Maailma lõpus
MATKAPÄEVIK: 9. päev - Tüdimuse päev
Kella neljaks olime tulnud ca 1500 m allapoole ja Friendly Guesthouses ootasid meid soojad toad. Soe oli magama minna peamiselt seetõttu, et meie toad asusid täpselt söögitoa peal ja see on ainuke koht teemajades kus õhtuti ja hommikuti raudhaju köetakse. Tõsi, sooja vette ei suutnud sõbralik külalistemaja pidaja meile välja võluda ja peale kahte ebaõnnestunud katset tuli pettunud Tiiu tagasi ning käiku läks jälle vana hea hot shower kaasavõetud märgade salvrätikutega. Juuksed on peas täiesti pulka läinud ja mu matkakaaslased ei võta juba kolmandat päeva mütsi kordagi peast, mina seevastu lasen oma vallatutel pulkas lokkidel mütsi või rätiku paista, lootes, et ülejäänud inimeste meelest olen oma juukseid värskelt želeetanud.
Telefonide ja fotokate akud on tühjad ning „koduigatsus“ suur. Viimased 3-4 päeva on kõik pealelõunad Langtagi orus olnud pilvised, sestap on kohalikel endalgi keeruline eluks vajalikku solar powerit saada, saati siis veel turistide muusika- või pildistamisjanu peale kulutada. Kiirustame riikliku elektri poole...
Tagasiteel pakub meie giid välja, et võiksime teel ka tema kodust (kodukülast?) läbi minna. Tahaks ju väga, aga iga iga ekstra tõus või kõrvalepõige marsruudist paneb aina sooja vee ja lesimise peale mõtlema. Kiusatus otse "koju" põrutada päris suur, aga läheme Nonoga kaasa ning jõuame tema tagasihoidliku kolmekorruselise maja juurde, Nono õde pakub meile tiibeti teed. Ehmatan natuke, kui tüdruk enne valamist väikesed tassikesed suure teekruuside vastu vahetab- kas me ikka suudame jakivõi ja -juustuga tehtud soolase tee endale sisse kugistada? Ei kujuta ette KUI ebaviisakas oleks seda mitte juua. Suudame, sest tee on maitsev. Katrin laseb muudkui juurde kallata ja paar liitrit hiljem on viisakas end kodupoole asutada.
Pilikad jälle magavad. Kell on 3 öösel, aga virutan selle postituse üles.
P. S On hirmus värskekurgi võileiva isu.
Eelmisel õhtul külmas toas olin end maailma lõppu kujutlenud. On kuradima keeruline sealt lumiste jumalannade nimedega õnnistatud mägede vahelt oma töntside jalgadega jälle maisesse maailma jalutada. Ja see tulek oli pikk...
Meie giid pakkus eel-eelviimaseks peatuspaigaks üht teemaja kuskil 2900 meetri peal, aga meil oli juba hommikul hoog sees ja mõtlesime, et see Riverside ei olnud nii tore koht midagi (tegelikult oli, mäletasime valesti!), läheks ikka vurrdi Lama Hotelli (2480 m) välja. No, et kuna see on suur turistiküla võrreldes seni nähtud tamangite, šerpade ja tillukeste tiibeti külakestega, siis on seal ehk sooja vett ja võimalik oma fotokate, telefonide akusid üle pika aja laadida.
30200 sammu mis me sel päeval allamäge tegime (ja ma ei usu et pedomeeter kõiki neid tibusamme luges, mida sealt kivistest radadest tasa-tasa laskudes tegime) osutus põlvedele rängaks koormaks. Hüppeliigesed, veel eilsest kitsekombel mäeveerul turnimisest hellad, tundusid kui välja väänatud ning nii said viimased 2 tundi rabavalt rasked - teadvus läheb nagu mingis transis kuhugi uitama ja näed ennast kuidagi kaugelt eelmalt, vaevu tunnetades kuidas sügavamalt astmetelt alla astudes põrutad jalgu, lööd varbaid vastu kive või libised ohtlikel kallakutel kiviklibu peal. Ja sellest kõigest on ükskõik, peaasi et alla saaks.
Ühel hetkel läheb Tiiu must mööda, öeldes hiljem, et ei suutnud vaadata kuidas mu väsinud jalad risti-rästi käisid – lihtsalt hirmus hakkas.
Mentaalne kurnatus oli ehk isegi hullem, see maagia kadumine väsitas ja kurvastas korraga...
30200 sammu mis me sel päeval allamäge tegime (ja ma ei usu et pedomeeter kõiki neid tibusamme luges, mida sealt kivistest radadest tasa-tasa laskudes tegime) osutus põlvedele rängaks koormaks. Hüppeliigesed, veel eilsest kitsekombel mäeveerul turnimisest hellad, tundusid kui välja väänatud ning nii said viimased 2 tundi rabavalt rasked - teadvus läheb nagu mingis transis kuhugi uitama ja näed ennast kuidagi kaugelt eelmalt, vaevu tunnetades kuidas sügavamalt astmetelt alla astudes põrutad jalgu, lööd varbaid vastu kive või libised ohtlikel kallakutel kiviklibu peal. Ja sellest kõigest on ükskõik, peaasi et alla saaks.
Ühel hetkel läheb Tiiu must mööda, öeldes hiljem, et ei suutnud vaadata kuidas mu väsinud jalad risti-rästi käisid – lihtsalt hirmus hakkas.
Mentaalne kurnatus oli ehk isegi hullem, see maagia kadumine väsitas ja kurvastas korraga...
 |
| 5. päev, siis kui sai veel mägijõgede veega riideid pesta (Katrini pilt) |
 |
| 2. päev- viimane juustepesu. Laual Eesti põrdravorst ja Nepali õlu (Katrini pilt) |
Meie giid on hommikust saadik pahas tujus ning püüame juba mitu tundi pinnida milles asi. Mine neid aasialaste kombeid tea, giid muudkui eitab oma paha tuju, ometi on näha, et miski vaevab ta südant.
Lõpuks oletame, et ehk on häda selles, et meie retk näib lõppevat päev varem kui giid planeeris. Aa-no raha küsimus! Pinge on vaja maha võtta. Arutame omavahel, kuidas ja millal oleks viisakas öelda, et maksame ikka 11. päeva, eest, see peaks ju küll vennikest rahustama. Raha teema on varemgi meie omavahelistes juttudes (kõigil eraldi ja ühiselt) jutuks tulnud ja näib, et see on talle oluline, sama oluline kui anda infot oma isa tervisest ja sellest, et too on töötu. Lisaks kummub jutuajamisest ka oletusi, et euroopas on kõigil hea elu ja suured palgad, sest küsimusi Eestis töö leidmise kohta tuleb samuti. Kas me peaks ta kaasa võtma?
Lõpuks see jutuajamine õnnestub ja vähemalt meil on tunne, et giidi tuju paraneb.
Lõpuks see jutuajamine õnnestub ja vähemalt meil on tunne, et giidi tuju paraneb.
Õhtul istume soojas söögitoas ja klatšime omavahel noori innukaid oma olen-oma-elu-esimesel-eneseleidmise-matkal olevaid hipisid. Millegipärast ohkab äkki Tiiu ilma igausguse irooniata „oh, kus tahaks ka nii noor olla“.
Kell 9 läheme magama.
See ütleb meie vanuse kohta nii mõndagi...
10.päev- Sooja vee ootuse päev
Oleksime saanud ka vältida eilset pikka trampimist ja kahe viimase väga kurnava languse päeva asemel teha kolm, nagu tegid meie Kolm Paksu Sakslast keda me alates esimesest päevast iga päev meeste üllatuseks kohtame ja kes on oma liikumistempost väga heal arvamusel. Aga Syabrubesis ootava Buddha Guestohose soe dušš on liiga suur ahvatlus. Võib-olla kujunes tagasitulek kiiremini seepärast, et Langtangi oru matk on teekond „tippu-ja-tagasi“ ning tagasiteel möödud samadest kohtadest, vaid imestades MILLISEID tõuse sa oled teinud!
Kõik vaated olid ära vaadatud ning üles pildistatud.
Kõik vaated olid ära vaadatud ning üles pildistatud.
Telefonide ja fotokate akud on tühjad ning „koduigatsus“ suur. Viimased 3-4 päeva on kõik pealelõunad Langtagi orus olnud pilvised, sestap on kohalikel endalgi keeruline eluks vajalikku solar powerit saada, saati siis veel turistide muusika- või pildistamisjanu peale kulutada. Kiirustame riikliku elektri poole...
Viimast päeva alustame pool tundi tavapärasest hiljem ja jõudes hommikusöögile 7.30. Külalistemaja peretütar on eile kingituseks saadud mu töökaaslase Evelini sõbranna tehtud Eesti lambavillast vilditud kõrvarõngad taas kõrva pannud ja on jube uhke eestimaise kingituse üle.
Viimaseks päevaks lubatud „natuke langust ja siis sirge tee“ osutub paljudeks langusteks ja õige mitmeks väljakutsuvaks tõusuks, kuid täna lähevad ülesminekud isegi kergemini kui langused. Eile võtsin sisse kaks magneesiumi tabletti ja olin hommikul päris imestunud, et sain vaid veidi kangete põlvedega ise trepist alla. Möödunud aastal samasugune intensiivne laskumine 3800 pealt kinnistas meid terveks päevaks sisuliselt voodisse, nii et seismine ja võib-olla isegi lesimine oli ka valus. Päris imettegev mõju on ikka sellel magneesiumil. Lugesin kuskilt blogidest, kuidas ühed eestlased oma jalavaludega hädas olles pidid pinges keha kohaliku riisiveni- raksiga, lõõgastama, sestap kamandasin plikad apteeki enne reisi - mine tea, äkki ikka läheb vaja. Ja oligi. Soovitan!
Ja neid vaevatud eesleid ja kandjaid vaadates tulevad alla matkates taas need eetilise reisimise mõtted... kas me ikka peaksime oma ihade rahuldamiseks mööda ilma kappama ning sel viisil maailma muutma ning loomadele selliseid kannatusi põhjustama? Vastik.
Oma rahustuseks võib ju mõelda, et ju siin ka sada aastat tagasi veeti eeslitega kaupa mägedesse ning ju sitked mägilased tõid ka siis oma perele alt orust peenemat riiet ja potte-panne, aga nähes neid jahukotte, Everesti õllepudeleid ning coca-cola reste.... ikkagi...ei ole hea tunne.
Mõtlen sellele viimastel päevadel sageli.
Oma rahustuseks võib ju mõelda, et ju siin ka sada aastat tagasi veeti eeslitega kaupa mägedesse ning ju sitked mägilased tõid ka siis oma perele alt orust peenemat riiet ja potte-panne, aga nähes neid jahukotte, Everesti õllepudeleid ning coca-cola reste.... ikkagi...ei ole hea tunne.
Mõtlen sellele viimastel päevadel sageli.
Enne pimedat jõuame alguspunkti- Syrabybesisse ning sammume emotsioonitult oma külalistemajja. Kohal! Lõpuks kodus. Viimaks ohin õnnest sooja duši all- suuremat mõnu pole olemas.
Sööme oma külalistemajas tavapärast praetud riisi, vege-momosid ja kartulitoitu, see on täpselt sama maitsega (loe: maitsetu) nagu matka-teemajades, aga paar eurot ehk odavam.
Õhtuks jõuame Nonole veel külla, sest ta tahab tutvustada meid oma emale. Päeval ei olnud ema kodus ja meie kahtlev vastus (sai juba käidud ju korra) näib teda väga kurvastavat. Tuleb siis minna! Ei oska külakostiks kohalikust poest muud viia kui coca-colat ja šokolaadi, iialgi ma muidu sellist välismaist valikut ei teeks, aga kas jahukotiga minek oleks mõistlikum? Vahime ja arutame poes kaua, jääb ikka coca-cola.
Tiibetlasest ema ei paista kuigi rõõmustavat hiliste külaliste üle, ilmse ohkega paneb ta teepoti tulele. Nüüd tehakse meile musta teed- see on šerpade lemmikjook, mis ilmselt rõõmustab Nono isa, kes on šerpa. Mees on ka kunagi on mägedes giidi ja matkakokana tööd teinud ja räägib meiega inglise keelt päris ladusalt. Mingit selja- ega peahaigust isal ei paista, vastupidi – tegemist on kõige rõõmsama mehega selles majas.
Sööme oma külalistemajas tavapärast praetud riisi, vege-momosid ja kartulitoitu, see on täpselt sama maitsega (loe: maitsetu) nagu matka-teemajades, aga paar eurot ehk odavam.
Õhtuks jõuame Nonole veel külla, sest ta tahab tutvustada meid oma emale. Päeval ei olnud ema kodus ja meie kahtlev vastus (sai juba käidud ju korra) näib teda väga kurvastavat. Tuleb siis minna! Ei oska külakostiks kohalikust poest muud viia kui coca-colat ja šokolaadi, iialgi ma muidu sellist välismaist valikut ei teeks, aga kas jahukotiga minek oleks mõistlikum? Vahime ja arutame poes kaua, jääb ikka coca-cola.
Tiibetlasest ema ei paista kuigi rõõmustavat hiliste külaliste üle, ilmse ohkega paneb ta teepoti tulele. Nüüd tehakse meile musta teed- see on šerpade lemmikjook, mis ilmselt rõõmustab Nono isa, kes on šerpa. Mees on ka kunagi on mägedes giidi ja matkakokana tööd teinud ja räägib meiega inglise keelt päris ladusalt. Mingit selja- ega peahaigust isal ei paista, vastupidi – tegemist on kõige rõõmsama mehega selles majas.
Vanaema, ema ja õde kohmitsevad midagi toas ja peagi seotakse meile kaela Tiibeti valged sallid- kathad kaela. See on suur au ning teeb meile suurt rõõmu ja juba tunni pärast jätame pererahvaga südamlikult hüvasti ning traavime ülesmäge interneti ja tsivilisatsiooni poole.
Enne matka Kathmandu raha-automaadist väljavõetud 300 euri on peaaegu otsas ja oma giidile maksmiseks peame taas automaati külastama. Masin väljastab korraga 16000 ruupiat ja teiseks väljavõtteks mul raha enam ei ole – kas on miski limiit ületatud või lihtsalt olen kulutanud rohkem kui arvasin. Arvestades raha kadu, näib, et sai kulutatud 30 euri päevas. Nii vaesel maal nagu Nepal, sisuliselt kuurides elades ja harva sooja vett saades, mitte kuigi maitsvalt valmistatud ning hinna-maitse suhet silmas pidades, väga kallist toitu süües, on kulutatud kaugelt rohkem kui plaanisime. No paar meenet ja kilo jakijuustu sai ka kaasa ostetud, aga need summad on tühised, vast 25 euri kogu matka peale. Söök on siin ikka jaburalt kallis, aga samas tuletab iga vastutulev kandja meelde, et KUI raskelt see toit ikka siia üles jõuab.
Pilikad jälle magavad. Kell on 3 öösel, aga virutan selle postituse üles.
P. S On hirmus värskekurgi võileiva isu.