Kõrbelinnas

Ei tea miks, aga Tiiu on pähe võtnud, et kaamel on armastuse sümbol ja ajab oma kaameli-armastuse juttu juba nädal aega. Minu jaoks on kaamel seni olnud sülitamise sümbol, aga siin Indias on võimalik kergesti iroonia unustada. Hindud on väga lapselikud ja neile teevad peamiselt nalja need asjad mis meie regioonis teismelistele lastele. Iroonia ja sarkasm on siin väga kohatu ja indialastele arusaamatu.

Jaisalmerisse tulimegi peamiselt seetõttu, et teha siin vähemalt ühe ööbimisega kaamelimatk Thari kõrb, 

Indias on kolm suuremat kõrbe: Himaalaja mäestikus paiknev kõrb (kõrb ei tähenda ainult liiva, vaid ka surnud maad), Gujaratis paiknev Kutchi soolakõrb, kuid neist suurim ja  tuntum on Loode-Indias, Pakistaniga piirnev Thari kõrb. Thar kõrb (200 000 km²) kuulub maailma seitsmeteistkümne suurima kõrbe hulka. ETV näitas möödunud suvel kolmeosalist doki kõrbelõvidest ja järgmise lause kopin otse nende kodulehelt: 

"Loode-India kõrbed on üks karmimaid elupaiku maakeral, kus peavad vastu vaid kõige kohastumisvõimelisemad. Kohalikud elanikud kutsuvad seda "marusthali", mis tähendab surmapiirkonda. Kuivas ja palavas kõrbes elab siiski ka suuri loomi – aasia ehk india lõvi, üks maailma haruldasemaid suuri kaslasi, ja vintsarvgasell, üks maailma väledamaid maismaaloomi."

Meie muidugi midagi sellist ei näinud, mõned India antiloobid ja India eeslid ning hirved kepsutsid ringi ja kaameli juhtimise kõrvalt jõudsime märgata suuremaid ja väiksemaid sisalikke. Tiiu eest tuli muidugi varjata, et selles kõrbes elab 25-liiki madusid ning turistid on oma safaritel märganud ka skorpione liival, kui nad öösel "vetsus" käisid. (Jah, Tiiuke saad seda teada alles praegu!). Meie giididel on muidugi õigus, kõrb on suur ja lai, ning ei ole neid mustadel kobradel ega leopardidel asja meie tillukesse laagrisse, mis on vähem kui poole päeva teekonna kaugusel lähimast külast Teijst.

Küll see õige safari-firma valimine on raske!
Lonely Planet kirjutab, et Jaisalmerisse tullakse peaaegu ainult kõrbe-safarite pärast.
Jaisalmer ja Bikaner on kõrbele lähimad suured linnad, aga kuna viimases nimetab LP vaatamisväärsuseks ainult rottide templit, siis seda me oma viimaseks Radžastani staabiks kindlasti ei vali. Valitud saab Jaisalmer, väike linn vanalinna ümbritseva kindlusega ja džainide templitega seal sees.

Juba reisijuht hoiatab, et tuuri-pakkujate huvi võib küünida selleni, et mingid tüübid saadavad oma mehed juba Jaipuri-Jodhpuri  bussidesse, et need siis juba turistidele ligi litsuks, õigesse hotelli meelitaks ja õigele safarile juhataks. Meie midagi sellist ei kohta, aga õhtune buss on täis peamiselt kõrbemehi, ägedate kõrberiietega ja julgemad neist ei häbene meid suu ammuli vaadata.

  

Oleme taas booking.comi kaudu hotelli valmis vaadanud, sellise mis saadab oma firma hilisõhtusele bussile vastu ja hiljem viib ka tasuta bussi- või rongijaama. Tiiu astub esimesena bussist välja ja sätib ennast ühe mehe sappa,keda kuuleb ütlemas minu nime- mees on ülikiire ja asjalik, haarab meie kotid ja viib oma tuk-tukini, oleme juba sees kui ta uurib kuhu minek (kindlasti, kontrollib veel üle, mõtlen!) Vastame  "Tokyo Palace" ja mees paneb tuk-tukile hääled sisse. Hotelli jõudnult selgub, et see polnud siiski see mees, ehk nüüd on selge, et Tiiul esineb soovmõtlemisele ka soovkuulmist. Hotelli mänedžer maksab pika kauplemise peale 80 ruupiat. Algab sisseregamine ja muuseas tehakse juttu sellest kuidas ka nende hotell teeb imelisi safarimatku, mees on valmis kohe albumid välja otsima ja meile kõike tutvustama. Viskame pilgu paarile pildile, kuulame ära loo, et ega nemad ei vii turiste mingile mõtetutesse Sami düünidese ega isegi mitte turistikasse Khurisse, vaid neil on hoopis Keshwa küla lähedane kõrb, millele on neil eksklusiivne õigus turiste viia;  kui Sam ja Khuri on mõlemad 50 km Jaisalmerist, siis nemad lähevad palju kaugemale- sealt on vaid 50 km Pakistani piirini (Hiljem saame teada, et selle nipi- öelda, et just nende matk läheb just kõige lähemale Pakistanile, on selgeks õppinud kõik tuurikorraldajad; visatakse nalja turistide üle kellele on lihtne kõrbes öelda, et just selle düüni taga ongi Pakistani piir. Kõik usuvad! Tegelikult on juba 10 km enne piiri selge eraldatud piiritsoon, kuhu ei pääse isegi Indialased).
 Aga et kell on juba kümme õhtul ja ütleme, et tahame nüüd puhata ning otsustame hiljem. Vaevu 10 minutit hiljem kõlab uksekell ja ukse taga on Sethi, kes on siiski valmis kohe veel detailsemalt neid matkaasju arutama. Pingutatud naeratus ei kao tema ega hotelli juhtkonna näolt nende nelja päeva jooksul peaaegu hetkekski. Lonely Planeti poolt kirjeldatud friendly staff, ületab selgelt minu suhtlemispiiri ja otsustan hoida vaikivat joont. See tõmabab nagu kärbseid meepaberile kõik Sethid ja Danielid ümber Tiiu, need käivad kõik päevad Tiiut teed jooma ja tähti vaatama kutsumas. Mul hea rahulik.

Järgmisel hommikusöögil triivib meela naeratusega Sethi juba ümber meie hommikusöögilaua ja on valmis oma ülihea pakkumisega lagedale tulema, peletame ta eelmale- meil on õhtul juba ülevaade internetist tehtud, oleme nelja pakkumise vahel- kas minna vähe metsikult, väga peenelt, meie hotelliga (annaksid meile tasuta toa viimaseks päevaks kui me südaööl välja chekime) või hoopis LP poolt kiidetud kolmest firmast ühega. Otsustame maad kuulta erinevate firmade juures ja ühtlasi teha väike linnatuur, et aru saada sellest keskonnast kus 4 päeva oleme.  Linn on väike, sisuliselt ainuke seni külastatud India linn kus saab ilma tuk-tukideta hakkama kui kesklinnast väga kaugele ei lähe. Elame küll kindlusest väljas, kuid üles linna läheb 5 minutit jala ja meile see isegi meeldib- näeb ka inimeste igapäeva elu. Enamasti küll lehmi, koeri ja sigu, kes päev läbi linnatänavalt prahti ja mulda söövad.

 

 

Vahetult ennehotellist lahkumist ütleb mänedžer, et ta kui me läheks täna pealelõunase tuuriga, siis ta võib teha meile eriti superpakkumise- see on 1600 ruupiat nägu ja seal sees oleks ka telk ( tavahind  1750+ telk 300). Uurime kas telk on ikka vajalik. „Aga muidugi, liiv võib ju minna magamise ajal suhu“ kindlasti on see väga hea pakkumine. Vaatame üksteisele otsa ja mõtleme, et me ikka ei tahaks esimesel päeval kõrbesse kohe minna, pole hullu, lohutab hotellijuht, superpakkumine kehtib ka homme.

Tuuseldame kindlusest väljaspool linnas ja kuidagi satume Sahara Travel firma ette (üks kolmest LP pakkutud tuntuimast kaamalimatku korraldavast firmast) mingid noored väljakad on seal juba ees, ja see on ka kuidagi hea märk, parimad retked on ikkagi need mis sa teed ühise kambana. Isegi kui see on üks päev.

 

Saharas istub bronni laua taga blaseerunud näoga tüüp, kelle aaststepikkune turistele mõldud viiskusnaeratus ei lahku näolt peaaegu hetkekski. Mees seletab rahulikult kuhu nad turiste viivad, mõistagi mitte Khuri ega Sami küla ümber asuvatesse düünidese vaid palju kaugemale- Tejci külani ja sealt 2tunni kaugusele laagrisse. Teel näeme mahajäetud küla ja lisaks seda Tejci küla ning kui me uurime kas rohkem külasid ei olegi, teeb ta pakkumise, et võime vaadata ka veel seda hõimude küla, mis jääb nende inimeste teele kes jätkavad pikemat matka (millegipärast kahtlen selles eoas, sest trip lõppeb kell 11 juba linnas, aga las ta jääb...) Maksame kumbki 1500 ruupiat (20 €) oma reisi highlighti eest ja läheme rahulikult koju. Tee peal ka natuke arutame, et mis siis üliagaratele hotelli-poistele valetada, aga hotellis ei tülita meid enam keegi- ju see siis on nii tavaline, et lased turisti linna ja ega ta sealt enam ilma bookitutud matkata enam tagasi ei tule.

Sellel päeval me enam hotellist välja ei tulegi, keskpäevane 35-36 kraadine kuumus teeb loiuks ja oma madala vererõhuga maitsen siin hädaga siin nende lahustavat kohvi, aga ega see palju olemist ei päästa. Viimasel hommikul julgen küsida kuuma vett, et teha oma kohvi kodust kaasavõetud kohvist. Issand kui hea!!!

Õhtul luusib Sethi jälle meie ümber, aga ütleme otse välja et meil on kõrbematk juba bronnitud, et ta saaks meid rahule jätte. Sethi kutsub Tiiut seepeale teed jooma. 

Aga Tiiul on suurepärane vabandus- töö. Nimelt vaevleb Tiiu juba kolmandat nädalat ühe tööasja „sünnitusvaludes“ mille tähtaeg on nüüd juba hirmuäratavalt lähedal. See „tööasja" vabandus läheb järgmistel päevadel veel mitmeid kordi käiku ja lõpuks avastab Tiiu, hoolimata sellest, et töö vaevaliselt edeneb, töötab see suurepärase „meestepeletajana“. Nojah, mitte kuigi suurepärasena- järgmisel ööl kirjutab Tiiu kella seitsmeni ja sellest hoolimata suudab ta olla kaastundlik kuulaja Danielile, kes oma rasket töömehe saatust talle kurtmas käib.