |
Oleme valmis, et hommik algab meid hoogsalt, sest Jaipuris meil aega olla vaid kolm päeva ja enne kui oma linnaplaane alustada on vaja saada oma reisi transpordiskeem paika. Hotellimees ütleb, et bussi- ja rongipileteid võivad nemad ka meile orgunnida, aga tatkal-piletite (viimase hetke piletid) puhul piletihind kahe- ja kolmekordistub – parem on meil ikka hommikul minna ise rongijaama. Igal päeval kella 8-10 saavad tatkal pileteid järgmiseks päevaks osta üksikreisijad ja kell 10-11 reisibüroode inimesed. Nojah, et kohapealset ärevust vältida, teeme öösel mitu plaani: sh variant B ja variant C sõiduplaan. Lõpuks isegi varuplaanid D ja E, sest 80% rongipileteid müüakse välja 2-3 kuud varem- kohe kui need avalikult veebi jõuavad. Joonistasime endale skeemid Jaipur-Jodhpur-Jaisalmer-Delhi ja Jaipur-Jaisalmer-Jodhpur-Delhi erinevate rongidega (öised, päevased) ja nö tagavarakuupäevadega, kui meie valitud päevadeks üldse midagi ei ole. Kell 1 magama. .........
Hotelli hommikusöök tuli õhtul ette tellida, kuna viibime hotelli uues osas, millel oma kööki veel pole, sestap käivad kõik külalised söömas omaniku söögitoas. Elanike privaatsuse huvides on kõigile ette nähtud pooltunnike.
Tuk-tuk rongijaama on 50 ruupiat (0,7 €) aga juba teisel päeval avastame, et rongijaam on sisuliselt öömaja külje all, aga nagu Aasias tavaks- keegi üleliigset sammu ei tee- kui võimalik sõita moto, tuk-tuki või rikšaga, siis seda ka tehakse, isegi kui vahemaa on vähem kui pool kilomeetrit. Rongijaama tourist-information loungest juhatatakse meid õige kassa juurde ja lahke onu aitab õigesti täita piletimüüjale ulatatavaid pileti-pabereid (rongiinfo rongi numbri, aja, vagunisoovi, voodisooviga) mille piletimüüja hiljem arvutisse krõbistab ja võimalusel siis lahkelt pileti annab.
Väga tähtis info: piletimüüja nimelt ei arutle sinuga seal mingeid variante, temal on tempo peal ja tema ainult müüb! Me ei saa ühtegi piletit! Ka mitte variant B, C jaoks. Lihtsalt katsetada ("aga palun proovige siis päev varem, aga proovige hommikust rongi" jne) onu pikalt ei lase, saadab meid teise akna juurde kus on kirjas "Ticket enquiry" lett, ning kärsitu mass selja taga tungleb meist vabaks jäänud kohale. Päringu-leti juures saad oma reisiplaane teha ja uurida mis vaba on. Selle leti mees oli lõunale läinud. Kell hakkabki lõunale lähenema ja saan aru, et ärev olukord ja näljane Tiiu võivad moodustada plahvatusliku kombinatsiooni.... Lepime kokku, et proovime veel variant D-ga, sest korra onu leidis meile Jaisalmer- Dehli rongi 21.märtsiks, aga see jõudis 22:00 paiku pealinna ja me oleks eelistanud hommikust varianti, et kohe Haridwari poole sõitu jätkata (26h lõik kahe raksuga ja ühe jutiga). Et me pead raputasime jäi see pilet ostmata, aga jõuda Dehlisse hiljemalt 22.märtsil on meile ülimalt oluline, et kohtuda Rišikesis sõbraga kodumaalt. Selle pika sõidu-pileti järgi sätime kõik väiksemad otsad. Täidan kümnendat korda sihtkoha pileteid, kuid ka seekord taas järjekorras seisnuna ning leti ette jõudnuna raputab onu lõpuks pead- isegi seda piletit enam pole, mis ta veel veerand tundi tagasi meile pakkus! Kurat.
Väga tähtis info: piletimüüja nimelt ei arutle sinuga seal mingeid variante, temal on tempo peal ja tema ainult müüb! Me ei saa ühtegi piletit! Ka mitte variant B, C jaoks. Lihtsalt katsetada ("aga palun proovige siis päev varem, aga proovige hommikust rongi" jne) onu pikalt ei lase, saadab meid teise akna juurde kus on kirjas "Ticket enquiry" lett, ning kärsitu mass selja taga tungleb meist vabaks jäänud kohale. Päringu-leti juures saad oma reisiplaane teha ja uurida mis vaba on. Selle leti mees oli lõunale läinud. Kell hakkabki lõunale lähenema ja saan aru, et ärev olukord ja näljane Tiiu võivad moodustada plahvatusliku kombinatsiooni.... Lepime kokku, et proovime veel variant D-ga, sest korra onu leidis meile Jaisalmer- Dehli rongi 21.märtsiks, aga see jõudis 22:00 paiku pealinna ja me oleks eelistanud hommikust varianti, et kohe Haridwari poole sõitu jätkata (26h lõik kahe raksuga ja ühe jutiga). Et me pead raputasime jäi see pilet ostmata, aga jõuda Dehlisse hiljemalt 22.märtsil on meile ülimalt oluline, et kohtuda Rišikesis sõbraga kodumaalt. Selle pika sõidu-pileti järgi sätime kõik väiksemad otsad. Täidan kümnendat korda sihtkoha pileteid, kuid ka seekord taas järjekorras seisnuna ning leti ette jõudnuna raputab onu lõpuks pead- isegi seda piletit enam pole, mis ta veel veerand tundi tagasi meile pakkus! Kurat.
Võtame tuk-tuki ja sõidame oma hotelli. Äkki lahke receptioni-mees aitab seda ühte rongipiletit saada, kõik 6 tunnised otsad võime bussidega teha sest neid pileteid on lihtne saada. Hotellimees aitabki: 1,5 h hiljem on meil tema krediitkaardiga ostetud 3AC rongipilet Dehlisse (kuhu paraku jõuame õhtul 21:00 paiku) aga vähemalt on meil 20-tunniseks otsaks pilet kuueses öörongi kambris. Ühe rongipileti hinnaks on ca 1300 ruupiat (18 euri). Ühe raksuga ostame ka istmetega ööbussi piletid Jaipur->Jodhpur. Naistele mõeldud soodukas (ainult Radžastan osariigis on alati naistele bussipileti soodustus 25%) annab meile umb 100 ruupiase soodustuse. Oleme valmis oma hotellimeest musitama ja kallistama kui see ei tunduks kohatu- sest kaks kõige olulisemat piletit on meil olemas ja seega võib Radžastani tuur alta. Ostetud bussi piletid (990r) jäävad meil kasutamata, sest ostame uued, aga sellest hiljem.
 |
| Ülimalt abivalmis vastuvõtu töötaja,kes oma isikliku krediitkaardiga meile kõik piletid ostis |
On juba väga lõunasöögi aeg, aga me pole sisuliselt hotellist väljagi saanud.... ja homme juba Jaipurist ärasõit! Tuiskame tuk-tukiga vanalinna. Esimeses Lonely Planeti soovitatud restoranis- Ganeshi restoran vanalinna müüril uue värava lähedal saame söönuks ja läheme vanalinna uudistama. Kogu vanalinn ongi sisuliselt üks suur turg- tekstiili tänavad, juveeli tänavad (juveelideks nimetavad nad neid 1-2 euroseid läikivaid kulinaid ja käevõrusid ning hõbeda imitatsiooniga ehteid).
Kohalikud ostavad mis kole.
Tiiuga meenutame Reet Ausi missiooni Bangladeshis... Siin Jaipuris ühe müüri peal istudes ja kohalikke vaadates tundub see eriti mission impossible. Jah, sa võid päästa maailma ka sel viisil kui vaid 100 000 eestlast teeb keskkonnateadlike valikuid ja paar miljonit eurooplast peale, aga 1,3 miljardit hindut ostab ikka plastmassist kulinaid ja sadu kilomeetreid läikivad kunstmaterjalist kangast päevas....
Kohalikud ostavad mis kole.
Tiiuga meenutame Reet Ausi missiooni Bangladeshis... Siin Jaipuris ühe müüri peal istudes ja kohalikke vaadates tundub see eriti mission impossible. Jah, sa võid päästa maailma ka sel viisil kui vaid 100 000 eestlast teeb keskkonnateadlike valikuid ja paar miljonit eurooplast peale, aga 1,3 miljardit hindut ostab ikka plastmassist kulinaid ja sadu kilomeetreid läikivad kunstmaterjalist kangast päevas....
Vaatamisväärsustele me täna ei keskendu. On suur tōenäosus, et ka homme väljub meie hotellist 8-kohaline tuuribuss (4 reisijat miinimum, hind 350 ruupiat nägu) mis külastab 9h jooksul viite peamist Jaipuri vaatamisväärsust. Meile tundub selle eest 5 euri maksta on ok, kuna ka hotellitutvustuses mainitakse et see on huzzle-free tour; tuk-tuki meeste lubatud 150 ruupiased tuurid lõppevad sageli kuskil kanga-džunglis ja isegi kui sa sealt ostmata välja pääsed on aeg raisus. Jalutuskäiguga jõuame Isarwati minareti juurde- vanalinnas kõrguvasse torni soovitab ka LP ronida, et ülevalt Jaipurile pilk heita. Torni ehitas pea 300 aastat tagasi üks maharadža poeg, kes hiljem argpükslikult end maomürgiga tappis, kuna ei suutnud vastu seista pealetungivale Maratha armeele; tema 21 naist ja konkubiini tegid kollektiivse enesetapu peale oma armastatu surma..... Selline torn siis.
Turistitasu- 200 ruupiat ei tundu palju, oleme tornis vaid kahekesi ja ootamatult vanalinna saginast välja pääsedes tundub siin tornis justkui vanajumala selja taga- kogu roosa linn laiub meie ees, aga siin üleval on mõnusalt vaikne. Ei ühtegi turisti.
Turistitasu- 200 ruupiat ei tundu palju, oleme tornis vaid kahekesi ja ootamatult vanalinna saginast välja pääsedes tundub siin tornis justkui vanajumala selja taga- kogu roosa linn laiub meie ees, aga siin üleval on mõnusalt vaikne. Ei ühtegi turisti.
Taas tänaval ja püüame lahti saada ühest külgekleepinud sõbrast (kes ei taha meile mõistagi midagi müüa) ja põgeneme rahu saamiseks Krishna templisse. Jutukas sõber veel hoiatab, et me templis mingil juhul Guru juttu ei usuks- sellist kes kohe asuks meil chakraid lahti mudima. Muidugi mitte, aga onu ei tea, et Krishna templis ootab meid juba uus lobeda jutuga hõbeda-müügimees, kes muidugi on tühjas templis juhuslikult ja kes muidugi ei ürita meile midagi müüa!
Aga uurib siiski mitu päeva me Jaipuris oleme ja kas me ikka teame, et ega siin vanalinna turul mingit ehtsat kraami pole. Tõeline käsitöö valmib siit mõned kilomeetrid kaugemal- community textile tehastes, kus külanaised, kel põllutöödest vabad kuud usinasti kangast koovad, templi-trükkimist (block-printing) teevad ning õmblevad. Kõik on kümme korda odavam, kvaliteetsem ja mis kõige tähtsam- me ka näeks seal oma silmaga kuidas käsitöö valmib.
See jutt hakkab mulle natuke tuttav tunduma, sest päeval on juba paar vennikest külje alla ujunud ja lubanud viia "tõelisse kohta, oma silmaga templi-trükkimist kaema". Meie kõhkleva hoiaku peale (maybe tomorrow) sõnab mees, et pühapäev on perepäev, turud on siis kõik kinni....ja tegelikult võiks me seda teha ju ka praegu, enne päikseloojangut, ta võib meile hea odava tuk-tuki leida. Kell on 16:30, miks mitte, pimedani on aega. Onu kaob nurga taha, meid turiste peidab ta seniks trepile, et ta tuk-tuki mehega ikka soodsaima hinna kokku leppida saaks. Soovime Sidramile kõike head ja satume veerand tundi hiljem ning 60 ruupiat vaesemana otse turistilõksu nimega "Village textile". Suures neljakordses hoones käib väidetavalt agar töö tekstiildega. Tegelikult on sarnased turistilõksud üle India üles ehitatud ühtemoodi- kuhugi 1. korruse nurka on üles seatud kangasteljed või mingid käsitöömasinad ja paar inimest ragistab tööd teha. Ja siis on ümberringi poed kus kogu regiooni tekstiilinäited seintel ja lettide kaupa uhkelt reas.
Näib, et meid on oodatud, kohe ukse ees ootab meid roosas triiksärgis mees, kes näitab viite erinevat kangatemplit ja üht meest, kes parasjagu templitrükki teeb. Jah, mees on värviga koos, laud on värvine ja tükkija on ise kaunis morn- tema on ilmselgelt ainus kes siin ruumis päriselt ka tööd teeb.
Õmblusmasinate taga igavleb viis täisjõus meest, kes on Roosa särgi sõnul valmis 3-4 tunniga mistahes riietuse valmis õmblema. Välismaa madam ei pea siin üldse ootama, talt võetakse vaid mõõdud ja riideese toimetatakse hiljem hotelli. Käime veel ka kanga värvimise sektsioonis kus kuivab üks looduslike (?!) värvidega värvitud kangas ja värvipotis ujub teine, kuid on ilmselge, et vaeste külanaiste töökast kogukonnast oleme küll sadade kilomeetrite kaugusel. Kuna me kangapoes mingit vaimustust üles ei näita (Tiiu ei lase mul istudagi) siis kaotab Roosa särk meie vastu huvi.
Kuid pole viga, juba saabub uus tuk- tuk järgmiste käsitööhuvilistega ja meie sõber jätkab oma tööd. Kergendunult laseme töökojast varvast, ise ei tea ka täpselt kus me oleme, aga vanalinna pole rohkem kui 3-5km ja peateest pole me kuigi kaugel. Keerame hoopis elamupiirkonda sisse. Kuskilt kostub laulu ja mingis hoovis mängib bänd. Pistan pea värava vahelt sisse ning juba bändimees mind märkabki ja hüüab mikrofoni, et ma uksest sisse astuks. Seda kutset pole võimalik ignoreerida, kuna aiatäis värviliste saridega naisi viipab kutsuvalt ja ega nad ei lepi kui ma tagasihoidlikult end nende vahele poetan, üks tädi on krapsti mu kõrval, tõmbab hoogsalt oranži holi-pulbrit mu põskedele ja kallistab soojalt. No mis sa selle peale teed? Lähed tädidega tantsima muidugi! Nad kutsuvad hirmsasti, aga peale kahe tädi ja minu ning Tiiu tantsupõrandale keegi ei lähe. Ühel hetkel märkan, et Tiiu pea on üleni punase holi- pulbriga kaetud nagu ka minu fotokas tema käes ja eks see teeb pisut ärevaks. Tädid lähevad üha enam hoogu ja eemalt läheneb sinise pulbri-värviga laps. Otsustame pageda- paistab, et tantsutund läheb sujuvalt üle kunstitunniks ja me oleme siin modellid.
Õmblusmasinate taga igavleb viis täisjõus meest, kes on Roosa särgi sõnul valmis 3-4 tunniga mistahes riietuse valmis õmblema. Välismaa madam ei pea siin üldse ootama, talt võetakse vaid mõõdud ja riideese toimetatakse hiljem hotelli. Käime veel ka kanga värvimise sektsioonis kus kuivab üks looduslike (?!) värvidega värvitud kangas ja värvipotis ujub teine, kuid on ilmselge, et vaeste külanaiste töökast kogukonnast oleme küll sadade kilomeetrite kaugusel. Kuna me kangapoes mingit vaimustust üles ei näita (Tiiu ei lase mul istudagi) siis kaotab Roosa särk meie vastu huvi.
Kuid pole viga, juba saabub uus tuk- tuk järgmiste käsitööhuvilistega ja meie sõber jätkab oma tööd. Kergendunult laseme töökojast varvast, ise ei tea ka täpselt kus me oleme, aga vanalinna pole rohkem kui 3-5km ja peateest pole me kuigi kaugel. Keerame hoopis elamupiirkonda sisse. Kuskilt kostub laulu ja mingis hoovis mängib bänd. Pistan pea värava vahelt sisse ning juba bändimees mind märkabki ja hüüab mikrofoni, et ma uksest sisse astuks. Seda kutset pole võimalik ignoreerida, kuna aiatäis värviliste saridega naisi viipab kutsuvalt ja ega nad ei lepi kui ma tagasihoidlikult end nende vahele poetan, üks tädi on krapsti mu kõrval, tõmbab hoogsalt oranži holi-pulbrit mu põskedele ja kallistab soojalt. No mis sa selle peale teed? Lähed tädidega tantsima muidugi! Nad kutsuvad hirmsasti, aga peale kahe tädi ja minu ning Tiiu tantsupõrandale keegi ei lähe. Ühel hetkel märkan, et Tiiu pea on üleni punase holi- pulbriga kaetud nagu ka minu fotokas tema käes ja eks see teeb pisut ärevaks. Tädid lähevad üha enam hoogu ja eemalt läheneb sinise pulbri-värviga laps. Otsustame pageda- paistab, et tantsutund läheb sujuvalt üle kunstitunniks ja me oleme siin modellid.
Meile järgneb kari lapsi, kes kõik soovivad meiega pildile jääda, ise pildile jääda ja agaramad haaravad ka mu punase-tolmulise fotoka ja sellega meid ning oma sugulasi pildistada. Kas pole tore, turistilõksus käidud ja India aiapeol ka osaletud.
Kõik, kes meile vastu tulevad naeratavad laialt ja soovivad "Happy holy" välja arvatud mees, kes meile teeäärsest poest coca-colat müüb ja lausa pahaseks saab, et keegi juba 2 nädalat enne pühi värviga mängib. Onu arvab, et me võiks sihukese lolluse eest värviloopiad koguni politseisse kaevata. Ta rahuneb alles siis, kui ütleme, et käisime naistele mõeldud peol ja värvi ning lilli loopsid naised-lapsed ning meile see isegi meeldis.
Tagasiteel hotelli uurib tuk-tuki mees kuhu me peale Jaipuri läheme. Kuuldes, et Agra (Taj Mahal) ei ole isegi mitte plaanis, asub mees meid ümber veenma: kuidas siis nii– kas me armastusest siis üldse ei hooli?! Suurele armastusele pühendatud templit peaks iga armastusehuviline inimene korra oma elus nägema. Mu ilmselge huvipuudus muudab mehe tõsiseks. Endalgi hakkab korraks hirmus, et ma nii kalk inimene olen ning pärast tekkinud vaikust püüab Tiiu tuk-tuki mehe päeva päästa julmalt valetades, et tegelikult me ikka läheme Taj Mahali vaatama- küll me selle aja leiame.
Üle tuk-tuki mehe näo valgub helge naeratus.