Taarof – 3 kohustuslikku ettepanekut!
Jõuate Teherani lennujaama ning leiate linna sõiduks takso. Takso jõuab soovitud hotellini ning küsite taksojuhilt oma veidra aktsendiga Chand toman? (mitu tomanit?) ning taksojuht vastab teile meeldiva naeratusega Ghabeli nadari! (Tühiasi, ei midagi! It's not a big deal!)
Unelmate riik!?! Kuulus Pärsia külalislahkus? Kobite maksmata taksost välja?
Nii see siiski ei ole – taksojuht ootab päris kindlasti oma töö eest tasu, kuid ta alustas teie kui lugupeetud inimese, riigi külalisega (ja seepärast tähtsama inimesega) kultuurilist sõnatangot mis on omane peamiselt Iraani kultuurile. Kuuldavasti leidub pehmemaid versioone taroofist ka türgi ja afgaani kultuuris.
See taksojuhi viisakusžest kätkeb endas mõtet ’mulle tõesti meeldis teiega suhelda, te olete nii toredad, soovin toredat reisi!’
Kokkuvõtlikult on taroof käitumisetikett ehk kahepoolne verbaalne sõnatango, kus mõlemad osapooled peavad jätma üksteisele mulje, et nad teevad vastaspoolele žesti heast südamest ja ülimast lugupidamisest. Žest mille tegemine on tuleneb headest kommetest mis omandatakse juba lapsena täiskasvanuid jälgides ja on hea käitumisega inimeste seas poolkohustuslik. Vastaspoolelt oodatakse samasugust oskust edasi-tagasi sõnatangot tantsida.
Taroofi (farsi keelne sõna) alged on pärit sajandeid tagasi toimunud Pärsia vallutamiste perioodist. Olid need araablased, mongolid, prantslased või britid, õpetas võõramaalaste ikke all elamine iraanlastele nende tõelise näo peitmise väärtust. Nii mõnigi kord võis oma tegelike mõtete väljanäitamine maksta pärslasele elu, sestap õpiti kaasmaalastega (võts)viisakalt käituma. Arvatakse, et sama põhimõte on seotud mingil viisil ka usuga: šiidid on teistes islamiriikides vähemuses, sageli vastuolus enamusega. Nende kultuuris on koguni põhimõte nimetusega takiya, kus šiitidel on lubatud ehk isegi julgustatud, ohuolukorras varjama oma usku, et kaitsta oma elu, au või vara.
Taroofi (farsi keelne sõna) alged on pärit sajandeid tagasi toimunud Pärsia vallutamiste perioodist. Olid need araablased, mongolid, prantslased või britid, õpetas võõramaalaste ikke all elamine iraanlastele nende tõelise näo peitmise väärtust. Nii mõnigi kord võis oma tegelike mõtete väljanäitamine maksta pärslasele elu, sestap õpiti kaasmaalastega (võts)viisakalt käituma. Arvatakse, et sama põhimõte on seotud mingil viisil ka usuga: šiidid on teistes islamiriikides vähemuses, sageli vastuolus enamusega. Nende kultuuris on koguni põhimõte nimetusega takiya, kus šiitidel on lubatud ehk isegi julgustatud, ohuolukorras varjama oma usku, et kaitsta oma elu, au või vara.
Taroofi teema diplomaatias, kasvõi näiteks riikidevahelise sõjalise arsenali läbirääkimistel on äärmiselt intrigeeriv teema, lugesin isukalt, aga paraku pole ruumi ja sobivust seda reisiblogis lahata, ainult niipalju jäi kuskilt silma, et inglastega olevat iraanlastel kergem läbi rääkida kui ameeriklastega, kuna viimased on liiga pragmaatilised ja otsekohesed. Viisakusväljendeid loopivatel briti diplomaatidel on arvatavasti kordades kergem iraanlaste (võlts)komplimentide maailma sisenda.
Olin taroofiga kursis oma iraani huvi algusest ning see võis koguni olla intrigeerivaks trigeriks Pärsiasse reisimisel. Otsustasin asja omale omase põhjalikkusega juba enne sõitu selgeks teha.
NB! Täiendan seda postitust kindlasti reisilt naastes!
“Taarof is a sign of respect, even if we don’t mean it.”
Kõige kergem on märgata taroofitamist avalike ruumide välisukse ees, kus on näha tunglemist või inimtroppe – alati on viisakas lasta teine inimene enne uksest sisse. Kui see inimene pakub end ise ust lahti hoidma, vastatakse „Ei, alles peale teid! või "Palun, teie esimesena“ (Iraani keeles ’shoma befarmayeen’. Iraanlased võivad sedasi ukse juures pikalt ummikuid tekitada, sest see, kes teise inimese suudab esimesena läbi ukse saada, on kõigile tõestanud, et vaat küll tema oskab inimesi austada.
Kui läänemaailmas kellelegi koju külla minnes pakutaks sulle näiteks tassikest teed, siis on normaalne vastata ka “Ei, ma ei soovi” kui pole janu või kiirustad või lihtsalt tee ei maitse. Kuid Iraanis see nii ei käi! Kui astud kellegi koju, oled suur tee armastaja ning sulle pakutakse tassikest teed, siis taroofi kohaselt tuleks vastata "Na merci!" (Ei aitäh!/tänan, ma ei soovi!)”. Võõrustaja pakub teile seda teed aina uuesti ja niikaua kuni sa selle vastu võtad. Mõistagi teavad mõlemad osapooled algusest peale, et ilma teed joomata ei lahku ruumist keegi, kuna selle joomine ja pakkumine on Iraanis elementaarne viisakus.
Lugesin, et on üsna tavaline, et restoranis peale uhket einet kelnerilt arvet küsides, tuleb vastus “‘Ghabeleh shoma ra nadareh” (see on teile tasuta). Mis muidugi ei ole tasuta! Sain nii aru, et kultuuriliselt on lihtsalt ebaviisakas küsida raha enne, kui teine seda pakub – seda peetakse ahnuse ja kärsituse tunnuseks. Sama juhtub kindlasti kui oma uute Iraani sõpradega restoranis einetad, iraanlased pakuvad ilmtingimata, et nemad maksavad kõige eest. Viisakas vastus mis tuleks pähe õppida on "Nemishé!" (mitte mingil juhul!/ei tule kõne allagi!). Juhul kui sa selle lahingu “kaotad” pead arvestama, et järgmine kord on vaja peale jääda sul ning teistele uhkesti välja käristada.
Mida teha kui sulle pakutakse midagi, mis kindlasti ei peaks olema niisama ehk tasuta?
Vastavalt taroofile on viisakas kolm korda ära öelda.Kui kolmandale äraütlemisele neljandat pakkumist ei järgne, siis oli tegemist taroofiga ehk viisakusega ning selle pakkumise vastuvõtmisega oleksite oma võõrustaja võib-olla raskesse olukorda pannud.
Oskan vaid ette kujutada, et nende sõbralike inimeste poolt ettepanekute mitte-vastuvõtmine võib olla väga raske. Ja kui keeruline on sellises ärevas võõrkeelses vestluses on üldse aega neid kordi lugeda (üks vestleb ja teised jälgivad mitu korda on viisakalt keeldutud?)
Paar näidet internetist:
Vale taroof
Klient soovib poes maksta ostude eest. Müüja ütleb „Pole vaja, teie viibimine mu poes on mulle suur au“. Klient jätkab sooviga maksta „Mis te nüüd, ma kindlasti maksan“ ning nii toimub viisakuste pildumine umbes kolm korda ning lõpeb emma-kumma poole viisakusväljendiga ning klienti tasub kauba eest tavapärasel kombel.
Müüja tahab oma kaupa müüa ja klienti tahab oma ostude eest tasuda, kuid mõlemad peavad viisakuseks seda suhtlemismängu mängida.
Õige taroof
Külaliste vastuvõtja pakub külalistele mugavust oma mugavuse arvelt, näiteks kutsutakse külalised oma pisikesse korterisse ja antakse neile oma ainuke vaba tuba või pakutakse kogu näiteks õhtusöögi väljategemist restoranis eelarve eest mis käib selgelt pakkujale üle jõu- kõik ikka selleks et külaline saaks parima. See tundub meie kultuurile üpriski vastuvõtmatu, kuid see on osa suuremeelsusest ning siin võõrustaja tunneb siirast heameelt sellest, et ta on helde ja suuremeelne, hoolimata tagajärgedest. Eneseohverdamine teise nimel on hea.
Ülepakutud taroof
Kui võõrustaja nõuab, et külaline peaks magama pererahva voodis ning need kolivad ise põrandale. Või näiteks külvab võõrustaja külalise taldrikule aina uusi roogasid, arvates et külaline taroofib, viisakusest kuigi külaline on juba kurguauguni süüa täis ja ta tõesti rohkem ei suuda süüa.
Sel juhul tunneb end külaline ebamugavalt, asetades ka võõrustaja kehva rolli, kus üks peaks aina pakkuma ja teine aina keelduma. Kui kõik osapooled tunnevad end ettepaneku tõttu halvasti, siis on taroof ebaõnnestunud.
Välismaalasena soovitatakse, kui asi kasvab täitsa ülepea, on mõnikord mõistlik anda märku, et sa ei lähe mänguga kaasa- “ta’rof nadaram” – I don’t do tarof.
Kõik see šõu meenutab mõneti ka Kagu-Aasias, Indias, Nepaalis kogetut – ka sealkandis ei ole viisakas asju otse öelda, et sa ei tunne teed või ei oska seletada midagi kultuuriruumis – parem on näidata suvalises suunas või ajada pläma. Kui seda ei tea, siis ei saagi aru miks inimesed tänaval igaüks ise suunda näitavad kui mõnd objekti otsid. Väga konkreetne „Ei“ ilma (veidra) põhjendamiseta on idamaade kultuurides halva märgiga.
Lugesin ühe Iraani sotsiaalteadlase arvamust, mille kohaselt on läänemaailmas 80% keeltest denotatiivsed ehk neil on nö sõnaraamatu tähendus (hambarst = hammaste, suuõõne ja lõualuude haigusi raviv tohter). Kuid Iraanis on keel 80% konnotatiivne ehk sellel on tundmuslik lisatähendus, mille inimesed seovad vastavalt oma kogemusele (hambaarst= vastik hambapuurjija). Ehk pärslased on loomu poolest poeetilised ja neile meeldib keelega mängida.
Sellesama teadlase, Kian Tajbakhshi sõnul tekitavat see keelele veel ühe poeetilise kihi:
“This creates a rich, poetic linguistic culture,” he said. “It creates a multidimensional culture where people are adept at picking up on nuances. On the other hand, it makes for bad political discourse. In political discourse people don’t know what to trust.”
“In Iran, you praise people but you don’t mean it,” ütleb samas artiklis Dr. Sanati. “You invite people for all sorts of things, and you don’t mean it. You promise things, and you don’t mean it. People who live here understand that.”
Kokkuvõtlikult: kui läänemaailmas tähendab “jah” sõna jaatust ja nõustumist, siis Iraanis võib “jah” tähendada ka jaatust, aga sageli ka “võibolla” või hoopiski “Ei”. Sellega peaks iga riiki reisija arvestama.
Edasijõudnutel (isetaroofijatel) tasuks ka Iraanlaste äravõlumiseks ära õppida taroofi väljendav lause „Ghorbooné shoma beram (ing.keeles: may I sacrifice myself for you) see tõeliselt ülepakutud lause tähendab, et sa austad teist inimest ja soovid seda välja näidata. Mis tähendabki et, sinu pakkumine oli taroof ja tegid seda viisakusest.