Shiraz- Pärsia kultuuri-, luule- ja veinipealinn
Miks peaks üldse Shirazi minema?
Võibolla ei peakski. Kui reisiplaan saaks väga tihe, siis kaaluksin isegi ka selle väljalülitamist klassikaliselt tiirult.
1. Shirazi peetakse Pärsia kultuuri südameks juba üle 2000 aasta. Linna kirjeldatakse eelkõige just lõpmatute (roosi)aedade, lillede ja ööbikute linnana, hariduse ja poeesia keskusena. Linna arvukates aedades on võimalik tutvuda Shirazile iseloomulike aiapavilonide arhidektuuriga. Iraani aiakultuuri pärlidtega: seljuki perioodist pärinev Erami aed on kuulus oma tsitrusepuude ja küpresside poolest ning Afifabad, mis on 13 hektarile ulatuv imeline näide privaataia kunstist.
2. Luulesõbrad peaksid teadma et siin elasid keskaja Pärsia kultuuri suurluuletajad Hafes ja Saadi ja nemad pole jätnud puudutamata ühtki inimest, kes nende värsse lugenud. Esimene neist on nii kuulus, et inimesed kogunevad vaikuses tema hauale ja leinavad seal tänase päevani, et seal viibimine ning luuletajale austuse avaldamine on neile oluline. Teine oli tuntud nii luuletaja, filosoofi kui ka müstikuna ning teda peetakse omal kombel ka “turismi isaks”. Nimelt reisis ta juba 7 sajandit tagasi mööda erinevaid riike, ning värsistas oma kogemused kaheks luuleraamatuks Boustan and Golestan.
3. Ja siis Persepolis muidugi! Need iidsed varemed asuvad umbes Shirazist umbes 70 kilomeetri kaugusel ja Shiraziz peatumine on põhimõtteliselt üks viis Persepolisesse jõuda. Linn on loodud 6. saj eKr Takht-e Jamshidile ja kuningas Cyrus poolt 6. sajandil eKrl ning see on ajalooliselt olnud „pärslaste linnaks” ülistades pärsia kultuuri. Sellest tuleb eraldi postitus!
Lisaks tasub külastada veel Roosat pühamut ehk Nasir al-Mulk Mosque, mis võlub külastajaid oma hommikupäikese valguses klaasmosaiikides valgusmängutega ning millest on saanud ka "postkaardi paik" millega sageli riiki reklaamitakse. Karim Khani saunakompleksi, Vakili basaari ja mošeed ning imeliste peegeldekoratsioonidega Aliebnehamze pühamut.
Iraan, vana veinimaa!
Veinisõbrad on kindlasti tuttavad Shiraz või Syriah veinisordiga. Esimest peetakse eelkõige Austraalia, teist Prantsuse veiniks. Debatt selle üle, kas mõlemad veinisordid on pärit Pärsia aladelt käib siiani. Legendi kohaselt oli üks Prantsuse ristirüütel oma retkel mõned viinamarjavõrsed sadulataskus kodumaale, Rhône piirkonda toonud. Internetist võib siiski lugeda see teooria ei pea paika, kuna iidsed Shirazi veinid olid kõik valged ja tänapäeva Shiraz või Syrah veinid on toodetud punastest viinamarjadest.
Enne 1979. aasta islami revolutsiooni oli Iraan tubli veinitootja ning Shirazi nimetati koguni Pärsia veinipealinnaks. Ning Iraani on isegi nimetatud Lääne-Aasia veinivalmistamise hälliks. Kuigi Islami jõudmisega vanadele Pärsia aladele on edasine veinikultuur olnud küll hillitsetud ja vaoshoitud, kuid praktikas ei kadunud see ka moslemiriigis, mida tõstavad ka vanad ürikud ja joonistused.
Veel 9. sajandil nimetati Shirazit Pärsia veinipealinnaks ning selle lähedastes orgudes (Khollaris) valmistati sajandeid kahte tüüpi veini - magusat valget veinikeldritesse pikemaks säilitamiseks ja kuiva valget veini koheseks tarbimiseks. Kui punane olla maitsenud magus nagu "vana hea šerri" valgel noorel veinil räägitakse olevat kuiv ja veidi kibe mekk. Veine eksporditi eelkõige Euroopasse. Kõike seda aastani 1979, sest nüüd ei ole riigis ühtegi veinitehast, küll aga on alles viinamarjaväljad Shirazi, Qazvini, Urmia ja Takestan piirkonnas, kuid seal toodetakse ainult mitte-alkohoolseid jooke ja rosinaid.
Kuigi seaduslikult mitte-mostlemiteks tunnistatutel ehk kristlastel on endiselt lubatud oma kodudes privaatselt veini pruulida, kääritada ja juua, on sellega rangelt keelatud kaubelda ning karistused on äärmiselt karmid. Kinniste uste taga kindlasti mingi tarbimine on olemas, on inimesi kes salaja oma aias viinamarju kastvatavad ning noorte sõpruskondi kes kogunevad sügiseti kellegi vannituppa ühiselt viinamarju tallama. Ning muidugi on Iraanlastest viinamarjakasvatajaid kes saavad oma kirge rahuldada väljaspool riiki, nende hulgas ka üks kindrali tütar.
Kõige vanem lugu pärsia veinikultuurist, mille leidsin, kõlab nii:
Iraani kirjanduse allikatel tegi veinitootmisega algus Pärsia kuningas, mütoloogiline tegelane- Jamshid. Loo kohaselt päästis kuningas ühe kauni linnu seda kägistanud mao käest ning päästmise eest sai ta linnult peotäie erkrohelisi seemned. Need seemned pani ta mulda ja peagi hakkasid taimed oma väätidel kandma omapäraseid musti marju. Pärast marjade maitsmist leidis kuningas, et need oli liiga mõrud ja võibolla isegi mürgised ning oma kuningriigi ohutuse tagamiseks lasi ta kõik marjad kokku korjata, tünnidesse ladustada ja maa alla paigutada. Kuninga haaremis olid üks imekaunis tüdruk, kes elas kord väga üle kuninga poolt tagasilükkamist ja oma suures südamevalus otsustas oma elu lõpetada. Kõige parem viis selleks näis olevat mürgimarjade tarvitamine kuniks teadvuse kaotamiseni. Oma hämmastuseks tundis tüdruk end marjajooki juures hoopis hästi ja ärkas ta järgmisel hea tujuga, otsustades, et elu on elamist väärt! Tüdruk teatas joovastavast „ravimist” oma kuningale ning võitis taas kuninga soosingu ja sai heldelt tänatud. Kuningas jõi tumedat jooki aina uuesti ja uuesti veendudes selle tervistavas jõus ja käskis oma rahval kasutada seda ka ravimina. Seda legendi näib kinnitavad ka farsi keelsed veini sünonüümid – shah daru (kuninga meditsiin), nush daru (veini meditsiin), daru-ye gham (leina ravim) ja bihush daru (ravim, mis viib teadvuseta seisundisse).
Lisaks tasub külastada veel Roosat mošeed ehk Nasir al-Mulk Mosque, mis võlub külastajaid oma hommikupäikese valguses klaasmosaiikides valgusmängutega, Karim Khani saunakompleksi, Vakili basaari ja mošeed ning imeliste peegeldekoratsioonidega Aliebnehamze pühamut.
Et näha roosa mošee valgusemängu, peaks kohal olema varahommikul. Mošee tehakse lahti hommikul 7.30 ja parima valgusemängu nägemiseks peaks Lonely Planeti andmetel kohal olema 9-11 vahel. No me mõtlesime, et oleme hästi kavalad jha läheme kell 8 kohale. Nii olid teinud ka kõik Shirazis viibivad tursimigrupid. Põhimošees käis sihuke rabistamine ja pildistamine- kes telefoniga rapsimas, kes fotograafia täisvarustusega elu portreepilte tegemas.
Seekord ööbime eriti peenes vanalinna butiiikhotellis, mille kaks ööd maksab rohkem kui kohaliku mehe auto. Valisime LPst välja vanalinna piiril kõrvuti asuvad kaks soodsa hinnaga hotelli, kuid ühes oli võimalik tuba saada vaid üheks ööks ja teine oli täiesti broneeritud. Leiame tänavanurgalt sildi : House of Elephant Boutique Hotel ja otsustame minna uurima. Niikui jasmiinilõhnalisse roose täis aeda astume, saame aru, et see hotell on ilmselgelt meie hinnaklassist väljas, aga noh... küsida võib ikka. Meie juurde astub äärmiselt moekas kiilaspäine prillidega kutt ja pakub üliheas inglise keeles, et tal on olemas tuba kindlasti üheks ööks. Meile luksuslikku kolmest tuba näidates ütleb ta selle hinnaks 90 euri. Hakkama kahtlema, sest hind on kallis ja kui me hommikul kohe Persepolisesse tormame, siis ei jäägi meil aega seal üldse olla ning Persepolisest naastes ootaks meid ees uus hotelli otsimine ja seda juba nende algava nädalavahetuse eel...mil suure tõenäosusega on kõikide vanalinna hotellide toad välja müüdud. Meie kahtlust märgates ütleb tüüp, et tegelikult ta saaks ikkagi pakkuda tuba kaheks ööks ja hommiku-, lõuna- ja õhtusöök on hinna sees. Super, eks kokkuhoid ongi saatanast!
Maksame eurodes (esimene inimene kes on taibanud, et riaalidega arveldades rikkaks ei saa). Pakime asjad tuppa ja läheme õhtustama. Pakutakse jälle arusaamatult kõlavate nimedega toite (umbes nagu Chagavahsi ja Hicakkashli). Võtame need – üks on midagi suvikõrvitsa hautise ja teine pähklite ja peterselli-tilli- ja jogurtiga midagi hummuse taolist. Kõik maitseb superhea.
Nüüd on vaja veel linna minna ja leida reisifirma kust kaudu saaks homme hommikul poolepäevase bussituuri Persepolisesse. Meie hotelliajapulkade sõnul on kõik homsed grupituurid välja müüdud, kuid nad on valmis meile individuaaltuuri kokku leppima. No sellega me saame ise hakkama!
Pool tundi hiljem on meil peatänavalt (Karim Khan e-Zand bulvaril) vaid mõnisada meetrit Vakli bazaari lõunapoolse sissepääsu eest leitud taksojuht Ali, kes läheneb meile ise ja pakub oma teeneid. Kui me muidu peletaks ehk igasuguseid ise ligitikkujad eemale, jääme Alit kuulama, tal on välja võtta kohe üks iidvana kapsaks kasutatud prantsusekeelne reisiraamat, kus teda kui usaldusväärset autojuhti reklaamitakse. Samuti uurib ta kust riigist me oleme, et oma külalisteraamatust välja otsida eesti keelset soovitust- no see Sloveenia peaks tal kuskil ju ometi olema....
Tema rahulik ja mitteagressiivne heatahtlik lähenemine äratab usaldust ja tema pakutud hind- 15 eurot reis kahele 70km kaugusele ja tagasi tundub ka okei. Teen reisiraamatust tema tutvustusest pildi, et hiljem vajaduse korral whatsappi teel Aliga suhelda ning lepime hommikul kella kaheksaks kokkusaamise.
Allikad: wikipedia.org; bbc.com/news/world-middle-east-38771806
singaporewinevault.com/the-enduring-viticulture-of-iran/