"Matkama tulime ju siia!"

Hommik algas vihmaga, jälle olematud mägede vaated! 

Aga toas passida ka ei tahaks, läheme ikkagi matkama, sai ju otsustatud.

Hommikusöögiks tellisime kodus oma onult omletid ning palusime salatiks linnast ostetud tomateid juurde lõigata. Onu saigi aru, et tahame vaid salatit ning uuris, et mida rohelist me veel juurde tahame. Pakkusime, et vaadaku ise midagi oma orgaanilisest aiast. Tiiu käis hiljem juurde ütlemas, et ainult mitte sibulat. Lootused olid suured, sest LP kirjeldab seda kohta just suurepäraste vaadete ning orgaanilise aia järgi, kust tulevad maitsavad toidud ning saab oma käega mandariine noppida. Tulemus: lahtilõigatud tomatite vahel olid mõned rediseviilud. Salat seegi.

Kuna linnas oli kevadpüha tähistamine ja selline festival toimub vaid kord aastas – täna Dhulikelis, homme Panautis - siis kihutasime kohe pärast hommikusööki linna peale karnevali vaatama. Vihm oli asendunud sooja päikesega ning vanalinnas toimus pidu. Ühel väljakul tantsis kevadise viljakusjumala auks maskis tegelane, täristati pille ja ülejäänud rahvas lihtsalt vaatas vaikides. Prouad ja härrad olid oma paremad riided selga pannud ning kaugematest küladest pidustusteks kohale sõitnud. Trall pidi kestma terve päeva. 

Täiendasime oma rahavarusid 10 000 ruupiga ning ostsin kohaliku sim-kaardi krediiti! (telefonikaarti kahjuks ei taibanud osta, pisiasi), et helistada Kathmandu tuttavale, lennujaama Tiiu koti asjus ja ehk ka koju 3 sõnumit saata, et oleme elus. Uskumatu, see on esimene riik peale 2007 a Kambodžat, kus Eesti roamingut üldse ei ole.

Dhulikeli ümbruse matkaradada kaart

Alustasime marssimist keskpäeval ning lõunasöögi plaanisime teha Kali templi juures, mäe otsas asuvas Deurali restoranis. Lonely Planet mainibki siin Dhulikelis vaid kahte restorani lisaks külalistemajadele. 1000 astet hiljem võtsime rõõmsa ohkega restoranis istet. Menüü võttis silmad kirjuks ja hoolimata külaliste vähesusest (vist olimegi ainsad), saime süüa alles tunni aja pärast. Restoranis tabas meid ka paduvihma hoog, õnneks just siis, kui olime oma kilekeebid valmis sättinud, sai sadu läbi.

Jalutuskäik kulges läbi metsa ning põldude ja külade vahelt –  tore ja mitte sugugi kurnav. Inimesed on kõik nii rahulikud ja tagasihoidlikud. Keegi ei jõllita meid, ega pildista. Pigem vastupidi, endal hakkab imelik, kui kohalikest üritan pilte teha.

1000 astet Kali templi juurde

Vaade Kali templi mäelt

                                                                                                   Katrini pilt

                                                                                                  Katrini pilt

Ja sihtkoht paistabki!

 Namobuddha ehk Thrangu Tashi Yangtse tiibeti klooster

Teekond Namobuddha kloostrini võtab LP sõnul aega kolm tundi ja on hästi puust siltidega tähistatud. Vaid mõnes üksikus külas pidime teelahkmelt nõu küsima. Napilt enne pimedat olime lõpuks kloostris. Küsisime külalistemaja bossi, kõik vastutulijad teadsid teda ja näitasid suuna kätte, aga kui lõpuks avastasime külalistemaja, oli boss Karma kuskile kadunud. Paar väljakat, kes õues pingil päikeseloojangut vaatasid, soovitasid mistahes munkade järele pärida. Ühed punarüüd suveniirpoest leidsimegi ja kui uuesti Karmat küsisin, näitasid 3 meest ühe mehe suunas, kuid see  - silmajärgi tähtis mees - jällegi raputas tõrksalt pead, et tema küll Karma ei ole. Proovisime teisti läheneda ja ütlesime, et me booksime e-maili teel nädal tagasi 3-le inimesele toa ning mul on e-mailis nii kinnitus kui ka kolme mehe telefoni numbrid, kellele pidime eelnevalt helistama ning ühega neist sai veel eile õhtul meie külalistemaja pidaja kohaliku telefoniga tänane saabumine kokku lepitud. Jumal tänatud, et nutitelefon näitab viimaseid e-maile ka offlines. Mehed jäid põnevusega ootama kuni ma selle e-maili välja otsisin ning vaid tõestus, et meil on e-mail ja need nimed-numbrid olemas veenis neid. Tõrksa Onu naaber isegi müksas Tõrksat Onu öeldes, et sina see ju oledki, kelle number siin kirjas (üks kahest numbrist, kes eile ei vastanud). Olgu siis peale, rahunes Tõrges Onu - saame toa. Reipa sammuga läks ta kontorisse ja võttis toa võtme, ühtlasi uurides, kuidas meile hind, 1200 ruupiat sobib. No 3600 NR (ca 31 €) ületas meie poolt arvestatu kolmandiku võrra, aga mis siis ikka - kuhu meil öösel mäe otsast minna!?

Onu viis meid suurde kahessesse tuppa. Näis, et  kõik teised ruumid olid väljakate poolt juba okupeeritud ning tõi  juurde madratsi, padja ja 2 paksu tekki. Igatahes on ruum soojem kui meie Dhulikeli võõrastemaja ülemine kamber, mille soojapidavust nüüd tagantjärgi võrdleksin pigem telgiga.
„Kell 18 õhtusöök ja kell 7 hommikusöök,“ ütles lahkuv munk nüüd juba rõõmsa näoga. Buddha teab, mismoodi see nende asjaajamine käib, kõigepealt tuleb olla hästi tõrges ja teha nägu, et miski varem kokkulepitu ei vasta tõele ja siis lõpuks ikkagi nõustuda külalised ainsasse vabasse tuppa ära paigutama?

Turiste oli kloostris ööbimas umb 15 inimest ning näis, et vaid meie olime ainukesed päris „palverändurid“, sest ülejäänutele tuli uhke marsa kohe peale hommikusööki järele ning viis nad oma mugavatesse sooja vee ja katusebasseinidega Katmandu hotellidesse tagasi.

Kahjuks ei tohtinud söögisaalis munkadest ja nende toimetustest pilte teha ja nii jäävadki mulle ainult mälupildid pisikestest pinkidest ja lauakestest ühe kloostrihoone kolmandal korruse kivipõrandal, kuhu kõik paljasjalgsed kolm korda päevas kogunevad. Kui tõesti kõik elanikud söövad ühel ajal, siis näib, et hetkel on kloostiris umbes sadakond 6-10 aastast poissi ja vast 50 noormeest, kes askeldavad köögis, teevad tõsisemaid töid ja ehk umbes 20 vanemat munka, kes näivad olevat õpetajad ja nö tähtsamad tegelased. Igatahes seda saab ühe õhtu ja hommiku põhjal järeldada.

Hommikul karastasime end külma veega kraani all, väljas oli ikkagi juba 15 kraadi (põhimõtteliselt suvi!)  ning ega ei olnudki pikalt aega toas passida. Täpselt kell 10 ehk isegi paar minutit enne väljachekkimise aega oli üks tüüp teiste turistidelt saadud rahapakiga ukse taga ning nõutas kannatamatult meilt lubatud summa välja. 

Tiirutasime veidi kloostri territooriumil ringi, kahjuks ei olnud aega oodata ära lõunast palvetseremooniat, oleks küll tahtnud seda väga näha, aga mis teha- vaja ju enne pimedat koju Dhulikeli külmkambrisse saada.

Külalistemaja 8 toaga kloostrielanike külalistele

Namo Buddha on üks tähtsamaid budistlike palverändurite sihtkohti lõuna Himaalajas, samuti on üks kõige püham budistlikke pühamuid kogu maailmas. Tiibetlased tunnevad teda kui Takmo Lu Jin, mis tähendab "Tigress Body Generosity" (umbes siis nagu suuremeelne tiiger).
Legend ise on järgmine. Namo Buddha Stuupa tähistab ala, kus noor prints (mõnede versioonide kohaselt Buddha ise) sattus lähenema nälginud ematiigrile, kes ei suutnud toita isegi oma poegi. Seal ta siis lebas, peaaegu surev ematiiger koos kahe vastsündinud pojaga. Kaastundlik prints, kellele ta vennad ütlesid, et surevat tiigrit võibelule aidata vaid värske liha, jäi mõtlikuks. Ta ei tahtunud tappa ühtegi elusolendit. Lõpuks mõtles ta välja, et ta lõikab tüki oma käsivarrest, et toita surmale vaakuvat tiigrit. Kui vennad mõni aeg hiljem oma nooremat veli otsima tõttasid, siis leidsid nad vaid vereloigus inimkondid.
Mõistagi sündis prints mõne ajapärast uuesti uue inimesena Nyingtob Chenpo (Suur julgus) ning läks lohutama oma kurbusesse uppunud vanemaid öeldes neile “Please do not be unhappy. The end of birth is disintegration, and the end of gathering is separation. No one can transcend this for it is the nature of things. It is the same for everyone. If you perform evil actions, you will fall into the hell realms; if you perform virtuous actions, you will be reborn in the higher realms. Therefore, diligently pursue virtue. Make aspiration prayers, and in the next life we will definitely meet in a celestial realm.”
Mis lühidalt kokkuvõttes tähendab, surm on paratamatus millega tuleb leppida, ning kuid teed selles elus häid tegusid, siis sünnid järgmises elus paremale tasemele, ehk otse vastupidine eestlaste hulgas levinud tõekspidamisele- tee teisele head, saad vastu pead :-)

Väikesel pühamul mõne minuti jalutuskäigu ülesmäge valge stuupa juures asuvadki kujud printsi, tiigri ja tema kutsikatega. 

Kahe tekiga oli täiesti soe magada, polnud vaja isegi mütsi ja elekter oli ka olemas

Õhtusöögiks sõid mungad läätse-nuudlisuppi ja meie vaene gluteernitalumatu Katrin pidi leppima vaid supivedeliku lürpimisega. Ega see nüüd mingi hea roog ei olnud, aga soe toit pikka päeva lõpuks sobis siiski. Siis me veel ei teadnud, et järgmise päeva hommikusöögiks on saiapall läätseleeme ja jakivõi teega.Toidutundlikel inimestel siia asja ei ole.

Hommikusöögile

Mööda väikeseid külakesi (Shanktu, Shungtan) tulime täna juba sooja päikese käest tagasi linnapoole. Erinevalt eilsetest metsa ja põlluradadest lookles tänane rändurite tee hoopis külast külla. Oligi täitsa tore, nägime külaelanikke nende põhitegevuses: naised põllul tööl ja mehed maja ees lobisemas või külapoekestes kaupa müümas.

Viimase lõpuotsa tulime Panautist kahe bussiga Dhulikeli. Nii soovitas lisaks meie võõrastemaja onule ka Lonely Planet ja kuigi 6 km ja 4 km mis need bussiotsad olid, ei tundu kuigi pikk maa, oli see ometi meiesugustele kontoriprouadele liiga suur lisapingutus ja tegelikult õige otsus. Kui teekond külade vahel oli suhteliselt vaikne, paar kraavi sõitnud bussi ja mõned motokad, siis Panautist Panepasse ja sealt Dhulikeli oli väga liiklusrohke ja siinsed masinad ajavad sellist musta  tossu välja, et teel jalutamine ei ole just hingamisteedesõbralik tegevus.

Mandariini paus- midagigi varaseks lõunaks, aga Tiiul viskas ikkagi lõunaks näljast juhtme kokku.

Jalad ei valuta, aga lõunaks on väsimus juba suur. Vett joome, kuid söönud pole juba 4 tundi midagi, varahommikune saiaamps ja jakivõi ei olnud just parim matkamenüü. Näljane Katrin püüdis küll laulu lahti lüüa, aga meist ei olnud laulumemmesid. Lõpp tuli ikka raskelt.

 Panautist ostetud telefoni kaart ei hakka tööle. Kuigi kulutasime selle saamiseks kohutavalt energiat – vaja oli passikoopiat, ühte pilti, ankeedi täitmist (sh ema nimi ja vanaisa nimi) ja veel koopiat oma viisa kehtivusest. Kõiki neid koopiad ei saanud teha telefoni poes, vaid pidin leidma ise tänavalt ühe koopiakeskuse. Kõik see trall läks meile maksma 50 ruupiat, kuid kaart mis pidi tunni aja pärast tööle hakkama, pole seda senini teinud.

Ankeedile läheb Tiiu pilt ja isikuandmed,  minu pereliikmete nimed ja üht-teist veel, mis Katrini arvates võiks telefoniametnikele huvi pakkuda.

Enne pimedat jõuame koju. Võtame külma dušši ja kukume voodisse pikali. Plikad magavad, mina kirjutan.

Homme oleme juba Katmandus, tahaks loota, et seal on telefonilevi. Facebooki sõltuvust pole tekkinud, lihtsalt tahaks kodustele teada anda, et oleme elu ja tervise juures. Vaatame paar päeva Katmandu ümbruses ringi, käime läbi vanad linnosad, teeme endale matkaload vastavas matkalubade-tegemise-punktis ja siis sõidame kas Pohkara või Langtagi poole.

Tänase matka tulemusena paistab, et pikka matka ei taha enam keegi teha.

Need mäed nägime siis viimasel hommikul ikka ära.

internetist leitud pilt