Kõrbeelamus

Kõrbelinna Yazdi plaanime jääda kauemaks, kõik see zoroastrite värk, savist linn ja tuulepüüdjad ning vanad külad – see tundub koht kust saada kõrbekogemus.
 Lut kõrb (Dast-e Lut) suuruselt maailmas 27. kõrb, mida peetakse maailma kõige kuumemaks paigaks (NASA mõõdetud temperatuur 70.7°C) asub liiga kaugel meie praegusest asukohast ja paistab, et aprillilõpu ilm ei ole ka just see kõige parem aeg kõrbes matkamiseks. Jääb mu järgmiseks Iraani reisiks.

Yazdi mudatellistest madalas vanalinnas tõuseb lõunal temperatuur 28 kraadini ja kivilinnas tähendab see ainult seda, et kogu linn on toas või oma sisehoovides. Enamus poode ja restorane sulgeb ennast kella 13-17 vahel.

 Kuigi Shirazist õnnestub juba lõunase bussiga ära tulla (430 000 ehk 2,8 eur nägu- 5h- VIP buss) siis Yazdi jõuame ikkagi pimedas.
Bussijaamas on taksokiosk, sinna tuleb öelda oma hotelli nimi ja maksta (vanalinna 120 000) ning umbes poole tunniga oled kohal. Valisime Lonely Planetist kõige kaunima sisehooviga hotelli, aga muidugi oli see reserveeritud – jõudsime ju reedel. Hotellimees pakkus, et ta võib ette helistada nende sõsarhotelli, see on siit lühikese taksosõidu kaugusel. Hotell Zenit oli hiiglaslik majakompleks, kus meile pakuti 50 euro eest aknata tuba keldrikorrusel. Lisaks linnast veel nii kaugel ka- kogu aeg kõmbi mööda suurt teed. Loobusime.
Kuid lahke hotellimees hakkas kohe kuskile helistama ja andis teada, et leidis meile 35 euro eest öömaja vastavatud hotellis vanalinnas, kus on aken hoovi. Kostitasime lahket inimest Kalevi šokolaadiga ja istusime jälle taksosse.

Hotell kuhu jõudsime on pehmelt öelda õudne- mitte must ega kole, vaid tühi ja kõle, midagi ehitusplatsil avatud majutuse taolist. Valvelauas on umbkeelne iraani vanamees, kes ei lase meid isegi tuba vaatama enne kui maksame raha ja anname talle passid. Passid küll anname, aga tuba tundub kõle ja hotellis ei paistnud peale meie ühtegi külalist, sisehoovis on kõikjal ehitusmaterjalid ja tuba on lumivalgete seintega ning pigem haigla lampidega. Kõige hirmuäratavam on aga oli ikkagi see vanamees, kes ei taha meid hästi ära lasta, näitab sõrmedega money-money ja hoiab passe aina enda käes. Noh kui üldse kuskil oleks lugeda Pärsia kirjanduse suurteost Sadeq Hedayat "Pimedat öökulli", (õudukat) mis Meelil kotis, siis ainult siin hotellis….saame passid ja põgeneme ummisjalu.
Saame küll aru, et võibolla oleme sellises vastavatud hotellis välismaalastena suured aukülalised, aga no ma ei tea... sellise interjööriga see hotell küll kaugele ei purjeta.

 Vanamees annab meile passid väga vastumeelselt tagasi ja astume kotid seljas öhe, et vanalinnast mistahes hotell või külalistemaja leida. Algul veel valisime ja uurisime ilusamaid, aga 2 tundi hiljem astusime sisse juba igasse lahtiolevasse hotelli. Lähemaks kaheks päevaks polnud kuskil tuba. Kell 23 õnnestus meil vanalinnas Shomada hotellis siiski tuba saada. Küll ilma aknata, aga meile tundus see juba paradiis, väikesest kopituselõhnast hoolimata. Tuba- kolm miljonit (20 eur) öö. Hotellimees ütles kohe sisse tulles, et pearätid võite nurka visata ja järgmise kahe päeva jooksul ei kandnud tõesti ükski naine (ka Iraanlased) selle hotelli hoovis pearätti. Passe ja raha seekord üldse ei küsitud, üldse oli selles hotellis kõigil täitsa suva- hommikusöök on maybe eight, maybe nine, maybe ten, maybe twelwe….

 Hommikul tundub meie tuba juba päris mõnus ja otsustame siia veel teisekski ööks jääda, on mulje et linna pealt niikuinii vastu nende pühapäeva (meil reede) midagi ei leia. Mõnusa pilvealuse ilmaga traavime läbi kõik vaatamisväärsused ja möödaminnes bronnime ka leitud turismiinfobüroost ööbimisega kõrbetuuri, ning järgmiseks päevaks poolepäevase küladetuuri giidiga.

Saame samas turismiinfo punktis isegi raha vahetada, küll kõige kehvema kursiga, aga mis siis. Rikkad ei virise. Õhtuks leiame ka uue öömaja viimaseks kaheks Yazdi päevaks ning sauna, kuhu me kindlasti minna tahame. Uks kõrvalt sildilt võib lugeda, et see on ka naistele lubatud, ning saab isegi kuulsat (?) Pärsia massaaži. Püüame saunamehele selgeks teha, et tuleme kindlasti tagasi ühel teisel päeval, aga ma ei ole kindel et keegi sellest aru sai...

 Kõrbereis

 Kõrbesafarisid korraldab Lonely Planeti jutu järgi iga hotell ja külalistemaja, aga meie küll kuskil müügitööd ei kohta. Ei midagi sellist nagu Radžastanis iga hotell sulle iga hinna eest tuure müüa püüdis. Kõrbevalikuks teeme küll eeltööd, aga lõpuks on ikkagi keeruline aru saada kus see Iraani kõige ilusam kõrb siis ikkagi on. Kuid kuna me Yazdis oleme enam-vähem kõige pikemalt, siis tundub et see ööbimisega kõrbereis sobib ehk siia kõige paremni. Turisimi-info keskuse prouale maksame kahe peale 75 eurot ja selle eest saame taksosõidu kõrbe, seal võtab meid vastu Ali, kellel tõttu öelda polegi mingit suuremat funktsiooni, kui näidata meile kätte meie maja, õhtusöögi-ja hommikusöögipaik, liivadüünid ja kaamel.
Jõuame Yazdist umbes tunnise autosõiduga kohale ning Ali soovitusel peaks kohe kõrbemäe otsa ronima, sest siis on aega kaameliga sõita ja õhtust süüa. On tund aega päikeseloojanguni ja on tõusnud päris võimas tuul. Neid ridu kirjutades olen neljandat päeva Yazdis ja tundub, et nii ongi iga päev. Meie ööbime Haft Sang Desert Campis ja seal on ümmargused liivaonnid, milles on sees suur vaip ja padjad-tekid. Igaüks teeb omale ise voodi. WC ja duširuum on umbes 100m kaugusel. Kui me oleks soovinud ööbida oma vetsu-ja vannitoaga ruumis, siis oleks viidud meid teise dessert campi. Vist Sinbad desert campi(?).

 Ronime liivadüünide otsa ja ei lähe viite minutitki, kui silmad, suu ja fotoaparaat on liiva täis. Panen siia ühe pilti mis tehtud kõrbetormis enne kui fotokas kinni kiilus. 

Liikuda saab ainult selg ees vastu tuult, see pole ka mingi kukepea ja nii see jääb õhtul kuni kella üheksani, siis hakkab tuul vaikselt vaibuma.
Kaamelisõit oli küll täielik turistikas, poiss veab oheliku otsas looma, kaks inimest pannakse turjale. Kaamelil jagus tööd kaks tundi, aga sellest kordi suurem atraktsioon on hoopis maasturitega liivadüüdnidel sõit. Kohale on saabunud umbes kolm bussitäit rahvast ja suurem osa neist moodustab autotiiruks pika saba. Kiljumist jagub kuni pimeda saabumiseni. Siiski on pooled iraanlased kogunenud düünidele päikeseloojangut vaatama. Ei tea kui suur elamus see vaatajatele on- kõigil on silmad-suud paksult liiva täis. Oleme ainsad välismaalased umbes 100 pärslase seas. 

   

Sööme õhtust ja istume iraanlastega lõkke ümber. Muss on võimas, aga kõik ajavad lavatsitel omakeskis juttu ja alles pärast pikka piidlemist liginevad meile poiss ja tüdruk, ilmselt Tehreani noored tohtrid kes olid Yazis konverentsil, ning õhtuks leidsid võimaluse kõrbetuuri teha. 

Noored uurivad kuidas meile Iraanis meeldib, mida meie riigis Iraanist arvatakse ja kas me ei kartnud siia tulla. Või mida me arvame sellest, et peab pearätti kandma. On selge, et nemad teavad mida välismeedia Iraanist räägib või kuidas nende riiki väljaspoole kuvatakse. Räägime veel Iraani filmidest, kirjandusest ja sellest mida meie enne siia saabumist teadsime. Keegi teine pole selliseid küsimusi varem küsinud, ja mul on tunne, et need noored küll välismeediast ära lõigatud ei ole. Kell kümme poeme oma onni ja magan seal ühe oma Pärsia parema une.

Võib vist teha järeldusi, et kõrbes magamine mulle sobib.