Vosduh, lutšeja apteka, dja takovo dšeloveka; srazhu staneš tõ šastlivom i vesjolom i krasivom!

-
"Kui poleks teatmatust, ei torgiks ka miski tagant, inimloomusele on omane haaret laiendada. Kui läheme sinna, kuhu niigi teame end suutvat jõuda, pole selles mingit võlu" 
Pete Ahtans, alpinist kes on Džomolungma/Sagharmata/Everesti vallutanud 7 korda. Esimesed neli korda ebaõnnestunult.




Väike videoklipp kõige kaugemas lumekülas Kyangjin Gompas, kus nii kohalikud kui turistid elavad ööpäevaringselt joped seljas. Perenaisel laulud suul, kui just parasjagu turistidele söögitegemist käsil pole.

Natuke Langtangi oru pilte, enne kui lisan tükikese 8. päeva matkapäevikust.


 Nii külade- kui ka Langtangi matkal peatasid meid paar korda relvastatud rahvuspargi valvurid. Matkajate nimed pandi kirja nii minnes kui tulles. Rahvusparki sisenemiseks/matkamiseks tuleb osta TIMS kaart (1000 ruupiat) + rahvuspargi sisenemise luba (3000 ruupiat). Matka eelarvele lisab see 38 euri nagu naksti.

Mõned inimesed talutatakse mägedesse käekõrval.

Tegelikult oli nii kultuuri- kui oru matkal palju üle 60a vanuseid, nii üksi kui gruppidega. Tõsi, enamasti vedasid porterid nende asju ja mäel olid vanurid vaid fotokatega. Ei ole midagi öelda - respekt! Tahaks ise ka selles vanuses nii vitaalne ja seiklusaldis olla. Ja teraspõlvedega.

Astelpaju mahl andis palju energiat ja loodetavasti ka vitamiine. 

Kui oled seitse päeva järjepanu taignatoite või riisi söönud, siis muutub köögiviljade vajadus ülisuureks.
Kuid mida lumele lähemale, seda tillukesemaks läheb rohelise kraami hulk toiduportsus ning üksluisemaks koostis. Jube isu on värske järele. Pizza peale pannakse siin porgandi-ja sibulaviilud ja valatakse ketshupiga üle. Võib öelda, et see on üks rohelisemaid roogasid.


Mäed on palistatud manimüüridega. Need on siledatest kividest laotud inimkõrgused müürid, kuhu on uuristatud sanskriti sümbolid, mis tähistavad Tiibeti budistliku vormelit om mani padme hum.
Budistlik komme nõuab, et teeline peab alati vasakult poolt müüri mööduma.



MATKAPÄEVIK: 8. päev- „See küll ei olnud minu ettekujutus puhkepäevast"

Hüüatus tuli Tiiu suust kui ta kuulis, et puhkepäeva asemel turnime hoopis hommikul Kanjing Ri (4770m) otsa ja mingit (lisa)puhkepäeva sellele ei järgne!
Aga kes tahaks? Terve eilse pealelõuna veetsime Kanjing Gompasse Mountain View külalistemaja voodis tekkide all (1-2 tekki lisaks magamiskotile) ja kui ma ei eksi, siis läks Tiiu öösel ka kilepükstega, fliisi ja jopega magamiskotti. 
Ei ole mingit mõtet passida käed rüpes toas, kui sooja saab ainult liikudes.
Mõeldud- tehtud. 



Vana hea "hot swower" märgade salvrätikutega, sest kuuris olevasse pesemisruumi ei tõmanud enam mingi nipiga (Katrini pilt)

Raudahjuga söögituba. Kogunemiskoht õhtuti ning hommiku- ning lõunasöögi ajal. 

Sooja vett tehakse päikesepatareidega.... kui päikest on.
Praegu on seda enamasti hommikul kell 7- 12 ja siis hakkavad pilved tulema, seega fotokate akusid siin laadida ei saa ja sooja vett tehakse soovijatele pliidil kannudega.

Kopsikupesu 7. päeva õhtul.
Ühes panges soe vesi, teises külm. Võta aga kuuris riidest lahti ja uha end üle. Väljas heal juhul 5-6 kraadi sooja. Ära tegime! Aga paljaksvõtmise isu võttis tükiks ajaks ära.
Tiiu naudib päikesepaistet ja proovib vastu seista pealetulevale mäehaigusele (Katrini pilt)

Samal ajal söögilaua juures: proua lõikab kodust kaasa võetud küüslauku maniküürkääridega šerpasupi sisse. Küüslaugul on teatavasti veresooni laiendav ja vereringet ergutav toime. Südame ja aju veresoonte laiendamine on aga kasulik, juhul kui peaks mäehaiguse sümptomid peale tulema (Katrini pilt)

Mäehaiguse kohta väga ei tahakski kirjutada tegelikult. Ei taha selle kohta väga mõelda ka, kuigi olen teemas ülepeakaela sees.
Lõpetasin siin kõrgel äsja Jon Krakaueri Everesti vallutamise raamatu, ning oma 3850 peal saadud väikse peavaluga on natuke kummaline ohkida 8800 peal käinud meeste lugude tausta teades.
 Samas, ei ole ka põhjust üleolekuks- see haigus on väga individuaalne ja mõjub erinevatele inimestele sõltuvalt soost, vanusest ja tervisest erinevalt. Meiega koos oli külalistemajas mitu 60-70 aasta tuuris inimest ja mitmed tulid meiega ka mäkke 4770 peale. Nad talusid kõrgust ilma igasuguste kaebusteta ja olid kaunis käbedad ronijad. Küllap teraspõlvedega.

Mingid võõrad tüübid Everesti 4. laagris umbes 7900 m peal  hapnikumaskidega.
Vaadad seda pilti ja mõtled- tegeleikult on ju vedanud!  Pildi allikas everestnews.com

Minul väljendus "mäehaigus" kui seda võib ikka nii uljalt nimetada, kaks päeva kestnud kerges tuikavas nö "punase veini" peavalus. Kuna midagi enneolematult ebameeldivat polnud, kahtlustasin alguses oma uusi päikeseprille, mis mul juba esimesel matkapäeval peavalu põhjustasid, milles hiljem ka tuult süüdistasin. Üldiselt tasub müts või kapuuts ikka peas hoida, sest tuulepeavalu on sama tüütu. Igatahes sõin võimaluse korral Kanjing Gompa külas vaid küüslaugutoite, jõin ingveriteed ning kui valu ei taandunud, siis võtsin kahel esimesel päeval 2 x päevas ibuprofeeni  ja lahkumispäevaks (3. päev) oli ka peavalu läinud. Enne 3500m peale jõudmist ma mingit peavalu ega muud imeliku õhupuudust ei tundnud. Tiiul oli esimesel õhtul 3800 m peal (lõpplaagris) vähe kehvem, aga eks ta ise kirjutab sellest ehk hiljem oma blogis.
Takkatargemana tean nüüd, et kui merepinnal  seistes on inimese hapnikusisaldus organismis umbes 98-99%, siis juba 3800 meetri peal on seda alles umbkaudu 65-70 % ehk suhteline hapniku vähenemine on 4000-5000 m kõrgusel kindlasti tuntav. Ekstreemseks kõrguseks peetakse juba 5480 meetrit, kus hapnikuu on vaid pool sellest mis merepinna kõrgusel. 

"Alandatud rõhuga kambrites läbi viidud katsed in näidanud, et inimene, kes viiakse otse merepinna tasemelt Everesti (8848 m) tippu, kus õhus on ainult kolmandik tavalise õhu hapnikust, kaotab mõne minutiga teadvuse ja sureb varsti pärast seda"
Jon Krakauer " Hõredasse õhku". Matkal mu igaõhtune lugemisvara.

Meie pärast aga muretseda ei tasu, sest mägede surmatsooniks peetakse kõrgusi alates 7925 meetrist kus hapnikusisaldus on vaid 7,7 % (Everesti tipus 5-6%) ning sinna ronivad hapnikuta vaid väga tugevad tüübid. Mäehaigus on võtnud ka eestlaste elusid, viimati möödunud aasta sügisel kui Tiibetis Kailaši mäel (üle 6000) suri üks Eesti arst.
Normaalseks peetakse seda kui 3000 m kõrgusel on inimese vere hapnikusisaldus 88-92 %, 4200m kõrgusel 85-89 % 5000m kõrgusel 75%, kuid paari päevaga võiks see sel kõrgusel jõuda taas üle 80%, 7000m peal 59-60% jne, siis ei teki püsivaid kahjustusi. Kui hapnikusisaldus veres on alla 30%, on olukord kriitiline ning nõuab tegutsemist. Sellisteks mõõtmiseks on telefonist väiksemadki aparaadid välja mõeldud ning müügilgi. Aparaat pannakse näpu otsa ja mõne sekundiga on vastus käes. Nii et kui 5000 m peal on su veres hapniku alla 70% tuleb hakata kohe mäest talla minema.
Mu kolleeg rääkis, et näiteks üks Eesti reisibüroo mis Nepali reise teeb, omab seda vidinat ning juba 3000 peal hakkas nende giid grupi liikmetelt õhtul näpu ostast vere hapnikusisaldust mõõtma. Väga hoolitsev!

Ühesõnaga, tasub eelnevalt läbi mõelda oma teekond ning ajakasutus enne mägedesse minekut, juhul kui mäed on 4000/4500 või kõrgemal. Väiksema kogemusega või nõrgema tervisega inimesed võiksid olla ettevaatlikud juba 3000-3500 peal. Nipp on tõusta aeglaselt, algajatel mitte üle 500m päevas; juua võimalikult palju (sooja)vedelikku ning süüa võimaluse korral veresooni laiendavaid toiduaineid. Mitte heita koheselt magama peale suurele kõrgusele jõudmist, proovida üleval olla 3-4 h, süüa ja juua.





Kasuks tuleks ka võimalikult rahulik aklimatiseerumisperiood enne matka. Tegime paljuski mu sõbrantsi sõnade järgi- veetsime saabudes aega Katmandu orus (ca 2000 m) ning tegime väikse 2- päevase matka oma võimete testimiseks. Langtangi orgu, kolmetuhande meetri peale jõudsime alles oma kuuendal matkapäeval ja seitsmeteistkümnendal päeval Nepali saabumisest, olles eelnevalt kümneid kordi 2500 m tõuse ja langusi läbi teinud. Mu meelest väga tervislik üritus.
Kuigi peavalust ei pääsenud mina ega Tiiu. Kõige vähem avaldas kõrgus mõju  Katrinile. Üldse, võiks öelda, et Katrin oli oma olematu ronimiskogemusega ja nõrkade põlvedega meie trio kõige käbedam orav. Ei mäletagi millal ta oleks ohkinud või väsinud olnud.
Mägesid pole vaja karta! Lihtsalt aeg on võtmetegur! Seda peab olema.

Kella 9 paiku alustasime tõusu. 

Pilt Kanjing Ri mäest (4770), Katrini pilt on tehtud külast lahkumispäeva hommikul kui meil olid taas seljakotid seljas. Mäele läksime õnneks ilma. 1200 meetrit järsku tõusu tegime kahe tunniga.


 Kuskil 4500 peal. Pilt ülespoole Katrini suunas

Pilt samast kohast allapoole.
Olemegi üleval!
Hapnikuproov! Hüpata polnud keeruline, aga hinge võttis kinni köhimine peale hingeldamist.
Ka laulda oli muide raske. ( pildistas Katrin)
Jakijuustu vabrikus peale ronimist

Väga maitsev suur känakas juustu (kilo hind mägedes 5 euri ehk odavaim toit mis siinkandis saad).
 Kahjuks koonerdatakse sellega väga, ka siis kui mistahes juustu sisaldav roog tellida...

Hommik  6.15

Kanjing Kompa traditsiooniline külalistemaja