Ikka veel venelaste paradiisis
Blogipidamise seisukohalt ei ole igavamat aega kui rannapuhkus. Keegi ei viitsi lugeda sõin-ujusin-päevitasin-sõin postitusi. Aga millest muus on keskealisel inimesel puhkuse ajal rääkida?! Sellest, et kõht käib hästi läbi ja raamatute lugemine on kuradi mõnus?
Peole meid kummagi ei tõmba, algselt vist käis läbi mõte, et läheks äkki ikka Palolemi randa kasvõi kaheks päevaks vaatama, aga kui teisel õhtul kuskilt kaugelt muusikatüpsu bangalosse kostis, siis ohkasin õnnest, et on siiski võimalik ilma kõrvatroppideta magada. Vat ei igatse enam neid Shianoukville randu. Sinna see mõte ka jäi...
Päikse käes kannatab olla ainult peale kella 15.00 või väga vara hommikul. Kõige mõnusam on enne päikseloojangut kuskil 16-17 vahel. Tiiu oli paar päeva migreeniga pikali, lauspäike ja kuumus lõi uimaseks- ühel päeval oli siin 35 kraadi, internetis kirjutati: feels like 38-39 C . Kolmandal päeval otsutame väheke oma pekke tuulutada ja erinevalt neist 4-st (terves Benaulimis!) jooksjast arvame, et sportlik kõnd on hea mõte ja läheme jalutama kell 17.30, rand on üldiselt turvaline, aga ikkagi hiilib meile ligi üks pervo ja tuju läheb pärast seda nulli ning kõmbime tagasi, napilt üle tunni seda sporti siis oligi.
 |
| See ei ole pervo, see on tavaline joogataja. |
8.märts.
Lõpuks ometi jõuame ka reisilainele, mis ühtlasi tähendab seda, et äratuskell tiriseb 6:35. Ja täpselt kell 7 ootabki meid hotelli juures taksomees Carlos. 2300 ruupia eest (32 €) eest oleme korraldanud endale päeva kose ja vürtsistandusega. Carlos on ilmselgelt pealekauba, aga kokkuvõttes on ka temaga kohtumine huvitav. Oleme broneerinud konditsioneeriga auto, teades et päevane kuumus muudab kärbsedki loiuks; tervet pikka päeva autos higistada ei jaksa.
Carlos takseerib meie broneeringupaberit ja kisub topelt-särgi rõõmsasti maha. India mees on õnnelik, et välismaa maadamid kohe hommikul konditsioneeri ei nõua. Kella 9 paiku oleme juba kose juurde pöörava tee otsas; kõiki turiste kamandatakse mingi leti ette ja kurja näoga mees käratab meile: "400 ruupies each". Carlos on meid juba hoiatanud, et kui me oleme nõus teistega džiipi jagama, siis pääseme 400 ruupiaga nägu kose juurde, kui tahad kahekesi autos olla, maksad paartuhat (>25 euri) ligi 20-minutise koseni sõidu eest. Nimelt rahvuspargi teel tohivad sõita ainult kindlad autod, ning sõidu eest kasseeritakse uhkesti raha. Valikuid ei ole. Muidugi oleme nõus ja 7 turisti pakitakse džiipi, enne peame veel kõik ühe teise leti äärest läbi käima kus järgmine mees käratab meile, et peame päästevestide eest 30 ruupiat välja käima. Päästevest kose vaatamiseks? Patoloogilisi vaidlejaid ennatades on Inda valitsus juba suure vastuvaidlemist mittesalliva sildi valmistanud: „Wearing a life-jacket during your waterfall trip is compulsory!“ Alla on väikeste tähtadega lisatud India keskvalitsuse initsiaalid, et oleks kõigile selge, kes selle lolli otsuse tegi.
Järgmisena algab raputav ja tüütult pikk džunglitee, ühes vahepeatusest võetakse veel 20 ruupiat rahvuspargi maksu ja 30 ruupiat kaameramaksu. Järgmiseks löntsime kõik päästevestid näpus kose poole. Jõuame vast 10-15 minutit inimtühja kosevaatepilti nautida oma 7-liikmelise seltskonnaga ja siis jõuavad massid meile järele.
Algab üks otsatu pildistamine teemal „ Mina ja kosk“.
Carlos takseerib meie broneeringupaberit ja kisub topelt-särgi rõõmsasti maha. India mees on õnnelik, et välismaa maadamid kohe hommikul konditsioneeri ei nõua. Kella 9 paiku oleme juba kose juurde pöörava tee otsas; kõiki turiste kamandatakse mingi leti ette ja kurja näoga mees käratab meile: "400 ruupies each". Carlos on meid juba hoiatanud, et kui me oleme nõus teistega džiipi jagama, siis pääseme 400 ruupiaga nägu kose juurde, kui tahad kahekesi autos olla, maksad paartuhat (>25 euri) ligi 20-minutise koseni sõidu eest. Nimelt rahvuspargi teel tohivad sõita ainult kindlad autod, ning sõidu eest kasseeritakse uhkesti raha. Valikuid ei ole. Muidugi oleme nõus ja 7 turisti pakitakse džiipi, enne peame veel kõik ühe teise leti äärest läbi käima kus järgmine mees käratab meile, et peame päästevestide eest 30 ruupiat välja käima. Päästevest kose vaatamiseks? Patoloogilisi vaidlejaid ennatades on Inda valitsus juba suure vastuvaidlemist mittesalliva sildi valmistanud: „Wearing a life-jacket during your waterfall trip is compulsory!“ Alla on väikeste tähtadega lisatud India keskvalitsuse initsiaalid, et oleks kõigile selge, kes selle lolli otsuse tegi.
Järgmisena algab raputav ja tüütult pikk džunglitee, ühes vahepeatusest võetakse veel 20 ruupiat rahvuspargi maksu ja 30 ruupiat kaameramaksu. Järgmiseks löntsime kõik päästevestid näpus kose poole. Jõuame vast 10-15 minutit inimtühja kosevaatepilti nautida oma 7-liikmelise seltskonnaga ja siis jõuavad massid meile järele.
Algab üks otsatu pildistamine teemal „ Mina ja kosk“.
Mõned käivad ujumas. Keegi ei kanna päästeveste! Vetelpäästja sätib oma asjad kalda äärde üles (surfilaua ja päästerõnga) ja kaob kuhugi. Järgmise poole tunni jooksul teda rohkem ei näegi. Julgemad hüppavad peakat ja ujuvad koseni. Kas ma juba mainisin, et keegi ei kanna päästeveste.
Boonuseks sõidab poolest kosest maalilist raudteed mööda rong. See on eriliselt meeliülendav. Tahaks olla seal rongis (kuigi rong on näib hirmus vana)!
 |
| Selline peaks Dudhsagari kosk (kõrguselt teine terves Indias) välja nägema vihmaperioodil. Pilt: tripvadvisor..com |
Vahime veel veidi ja hakkame siit rahvusvahelisest seltskonnast (99% venelasi ja 1% muid rahvusi) auto poole trügima.
Vestid kistakse linnakesse jõudes käest, kell on pool üksteist ja tõelised turismimassid on kohale jõudnud. Tea kas tagumised enam koske näevadki ja ehk on kaldale ka juba ujumisjärjekord tekkinud. Keskpäeval on külm kosevesi iseäranis kosutav.
Meie aga istume sekspomm Carlose autosse, et asuda kuulama järjekordseid naistevallutus-lugusid. Neis jutukestes esineb Carlos tavaliselt voorusliku mehena, kes iial ei lähe välismaa-maadamite tuppa, isegi siis kui need tungivalt ukse taga kraabivad. Mõistagi ei saa ta lahendada purjus vene proua probleemi, kel on raha joomingu kestel otsa saanud ning kel pole hotelli naastes maksta 450 ruupiast (6,2 €) taksoarvet. „Do you know, what she told me: you can use me! You can use me!!?“ sõnab Carlos kaebleval toonil ja piidleb tagavaate peeglist meie nägusid. Noogutame kaastundlikult- õudne! Jubedad on need purjus naised...
Peagi uurib Carlos millisesse vürtsiistandusse me soovime minna? Meil ei ole need nimed peas mis broneeringu-mees meile rääkis ja Lonely Planet jäi hotelli, teadaolevalt on neid seal Goa keskel Keri piirkonnas, Ponda linna lähedal 4-5 tükki. Carlos pakkub kahte võimalust: suur või väike. Suur on eriti turistikas, aga seal pakutakse paremaid toite. Väike on siinsamas, näitab ta käega paremale. Näib, et viimane variant meeldiks ka talle enam, sest nii on tal vähem sõita ja saab varem õhtale. Mis meil selle vastu, me ju tahamegi, et oleks vähem turistikas. Satume siis ühte vürtsivabariiki ja üldiselt võib rahule jääda, sest nii entusiastlik giid teeb kohe tuju heaks. Tööd jagub valdavalt vene- ja inglise keelt rääkivatele giididele ja tundub, et vene keelsetel on tööd enamgi; kõik teenindajad ja vürtsipoe müüja räägivad mõnusasti vene keelt.
Hindud peavad küll olema üks igavesti terve rahvas, sest nende vürtside ja aroomitaimedega saab ravida kõike- alates sääsehammustusest ja migreenist kuni vähini. Kõik mis sinna vahele jääb: kõhuvalu, peavalu, depressioon, väsimus, kõrge- või madal vererõhk, põlvevalu, psoriaas või langetõbi- kõik saab korda kui end vähegi õigete taimeõlidega määrida. Siinkohal tutvustab entusiast masalapuud, sidrunheina ning kurkumi imetegusid.
.
Lõpetuseks palus meie giid astuda ühe veepoti ligi, et valada meile kõikidele krae vahele midagi eriti tervendavat.
Lasime seda lahkesti teha. Onu seletas meile nii: selgroole on jooksev vesi kui imerohi. Just eekõige jooksva vee protseduurid, eriti just selgroo kanalile mõjuvad imettegevalt
„Te seisate iga päev duši all, aga ometi ei olnud see nii mõnus kui praegu. Miks? Aga sellepärast, et te kuulasite praegu minu juttu ja keskendusite nendele teemadele kuhu mina teid suunasin ning vaatasite neid taimi mida mina näitasin. Tähelepanu on kergesti juhitav ja kergesti hajutatav. Aga kui te elaksite selles hetkes, et keskenduksite sellele veetilgale mis mööda teie selgroogu alla voolab, siis tunneksite imet. Vee voolamine mööda selgroogu avab chakrad ning te tunnete kuidas teisse voogab uus jõud, tunnete värskust. Tunnete ju kuidas päikeserammestus on kadunud ja veri ringleb kehas paremini?“
Tõepoolest. Väga karastav ja selgeks tegev. Või on see kergendus, et kohe saame süüa?
Astume suveniiri leti äärest läbi, pakutakse kõike mis istandustes kasvab- väikesed 50-100-grammised pakikested ja 10ml õlid hindadega 2-4 euri, mõned erilisemad asjad (vanillikaunad) veel kallimad. Ostsin oma lemmikuid citronella ja lemongrass õli ja emale põlvevalu leevendamiseks kaneeliõli. 400 ruupiasse istandusemaksu sees on peale giidi ka lõunabuffee koos maitsetaimede tee ja mingi peene maitsenapsuga, mis maitseb kui puskar. Toit on maitsev ja küllaldane. Lõpuks veel tilluke jäätis.
400 ruupia eest on siin meelelahutust küll ja veel. Kui Goa on tuntud kui ranna- veespordi paik ning pidude- ja alkoholiparadiis, siis ei oskaks aimatagi et kaugel rannast ning linnadest on džungliääres laiumas vürtsi- maitsetaimede põllud (orgaanilisuses julgen ma tõsiselt kahelda ja tõele au andes, ega seda ei mainitud ka kordagi). Igatahes on see lõhnameeli erutav värskendav jalutuskäik rannast paaritunnise sõidu kaugusel soovitatav. Natuke uusi teadmisi ja aroomiteraapiat ei tee kellelegi halba. Võimalust elevantidega ratsutada ja nendega väikses jõekäärus lobistada me eetilistel põhjustel ei kasutanud, aga 600 ruupia eest on see võimalik.
Ja siis jälle tagasitee Carlosega. Naistejutud ei taha lõppeda ning ennustan, et peagi jõuab jutt meie abielustaatuse juurde. Sositan Tiiule, et meil oleks vist lihtsam end suure pere emadena tutvustada. Nii saabki tehtud, kuid Carlost ei kohuta isegi see, et Tiiu on sel suvel abiellumas ja soovib saada
6 lapse emaks- vahetult enne hotelli saabumist jõuab ta veel jutustada kuidas ta naine teda üldse ei armasta, ainult vingub ja tal on tegelikult palju välismaa pruute, kellele ta lapsi ei tee, niisama veedab aega: igast erinevast rahvusest on neid olnud...
Aga vat eestlast sul ei ole, ega tule! mõtleme omakeskis auto ust kinni lüües. Jätame sõbralikult hüvasti ja saadame Carlosele õhumusisid kui ta meie hotelli juurest oma virla naise poole koju pöörab.
Kena rahvusvahelise naistepäeva jätku!
Meie aga istume sekspomm Carlose autosse, et asuda kuulama järjekordseid naistevallutus-lugusid. Neis jutukestes esineb Carlos tavaliselt voorusliku mehena, kes iial ei lähe välismaa-maadamite tuppa, isegi siis kui need tungivalt ukse taga kraabivad. Mõistagi ei saa ta lahendada purjus vene proua probleemi, kel on raha joomingu kestel otsa saanud ning kel pole hotelli naastes maksta 450 ruupiast (6,2 €) taksoarvet. „Do you know, what she told me: you can use me! You can use me!!?“ sõnab Carlos kaebleval toonil ja piidleb tagavaate peeglist meie nägusid. Noogutame kaastundlikult- õudne! Jubedad on need purjus naised...
Peagi uurib Carlos millisesse vürtsiistandusse me soovime minna? Meil ei ole need nimed peas mis broneeringu-mees meile rääkis ja Lonely Planet jäi hotelli, teadaolevalt on neid seal Goa keskel Keri piirkonnas, Ponda linna lähedal 4-5 tükki. Carlos pakkub kahte võimalust: suur või väike. Suur on eriti turistikas, aga seal pakutakse paremaid toite. Väike on siinsamas, näitab ta käega paremale. Näib, et viimane variant meeldiks ka talle enam, sest nii on tal vähem sõita ja saab varem õhtale. Mis meil selle vastu, me ju tahamegi, et oleks vähem turistikas. Satume siis ühte vürtsivabariiki ja üldiselt võib rahule jääda, sest nii entusiastlik giid teeb kohe tuju heaks. Tööd jagub valdavalt vene- ja inglise keelt rääkivatele giididele ja tundub, et vene keelsetel on tööd enamgi; kõik teenindajad ja vürtsipoe müüja räägivad mõnusasti vene keelt.
Hindud peavad küll olema üks igavesti terve rahvas, sest nende vürtside ja aroomitaimedega saab ravida kõike- alates sääsehammustusest ja migreenist kuni vähini. Kõik mis sinna vahele jääb: kõhuvalu, peavalu, depressioon, väsimus, kõrge- või madal vererõhk, põlvevalu, psoriaas või langetõbi- kõik saab korda kui end vähegi õigete taimeõlidega määrida. Siinkohal tutvustab entusiast masalapuud, sidrunheina ning kurkumi imetegusid.
.
Lõpetuseks palus meie giid astuda ühe veepoti ligi, et valada meile kõikidele krae vahele midagi eriti tervendavat.
Lasime seda lahkesti teha. Onu seletas meile nii: selgroole on jooksev vesi kui imerohi. Just eekõige jooksva vee protseduurid, eriti just selgroo kanalile mõjuvad imettegevalt„Te seisate iga päev duši all, aga ometi ei olnud see nii mõnus kui praegu. Miks? Aga sellepärast, et te kuulasite praegu minu juttu ja keskendusite nendele teemadele kuhu mina teid suunasin ning vaatasite neid taimi mida mina näitasin. Tähelepanu on kergesti juhitav ja kergesti hajutatav. Aga kui te elaksite selles hetkes, et keskenduksite sellele veetilgale mis mööda teie selgroogu alla voolab, siis tunneksite imet. Vee voolamine mööda selgroogu avab chakrad ning te tunnete kuidas teisse voogab uus jõud, tunnete värskust. Tunnete ju kuidas päikeserammestus on kadunud ja veri ringleb kehas paremini?“
Tõepoolest. Väga karastav ja selgeks tegev. Või on see kergendus, et kohe saame süüa?
Astume suveniiri leti äärest läbi, pakutakse kõike mis istandustes kasvab- väikesed 50-100-grammised pakikested ja 10ml õlid hindadega 2-4 euri, mõned erilisemad asjad (vanillikaunad) veel kallimad. Ostsin oma lemmikuid citronella ja lemongrass õli ja emale põlvevalu leevendamiseks kaneeliõli. 400 ruupiasse istandusemaksu sees on peale giidi ka lõunabuffee koos maitsetaimede tee ja mingi peene maitsenapsuga, mis maitseb kui puskar. Toit on maitsev ja küllaldane. Lõpuks veel tilluke jäätis. 400 ruupia eest on siin meelelahutust küll ja veel. Kui Goa on tuntud kui ranna- veespordi paik ning pidude- ja alkoholiparadiis, siis ei oskaks aimatagi et kaugel rannast ning linnadest on džungliääres laiumas vürtsi- maitsetaimede põllud (orgaanilisuses julgen ma tõsiselt kahelda ja tõele au andes, ega seda ei mainitud ka kordagi). Igatahes on see lõhnameeli erutav värskendav jalutuskäik rannast paaritunnise sõidu kaugusel soovitatav. Natuke uusi teadmisi ja aroomiteraapiat ei tee kellelegi halba. Võimalust elevantidega ratsutada ja nendega väikses jõekäärus lobistada me eetilistel põhjustel ei kasutanud, aga 600 ruupia eest on see võimalik.
Ja siis jälle tagasitee Carlosega. Naistejutud ei taha lõppeda ning ennustan, et peagi jõuab jutt meie abielustaatuse juurde. Sositan Tiiule, et meil oleks vist lihtsam end suure pere emadena tutvustada. Nii saabki tehtud, kuid Carlost ei kohuta isegi see, et Tiiu on sel suvel abiellumas ja soovib saada
6 lapse emaks- vahetult enne hotelli saabumist jõuab ta veel jutustada kuidas ta naine teda üldse ei armasta, ainult vingub ja tal on tegelikult palju välismaa pruute, kellele ta lapsi ei tee, niisama veedab aega: igast erinevast rahvusest on neid olnud...
Aga vat eestlast sul ei ole, ega tule! mõtleme omakeskis auto ust kinni lüües. Jätame sõbralikult hüvasti ja saadame Carlosele õhumusisid kui ta meie hotelli juurest oma virla naise poole koju pöörab.
Kena rahvusvahelise naistepäeva jätku!