Radžastani meeste suvilas
Mootoratta tagaistmel selgub, et meie onu- lühend tema pikast
nimest oli Babla- omab maal suurt
lehmakarja, kahte kaamelit ning ühte hobust. See pole veel kõik- ka kaks kivikaevandust
Jaisalmeri linnalähedal maal kuuluvad talle. Lisaks on ta üle linna kuulus: kui Jaisalmeri maharadža linnas käib, siis ta tahab sageli sõita tema vana mootorattaga, tal on nimelt 2 ilmasõjaaegset mootoratast ning terve linn teab teda kui maharadža lapsepõlvesõpra. Teine mees, kelle tagaistmel Tiiu istub, osutub
kohalikuks ainsaks legaalseks Jaisalmeri hašiši kaupmeheks (jah, Jaisalmeri
kindluse peavärava kõrval on kuulus Bhang Lassi pood, kust hispaania kutid enne
safarit marihuaana-küpsiseid ostsid).
Täiesti uskumatu, aga riiklikud bhang-lassi poed on ja Jaipuris ja Jodhpuris keset linna! Bhang ehk teise nimega marihuaana on juba sajandeid kasutatud Indias joovastava ainena ning traditsioonilise ravimina, seda on mainitud juba iidsetes veedades, tehes sellega selle justkui pool-legaalseks. Eelkõige maainimesed omistavad tänapäevalgi kanepitaimele mitmeid raviomadusi, olles sellega valmis ravima palavikku, düsenteeriat, päikesepistet, isupuuduust. Sadhud ja sufid kasutasid marihuaanat meditatsiooni võimendamiseks, selleks et mõista ja kummardada paremini jumal Šivat. Juua holi ajal bhangi on peaaegu iga Põhja-Indialase jaoks täiesti tavapärane, isegi kohustuslik- ikkagi peojook. Siin ka mõned näpunäited bhangi joomisest Indias.
Krishna on sedasorti mees, kes
hoolimata ärimehe imidžist ja ilmselt ka sissetulekust, armastab lihtsat
maaelu. Jutu käigus selgub, et mõlemal mehel vist ei ole asjad kodus naistega kõige
paremas seisus, sest iga päev kell kolm helistab Krishna Bablale ja ütleb, et
lähme ära maale. Maal veedavad nad aega nii kaua kui võimalik ja ning sageli
teevad ka süüa, mõnikord jäävad koguni ööseks. Babla on 23 aastat abielus olnud,
tütre mehele pannud ja poeg on veel koolis käimas. Oma isalt saadud maa hind on
nüüd kõvasti kasvanud, mõned maatükid on plaanis mehel maha müüa ning nende
eest maale uhke hotell ehitada. Kes seda hotelli siin suvaliseses kõrbekülas
küll külastaks ei tea.... äripaanile ei ole Babla ilmselt veel mõelnud.
Kuid elu
ei peagi olema vaid üks äriplaan, kaks kaamelit ja ühe hobuse on Babla ostnud
lihtsalt enda rõõmuks. Samuti mõned kanad ja kuke, ehkki mune usulistel
põhjustel siinkandi mehed ei söö. Samuti ei ole brahmanitele lubatud küüslaugu
söömine, aga Krishna, salajane hobikokk valmistab meile thali ja ütleb, et kuna
ta on kodust eemal, siis ta ikka paneks mõned omakasvatuatud küüslaugud ka toidu
sisse.
Seni kui meie Tiiu ja Bablaga tema farmi ja kaameleid käime vaatamas,
kisub Krishna end spordidressi väele ning läheb oma aeda juurvilju kastma.
Ilmselgelt mees naudib siinset elu täiega. Juba kujutan ette millist piina talle
valmistab see, et ta peab meid õhtul mõne tunni pärast juba tagasi linna
viima... selle asemel, et siin kiigel mõnusalt pikutada.
| Krišna juures lehmi ja hobuseid toitmas |
| Tiiu kanepipõõsas |
| Igapäevase juurvilja kõrval kasvatab Krišna ka kodust kanepit. |
| Spordidress selga ja lehmadele sööki segama! |
Mehed kummutavadki kohe alguses kanepijoogi endale sisse ning pakuvad meilegi. Daamid ei joo.
Söögitegemine võtab jubedalt aega. Kella seitsmeks õhtul, kui
me Babla sõnul peaks juba ammu tagasi linnas olema, on ainult kaks küüslauku
puhastatud. Veedame aega kiige peal, ja ma ei saa päris öelda, et oleksin oma elu
rahulikuimas seisus. Meie ümber askeldab pidevalt neli meest ning meil pole
tegelikult aimugi kus me täpselt oleme, kuskil Khuri küladesse viiva suure teel lähedal-tunnen ära sama maantee kust kõrbesse sõitsime. Vana hea nipp- Tiiu töö tähtaeg päästab meid ka seekord. On asi millest
Indialased aru saavad- töö tahab tegemist! Kella 21.30 paiku, täielikus
kottpimedas käivitame tsiklid ja asume linna poole teele.
| Köömnesaagiga tutvumas: Mõnus vänge lõhn. (Tiiu pilt) |
| 20-päevane kaamel. Karjub ainult ema järele, aga ema on päeva jooksul eemale viidud, et väike nunnu ei saaks 24/7 piima juua. |
| Jutajamised kiigel (Tiiu pilt) |
Jõuame hotelli napilt kaks tundi enne rongi väljumist ja
Tiiu saab üllatava uudise, et tema töö tähtaega on pikendatud naasmiseni.
Tüdruk on peaaegu minestuse seisundis ja asjad saavad jeeli-jeeli pakitud.
Rongijaamas asume kupeesse, kus meie 8-ses kuupees (3-sed narid ja vastas 2-ne) on
viia India rahvusliku sõjaväe sõdurit. Istume natuke hämmeldunud kupees nagu
mukid- ja mina olid kuulnud mingist naiste vagunist ja Tiiul ei tule hämmeldusest
sõnu huulile „Kust otsast see rong peaks mugavam olema kui buss?!“. Sõdurpoisid
pakuvad meile võimalust minna üles 3.-le narile, kõige privaatsem ja sealt ei pea
päevaks alla tulema, samuti ei tule sinna keegi sind tülitama, aga keeldume.
| Jaisalmeri rongijaam, Dehli oma oli veel kordi hullem |
| Siit paistab vaid 2 korrust, kolme ei jäänud peale, tagurdada polnud kuskile. |
Mäletan, et olin kunagi Vietnami rongis terve öö üleval, sest kujutlesin kuidas pideva
pidurdamise tahajärjel "3. riiulilt" maha kukun. Mõtlen, et ega see öö parem ei tule, mehed on siin vagunis kõik pikad, sirged, tugevad ja terves vagunis ei paista peale kahe koleda Jaapani turisti
ühtegi naist. Kell 1 lasevad kutid keskmised voodid alla ja kobime valgete
linade vahele oma esimese korruse vooditesse. Und mul peaaegu ei tulegi ning hommikune Jodhpur jõuab juba 5 tunni pärast kätte, algab saalimine vagunis, kõht läheb tühjaks ning kuna minu kohal magav sõduripoiss näib olevat üleval ajan ka ennast viisakusest püsti, et ta saaks alla korrusele istuma tulla. Chai-walla on juba vagunis ringi teinud ning kõik
kohalikud on juba püsti. Näen kuidas sõduriposid oma hoolikalt pakitud kottidest
triigitud käterätid ja tualett-tarbed võtavad ning rongi tualettruumi lähevad. Milline eeskujulik kord! Hea, et nad ei tea mismoodi meie, Euroopa naised oma kottidesse asju topime...
Terve päev vaatame üksteise pilte telefonidest ja fotokast, teeme ühispilte ning vahetama muljeid meie reisist ja nende sõjaväe tööst. Neil on kõigil kaks telefoni, ametlikult on nutitelefon armees keelatud, kuid muidugi on see neil olemas.Üks mees räägib Inglise keelt kaunis hästi, teine nii, et peaaegu midagi ei saa aru ja kaks ülejäänud üldse mitte.
Saame uue FB-sõbra, kes kutsub meid järgmine kord abikaasadega koos külla oma kodukanti Maharasthrasse (kuskil Ellora koobaste lähedal). Meie küllakutsele Eestisse tuleku kohta raputavad nad viisakalt pead, ei ole võimalik. India armee ohvitserid ei tohi riigist lahkuda enne teenistuse lõppu, teenistus kestab 18 aastat ja kui ma õigesti aru sain, siis ei ole mehed ka enne 40. eluaastat päris vabad, vaid siis algab tagalateenistus. Kõiki ilmselt sõjaväkke ei võeta, arutame juba mitmendat kord Tiiuga, et sõjardite kasti liikmetest valitakse ilmselt parimad- pikad ja tugevad mehed. Ei saa päris öelda,et neil Indialastele omane punnkõht puuduks, aga me ei pea viisakaks ka meeste kõhumusklit vaadata, kubet kohendavad nad küll tavapäraselt India kombel pidevalt.
Terve päev vaatame üksteise pilte telefonidest ja fotokast, teeme ühispilte ning vahetama muljeid meie reisist ja nende sõjaväe tööst. Neil on kõigil kaks telefoni, ametlikult on nutitelefon armees keelatud, kuid muidugi on see neil olemas.Üks mees räägib Inglise keelt kaunis hästi, teine nii, et peaaegu midagi ei saa aru ja kaks ülejäänud üldse mitte.
Saame uue FB-sõbra, kes kutsub meid järgmine kord abikaasadega koos külla oma kodukanti Maharasthrasse (kuskil Ellora koobaste lähedal). Meie küllakutsele Eestisse tuleku kohta raputavad nad viisakalt pead, ei ole võimalik. India armee ohvitserid ei tohi riigist lahkuda enne teenistuse lõppu, teenistus kestab 18 aastat ja kui ma õigesti aru sain, siis ei ole mehed ka enne 40. eluaastat päris vabad, vaid siis algab tagalateenistus. Kõiki ilmselt sõjaväkke ei võeta, arutame juba mitmendat kord Tiiuga, et sõjardite kasti liikmetest valitakse ilmselt parimad- pikad ja tugevad mehed. Ei saa päris öelda,et neil Indialastele omane punnkõht puuduks, aga me ei pea viisakaks ka meeste kõhumusklit vaadata, kubet kohendavad nad küll tavapäraselt India kombel pidevalt.
| Toimub traditsiooniline pildistamine... nende telefonidega, meie telefonidega. Jagame kontakte. |
Maailma suurim vabatahtlik armee, India armee, kontrollib maailma üht kõige kõrgemat sõjatandrit- 6000 meetri kõrgusel olevat Siacheni liustikku Kašmiris, Pakistani ja Hiinaga piirnevat ala. Temperatuur võib seal langeda kuni miinus 50. kraadini ning väidetavalt murrab külm enam mehi kui kuulid. Valitsus kulutab kümneid miljoneid igal aastal, et pidevalt saata ligi 3000 meest piire kindlustama. Nägime pilte meestest liustikul Kašmiris, mõistagi on see sõjaväeline ala ja turistil sinna asja ei ole. Otse liustikult kamandati mehed Thari kõrbesse, kus suvel tõuseb palavus kuni +50 kraadini. Mehed ütlevad, et seline temperatuuri muutus jätab organismile omad jäljed, vaatan minu kõrval istuva mehe käsi ning tõepoolest nahk on selline.... nagu see oleks üle elanud hirmsat külma või hirmsat kuumust.
Kuigi Indias kastisüsteemi ametlikult /riiklikult enam ei eksiteeri, siis teavad kõik,et tegelikkuses on kastid endiselt olemas ning paljudes ametites valdkondades ülimalt olulised. Väidetavalt on India armee üks väheseid riiklikke organisatsioone, mis värbab kandidaate sõltumata nende kastist või usulisest kuuluvusest, ainsad nõuded on varasemad teened ja füüsiline vorm.
Väga ägedad mehed!
Tõelised džentelmenid, tõid meile süüa terve pika teeloleku, aitasid meil rongis välja rabeleda Dehlis kui uus mass inimesi meile peale vajus ning me oma kupeesse kinni kiilutud olime. Ääretult meeldiv ja turvaline on reisida India armeega. Soovitan.
Tõelised džentelmenid, tõid meile süüa terve pika teeloleku, aitasid meil rongis välja rabeleda Dehlis kui uus mass inimesi meile peale vajus ning me oma kupeesse kinni kiilutud olime. Ääretult meeldiv ja turvaline on reisida India armeega. Soovitan.
| Grupipilt |