Külm!

Esimene avastus -kõige tähtsam asi reisivarustuses on magamiskott! Kui päeva alguses veel tundus, et enam kui viie-minutine istumine toas (!) täisriietuses on ilma magamiskotita või tekikuhila alla ronimata võimatu, siis õhtuks loobusime magamiskotist vaid  hetkedeks kui kui külastasime WC-d.

WC on aasiapäraselt tavaline- lihtne ja isegi potiga. Kraanist tuleb nii külma vett, et pärast peab käsi kinnastes soojendama ning hambapesu on katsumus. Lihtsalt kujuteldamatu, et keegi sooviks siin 10-kraadises toas end kunagi paljaks võtta ja duši all hullata.

Need on esimesed muljed Dhulkelist ja öömajast Šiva Guesthouse.

Tegelikult ei ole öömajal häda midagi, see on aasialikult lihtne kuid imelise koha peal. Seda kui imelise nägime eile läbikorraks taanduvate pilvede umbes 2 minutiks. 

Lennusõit läks suurepäraselt – vä see pisiasi, et Turkish kaotas ära Tiiu koti.  Toideti meid Tallinnast Istambulini hästi, lasti vaadata mõnusaid filme (vaatasin Labor Dayd ja nutsin lahinal) ning Istanbulist Kathmanduni anti koguni lennukikotike silmaklappide, kõrvatroppide hambapesemisvahendite ning huulevõidega.

Ei tea kas sellega nad Tiiu ära võlusid või aitas see, et hoolimata kella 7-st maandumisest (kodune aeg umbes kell 3 öösel) ning 0-minutisest magamisest lennukist võttis Tiiu oma koti kaduma minekut stoilise rahuga. Pagasinõudlemise laua juures onud juba teadisid, et kott jäi Türki ning hoolimata minu vihjetest, et nüüd tuleks lennufirmal kott toimetada meile kätte 20 km linnast välja, ei läinud see õnneks. Kotile tuleb järgi minna ise või saata hotelli esindaja, kus me peatume. Et meil nii peent hotelli pole võtta, kust lakeid järgi saata, siis tuleb ise tulla.

 Eilse lennu inimestel nii hästi muidugi ei läinud, nimelt pani Turkish AIRBUS 330 hommikune lend ninaga vastu maad Kathmandu lennujaamas, kuna esirattad olid keeldunud välja tulemast. Kõik pääsesid ehmatusega, ehk isegi Tiiu kott tegi selle õnnetuse läbi. Lihtsalt, võibolla Turkish ei ole lihtsalt me lemmiklennufirma nüüd mõnda aega.

Tiiu uhkeldab oma väikse 2 kilose reisikotiga

 Kahtlemata oli 800-kohalise Turkih Airline` saabumine Kathmandu lennujaamale üllatuseks, sest reisijatele ei jätkunud esialgu viisablankette, kogu seda uskmatult suurt turistidemassi (lennukis suuremjagu Euroopa turiste, üksikud kohalikud) teenindas 2 viisaametnikku ja 2 rahakasseerijat. Maksime oma 40 $ ära ja see oli seni ja võib-olla ka viimast korda,  kus saime antud raha vastu tšeki. Kathmandu lennujaamas oli täpselt 1 rahavahetuspunkt, kus vahetati umbes 10 sorti valuutat ning mingit tšeki sa sealt ei saanud.
Olime lennujaamas end vaimselt ettevalmistanud taksojuhtide vahel rabelemiseks ja oma legendi välja mõelnud, kuid ootamatu vaikus (2-3 meest, kes  küsisid ega me Pokharasse sõida) pani pigem üllatuma! Mida küla! Kui neist mööda õue trügisime, ei tülitanud meid keegi. Lausa vastupidi- me ei läinud enam kellelegi korda ning pidime saba sorgus jaamahoonesse sisse tagasi minema, et pre-paid taksoputkast endale 2700 ruupia eest (ca 27eurot) takso linnast 20 km kaugusele Dhulikeli külla saada. Seda, et kuluka taksosõidu kohta oleks pidanud võtma tšeki, taipasime alles taksos olles- nimelt Tiiu peab ju lennujaama tagasi tulema ja oleks kena kui kindlustus selle topeltsõidu kinni maksaks.
No ei meeldi kohalikele need ametlikud asjad, hoolimata letil vedelevast kviitungipakist, surus taksoboss meid taksosse sõnadega, et sulli maksame kohapeal taksojuhti kätte. Juht sai inglise keelest aru küll ja väga pika otsimise tulemusena – olime sunnitud paluma tal oma telefoniga võõrastemajapidajale helistada -  jõudsime viimaks Šiva templini ja sealt libedaid vihmaseid treppe pidi alla ning üles ja porist võsavahelist teed jõudsimegi mäkke soovitud külalistemajja. Lubatud orgaaniline aed koosnes küll sibula- oapeernast, paarist põõsast ning õitsevatest ploomi-pirnipuudest, kuid vaade seevastu tõotas olla suurepärane. Muidugi nendel päevadel, kui ei saja.

Vade esimesel õhtul meie urka aknast.

Pidime võtma 2 tuba – kõige paremad viimasel korrusel maksavad 600 ja 700 ruupiat (kokku alla 13 euro; euro ja dollari kurss on hetkel nii niru, et ruupiad tuleb lihtsalt 100 jagada ning 1 ühik maha võtta) ja ning tellisime hommikusöögi.
Pakkisime toas mütsid-sallid-magamiskotid lahti. Vetsupaber, mille üle palju kodus nalja saime, osutus ülimalt vajalikuks, sest külalistemajas seda pole ja mu esimese linnaskäigu muljekohaselt on arvata, et seda pole lähima 20 km raadiuses kuskilt leida – hea, et rulli kodus ikka kotti surusin. Tiiu surus koguni kolm – see oleks tõenäoliselt parim valuuta, mis tal on,  kui kott ei asuks meist just mõnetuhande kilomeetri kaugusel Istanbulis.

Hommikusöök (muna + muna ja sai + pannkook džemmiga) maksis meile veel teadmatu hulga raha, kuid mõjus üllatavalt- seda oli lihtsalt nii vähe! 

Toas on nii külm- mõte end 10 kraadises toas paljaks võtta ning jääkülma vett peale lahmida tundub hullumeelsusena. Siinkohal etteruttavalt täiendus, et juba kahe päeva pärast sobis see jääkülm vesi väga hästi ja enam ei tundunud külmas toas paljaks kiskumine nii võimatu.

Peale 5-tunnist lennuväsimuse väljamagamist läksime õhtuhakul linnapeale, et osta joogivett ja vaadata lõpuks seda rahulikku paika mille olime valinud Kathmandu linnasudu, liikluse ja kaose asemel reisiväsimusest väljapuhkamiseks. Linn näib olavat kaunis vana, imeilusate puupitsidest aknakaunistuste ja ustega kaunistatud majad aga lagunevad. Inimesed on mässitud paksudesse riietesse-mütsidesse-nendega käivad nad nii õues kui toas. Siiski kohtame mitmeid inimesi kes on plätudes. Prrrrr! 

Katrin on sulejope ja talvemütsiga, Tiiul on tipuvallutamiseks mõeldud kindad käes ning ka minul on seljas kõik paksud riided mis on mõeldud kõige külmemates öödeks mägedes (tõsi, soe pesu ootab veel kotipõhjas tõelist pakast).

Päikeseloojanguks kojutulek andis meile põgusa võimaluse katuseterassilt mägede hiilgust kaeda