Käes on kaua oodatud suvepuhkus!
"Tahaks höörata, maailma pöörata, aga lesin voodis ja niigi on hea" nii kirjeldas oma isa meeldejäävat mõtet Jarek Kasar ühes intervjuus.
Ega me ei teagi päris täpselt miksme sinna Pokharasse
sõitsime.
Sel suuruselt teisel Nepali linnal on kuurorti maine ja teadmine, et
linna taga algavad kohe mäed ning kümnest maailma kõige kõrgemast mäest kolm hiiglast Annapurna mäestikus on kohe
käeulatuses- Dhaulagiri, Annapurna I ja Manaslu.
Tiiu on veel Langtangi matkast nii hoos, et talle tundub väga hea plaan teha kiirvisiit mägedesse kohe Pokharasse saabudes ning siis
ehk päev-kaks ka puhkusele kulutada. Katrini silmis ma millegipärast seda entusiasmi enam ei
näe.
Kui üldse matkata, siis kiirmatka plaane on kaks:
a) kiire Poonhill- umb 3-4 päevane matk, mille
kulminatsioon on kuskil platool, kust näeb kõrgeid mägesid
b) kiire kõrgmäestiku tripp- kohaliku bussiga Jomsonisse (kõrgus 2800) ja sealt ühe-kahe öine trekkimine ümbruskonna külades ning pärast bussiga tagasi.
b) kiire kõrgmäestiku tripp- kohaliku bussiga Jomsonisse (kõrgus 2800) ja sealt ühe-kahe öine trekkimine ümbruskonna külades ning pärast bussiga tagasi.
Esimene valik väga suurt entusiasmi minus enam ei tekitanud,
sest Langtangis olime me kohe mägede külje all, aga Poon Hillist näeb ikkagi vaid kauguses sirendavaid mägede siluette. Tõsi, kaheksatuhandelisi! Ning lisaks oluline põhjus mis tekitas vaadete osas kahtlusi
oli meeletu sudu mis pidevalt Pokhara kohal hõljus.
Teine tegevusplaan tekkis mul Lonely Planetit lugedes, kui selgus et
paljud Annapurna ringil olevad inimesed jätavad just Jomsonis matka pooleli ja
tulevad alla bussiga. Aga see Jomson on ringil alles kuskil 60-70% egk viimase kolmandiku peal. Päripäeva startides saaksime osa uuesti kõrgmäestikust,
aga teeksime selle ajalisse kokkuhoiuga, sest aklimat on meil olemas ja mitu
korda päevas 2500 tõusmisest ja laskumisest lihastreening all.
Aga...
Niikui me olime jõudnud oma North Face Inn külalistamaja
lumivalgesse vannituppa ja puhaste hästilõhnavate linade vahele, tuul pöördus.
Korraga ei võtnud enam keegi jutuks
mingit matka või väljasõitu. Vastupidi, tundus et igasugune teema mis korraks näis viivat mõne tegevuseni, sumbus vaikusesse. Kuidagi sujuvalt möödus paar päeva nii, et me ei
teinud mitte midagi muud kui käisime söömas ja jalutasime peatänaval. Umbes
kolmandast päevast hakkasime ujulat otsima, kuna Phewa järve otseselt küll ei peeta halvaks ujumisvalikuks, aga Lonely Planet teda
väga ei soovita ka. Et aga väikesed järved asuvad Pokharat teadmata suunas ja
teadmata kaugustel, siis otsustame riskida ja meenuvad kellegi õpetussõnad,
et tasub lasta paadimehel viia keset järve,
kus vesi on puhtam.
No ega me mingit paadimeest ka võtta ei plaaninud. Kuna paadi tunnihind tundub ebanormaalselt kallis, siis kõige soodsam ongi võtta
endale 800 ruupia (umb 7 euri) paat terveks päevaks ning aerutada sellega siis
järvel.
 |
 |
| Traditsiooniline kulmuvärvimine. Puhkus ju! (Katrini pildid) |
 |
Ühele kaugelt paistavale ahvatlevale murule, mis lähemal vaatlusel ostus murulapiks keset
kivihunnikuid ja sodi, me siis oma sarongid lahti laotasime. Peaegi liitusid meiega kaks vahvat koerast kes püherdasid usinasti mu sarongi peal, garanteerides koerahaisu sõõrmetesse mitmeks päevaks. Sai ujutud, päevitatud ning koju minnes tuju hea.
Imelisi restorane ja söögikohti on kogu Pohkara täis- ei ole vaja ainult momodest ja praetud riisist toituda. Aasia on aru saanud, et lääne turistile läheb peale kõik mis on orgaaniline. Nii kohab Pokharas igal sammul asutusi nagu näiteks: Organic Coffe Shop, Organic Restoran, Organic German Bakery, Eco Hotel, Eco Coffe, Organic Fire Pizza, Eco Travels, Nature walks with natural Homestay jne jne.
Imelisi restorane ja söögikohti on kogu Pohkara täis- ei ole vaja ainult momodest ja praetud riisist toituda. Aasia on aru saanud, et lääne turistile läheb peale kõik mis on orgaaniline. Nii kohab Pokharas igal sammul asutusi nagu näiteks: Organic Coffe Shop, Organic Restoran, Organic German Bakery, Eco Hotel, Eco Coffe, Organic Fire Pizza, Eco Travels, Nature walks with natural Homestay jne jne.
Saingi aru, et Nepallased kirjutavad enda ehk kohaliku kohvi igal pool orgaaniliseks kohviks ja Itaalia kohvi
on menüüs ära märgitud tavalise kohvi all, makstes pea kaks korda rohkem kui
kohalik kaup. Ei ole kahtlustki, et turist eelistab mõistagi mahedat kohvi.
Igatahes, kui oled puhkuseveetja ning armastad hästi süüa, siis tea, et
Pokhara võib olla sinu koht.
Kuna matkamõtted olid sujuvalt minetatud, siis uurisme Lonely
Planeti ja interneti vahendusel mida saab Pokharas või selle ümbruses teha ilma
matkamata. Variante on vähe:
- Sarankotis päikesetõus või päikeseloojangu vaatamine (ehk mägedevaade)
- Kayaking Pokhara ümbruse jõgedel
- Paragliding
- Hobustega ratsutamine (tundus, et linnaümbruse tühermaal)
- Paadisõit järvel (+ väikesel saarel Hindu tempel)
- Matk mäeotsa Word Peace Pagoda juurde (ületada paadiga järv või liita see päevase matkaga ümber järve)
Katrini rabandus oli nii suur, et ta ohkis kogu bussitee
ning ei saa siiani lummusest vabaks. Annapurna, here we come!
" If the Himalayaare the rooftop of the world, then Pokhara has prime possition on its front porch" (Lonely Planet, Nepal)
Lõpuks saigi meie viiest Pokhara päevast lihtsalt puhkusenädal söömise, päevitamise, jalutamise, järvel aerutamisega. Ühel õhtul jõudsime isegi vabaõhukinno Scarface vaatama. Filmid mida Movie Garden Cafe (The Moonlight külalistemaja aiakes) pakub tundusid täitsa toredad ning järgmise õhtu Grand Budapest Hotel jäi vaatamata üksnes seetõttu, et õhtusöögil tabas meid kohtutav tormihoog. Hea, meel et lõpuks oleks nüüd Eestist kaasa taritud vihmakeepidest kasu. Kui need kaasas oleks!
" If the Himalayaare the rooftop of the world, then Pokhara has prime possition on its front porch" (Lonely Planet, Nepal)
Lõpuks saigi meie viiest Pokhara päevast lihtsalt puhkusenädal söömise, päevitamise, jalutamise, järvel aerutamisega. Ühel õhtul jõudsime isegi vabaõhukinno Scarface vaatama. Filmid mida Movie Garden Cafe (The Moonlight külalistemaja aiakes) pakub tundusid täitsa toredad ning järgmise õhtu Grand Budapest Hotel jäi vaatamata üksnes seetõttu, et õhtusöögil tabas meid kohtutav tormihoog. Hea, meel et lõpuks oleks nüüd Eestist kaasa taritud vihmakeepidest kasu. Kui need kaasas oleks!
Puhkus möödus puhates ja mängides. Julgelt võin soovitada Pokharast
hotelli North Face Inn, see ei ole küll otse rannaäärse restoranide tänava
ääres, pigem 200 m „sisemaale“, aga
puhtad toad, puhtad linad, 7m2 valge vannituba ning sõbralik teenindus- väga euroopalik koht mida peab välismaal elanud hindudest paar. Maksime oma kolmese toa eest 15 000 ruupiat (umb 14
eurot), hotell pakkus näiteks pesupesemisteenust küll kolmandiku kõrgema hinnaga kui
linnas, aga kolme peale kokku oli meil tekkinud 7,5 kilo musta pesu ning ei
viitsinud linnapeal sellega trallida. Külalistemaja korraldas meile lõpuks ka
bussipiletid (700 NR) tagasi Kathmandusse.
Turistibussid lähevad kõik Pokharast teele hommikul 7.30. Võib-olla on olemas ka mingid
ööbussid, kuid olen aru saanud, et neid väga ei soovitata. Vist seetõttu, et öösel pime ning kaubaautod kes kihutavad just pigem ööseti, neil vist isegi ei lubata päeval sõitu alustada. Kathmandu-Pokhara - Kathmandu tee
iseenesest on OK, vähem ohtlikum, vähem langunenum ja veidi laiem kui Langtangi
viiv tee, aga KOHUTAVALT raputav. Lugeda bussis ikka üldse ei saanud. Ühe söögi-ja ühe ühe vetsupeatusega viib buss
umbes 6 euro eest 6-7 tunniga sihtpunkti.
Kokkuvõttes jättis Pokhara mulle isiklikult igava mulje. Iseloomutu linn, milles pole midagi nepaliliku, isegi suveniiripoed on
täis sellist keskmisele maitsele sobivat ühetaolist kaupa. Raske on seda ka
kuurortlinnaks nimetada, kuna linnapoolne järveots on mudasse kasvanud ning
neid hotelle mis oleks vaatega järvele on tegelikult vähe. Lisaks piirab linna
tihe sudu (vähemalt märtsis) ning helesinist taevast võib harva näha, selleks
peab ikkagi orust välja mägedesse sõitma. Ja mäed ongi õnneks need mille pärast enamasti Pokharasse tullakse. Kõtt, linnast välja kohe kui plaanid tulla siia!
Ka shoppamiseks pole Pokhara just parim koht- kõik natuke kallim kui
Kathmandus. Ma kujutan ette, et keskmised igavad Euroopa kuurortid näevad just sellised välja. Kui mujal Kagu-Aasias käib vilgas ehitustegevus ja iga kuuga kerkivad 5-6 korruselised hotelid turistide poolt tillukestesse maalilistesse külakestesse kus veel aastaid tagasi valitseid bangalokülad, siis üldiselt Nepalis sellist ehitustegevust väga ei kohta. Välja arvatud Pokharas!!! Siin käib väga vilgas ehitus, 300-500 m peatänavast sisemaale kerkivad iga 6-7-8 korrulised majad. Ju siis peab turgu olema kui iga teine mees loodab hotelliäriga teenida.
Mingil kombel meenutas see kõrgete majadega järveküla Tenerifet, ainsat Euroopa kuurortit kus olen kunagi puhanud, ainult ilma sinise taevata, mereta ja umbes tuhat korda tolmusemana.
Mingil kombel meenutas see kõrgete majadega järveküla Tenerifet, ainsat Euroopa kuurortit kus olen kunagi puhanud, ainult ilma sinise taevata, mereta ja umbes tuhat korda tolmusemana.
 |
| Kõige lihtsam tpuhkuseegevus - süüa, süüa ja veelkord süüa. |
 |
| Edasijõudnud võivad jätkata juba uuestisünni, chakrate parandamise, kraniosakraalnse tehinka jmt |