Öine Delhi: "Come-come! Come madam, come!"

Kuidagi rahulikult on kõik siin Indias kulgenud. Ei ole seda trügimist- susserdamist ja väga suurt pealepressimist kogenud. Võiks öelda, et India ei ole ootustele vastanud. Kõik Lonely Planetis ja mujal veebist hirmutamiseks üles jagatud "scamid" ehk trikid on jäänud siin läbi elamata. Tea, kas eelnev reisimine teeb elutargaks või on meid lihtsalt nii hoitud.

Kõige indialikumale ettekujutusele ilmselt vastabki Dehli (pea 9,9 miljonit elanikku) – suurlinn, kuhu tullakse õnne otsima ja jõukaks saama! Kogu maailma värvikirevus asub siin.

Ei tea miks, aga raudteejaamast läheme otseteed Chandi Chowki metroojaaama. Jalgsi, peletame kõik tuk-tuki pakkujad. Minna on vast 100 meetrit. Meie sõdurpoisid soovitasin meil minna vana Dehli "main bazaarini" metrooga, sest südalinnas võtab ka lühikese maa sõitmine tuki-tukiga aega kaks tundi. Kaks tundi!? Ja kell on juba üksteist õhtul, rong jäi tunnikese hiljaks ka ning meie hommikune rong Hardwari (Rishikeshi suunas) stardib 5:30. Kurat, peaaegu nagu polekski mõtet hotelli minna.
Oleme bookingu kaudu broneerinud eriti odava hotelli -500-ruupiase lihtsa toa Ringo Guesthouses, vanas backbackerite linnaosas.

Metroos selgub, et meil on vaja sõita vaid üks peatus. Olen juba jõudnud kuskilt netist lugeda, et metroo on suhteliselt uus asi Dehlis ja seda propageeritakse kõvasti, julgustatakse naisi ja turiste sellega sõitma, isegi sel viisil, et metroosse sisenemisel toimub range turvaotsing, reisijatel konfiskeeritakse alkohol (ohoh!) ja tulemasinad. Ju siis jääme ilma on selle 200ml viinakesest, mida siiani kaasas tassime.

Aga turiste ei puutu muidugi keegi! Metroo ongi väga puhas ja näib turvaline, on näha turvakaameraid ja ehkki oleme kell 11 õhtul seal ainsad valged inimesed. Jääme soliitsemate meeste kõrvale seisma ja püüan meenutada mis rongi otsas see ainult naiste vagun pidigi olema. Kas esimene? Meie rong tulebki, ei jõua ette joosta, kuid näen küll üht blondi naist esimeses vagunis mööda vilksatamas.

source: tripsavvy

Metroost väljas avastame end suvalisel tänaval kuskil Main Bazaarile palju lähemal kui vana Delhi rongijaam, kuid on täiesti selge, et ise me siit küll mingit tänavat üles ei leia. Meie ümber koguneb jube kamp sagris juustega jalgratta-rikšamehi ja ehkki enamus neist ei näi inglise keelt oskavat või peaaegu ei tunnegi huvi kus sa sõita tahad- eelkõige näib neid huvitavat ainult üks asi- käib hirmus madin, et turist käpelt oma kärusse kaaperdada.

"Come-come! Come madam, come!" hõiguvad nad üksteise võidu ja kuidagi ei tahaks oma suurte kottide ja ülekaalulise kerega nende õblukeste meeste kärudesse istuda. Üha enam tuk-tuki mehi meie ümber koguneb, kuid keegi neist ei tea seda väikest tänavat kus meie hotell on, vangutavad pead ja näitavad paberitükki kaaslastele. Üks, kes meid hoogsalt oma tuk-tuki peale kamandas, saab vist millestki aru ja ütleb hinnaks 400 ruupiat. Mine metsa, sellega ma saan juba lennujaama! Kobime otsustavalt tukist välja ja kohe on järgmised takjad meil kannul.

Õnneks sekkub tänaval mäsusse vormiga korravalvur (politseinik?) asub uurima ja tõlkima keeleoskamatutele tuk-tuki meestele meie aadressi. Paberitükk rändab jälle mehelt mehele. Üks islamimütsi- ja pika valge ürbiga juht näis ennist taipavat kuhu me minna tahame, aga temal on juba hõlstidega mehed peal. Kaks minutit hiljem on ta meie kõrval tühja autoga (kamandas kliendid teise masinasse) ja ütleb, et on meid valmis ära viima. Pakume hinnaks 50 ruupiat, mees ei vasta, aga tahab hirmsasti, et me peale istuksime. Mina, suur scami-meistrite äratundja, ilma hinda kokku leppimata peale ei roni. Korravalvur, kes ikka veel meie kõrval noogutab elutargalt pead– valgel madamil on õigus. Politseiniku ees lepime juhiga hinnas- 70 ruupiat- kokku ja sõit algab!

Jah, öine Delhi on äge!!! Aga natuke hirmus ka. Jälle on tunne nagu oleksime ainsad turistid linnas. Peagi jõuame New Delhi rongijaamani ja sealt on ainult kiviga visata Paharkanji, back-backerite piirkond ning Dehli vanalinna peatänav.
Main Bazaar ei ole südaööks sugugi välja surnud, lahti on mõned söögiputkad ja tänavatel on näha ka turiste- näiteks üks blond uhke hobusesabaga hipiemme jalutab oma umbes 4-aastase tütrega katmata õlgadega tänaval, tütar paljajalu järel, samal ajal toika otsas mänguasja keerutades.

Meie külalistemaja asub mingis urkas, kõnnime ligi 10 meetrit kuskile sisekvartalisse. Hotellitüübid ütlevad, et peaksime hommikul kell 4 välja minema, et kella 5.30 rongile jõuda. Ilmselt mitte siis niivõrd liikluse pärast kuivõrd, et jaamas leida õige perroon jmt.

Tuuseldame India raudtee veebilehel veel kella poole kaheni öösel, et äkki leiame oma perrooni juba varem – on seal mäsus lihtsam hommikul unise peaga askeldada. Leiamegi!

Und saame täpselt 3 tundi, sest poiss hotelli valvelauast helistab meile juba kell 3:25, veerand tundi meie enda pandud äratuskella ja ajab meid üles. Noh, see teda ei päästa- positiivset arvustust bookingusse siit ei tule- lühikese uneaja jooksul sööb mind 10 lutikat ja Tiiut mitte ükski. Nüüd on selge- minuga reisile tullles võib tunda end täiesti kindlalt, mina olen lutikamagnet ja kõik teised toas olijad jäävad kas puutumata või saavad minimaalselt kahjustusi.

Tuk-tuki leiame kell neli hommikul Main Bazaarilt lihtsalt, maksame 120 ruupiat ja oleme juba kahekümne minutiga vanas rongijaamas. Perroonide elektrooniline tabloo on sissepääsu juures kahes kohas, kuid meie rongini on veel tund ja meie seda hetkel veel ei näe. Läheme oma 13.perrooni juurde, võtame chaid ja laseme kohalikel end jõllitada.