Katmandu

Kuna minust on palju andekamaid kirjutajaid, siis asendan oma igava Kathmandu kirjelduse hoopis katkega Roy Stideri ammu väljamüüdud ning ka raamatukogudes kaunis populaarsest raamatust "Himaalaja jutud". Loodan, et autor ei pahanda.
Pildid lõpus on enda omad.

"Kathmandu, eelmise sajandi kuue- ja seitsmekümnendate hipimeka, on kirev nagu geiša lehvik. Siit leiab inimene vist küll kõike, mida ühest hulgimõjutustega idamaa mägiriigi pealinnast otsida oskab. Olgu peale, kiirteed, tülitamisteta jalutamise ja sooja kliima võib sellest listist välja jätta. Kuid näiteks raamatupoodide ning värksete apelsinisuuruste mandariinidega on vähemalt Thameli linnaosa üle ujutatud.

Kui Nepali toonane kuningas Mahendra oma seni suhteliselt suletud (aga see-eest kui eksootilise!) riigi otsustas 1960. aastatel välisilmale lukust lahti keerata, muutus Kathmandu tollajal erakordselt populaarse Hippie Traili üheks lõpp-punktiks. San Francisost, Londonist, Amsterdamist, Ida- Aasia linnadest ja mujalt said alguse need rajad, mida mööda hipid nirvaana otsinguil pöidlaküüdiga rändasid, siirdudes Kabuli, Teherani, Lahoresse, Istanbuli või Goasse. Kathmandusse pandi käima lausa spetsiaalsed bussiliinid. Hipidest täistuubitud bussid peatusid Kathmandu New Roadil ja sellest alguse saav Jochen Tole nimetati sellest hetkest Freak Streediks (friigitänavaks).

Maailma mägine tagahoov muutus uute asukate saabudes kiiresti lahjemate uimastitega üleujutatud narkoparadiisiks. Kanep ja marihuaana olid Nepalis pikka aega legaalseid ning neid müüdi vabalt valitsuse poolt litsenseeritud kauplustes. Oopium ning heroiin aga jäid nõudluse-pakkumise ahelast välja ning kohalikust kultuurist tulenevate eripärade tõttu oli siit põlisasukast narkarit leida üsna raske.

Kaheksakümnendatel muutus Nepal mitmete asjaolude kokkusattumise tõttu aga täielikuks heroiinipesaks. Kanepi- ja marihuaanahinnad tõusid mitmekümnekordseks ning mustale turule toodi kuningapere kontrollitav ülitulus kaubaartikkel- "pruun suhkur". Lugematud nepallased, kes varem olid vaid aeg-ajalt marihuaanat suitsetanud, proovisid nüüd plärudesse keeratud heroiiini tõmmata ning muutusid linnutiivul raskekujulisteks narkosõltlasteks. Enamik heroiini imporditi Nepali Birmast ning toodi üle piiri organiseeritult, sõjaväe - ja politseiveokitega.

Narkohullus ei säästnud ka oma loojaid.

Kaheksakümnendate keskpaigas lennutati Nepali kroonprints Dipendra salaja Šveitsi võõrutuskliinikusse, et teda heroiinisüstla otsast päästa. Tõsi, kroonprintsi kehva karma teekond sellega ei lõppenud. Tänaseni äärmiselt segaseks jäänud veresaun 2001. aasta juunis viis kuningaperest teise ilma Nepali tollase kuninga, kuninganna (kes kukkus salapärastel asjaoludel kopteriga alla), aga ka troonipärija Dipendra enda ning ülepea kõik ülejäänud tiitlipärijad peale Musta Printsi Gyanendra. Ametlik selgitus juhtunule on, et Dipendra läks hulluks ning tappis oma pere, seejärel ka iseenda ning suri pärast kolmepäevast koomas viibimist, ja krooniti koomas olles lühiajaliselt uueks kuningaks. 99 protsenti rahvast oli aga toona ja on ka siiani veendunud, et tegelik mõrvar oli Must Prints- sellest hetkest juba Must Kuningas- kelle maoistide revolutsioonilised relvajõud on tänaseks läbi uute, demokraatlike valimiste viimaks kukutanud.

Musta Kuninga hoolimatus ja ahnus kutsus esile nii ulatusliku mässu, et seinise korra säilitamiseks kuulutas Gyanendra pärast nelja aastast valitsemist oma riigis välja range eriolukorra ning blokeeris telefoniside, interneti ja enamiku riiki välismaailmaga ühendavatest õhuteedest. Pokharas tulistati protestivaid tudengeid helikopteritelt.

Kõik see viib aga raudse kanna all vintskleva rahva uutele barrikaadidele ning annab usalduskrediiti maoistide revolutsionilistele jõududele - kuid sellest edasipidi.

Endine hipide sihtpunkt aga elab Thamelis, väikeses linnana linnas toimivas piirkonnas siiani edasi. Rõivaärid naivistliku hipimoe kandjatele, odavad hotellid seljakotteritele, lugematud raamatu- ja ehetepoed- kogu infrastruktuur justkui ootaks oma endisi friikidest asukaid tagasi. Aga uued Hippie Trailid liiguvad juba uutel radadel. Maroko, Tuneesia, lisaks koodnimetusega Banana Bancake Trail (banaanipannkoogi rada) on tänapäevaste rahumeelsete seiklejate hitid. Viimati nimetatud on kindla marsruudita ja kätkeb endas nii Pushkari kaubalinna kõrbes kui Varanasi (Benarese) kultuurihälli. Aga ka Vang Viengi Laoses, Ko Pha Ngani saart Tais, Perthia saari Malaisias- lühidalt kogu Kagu-Aasia huvitavamaid vaatamisväärsusi ja levinumaid turismipunkte. Siinsed raamatuärid ja sokiletid aga konutavad nukralt ja kiratsevad.

"Himaalaja jutud" VII peatükk: lk 48-50

Edasi jätkub lugu juba autori seiklustega Kathmandus, Tiibetis ning Sikkimis ja Dharamsalas.
Soovitan lugeda.

Valmistumine Holiks. Tee valitud hotelli tänavale viib läbi värvilise veega varustatud lastekarja. Ise võiks ju mustaks saada, aga kas ka kogu reisivarustus?