Kuidas me korraks Katmandusse tulime ja siit minema ei saa

Katmandusse saabumine meie väikesest külast tekitas eriliselt hea tunde. Vanalinnas, turistipiirkonnas Thamelis, valisime välja vaiksema Poknajoli linnaosa, kus on 2 aasta vanuse LP infoga võrreldes mõned külalistemajad rohkem, kui kaart näitas. Reisijuhis lubatud aed tähendab tavaliselt  kuivanud muruga 1-2 lauakest hoovis, kus on ka mõned lillepotid, põõsad ja paar puud. Aga see loob kohe mõnusa koduse õhkkonna. Thameli linnaosa ise meenutab mingil määral Põhja- Tai linna Chang Maid arvatavasti nii umbes 15-aastat tagasi. Südalinn on täis läänepäraseid kohvikuid cappuccinode ja jorgurti-müsli-puuvilja hommikusöökidega. Õhtut sööme peenetes restoranides, kus mängib mahe liftimuusika ning praed maksavad 6-7 eurot. See on Aasia kohta muidugi kallis, aga me mõnuleme juba ette, sest mägedes saame arvatavasti 10 päeva järjest Dhal Bati (riisi-läätse rooga) ja võib-olla natuke omletti, kui veab. 

Meie saabumise päev - Holi, lõppes palju vahvamalt kui kartnud olime.  Olime spetsiaalselt äraviskamiseks Eestist lisakilekeebid ostnud, aga neid ei läinudki vaja. Võib-olla lapsed on sellised, kes hoolimata tõrjuvast liigutusest ikkagi väikeste läbipaistvate kilekoti-veepommidega möödujaid (akendest) loobivad, aga täiskasvanud saavad aru, kui žestikuleerid, et sa ei taha värvi. Linnas tegelikult vee viskamine väga pop ei olnud, tehakse hoopis käed värviseks ja igale vastutulijale üritatakse värviste kätega mööda põski pikk pai teha, rõõmus „Happy Holi“ hüüe käib selle tegevuse juurde. Kui enamus noori backpackereid kannab spetsiaalseid riideid mis ilmselt peale holit prügikasti rändavad, siis linna peal liigub ka vanemaid inimesi, kes olid täiesti puhaste turistiriietega ning värvimata põskedega. Piisab vaid eitavast käeliigutusest ja keegi sind värviga kokku ei mäkerda. Õhtune duši alla minek oli väike erutus- kas sooja vett on ja kas värv üldse tuleb nahalt ja juustest maha- tuli ja lihtsalt. 

Nepali inimesed meie kõigi jaoks suur üllatus. Päris uskumatu kohe, kui erinevad nad indialastest on.
Nepallased ise peavad erinevust lausa nii oluliseks, et riik on koguni Indiaga ajavahe sisse seadnud, kuigi elavad sisuliselt ühes ajavöötmes ning isegi nende keel on India keelega sarnasem kui meie oma soome keelega. Siinne kell Indiast 15 minutit ees. Kas on veel mõni selline riik? Tõepoolest- milleks sarnaneda naabritega. Eristumine on cool!

 Nii rahulikku kauplemist kohtasin vist ainult Laoses, kus mõnikord pidi koguni ootama, et müüja viitsiks sinuga tegelema hakata. Ka nepallased on isegi mõnikord tiba tõredad, kui neilt midagi osta tahad. Kauplema nad väga suured meistrid ei ole, vähemalt tundub, et nad ei hinda oma kaupa nii üle kui vietnamlased-hiinlased näiteks, seetõttu jääb ka kauplemisruum väiksemaks. Esialgsest hinnast umb 30 % saab kaunis lihtsa vaevaga maha kaubelda, suuremaks kauplemiseks peab olema kõvem tahtejõud ning soovitavalt mulgi või setu veri. 

 Kauplemise mahvi saime eile kätte - nimelt oli meil eile ostude päev. Katrin ostis juurde sooja varustust ning spordirõivaid, Tiiu- mõned hingavad spordipluusid, mina sooja sulevesti. No ja siis veel ninni- nänni, ühte- teist ning  pea 100 dollari väärtuses mu ruupiaid oligi läinud. Igatahes nüüd oleme nüüd valmis ka kõige kõvemaks pakaseks. Youtube videosid näinuna on kerge kahtlus, et võib juhtuda, et kogu matk kulgeb hoopis palavas päikeses ja pigem on vaja end paljaks võtta.

 
Nepali Eestlane!!!


 Plaan oli järgmine: reede matkaload, laupäev shoping, pühapäeval linnast minema, aga läks hoopis nii et reede molutamine, laupäev shoping ja pühapäev matkalubade päev. Laupäev nimelt osutus  matkalubade tegemise offices vabaks päevaks, first things first (ehk teisisõnu – mõtlesime saaks selle varustuse asja paika, oleks rahu majas, seetõttu jätsime lubade teema teiseks). Sel hetkel me veel ei teadnud, et järgmisel päeval on büroo suletud. Vaba päev matkalubade büroos lisab meie niigi pikaks veninud pealinna nädalasse veel ühe päeva, eks see teeb mulle natuke tuska, sest nii kaua polegi juba väga ammu oma lühikesest puhkusest pealinnas aega kulutanud.
Buss Langtangi läheb ainult hommikul kell 7 (või vähemalt see buss, mis peaks olema vähe kiirem ehk 9h) Nepali ametlik matkalubade büroo avatakse alles kell 10.

Pühapäeval, täpselt avamise ajaks olemegi tänu Allani autojuhile naksti kohal, valmis oma tuhandelisi luhvitama. Büroos oli kolm eraldi tuba, iga piirkonna lubade tegemiseks erinev. Langtangi piirkonna büroo prouad on naistepäeva puhul vaba päeva võtnud erinevalt Annapurna piirkonna ametnikest kes vahvasti tööl ning seega saame teha ära ainult TIMS kaardi (hind 2000 ruupiat= 18 €) TIMS (Trekkers Information Management System) mis  tõlgituna võiks kõlada umbes turvalise matkamise andmebaas, mis tähendab arvatavasti ruudulist kaustikut, sest mingit elektroonist asjaajamist Nepalis ei tunta. Ilmselt on see lihtsalt üks valitsuse viis turistidelt lisaraha koguda, kui rahvusparki sisenemise maksust (2000 NR) ning matkalubade maksust (mis ei puuduta Langtangi, Everesti ja Annapurna piirkonda, aga mujal on koguni 10-500! dollarit nädalas) ühel hetkel väheks jäi.

Väidetavalt kantakse kõik inimesed TIMS-süsteemi ja siis on justkui selge, kes kus asub. Võib-olla annab see turistidele mingi kindlustunde ja riigile ülevaate mis paigad kõige popimad on, aga päris kindlasti neid ankeete kahe pildiga kuskile süsteemi ei laeta. Allani sõnul võib turistiviisa lõppedes minna koju, vahetada pass ja tulla tagasi nagu miška, sest tolliametnikel pole mingit jälge sinu eelmisest sisenemistest. Küllap on segased olud ja algeline riiklik süsteem kasulikud ka mingitele susserdajatele, sest Nepal pole kuigi heas kirjas ka Eesti pankade seas- kuuldavasti nad kas helistavad sulle (roaming on millegipärast ainult Tiiul, mina ja Katrin ei saa reisi lõpuni mingit telefonisidet Eestiga) või panevad lihtsalt kaardi kinni, kui sa siin hullult raha välja võtad. Õnneks hoiatas meid kohalik eestlane ning andsime kodupankadele oma siinolekust teada. Saingi täna oma pangalt vastuse, et kui ühel päeval on automaadist välja võetud kohalikku raha suurusjärgus 300 euri, siis läheb kaart kinni. Ühtlasi saadeti ka link kust saab kontrollida turvalisi ATMe. Mulle näib, et neid on 4, kust saab võtta ka rohkem kui 300 euri päevas. Meie tänane käik rahaautomaati lõppebki maksimumsumma väljavõtuga - matkaload, kohapealne elu ja neli ööd Kathmandus ning bussireis maksavad omajagu ning midagi peab ka tagasisõiduks jääma.
Loodame oma TIMS kaardiga pääseda Langtangi piirkonna rahvusparki, kust peame lunastama veel rahvuspargi sisssepääsu loa (9 €). Eeldame, et kohalikud prouad on homme tööl ja Syarybesist saame ülehomme varahommikul need load kätte. Turismiinfo keskuse proua küll ütles, et kui seda kontorit seal lahti ei ole, siis asugu me rahulikult matkama. Kui seepeale uurisin, et kas vastab tõele, et kui meid ilma lubadeta tabatakse, siis trahviks tuleb maksta kahekordne summa, siis tädi noogutas- nii see tõesti on. Eks näis kas meist on kohe peale pikka väntsutavat bussireisi kohe järgmisel päeval matkajaid, pigem.... arvestan sellega, et siin võtab kõik aega.

Mõtlesime, et oleme ikka ise nii kõvad matkasellid, et käime täna ise bussijaamas ja ostame ise pileti  Langtangi ära. No see on katsumus! Õnneks pani Allani autojuht meid Gongabu bussjaamas maha ja asutasime piletilettide poole. Hämmastav koht – peamine, kõige suurem bussijaam ja mitte ühtegi inglise keelset silti! Ainult kohalik keel, plakatid piletimüügi luukide ees uhkete ja vähem uhkete busside piltidega- see on kõik millest aru saame. Iga mees kellele „Langtang“ hüüame, näitab käega järgmise leti poole ja umbes 25 inimest hiljem jõuame bussijaama territooriumilt nõutute nägudega välja. Loeme veelkord Lonely planetit ning saame aru, et tõepoolest Langtangi suunduv buss peabki asuma üle suure tee, mingis Machha Pokhari peatuses. No vahime mis me vahime, üle tee ei paista midagi mis näiks mingil määral sarnanevat bussipeatusele või piletimüügi putkale. Osutume hoopis ise maanteeäärseks vaatamisväärsuseks- vaid 20 minutit vanalinna südamest eemal näib olevat hoopis teine elu - need inimesed siin turiste kuigi sageli ei näe.

Tiiu ostab kanakuudist bussipileteid

Viimaks, ühe Fuji filmi plaguga fotosalongi all näidatakse meile üht kanakuuti meenutavat varjualust- vot just see ongi counter. Tiiu pistab pea võre vahelt läbi ja uurib mida pakutakse. Näib usaldusväärne- pilet maksab 475 ruupiat (3,5 euri) ja sõitab 120 km vahemaad 9 tundi. Just nii, nagu meile kõik reisibürood ka linnas ütlesid. Lisan juurde, et põhimõtteliselt ei pea bussijaama pileteid ise ostma minema, vanalinn on väikesi reisibüroosid täis, väikese lisatasu eest (100-200 ruupiat) need piletid sulle kätte ka tuuakse. Kes just pommiauku ise avastama ei taha minna, sellel soovitaksin küll piletid reisibürool või oma külalistemajal hankida, kuigi Machha Pohkara putka ja bussijaam on Põhja-Thamelist vaid 15-minutise jalutuskäigu kaugusel. Kui lõpuks taksoga kanakuudi juurest kodupoole startisime nentis meie ajakirjanik mõtlikult: „Kui ei teaks, siis arvaks, et siin on hiljuti maavärin olnud.“ (hiljem lisatud: päris imelik, et neid ridu kirjutades, ma isegi ei kujutanud ette,  et siin reaalselt pooleteist kuu pärast selline asi juhtubki!)

Naelutatud katuseid kohtab harva. Enamasti on katustel kas rasked kivid või mullapallid

Kaubamaja, mille ees mõnus kartulipõld. Pure organic muidugi, nagu siin kõik toidud.

Kas see võib olla meie homne buss? Broken Heart :-)

Natuke siis kohalikest vaatamisväärsustest ka. Esimesed kaks päeva Katmandus sisustasime kohaliku eestlase abiga suuremate vaatamisväärsustega: Durbari väljak, Ahvitempel, Boudhanath, kolm suurt Buddha kuju ning õhtusöök Thameli eestlastega. Plaan on veel jõuda ühte suuremasse India templisse Pashupatinathi, et pärast Bagmati jõe kaldal põletusmatuseid vaadata, aga see jääb küll järgmiseks Katmandu korraks. Tuleme ju siia 2 korda veel tagasi - peale Langtangi ja peale Pokharat. Tegelikult tahaks veel ka vana kuningalinna Bhaktaburi näha, mida peetakse üheks riigi paremini säilinud religioosse atmosfääriga vanalinnaks, täis parimat Nepali arhitektuuri. Linn, kus kohalikud pottsepad ja käsitöölised valmistavad oma tooteid ja elatakse chilli elu. LP järgi tundub, et umbes nagu midagi Katarina gildi sarnast. 

 Oma külalistemaja valikuga oleme väga rahul. Meie hotellipidaja sarnaneb ühe meile tuttava eesti tudengiga nagu 2 tilka vett ja käitub nii, nagu ta oleks viimased 10 aastat hipidega rastabaarides hänginud. Igatahes saime me ühe voodiga toa, meie hotellipidaja suhtub nii loomulikult sellesse, et me kolmekesti end ühte voodisse mahutame. Ei saa ka talle tõde avaldada, et me pole enam kahekümnesed saledad chikid, aga ühe öö võime ju nii magada. „Homme, homme saate uue toa, palju suurema voodiga!" ütleb ta kätega umbes 20 cm lisalaiust meie praeguse voodiga võrreldes näidates. Nii me siin oma uberikus juba neljandat ööd magame, neist kolm viimast magab Tiiu põrandal lisamadratsil, kuna esimesel ööl ei maganud me Tiiuga palju üle paari tunni-polnud ruumi pööramisekski. Põhimõtteliselt tore koht. Tuleme siia tagasi, kui saame suurema toa.

Piltidega praegu ei jõua tegeleda, hiljem panen siia juurde. Nüüd magama, äratus on 3,5 tunni pärast.