Tempo magnifico!

Aeglastel eestlastel on tükk tegemist, et Iraani tempoga ära harjuda. 

Kõik on käinud siis tohutu tempoga.... 

Võib öelda, et kahekümne nelja tunniga oleme jõudnud lahkete iraanlaste poolt käest kätte antuna lennujaama viisaalast kolme transpordivahendit kasutades 350 kaugusele Teheranist.

Lend jõudis öösel ja pikas järjekorras ootamas juba kaasturistid, näpus varakult prinditud e-viisa paberid. Neile tohmakatele kel seda pole, toimetab viisakassa ees 2-3 ametnikku, kes kohe varmalt ulatavad ühe väikse paberi, millele tuleb kanda oma nimi, isanimi, passinumber ja amet ning lisada tuleb selle hotelli aadress ja tel. number mis on broneeritud. Paber koos passiga tuleb anda viisametnikule. 

Kõik juhatatakse toolidele ootama, ühel hetkel onud kutsuvad sind ja algab viisa intervjuu teemal kes olete ja kuhu lähete (seda vaid neilt, kel e-viisat polnud tehtud; e-viisat täites tuleb üles laadida ka reisi marsruut ja oma CV, E-viisa eelis ongi põhimõtteliselt intervjuust pääsemine, sest saab kohe viisa eest tasumise sappa minna). Põhiliselt huvitas järsu moega onu mis linnadesse läheme- see pandi erilise detailitäpsusega kirja, mitu päeva me riigis oleme, palju meil raha kaasas ja kas me oleme õed. Kindlustus, tagasisõidupilet ja viisapildid ei huvitanud kedagi. Õnneks pildid olidki koledad. Me isegi ei tea mitme päevane viisa meil on, sest ametnik pani reisi lõpukuupäeva kirja oma paberitesse. Siis lähed viisa-tasu sappa. Suvalise paberi peale kritseldab ametnik 75 eurot ja selle näitad ette ja maksadki kassasse. Lisaks tekib kassas juurde   :-)  mingi 3 dollarit, mis tähendab, et ulatatud 100 euro eest annab ametnik sulle 20 eurot ja natsa iraani riaale tagasi. Ega täpselt ei tea palju saama pead, võtad vastu ja oled tänulik, et viisa saad. Vaidlema ei hakka mitte ükski inimene! Saadud tšek tuleb viisakassasse viia ja veel natuke oodata, kuni kutsutakse. Poolteist tundi peale lennult saabumist pistetakse meile passid näppu. Passis pole ühtegi templit, ega isegi mitte vahelehte - kõik on elektroonne. See kõik on selleks, et reisihimuline välismaalane saaks ilma probleemideta tulevkus mitte-sõbralike riikide viiisat taotleda.

 100m eemal on passikontroll ja sellest saab kenasti läbi. Hotel Ibis, mille eest maksin kaks kuud enne reisi krediitkaardiga (65 eurot/öö) on terminalile nii lähedal, et põhimõtteliselt saab sinna läbi klaastunneli vaid korraks õue astudes. Meie broneering kehtib ja vist tänu hilisele saabumisele pakutakse isegi tasuta hilist check-outi. Kaks tundi peale lennukist maha astumist, sooritasin esimese pahateo ja logisin hotelli wifit ning VPNi kasutades messangeri ning saatsin kodustele teate, et kõik on korras. Kavatsen seda teha ka tulevikus, sest blogi sünnib ainult tänu VPNile. 

Plaan hommikul metrooga linna sõita, seal raha vahetada, et siis minna Lääne terminali (Terminal e-Gharb) ning sealt otsida buss Rashti, ei õnnestunud. Meie üllatuseks sõidab metroo lennujaama ja linna vahel umbes iga 1,20 tunni tagant. Olime just kella 11 metroost maha jäänud ning ei viitsinud hotellis uut oodata, hotellimanageri abi kasutades tellisime takso bussijaama (850000 riaali= 5,5 euri, 45 min). Taksojuht uuris kas meil on bussipiletid olemas või ei ning kuuldes, et neid pole noogutas rahulolevalt ja paar minutit hiljem peatus juba ühe suure bussi kõrval öeldes, et see lähebki Rashti. Juba avasid uksed tõmmud mehed, haarasid meie kotid ja viisid need bussi pagasisse. Professionaalse aasia turistina olen harjunud, et seljakott tõmmatakse piuhti käest ja tuleb anda jalgadele valu, et takso-või bussi asjapulgaga sammu pidada, et mitte oma kotti silmist lasta. Pileti hinda küsiti umb 2,5 näkku 4 tunnise sõidu eest VIP bussis, mis väljub 15 minuti pärast, polnud põhjust midagi kahtlustada ja muud bussi otsima hakata. 

 Kell 12.00 startisime Rashti suunas. Nüüd on kindel plaan seal raha vahetada, sest me pole kindlad kas Masulehi suuruses väikelinnas sellist võimalust üldse on. Lennujamas vahetati ainult 50 eurot näkku ja nats kõhe tunne on selle raha peale 3-4 päeva loota... Bussisõit venis 2 tundi pikemaks tänu Teherani ummikutele ja vetsupeatus tehti alles siis kui reisijatel oli kuulda juba põie pragisemist. Üsna Rashti lähedal buss peatus ja kõik reisijad kamandati välja ning suunati uude bussi mis läheb tegelikult Rashti. Küsisime meie bussijuhilt (rääksime inglise- farsi segakeeles, meie inglise keeles, tema farsi keeles) kuhu tema siis läheb, sest minu telefoni äpis oleva Maps.me kaardi järgi peatus buss just Fumanisse sõitva tee nurgal. Meie buss lähebki Fumanisse! Aga see ongi ju meie järgmine sihtpunkt peale Rashti! Masulehi jõutaksegi nii: Tehran-Rasht(buss)-Fuman-Masuleh(takso), aga kuna Fumanisse sõidab Teheranist harva busse, siis lihtsam on bussijaamast leida busse (vist igal pooltunnil) mis sõidab Rashti. Istume rahulolevalt oma bussi tagasi ja ma igaks juhuks mainisin veel bussijuhi abile, et Fuman on õige suund, sest läheme Masulehhi. 

Paarsada meetrit enne Fumanisse keeramist peatas teeristil meie buss uuesti ja bussiasjapulk ütles, et peaksime maha minema, meid ootab takso. Juba tõstis taksojuht meie kotte maha ja marssis nendega oma valge Peugoti poole. Mis ka maksab sõit Masulehi uurime? Oh tühised 600 000 (4euri). Tühiasi!

Rahabossidele, kes kumbki on lennujaama rahavahetuspunktis 50 euro vastu saanud enam kui 8 miljonit, ei ole miski teostamatu.

 Juba me istume taksos ja kell 19.00 oleme lõppsihtkohas kohal nagu naksti. Kahekümne nelja tunni jooksul on meid antud iraanlaste poolt käest kätte nii et me pole jõudunud ohhi ega ahhi öelda ja rahavahetus, mis meil oli samal hommikul plaanis Teherani kesklinnas, on siiani tegemata. 

Hotelli Masulehis valisime lonely planeti järgi. Kirjade järgi pakub turismihooajal iga maja oma kodu ööbimiseks välja, kuid ametlikke hotelle on Lonely Planeti ja interneti otsingu järgi seal umbes kolm. Me läksime Mehran hotelli ja seda ma ei soovita! WC-s oli nii võimas hallituse hais (näha polnud midagi) et lõpuks pidime seal maskiga käima. Tuba oli äärmiselt lihtne aga lääne vetsupotiga. Kahtlen kas seal linu vahetatakse, käterätte ja tekikotte igatahes ka ei olnud. Aga selline luksus maksab ka ainult 1,5 miljonit (10 euri). 

Hotel Mehran

Õhtul ei õnnestunud küll kuskilt kuulsat Iraani kööki märgata. Suure näljaga sõime ühes avatud kohas ainsat toitu mida pakuti- sooja jogurtisuppi ja haukasime saia peale. Peale päikseloojanut kõlas mošeest veel palvekutsung ja pärast seda hakati vaikselt suveniiriputkasid sulgema. Kell 22 paiku oli enamus elanikke oma majadesse kadunud. Linnas võis olla peale meie veel 3-4 lääne turisti.

Masuleh (Unesco kaitse all olev 1000 aastane vana küla) võiks olla Iraani oma väike Risihkesh, selline moslemi mõnus rahulik jäeäärne küla mäekünkal, kus õhtuti avanevad restoranid ja kitsastel tänavatel turistipoekesed. Kui müüdaks alkoholi ja toimuks esoteerikaüritused oleks ammu hipid siia kolinud. Söögid on odavad, öömaja on odav, transport siia on odav. Ehk ainult „päris" kohvi eest, korralikult masinast maksime umbes eesti hinda. Aga peremees pühkis ja tupsutas oma masinat ka peale igat kohvitassitäit nagu mõni mees 40 a tagasi oma saparožetsit peale turulkäiku. 

Kuigi LP ütleb, et Masuleh on juba päris turistikaks muutunud, ei sa ma seda kinnitada. Kui suveniiripoed tähendavad turismi, siis jah, aga tegelikult oli siin ikka väga vaikne. Tavaline lääne-turist oma klassikalisel marsruudil siia naljalt ei satu. Trampsime linna läbi ning matkasime ka linna vastu mäeküljele, surnuaia kohale. Põhimõtteliselt kõik mis siin linnas teha. Võibolla ka kõrgemale mägedesse ronida. 

Pealelõunal pakkisime oma kotid ning vantsisime alla jõeäärde, kus kollaste taksode peatus. Taksojuht pakkus et viib meid 120 000 Fumanisse, kui uurisin palju eest Rashti sõidaks pakkus mees hinnaks 600 tuhat. Pärast kokkulepet valgus mehe näole selline rõõm, ta tõstis käed taeva poole ja tänas heade klientide eest Allahi. Tund hiljem olime kohal!