Enne minekut: hirmud, tavad, teadmised
Mida võiks teada enne minekut?
1. Viisa. Viisat saab taotleda lennujaamas, ei pea jantima (loe: passe edasi-tagasi saatma) Helsingi konsulaadiga. Viisa eestlasele maksab lennujaamas 75 eurot + mingi arusaamatu paberite vormistamise tasu kolm dollarit (mis oli ilmselgelt ametnike korruptsiooni business, aga katsu sa seal piiritöötajatega vaidlema hakata!)
Kõige ametlikum leht on evisa.mfa.ir/en/.
Mingi osa inglise keelseid reisisaitidest, mis annavad päris head reisiinfot on tehtud ühendriikide elanike või brittide poolt - nemad vaesekesed saavad Iraani viisa ainult siis kui neil on ette näidata Iraani turismibüroo kinnitus, et nende riigis viibimine toimub ainult reisibüroo kontrolli all.
Mingi osa inglise keelseid reisisaitidest, mis annavad päris head reisiinfot on tehtud ühendriikide elanike või brittide poolt - nemad vaesekesed saavad Iraani viisa ainult siis kui neil on ette näidata Iraani turismibüroo kinnitus, et nende riigis viibimine toimub ainult reisibüroo kontrolli all.
Näib, et alates 2017. aastast on leitavad lennujaamas viisa taotlejatele soovitused teha 3-4 päeva enne riiki saabumist elektrooniline nn eelviisa mida nad oma lehel nimetavad E-viisaks. Kas ikkagi mõistlik see ette teha või mitte, ei oska öelda. Aja ja sisetunde küsimus. Kohustust ei ole.
Iraani välisministeeriumi sait siiski soovitab, et Visa On Arrival toimub kiirendatult kui eelnevalt on nende kodulehel avalduse vorm täidetud (lisada sinna jpg. pilt ja jpg. passikoopia, reisiplaan ja oma CV). Samuti leidub rahustavat infot, et E-viisale võib sageli tulla keedluv vastust, kuid tasub ikkagi lennujaama kohale sõita. Pärast pikka kaalumist (kõik dokud olid valmis, küll aga mitte minu närvid) otsustasime seda mitte teha ja otse lennujaama sõita.
Kuigi välispoliitiliselt ei näi Iraani suhted maailma suurriikidega just parimad, on kõik turistid riiki väga oodatud. Rahakate turistide soosingu võitmiseks, sh nende kes plaanivad peale Iraani reisimist lähiajal USA viisat ESTA portaali kaudu taotleda, ei panda enam kui aasta Iraani viisa templit enam passi, vaid antakse passi vahele reisi ajaks vaheleht. Nii ei jää passi mingit jälge (pettumus mulle!).
Iraani sisenendes peab arvestama, et kõikidele viisa andmist ei tasu elementaarseks pidada, on esinenud juhtumeid (ka eestlastega) kus viisataotlusest keeldutakse ja turist toimetatakse politseieskordi saatel tagasilennule. Keeldumise põhjust ei avalikustata.
Iraani välisministeeriumi sait siiski soovitab, et Visa On Arrival toimub kiirendatult kui eelnevalt on nende kodulehel avalduse vorm täidetud (lisada sinna jpg. pilt ja jpg. passikoopia, reisiplaan ja oma CV). Samuti leidub rahustavat infot, et E-viisale võib sageli tulla keedluv vastust, kuid tasub ikkagi lennujaama kohale sõita. Pärast pikka kaalumist (kõik dokud olid valmis, küll aga mitte minu närvid) otsustasime seda mitte teha ja otse lennujaama sõita.
Iraani sisenendes peab arvestama, et kõikidele viisa andmist ei tasu elementaarseks pidada, on esinenud juhtumeid (ka eestlastega) kus viisataotlusest keeldutakse ja turist toimetatakse politseieskordi saatel tagasilennule. Keeldumise põhjust ei avalikustata.
Meie saabumisest ja viisataotlusest loe siit
2. Iraanis ei ole sularahaautomaate, ega mingit lihtsamat võimalust “seinast” raha saada (kuigi on võimalus ka teha kohapealne pangakaart) Kogu papp tuleb endal kaasas kanda. Välismaised foorumid kinnitavad, et 2000 euroga elab rahulikult ära 1,5 kuud, aga näiteks üks noorpaar sai kinnituse kaasreisijatelt ühest foorumist päringule kas on võimalik kahepeale kuu aega 1500 dollariga toime tulla. See on umb 190 eurot näkku nädalas. On inimesi kes on avaldanud, et tulevad toime ka 5 euroga päevas.
Mu hinnangul 200 eur nädalas näkku on piisav summa heaks toimetulekuks: 100 euri nädalas kulub ööbimistele ja ülejäänu ringiliikumine söök ja muu.
Valuutat soovitatakse vahetada alles kohapeal - see on soodsam kui väljaspool riiki.
Valuutavahetuspunkte väiksemates linnades on vähe või pole üldse ning need on enamasti nädalavahetusel suletud- seega kui ühe leiad ja kurss sobiv, siis tasub kohe rohkem vahetada.
4. Õige riietus. Kui palavad ilmad välja arvata, siis ei tundu kaetult olemine ehk nii ütlemata raske. Meestel on lihtsam- lühikesed püksid ja maikasärgid pole lubatud, kõik muu ok. Naistel tuleb kanda riideid mis kataks terve keha ning need ei tohiks olla liibuvad. Püksid või seelik peaksid ulatuma pahkluudeni, lahtisi kingi võib kanda. Kitsad teksad näivad kohalike seas olevat ülimoodsad, kuid ilmtingima peab tagumik olgu kaetud tuunika või hõlstiga.
Hoolimata kevad-suvisest hooajast, tuleks võtta ka midagi soojemat selga. Üheltpoolt asub riik Himaalaja-Alpi mäestikuvööndis, keskel on kõrbed ja mereäärses niisked metsad. Päris kindlasti tuleb riietust valida ka vastavalt piirkonnale kuhu minnakse.
Hoolimata kevad-suvisest hooajast, tuleks võtta ka midagi soojemat selga. Üheltpoolt asub riik Himaalaja-Alpi mäestikuvööndis, keskel on kõrbed ja mereäärses niisked metsad. Päris kindlasti tuleb riietust valida ka vastavalt piirkonnale kuhu minnakse.
 |
| Once in Italy. "Küll need kohalikud käivad ikka imelikult riides..." |
3. Öömajade broneerimine. Julgemad vandersellid õhutavad öömaju mitte broneerima, aga olen viimaste reiside puhul maitse suhu saanud mis on (ööpäev) varem broneeritud öömaja eelis. Kuigi go with the flow ja “vabaduse tunde” illusioon on magus, siis mäletan Nepaalis neid kahte-kolme-nelja(!) tundi palavas kõmpimisi mööda linna erinevate hotellide vahel, pidevalt viimasele korrusele ronimisi, et tube üle vaadata, raske seljakott seljas ja diskuteerimisi omavahel kas on ikka parim hinna-kvaliteedi suhe, kas on piisavalt hea...
Kui aega ikkagi on, siis tasub see vabadus kohapeal valida endale jätta.
Meil on kaasas 2017 a Lonely Planet, uus ilmub septembris 2021. Euroopas tuntud saitidel, näiteks booking.com ei saa Iraani hotelle bronnida (2016 vist sai veel?), sest lääneriikide krediitkaardimaksed ja islamiriigi hotellid ei käi kokku.
Leidsin saidi - pintapin.com - mille kaudu bronnides saab maksta välismaise krediitkaardiga. Ning oma esimese hotelli Imam Khomeini lennujaama lähedal (saabume öösel) Ibise bronnisin 2 kuud enne reisi aadressilt hotelyar.com. Maksin krediitkaardiga ning kohe saabus ka e-mailile hotelli voucher ehk ametlik dokument mida on vaja ette näidata viisataotluse ajal. Raha krediitkaardilt maha võttis üks Barcelona reisifirma. Erinevaid veebsaite on palju ja igaüks saab ise googeldada. Soovitan ise Iraani hotellidega ise otse ühendust võtta, pidavat saama palju soodsama hinna kui läbi mingi saidi.
Enne minekut tasub uurida kas saabumise ajal pole mõnda riigi- või usupüha, nt Ramadan toob kindlasti uusi väljakutseid – kui ikka süüa-juua päevasel ajal restoranides ei saa, siis oma kuivikukott näpus ringi käia on ju ka vahva... või näiteks näljase bussijuhiga kuskil mägedes kihutamisest saab kindlasti elamus omaette!
Kui aega ikkagi on, siis tasub see vabadus kohapeal valida endale jätta.
Meil on kaasas 2017 a Lonely Planet, uus ilmub septembris 2021. Euroopas tuntud saitidel, näiteks booking.com ei saa Iraani hotelle bronnida (2016 vist sai veel?), sest lääneriikide krediitkaardimaksed ja islamiriigi hotellid ei käi kokku.
Leidsin saidi - pintapin.com - mille kaudu bronnides saab maksta välismaise krediitkaardiga. Ning oma esimese hotelli Imam Khomeini lennujaama lähedal (saabume öösel) Ibise bronnisin 2 kuud enne reisi aadressilt hotelyar.com. Maksin krediitkaardiga ning kohe saabus ka e-mailile hotelli voucher ehk ametlik dokument mida on vaja ette näidata viisataotluse ajal. Raha krediitkaardilt maha võttis üks Barcelona reisifirma. Erinevaid veebsaite on palju ja igaüks saab ise googeldada. Soovitan ise Iraani hotellidega ise otse ühendust võtta, pidavat saama palju soodsama hinna kui läbi mingi saidi.
Enne minekut tasub uurida kas saabumise ajal pole mõnda riigi- või usupüha, nt Ramadan toob kindlasti uusi väljakutseid – kui ikka süüa-juua päevasel ajal restoranides ei saa, siis oma kuivikukott näpus ringi käia on ju ka vahva... või näiteks näljase bussijuhiga kuskil mägedes kihutamisest saab kindlasti elamus omaette!
Saabume peale uusaasta pidustusi (nowaruz), kuid erinevad saidid hoitavad ette, et aprill on turismi kõrgaeg, märts on veel külm ja mai juba liiga palav. Kuskilt lugesin, et kuigi turism õitseb täiega, ei ole turistide lemmiklinnas Isfahanis viimastel aastatel oluliselt hotellikohti juurde tekkinud! Seega soovitaksin pingelise reisigraafikuga inimestel siiski kaaluda hotellide ette bronnimist.
Kaks kuud enne reisi (veebruaris) kogesin nädalavahetuseks hotelli leidmise raskusi. Otsisin järgemööda välja 14 hubast väikehotelli/hosteli, millest kolmandik oli hotelli oma broneeringusüsteemi kaudu (nädalavahetustel) hõivatud. Nende poole, kel infot avalikult väljas polnud, pöördusin e-kirjaga ja sain kokku 9 eitavat vastust! Reserveeritud ammu. Nädalavahetused - NEIL NELJAP. JA REEDE - aprillis kõik peaaaegu kinni. Igalt hotellilt ootasin 1-3 päeva vastust enne kui järgimisele kirjutasin, nii võttis ühe Isfahani hotelli leidimine aega 2 nädalat. Päringud tegin otse hotellide kodulehtedelt.
Kaks kuud enne reisi (veebruaris) kogesin nädalavahetuseks hotelli leidmise raskusi. Otsisin järgemööda välja 14 hubast väikehotelli/hosteli, millest kolmandik oli hotelli oma broneeringusüsteemi kaudu (nädalavahetustel) hõivatud. Nende poole, kel infot avalikult väljas polnud, pöördusin e-kirjaga ja sain kokku 9 eitavat vastust! Reserveeritud ammu. Nädalavahetused - NEIL NELJAP. JA REEDE - aprillis kõik peaaaegu kinni. Igalt hotellilt ootasin 1-3 päeva vastust enne kui järgimisele kirjutasin, nii võttis ühe Isfahani hotelli leidimine aega 2 nädalat. Päringud tegin otse hotellide kodulehtedelt.
Kokkuvõttes sai 2 kuud varem broneeritud hotellid Teheranis (saabumine), Istafanis (popp turismilinn), mujal bronnisime hotelli üks päev ette kohapeal või traavisime linna saabudes Lonely Planeti soovitatud hotellidesse. Väga sageli on need ikkagi hõivatud, Yazdis olime lausa hädas, nii et ette broneerimine on pigem minu poolt väga soovitatav.
Roaming kodumaiste telefonifirmade ja Iraani vahel on olemas: kõige kallima aluselt neist kodumaise kõne vastuvõtmine 2 €/minut. Eestisse helistamine 5,2 €/min. Kohalikule telefonile helistamine 0,6-1 €/min.
5. Interneti salavõimalused. Iraan on suurepärane võimalus teha oma reisist 100% internetivaba reis. Allakolmekümnesed ei kujutaks seda vist ettegi - paberkaardid ja Lonely Planet 😄
Iraanis on keelatud umbes 50% maailma 500 popimast saidist (2016 ja 2018 andmetel): Facebook, Instagram, Youtube, Twitter, Skype (?), Blogspoti-Wordpressi blogid, Google Play, Apple Store, Whatsapp, Viber, BBC News, CNN, New York Times. Ega siin pikka pidu ei ole, värskemad uudised ütlevad, et suletud veebilehti tuleb aina juurde.
Iraanis on keelatud umbes 50% maailma 500 popimast saidist (2016 ja 2018 andmetel): Facebook, Instagram, Youtube, Twitter, Skype (?), Blogspoti-Wordpressi blogid, Google Play, Apple Store, Whatsapp, Viber, BBC News, CNN, New York Times. Ega siin pikka pidu ei ole, värskemad uudised ütlevad, et suletud veebilehti tuleb aina juurde.
Samas: Instagram ja Whatsapp näivad olevad JUST need mida iraanlased kasutavad. Hotellid näiteks enamasti alustavad ise suhtlust Whatsappi teel. Facebooki asendab iraanlastel Telegramm.
Ühesõnaga- tasuline VPN tuleks teha ENNE riiki sisenemist, sest kohapeal seda alla laadida enam ei õnnestu. Peale reisi lisatud: Õppisin selle VPNi kasutamise spetsiaalselt Iraani jaoks selgeks. See blogi sündis kohapeal ainult tänu VPNile.
Ka App Store ei ole Iraanis kättesaadav, nii et kõik vajalikud äpid tuleks enne telefoni ära tõmmata.
2019 aasta sügisel tegi valitsus revolutsioonilise mässu hirmus liigutuse kus kogu riik lülitati nädalaks internetiühendusest välja. Seega, iraanis valmistu siiski võimaluseks et internett ei ole inimõigus.
6. Iraanlased on kohutavalt sõbralikud inimesed. Kindel on see, et saad kutseid igale poole. Kuid viisakas on kutsetele pisikeste kingitustega vastata. Nii et mõtle välja midagi kerget ja kodumaist millega külalislahkusele vastata. Ilmselt ei piisa seekord lastele mõeldud kleepekatest ja hoolimata mu jonnakast ponnistusest Kagu-Aasia rahvaid “Eesti Imega” ehk helkuriga rabada ja valgustada- ei ole see vilja kandnud. Kedagi ei huvita meie helkurid ja pimedal tänaval nähtav olemine. On aeg helkurid nurka visata ja kommid kotti laduda. Tuleb selgeks õppida Tarofi käitumiskultuur mida kindlasti käsitlen edaspidi täpsemalt blogis.
7. Reisi eelarve (vt ka punkt 2). Kui pead kogu sularaha kaasa vedama, siis tasub kindlasti enne uurida mis kulud on kohapeal. Googeldades leidsin selle artikli milles üksinda reisiv Hollandi naine tunnistab, et ta ei ööbinud just kõige odavamates hotellides, sõitis üksi taksodega ning ostis reisibüroode teenuseid. Tema hinnangul kulub sellisel viisil üksi reisival inimesel umbes 2 nädala jooksul ca 700 eurot. Eeldan, et kahekesi reisija kulutab kahe nädala jooksul ~500 eurot ja kolmekesi reisija ~400 eurot. Samas märgib hollandlanna, et oleks saanud palju odavamalt kui ta oleks kasutanud rohkem shared taxis või kohalike külalislahkust tasuta ööbimiseks (kaasa võtta kingitused!)
Niisiis nädalaks ca 250 eurot ehk igaks juhuks pigem 300 (+ tagavara raha ootamatusteks) võiks olla Iraani minejal kaasas. Peale reisi lisatud: täpselt õige: 200ga saab hakkama, aga 300 loob mõnusama-turvalisema tunde. Kui tahad vaipa osta, hoolitse et kaasas oleks rohkem sulli või krediitkaart kaasas.
"Roomas käitu roomlasena"
Mida Iraani kaasa pakkida?
- Sall käsipagasisse- niipea kui lennuk maandub, tuleb sall juustele tõmmata. Ei maksa ette muretseda mis juhtub kui sall avalikus kohas peast kukub, sellest ei tule mingit pahandust - pole vaja endale kiljumisega tähelepanu tõmmata. Julgemad naised (eriti pealinnas) kannavadki rätti nii, et see katabki vaid ühe kolmandiku kuklast, hea toon see religiooses piirkonnas ei ole, samas ei ole välismaa turistil ka mingit põhjust mähkida end kurguni kangasse, kõik saavad niikuinii aru, et sa pole mingi tõsiusklik moslem.
- Tisse ja tagumikku ei tohi riietuse alt aimata- tuunika või kampsun peab olema üle tagumiku, vabalt langev. Kolmveerand varrukad on okei, poolvarukad on juba julgustükk. Tõtt öelda minu jaoks kõige keerulisem – kui oled keskealisena konstantses ülekaalus, siis tõmmata sellisele kehale veel peale mingi vorme varjav ürp – no ma ei tea… näha kõikide oma reisipiltide peal välja nagu heinasaad?
Suur rõõm on aga lugeda, et värvilised riided on väga IN. Musta kannavad ainult väga religioosed, eelkõige vanemad inimesed, et aga kohalikega paremini sulanduda ja endale liigset tähelepanu mitte tõmmata võiks kaaluda ka tumedamate riiete kotti pakkumist.Hiljem lisatud: värvilised riided siiski ei ole nii in kui ma arvasin, need tõmbavad tähelepanu ja kohalikud vanamutid võivad isegi sisistada su peale...👀 Kui oled mustas ja tumedas, tundud riigile truualamlikum ja tõmbad vähem tähelepalu. - Mida kaugemale pealinnast ja konservatiivsemale alale (Istafan, Mashad, Qom) seda selgemalt pead läbi mõtlema mis sul avalikus kohas seljas on. Ka mehed ei tohi kanda Iraanis lühikesi pükse ning ujumas käiakse kindlasti shortsidega, spiidod on big no-no.
- Lahtised sandaalid on okei, plätud (?) siiski mitte. Kohalike hulgas on erksavärvilised tossud ja tennised väga popid.
Lahtiste jalanõude osas on netis pisut vastuolulist infot, osad ütlevad, et on OK, teised, et sellega on garanteeritud jõllitamine ja halvakspanevad pilgud religioosemates piirkondades. - Hiljem lisatud: kui liigud turismiga mitte kokkupuutunud piirekonades- aprillis Masuleh, Rasht- siis sellises 20 kraadises ilmas pälvivad lahtised jalanud VÄGA palju teiste naiste tähelepanu! Sandaalid ei ole kindlasti daamilikud Iraani naise jalanõud ja kui aus olla, siis vahtimine tegi alguses isegi murelikuks. Mida soojemasse kliimasse (Yazx) võ turismipiirekonda (Istafan) liikusime, seda vähem pilke püüdsid meie lahtised jalad sandaalised.
- Julgelt võib kanda ohtralt make-upi. Juhtusin ühest blogist lugema, et üks turistist naine väsis lõpuks kohalikele pidevalt seletamisest MIKS TA MEIKI EI KANNA, nii et lõpuks tundus end lihtsam küsimustest pääsemiseks pisut meikida. Kohalikud peavad mitte-meikimist veidraks. Nii veidraks, et esitavad selle kohta isegi küsimusi. Kui ma õigesti mäletan, siis ka Tuuli Roosmaa oma saates märkis samuti, et Fatemeh`i jaoks oli äärmiselt oluline olla igas olukorras täiuslikult meigitud, ilma selleta kaamera ette tulemine oli tema jaoks peaaegu nagu alasti olek, äärmiselt häbiväärne.
- Lakitud varbad? Palun väga, kõiki variante kohtab. Kui esialgu arvasin, et kurat, mina küll ihuvärvi lakiga puhkusele ei lähe! Mingi õrnema roosa ikka peale panen, aga kohapealsete daamide varvastel leidub kõike: roosat, punast ja värvilist. Ei ole vaja tagasihoidlik olla!
- Vetsupaber. Hotellid, külalistemajad ja restoranid mis on turistitele üldiselt panevad vetsupaberi rulli nähtavalt kohale, kuid mõistlik on siiski oma salvräti pakke kaasas kanda. Topin rulli paberit kotti ja nii 5-6 pakki salvrätte kaasa. Edasi saab juba kohapealt.
- Märjad salvrätid on iga mu reisi must-be. Pikad bussireisid jne - neid läheb vaja.
- Kõik muu on nagu tavaliselt: fotokas, elektroonika laadimise juhtmed, pealamp (ma ei väsi seda kiitmast!) päikesekreem, raamatud, prillid, ihupesu jmt.Ah jaa, ja kõrvatropid. Algajale islamimaades reisijale on ärritav kui südaöösel kõrva ääres imaamide palvele kutse hüüded unenägudesse tungivad. Ise olen seda Indoneerisa reisist saadik igatsenud :-)
Kuhu minna? Mida näha?
Esmakordselt Iraani minejad tahaksid ikkagi näha parimat mida Pärsial pakkuda. Pildile jäävad linnad: Teheran, Tabriz, Isfahan, Yazd, Shiraz, Kashan, Kerman, Qom. Kes midagi neist suudab ära jätta, sõidab ka Kirde- Iraani Türkmenistani piiri lähedale Mashhadi, šiiitide ühte kõige pühamasse linna, mille templitesse veel kümmekond aastat tagasi uskmatud ei olnud oodatud, kuid nüüd on olud juba ammu teised – 2019 veebruaris tühistati isegi turismimaks –10 USDi, mida seni linna sisenenud mittemoslemid maksma pidid. Maailm muutub.
Googeldasin reisi planeerides need kõik läbi – esimesena on mõistlik loobuda Teheranist (kole linn), kuid see võtab ikkagi 2 päeva reisist: saabumise-lahkumise. Jääb ära Mashhad (liiga eemal kirdes) ja Qom (pole aega peatumiseks, kuigi jääb teele). Samuti jääb Kerman teiseks korraks, sest arvatavasti me Luti kõrbes ikkagi nende päris luttide juurde ei jõua ja kui juba lõunasse, siis pigem on mul Pärsia lahe ääres juba üks hipiparadiisi moodi (jah, päriselt!) koht valmis vaadatud.
Lugesin palju Kurdistani (Palagani) ja äärealade kohta – piirkonnad Loode-Iraanis tunduvad väga värvilised ja ilusad, aga no kurat….otse Iraagi piiri kõrval – ei julge sinna esimesel reisil veel minna ja aega ei jagu, liiklus sinna on aeglasem. Tabriz (ja sel lähedal olev Kandovan!) - vastu Aserbaidžaani piiri oleks jälle täiesti tehtav. Mõlemad samas suunas kus Masuleh, kuid nende külastamiseks tuleks loobuda siis mõnest värvilisest iidsest lõunalinnast, kus veedame praegu suurema osa reisist.
Tuleb linnade reis. Kultuuri-ja külade reis. Salamisi loodan ikka mingit looduse- või matkatrippi ka.
Tuleb linnade reis. Kultuuri-ja külade reis. Salamisi loodan ikka mingit looduse- või matkatrippi ka.