Meie oma Fatemeh

Ei lähe tundigi kui Rashtis haagib meile külge naine, kelle nimi nagu peagi selgub, on Fatemeh. 

Nüüd, kus telesaade on nähtud, pole siin midagi imestada- oleme valmis, et ka Motshdaba on peagi platsis. 

 Rashtis marsime hotelli Ordibehesht, mis on üks kahest Lonely Planeti poolt reklaamitud hotellist ning asub südalinnas jalakäijate tänava ääres. Rasht on juttude järgi kaasaegne ja noortepärane Gilani provintsi pealinn, mis on üks esimesi ja ainsaid(?) Iraani linnu mille keskosa jalakäijate alleede, parkide ja skulptuurid on linnaplaneerijate poolt kujundatud. 

Pilt internet: IGoperisa

 Lisame ka omalt poolt linnale pisut rebelli hõngu ning vahetame tennad sandaalide vastu. Teisi paljaste varvastega naisi me kahekümne kraadise temperatuuriga linnas ei kohta. Seda ei juhu ka päev hiljem moderneks peetavas pealinnas. 

 Hotell on üsna vanaaegne nagu enamus Iraani hotelle, mis ehitatud seitsmekümnendatel: fuajees ja koridorides on aimata endise hiilguse hõngu ning kahesed toad (16 euri) on lihtsad, puhtad ja korralikud. Nälg tahab silmanägemise ära võtta ja aja kokku hoidmiseks uurime kuhu receptionimees soovitaks meil sööma minna. Soovitatakse Kyröshi (kuulmise järgi kirjutatud) restorani.
Aga katsu sa leida restorani linnas, mille kõik sildid on farsi keelesed, mille tänavapildis ei hakka näha ühtegi söögikohta. Toidulõhna ka kuskilt ei tule!

 Suure häda peale leiame ühe aknaluugi kus müüakse ainult paljast saia ja mõnisada meetrit hiljem teise koha, kus müüakse ainult paljast liha. Imekombel jääb aga ühest väiksest tänavast möödaminnes silma kohalik restoran, kus – hurraderii – on ka mõned sööjad platsis! Lahke perenaine toob inglise-farsi keelse menüü ja jääb ootama meie soove. Selle vaatamine meid targemaks ei tee, sest toitude nimed Chavajkashbli ja Chvehkeli (mälu järgi kirja pandud) ei ütle meile mitte midagi.  Meeli kiikab naaberlauas istuva kliendi taldrikusse ja hüüab lulja-kebabi nähes, et tema tahab sama!
Kõrvallauast tõuseb aga üks üleni musta lehvivasse ürpi riietatud naine ja hakkab meile menüüd tõlkima, ega me tema seletustest palju targemaks ei saa, jääme oma algse idee juurde, et võtame liha-riisitoidu, coca-fanta ning söögikõrvale oliive, sest ta lihtsalt pressib neid nii hirmsasti.
Hiljem turul uidates selgubki, et oliivid on nõutud kaup, sest kausike oliive käib iga lõunasöögi juurde. Fatmeh pakub kohe, et kui meile sobib, siis ta võib tulla meiega pärast sööki jalutama ja eriti tore oleks kui me saaks talle täna külla tulla, ta elab ainult 2 tunni kaugusel Rashtist. Külla me kahjuks tulla ei saa, aga koos linna vaadata võiks küll.
Lahkelt pakub Fatemeh ka, et kui meile sobib siis ta võib kohe meie lauda lõunatama tulla. Juba ta ongi oma tooli meie juurde vedanud ja jätkab Iraani toitude ja lauakommete tutvustamisega: näiteks igale sööjale eraldi taldrikult toodud toores poolik sibul ja killuke „lennukipakendis“ võid tuleks lisada toidule maitsestamiseks. Sibul on neil maheda maitsega ja seda haugatakse lihtsalt toidukõrvale, nagu meil leiba. Sibula hind olevat kõvasti tõusnud ja kui see juba teie lauale jõuab, siis on näha, et siin söövad jõukad inimesed.

Pärast kosutavat lõunat pakub Fatemeh, et tema maksab meie toidud, loomulikult me sellega ei nõustu, aga naine on äärmiselt nõudlik. Nüüd on minu kord oma taarofi-oskusi näidata ja mina hakkan peale käima, et hoopis meie peame tema eest maksma! Fatemeh pressib oma ideed ja ma ei suuda naeru pidada, sest see valjuhäälne situatsioon seal restorani keskel meenutab nii väga neid youtube videosid, mida taroufi-kultuurist arusaamiseks vaatasin. Minu argument, et meid on kaks ja meie maksame ühe eest päädib lõpuks sellega, et igaüks maksab enda eest.
Jalutame Fatemehga risti-rästi läbi kogu peatänava ja basaari. 

Naine nõuab endiselt, et ta tahab nii väga meile midagi osta. No siis ma jäin võibolla natuke jänni, sest ma ei lubanud meile midagi osta, aga lolli peaga ka ei pakkunud, et me võiks hoopis temale midagi osta. No igal juhul õnnestub meil välja vingerdada sellest ostuihalusest ja ka korduvatest kutsetest tema perekonnale külla.

 Fatemeh elab koos kolme õe ja kahe vennaga kuskil külakeses kahe tunni kaugusel Rashtist ning ta ei ole abielus. See paneb noorele naisele teatud pinged, vanemad survestavad otsust tegema ning näiteks tööl ta käia ei saa ning vallalisena pole ka abielunaise võimalust pereliikmetega koos kuhugi reisida või iseseivalt ringi liikuda. Kõik mis Fatmeh päevi täidab on paar korda nädalas kodukülast Rashti kolledžisse tulek.
Kolledžis õpib naine inglise keelt, sellest ka siis ilmne soov meiega oma keelt praktiseerida, kuid küsimused mis temast peale õpingud saab või kas ta saab õppides mingi kraadi, ei leia vastust. Meile tundub et Fatemeh ei saa aru mida temalt küsitakse. Võibolla siin ei teki naistel sellist küsimust...?

Linnas ringi liikudes sätib ta oma pearätti ja chadori nii hoolega nagu oleks ta mures iga karvakese pärast mis ta räti alt võib välja libiseda. Kui uurime kas ta on reisinud oma kodust kaugemale, õhkas naine, et muidugi tahaks ta reisida välismaale, aga „kahjuks ma ei saa“ ning oma venna ja perega on ta käinud ainult Teheranis ja Mashhadis (usupealinn). Isegi tunnise autosõidu kaugusel Masulehis pole ta kunagi käinud, ju siis perel pole asja sellistesse luhvti-paikadesse. Küll aga uuris ta kas oma reisi jooksul satume Qomi (väiksem usulinn Tehrani ja Kashani vahel) lootes ilmselt, et tal õnnestub oma venna pere juurde end vingerada ja meiega seal aprilli lõpus aega veeta. 

Fatemeh tuleb meiega kaasa ka raha vahetuskontorisse juurde ja võtab seal ohjad enda kätte, täpsustab valuutakurssi ja seda kas ja kui palju me raha vahetada saame, samuti õpetab ta meid väga põhjalikult rahatähti eristama, sest äsja on välja tulnud uued poolemiljonised (500 000 rahatähed, mida kohalikud on hakanud juba viiekümnesteks kutsuma). Lõpuks on aega hüvasti jätta ja kontaktandmeid vahetada (igal Iraanlasel on Instagram ja Whatsap) ning teeme veel viimased ühisselfid ning kallistame, imiteerides prantsuse põsemusisid(!!!)

Selle video saatis mu uus sõbranna järmisel päeval

Kas mäletate veel nõukogude aegset kilekotiihalust?

Just selliseid kilekotipoode võib turul leida. Ühtegi piltidel leiduvat brändipoodi Iraanis ei ole. Nende brändide riideid (fake kaup) leidub aga iga teise noore inimese seljas. 

Iga koduperenaise unelm

 Kuna teekond Teheranist Rashti võtab tänu ummikutele üle mõistuse palju aega, siis ostame seekord homse bussipileti linnast jalakäijate tänava äärsest turismiputkast. Millegipärast ei taha bussijuht meile kella 8se bussi pileteid müüa. Et mitte oma lennu pealt maha jääda, arvestame kahetunnise hilinemisega ning leiame reisibüroo agendiga ühiselt, et kella seitsmene buss on parim lahendust välismaa prouadele. Elagu puhkus ja pikad uned!

 1,5 päeva jooksul ei kohanud me Rashdis ühtegi turisti, aga meie hotellis peatus Iraani noormees oma välismaa pruudiga. Mõningast tähelepanu me ikka saime, aga otsest jõllitamist tänavatel ei olnud. Üks poiss käis meil pikalt järgi kuni julges lõpuks lähenda, uurida ka me oleme Ameerikast ja kas me saaksime tema perele täna külla tulla. Esimese nelja päeva põhjal saan öelda, et Iraan on introverdi õudusunenägu!! 

 XXX 

 Tagasitee bussiga Teherani kestb 5 tundi (1 vetsupeatus) ning enne lendu meil on aega tutvuda metroo hingeeluga! Arusaadav, lihtne, kiire ja odav (10 senti), kõik suuna-ja peatuseviidad on ka inglise keeles. Käime veel korra Azadi torni juures, mis on Teherani silmapaistvam mälestusmärk, tundub hea rahulik koht kus sudu-päikselises linnas varbaid muru sisse panna, aga ei.
Ei lähe kümmet minutitki kui meie ümber on kogunenud nii kohalik turvamees, inglise keelt purssiv mees Rashdi lähedalt kes on hästi kursusi Nõukogude liidu ajalooga, üks mees Hamadani linnast („Ilma selles linnas käimata, pole te Iraanis käinudki!“), veel üks pealvaataja, kes pakub meile oma igakülgeset abi aga oskab elda umbes 2 inglisekeelset käibefraasi, millest üks on „may I help you?“ning kaks noormeest endlikeppidea, kes teesklevad, et pildistavad ennast, aga tegelikult vaatavad, et meie ka nende fotodele peale jääks.
Niipalju siis pooletunnisest murul pikutamisest.... 

 Sätime end peagi tagasi bussijaama poole, kus taksojuhtidest läbi murdmine tundub juba märksa lihtsam kui igaühega pikalt oma elust ja olust pajatada. Lennujaama jõuame kõvasti varem kui planeeritud ja järgmise tunni muretsema ainult selle pärast, et kui mõni lahke pärslane end lennukis meie kõrvale istuma sätib, peab jälle suhtlema.
 Lõualuud valutavad juba. On neljas päev Iraanis.