Lonely Planet soovitab võtta linnaümbrusega tutvumiseks Põhja-tuuri ja/või Lõuna-tuuri. Meie valime põhajtuuri ja käime ära long
Kharanaqi vanas mudatellistest külas, kust viimased inimesed lahkusid valitsuse ehitatud uutesse majadesse umbes 60 a tagasi,
zoroastrite pühas linnas Chak-Chak ja
Meybodi kindluses.
Kharanaq
Chak-Chak
Siinse legendi järgi olla Sassanide impeerium (viimane valitsus enne islami algust Pärsias) valitseja tütar põgenenud siia mägedesse araablaste eest umbes 640 aastal mil zoroatrism oli Pärsia impeeriumi peamine religioon. See tekkis just Iraani aladel ja on religioonina üks huvitavaimaid, neile keda erinevad religioonid väga köidavad. Arvatavalt on tegemist usundiga, mis on kõige rohkem inimkonda mõjutanud. Oletatakse, et mitmed tähtsad nähtused, nagu näiteks ülestõusmine, inimkonna lunastaja või apokalüpsis, tulid kristlusesse just zoroastrismist. Viimane mõjutas teatud määral isegi muistset kreeka filosoofilist mõtet ja antiikfilosoofia arengut.
"Zoroastrismis pööratakse vähem rõhku rituaalsele tule kummardamisele
ja enam keskendutakse eetikale: headele mõtetele, headele sõnadele ja headele
tegudele. Zoroastrismis on isiklikul vastutusel suur roll, igaüks vastutab ise oma
osa eest kosmilises võitluses ja oma saatuse ees. Puudub õpetus pärispatust ja
inimesest, kes sureb, et teisi lunastada. Zoroastrism religioonina püsib
vankumatul meelekindlusel, arvatavasti tänu sellele ongi zoroastrism vaatamata
tuhat aastat kestnud tagakiusamistele veel elus religioon.
Zoroastrismi järgijad
kasutavad sageli terminit „Hea Usund“. Zoroastrism rajaneb hea Jumala, hea
loodu ja inimkonna headuse käsitlusel. Asketismil zoroastrismis kohta ei ole. Munk on sama suur patune kui
liiderdaja, mõlemad eiravad Jumala tahet. Ihu ja hinge jaoks on kesktee.
Perekond on väga olulisel kohal"
Allikas: M.Tammiku magistritöö http://dspace.ut.ee/bitstream/handle/10062/47880/MA_Tammik2015
Praegusel hetkel arvatakse, et Yazdis elab umbes 5000 zoroastrit, kel Iraani valitsus laseb vaikselt oma usku praktiseerida. Neil on linnas oma tuletempel ja linnast väljas Vaikuse mägi, kuhu vanasti jäeti laibad vedelema, et linnud need ära nokiksid (kuna maad ei tohtinud reostada). Nüüd juba enam kui 50-60 aastat seda teha ei lubata. Nii rääkis meile meie giid Ali.
Jaanipäeva paiku, kui päike käib kõige kõrgemalt, ja kõrbekuumus on tohtu, kogunevad siia Chak-Chaki kõik zoroastrid üle ilma. Mägedesse olevatesse kivimajadesse, mida aina juurde ehitatakse saavad ilmselt kõvemad mehed ööbima minna, kuid väidetavalt on telke täis kogu mäealune.
 |
| Siin on ühed turistid, kellele nende kohalik giid surus valged zoraostrimütsid päeva ja käsikis viiruku põlema panna. |
 |
| Zoroastrite püha koopa esine, mis on iidse puuga varjatud. |
 |
Pilt: internetist Hayden backpackertrack.com
|
 |
| Miski püha vesi mis niriseb. Keegi ei tohi koopasse oma valanõudega minna, ega ka mitte paljajalu. Tuleb jalga panna kummiplätad. |
Meybod
Meybod on 2000 aasta vanune islami eelne külake, millest põhilise vaatamisväärsusena on alles mudatellistest viiekordne kindus Narin Qal’eh. 2 korrust on maa all, seal peeti loomi ja elasid alamad inimesed, arvatavasti hoiustati ka kuumuses riknevaid toiduaineid... Keskmises, maapealses osas elati ja hoiti igapäevaseid toiduaineid ja viimasel kahel kõrgemal korrusel elasid eriti tähtsad ninad.
 |
| Pilt: internetist Hayden - backpackertrack.com |
 |
| Külas leidus ka kaks aastat tagasi restaureeritud iidne karavanserai, mis praeguseks on kasutusel suveniiripoodide ja restoranidele. Leidsin seal ühe vaibakaupmehe ja proovisin kätt pärsia vaibakudujana. |
Meie 60 eurose (soodsamalt ehk 35 euroga saab ilma inglise keelt oskava autojuhtita) poolepäevase tuuri lõpetav viimane peatus- Tuvitorn. Ronime üles, kud alanud on igapäevane lõunane tuul ja taamal on näha liivatormi, mis linna kohale jõuab.
Tuvitornid leiutati kohalike põllumeeste poolt, kes avastasid, et ümbruskonna tuvid kogunevad kiviehitstesse ja neist jääb järgi päris palju kasulikku sitta, mis sobib põllule väetiseks. Kui väetise kasulikkus levima hakkas, üritas iga küla püstitada omale ühe tuvitorni. Alguses olid tornid ja sitt ühisomandis, hiljem avastas keegi, et selle saab enda kasuks keerata ja tuvisitast sai äri.
Kellele praegu need tornid kuuluvad, teada me ei saanudki. Igatahes küsiti sissepääsu eest raha.
Edasi viib meid 5 tunnine bussisõit Isfahani.
