"Teretulemast meie riiki!"

-
Pole vist ühtegi inimest kes sellest riigist tulles ei räägiks pärslaste ülevoolavast külalislahkusest ning ega Iraanlased ise ka sellest omadusest teadmatuses ei ole. "Te olete ju meie külalised!" kõlab igast suust. 

 Iraani külalislahkusest teavad rääkida ka need kes seal kunagi käinud pole – Iraanlaste lahkus, vastutulelikkus ja soov kõiki tasuta igakülgselt aidata on üldteada. Viimase osas pole ma nii kindel, sest kõik reisijad pole ehk kursis taroofiga (kohaliku käitumisetiketiga), kuid üldjoones saab ainult kinnitada seda arvamust. 

 Iraani kohta levib igasugu eelarvamusi ja sellepärast mulle väga oluline välja öelda:

  • Iraanis ei ole ohtlik! Seal ei lõhke pommid, ei toimu eluohtlikke rahvarahutusi (mis pole tulevikus ka välistatud, aga miks peaksid sa oma puhkuse ajal üldse mingi protestimarsiga liituma, eks?)
  •  Iraanlased ei ole araablased. See arvamus solvab neid samapalju  kui eestlast solvab kui mõni välismaalane meid postsovjetlikuks riigiks pidades eeldab, et me kõik oleme venelased. 
  • Iraanlased ei vihka läänemaailma. Nende hulgas on küllaltki palju neid, kes saavad aru, et kahe poole valimisel võib isegi ameeriklastega punti löömine osutuda kasulikumaks Venemaaga liidus olemisest. Ka neid kes USAt ei salli võib mõista, kui vaadata Iraani ajalugu. 
  • Haritumad iraanlased on väga hästi kursis sellega milline pilt on neist kuvatud välismaailmas ja sellised küsimused „Mida te arvate Iraanist?“ on tihti ajendatud sellest, et nad tahavad teada, kas kõike mida meile näidatakse me alati usume. 
  • Iraanis ei ole aasiapärast „manjana“ elustiili. Kui buss peab väljuma 8.00 siis ta väljub. Kui sinu autojuht peab tulema hotelli kell 10 järele, siis ta ka tuleb. 


 Kõige tavalisem kokkupuute punkt iraanlastega tekib, et igaüks uurib kust sa pärit oled. 

"Where are you from? Do you like Iran? Või What do you think about Iraan?" 
Ja väga paljud inimesed isegi ei peatu, et pikemalt rääkida, nad võivad ka lihtsalt käigupealt uurida „Where you from?“ ja vastavad ise edasi kõndides „Welcome to Iraan!“ 
Muidugi osaliselt on küsimus: Kust sa pärit oled? suuremates linnades (eriti Isfahanis) kõige tavalisem kaupmeeste lähenemise trikk, kuid sellest saab kiirest aru ja õpid peagi ignoreerima. Kuid sellist tavalist kaupmeeste, taksojuhtide ja suveniirimüüjate pealetungi nagu Aasias harjunud, ei ole. 

Näiteks on täiesti tavaline, et nii kui bussijaama jõuad, on su taksol vastas mingi tüüp kes küsib kuhu sa minna tahad? Kagu-Aasiale tavapäraselt püüad tüütut takjat maha raputada, et mitte tünga saada ja ISE otsustada mis bussiga lähed ja palju maksad. Ka meie kõndisime esialgu kriipsuks surutud suuga mitu korda bussijaama kassa juurde, et siis kassas teada saada, et kui tahame järgmisesse linna jõuda, siis just sellesama takjaga tulebki kaasa minna (tegelikult bussi sisseviskaja, nagu Aasiale traditsiooniliselt on igas bussis bussijuht ja 2 asjapulka). 
Sisseviskajaid võib bussijaamas ka mitme firma omasid ringi liikuda ja tavaliselt ongi ringi jooksmas ja kliente otsimas just selle bussi omad mis väljub lähema 30 minuti pärast, seepärast ei tasu asjata liiga olla tõrges olla!
 Paar korda saime ka aru, et kui bussijaama kassatüüp kinnitas, et rohkem kui tema buss sellest linnast ühtegi bussi niipea meie soovitud linna ei lähe (sai talt siis pilet ostetud ja ehk tunnike oodatud) ja ikka selgus, et läksid teiste firmade bussid ka......aga noh, tühja sellest.
 Igatahes keegi ei valetanud selles riigis.

Rahalist vahet ja mugavuse vahet eriti pole. Bussitranspordi hinnad linnade vahel jäävad 90 sendi (3h) ja 4-6 euro (6h) piirimaile. Liikumine kohalike bussidega, olgu see siis VIP buss, kus on jalatoed ja rohkem ruumi või tavalised bussid, on väga mugav. Isegi taksodega- või sisuliselt kohalike meeste autodega kokkulepitud hinnaga- (u 30-50 eurot) kahe linna vahel liikumine on odav. 
Aga tegelikult on bussis rohkem ruumi ja paremad tingimused kui autos- nii et soovitan igal juhul bussi! Küpsis ja väike kõrremahl on ka veel selles hinnas, isegi kui pilet maksab meie rahas 90 senti. 


Pilt esiistmelt. Bussijuht, tema kaks asjapulka ja viimasena
 pealehüpanud mees. Trepil istub ülikonnaga ärimees, mis siis
et selja taga istus ka üksik naine kahel toolil. 
Buss on ka hea koht avastamiseks, kuidas Iraanis kombed kiirelt muutuvad.
Veel 2017 a Lonely Planetis on juttu naiste ja meeste eraldamisest ühistranspordis ja sellest kuidas naised paigutatakse bussis reeglina taha ja mehed ette, kahte sugupoolt kes üksteist ei tunne, ei panda mõistagi kõrvuti istuma. Viimane väide kehtib ka praegu, aga sellist asja, et pool bussitäit oleks naised ja teine mehed ei olnud- lihtsalt kaks naist pandi kõrvuti ja kui bussi tuli näiteks viimasena ülikonnaga ärimees, ja bussis oli vaid üks vaba koht naise kõrval, siis istus see ülikonnaga mees vähimatki solvumismärki näitamata bussi eesotsas oleva trepile ehk põrandale ja sõitis niikaua maas istudes kui bussis läks maha esimene mees, kelle asemele ta siis koha sai.


Ka metroos ei tehta nii karmi vahet, nii nagu naistevagunisse trügib tipptundidel mehi, nii astub meestevagunisse ka naisi, ja mitte vaid oma armsate abikaasadega, vaid ka täitsa üksi. Siiski ükskord kui ühte naistevagunisse trügis umbes kümmekond meest, tuli metroojaama korrapidaja ukse peale õiendama ja kahmas paar meest uksest targurpidi välja. 30 sekundit hiljem olid samad tüübid teisest uksest samas vagunis sees. Naised ei liigutanud kulmugi. Metroopilet (1 ots) maksab muide 7 senti. 

Võibolla on siinkohal paslik teha isegi ülevaade hindadest Iraanis. Ehk tuleb kasuks neile kes peagi Iraani sõidavad ja teatavasti peab sinna kogu raha kaasa võtma, sest pangakaarte kasutada ei saa. 

Kõik hinnad siin arvestatud ühele inimesele, aprillis 2019

  • Transport – (VIP bussid ja tavalised bussid linnade vahel) – /üks bussisõit- 0,9 - 6 eur (2,5h-6h)
  • Taksosõidud linnas – tavaliselt bussijaamast südalinna – 2-3 eurot. 
  • Taksosõit Teherani lennujaamast Teherani bussijaama – 5,5 eurot (öösel linna vbl olla ka 25 eurot)
  • Ööbimised traditsioonilistes siseõuega hotellides – 25-35 eurot tuba (kahene-kolmene tuba). Hommikusöök on enamasti hinna sees. Olgu lisatud, et maksime kahese toa eest 65 eurot Teherani lennujaama hotellis Ibis ja 90 eurot Shirazis, aga samas näiteks 16 eurot Rashtis ja 10 eurot Masuhehis). Nii et saab igat moodi. Hommikusöögid pea alati hinna sees.
  • Lõunasöök/õhtusöök. Kebabid jm traditsioonilised Iraani toidud- 2-5 eurot. Kõige kallimaks läks lõunasöök Kashani turu lähedal restoranis Herno, kus maksime lambakebabi ja õlle Baltika eest 10 eurot nägu ja see oli erakordselt halb. 
  • Ekskursioonid kahele (ehk autosõit) 10-60 eurot. Odavaimad tunnise kohalesõiduga reisid iseleitud taksojuhtidega- Shirazist Persepolisesse (u 80km = 10 eur) ja Kashanist Aybanehi (u 80 km=10 eur) ning kallim ehk 75 eurot reis 1,5h kaugusel Yazdist olevasse kõrbesse, koos ööbimise, õhtu- ja hommikusöögi ja kaamelisõiduga ja inglise keelse nö kohapealse giidiga. (Nimetatud hind oli kahele, aga arvatavasti tuleks üksi sama hinda maksta, sest öömaja ja sõit on peamised kulud). Mõne ekskursiooni puhul oli ka hinnavahe keelepõhine – kas poolepäevase linnaümbruse tuuri puhul lihtsalt autosõit (farsi keelt rääkiva taksojuhiga) = 35 eurot või sama reis koos inglise keelt rääkiva giidiga (ühtlasi autojuht) = 60 eurot. Katsetasime nii ühte kui teist, eks igaüks otsustab ise millal on mõistlik giid võtta ja millal mitte. 
  • Pudel pooleliitrist vett – 20 senti. Sama hinna eest võttis gaasiga sõitvasse autosse mees 5 liitrit kütust. Kraanivesi on Iraanis joodav, jõime ise tihti kraanivett. 
  • Suuremates/kallimates vaibapoodides saab maksta kaardiga. Kui oma kontot hiljem vaatad, näed, et raha on maha võtnud mingi Dubai ettevõte. Seda juhtub ainult vaibapoes, mitte kuskil mujal.
Ash-e Reshteh - Pärsia nuudlisupp, pakutakse peamiselt Isfahani lähedal

Selline lambakebab Yazdi turistitänava ühes popimas restoranis maksis umb 3 eurot.
 Õlled (kohalik malt) ilmselt kuskil 50 senti. (kallid)
 Lennujaamas vahetati millegipärast meile ainult 50 eurot ja esimesed kaks päeva olime natuke pabinas, et peame kohe-kohe leidma valuutavahetuskontori, aga reisi algus Teheranist Masulehi toimus nii kiiresti, et ühel hetkel olime juba suurlinnadest väljas väikses külas... Peale neljandat päeva sai selgeks, et selle 50 euroga näkku elab ikka veel päris mitu päeva ära, enne kui tegelikult kitsas kätte jõuab. Ehk saja euroga kahepeale on nädal täitsa muretu, kui just suurt luksust taga ei aja ja turistilinnades ei ela. Võib siis vist öelda, et umbes 30 euroga päevas saab süüa ja magada (kui eeldada et hotellituba kahe-või kolmepeale 25-30 euro eest) ja liikuda veel ka bussiga järgmisse linna.

Nii et üheks nädalaks kaasa 200 eurot, sellega tuleb mitmekesi reisides kindlasti edukalt toime. Aga päris kindlasti saab hakkama ka alla 200 euro nädalas, kui natuke soodsamaid öömajasid otsida ja taksojuhtidega või tuurikorraldajatega ehk rohkem kaubelda. 
Kui veel arvestada, et Riiast Teherani ja tagasi saab umbes 210 euroga, siis on aastal 2019 raske ette kujutada riiki, kus saab nädalase puhkusereisi teha koos lennupiletitega alla 500 euro. Aga Iraan on just selline riik! 

 Iraanlased- sellised nad on


 Iraanlastel, nagu ka teistel suurahvastel pole kuhugi kadunud “suurriiklik mõtlemine”, mis on ka arusaadav, sest tegemist on riigiga, mis on läbi ajaloo olnud üks Lähis-Ida mõjuvõimsamaid riike mis on mõjutanud peale idamaade ka kogu euroopa kulutuuri. Samas on Iraani ühiskond olnud läbi ajaloo küllaltki konservatiivne ja sestap on igasugused muutused inimeste ja riigi jaoks rasked ja muutuseid kergesti ei aksepteerita..
Igatahes on iraanlased, eriti end etniliselt põlisiraanlasteks (lorid/lurid) pidavad pärslased enda rahvuse üle väga uhked! 

 Enamus iraanlasi on usklikud šiia moslemid ning nende üheks rahvusidentiteedi kujundajaks on pärsia rahvuseepos Abul-Qasemi Firdausi kirjutatud Šâh-nâme (Kuningate raamat) mis käsitleb hoopiski islamieelset aega. Arvatakse, et see on avaldanud suurt mõju iraanlastele ning teistele Kesk-Aasia ka Lähis-Ida rahvastele. Kuid iraanlaste mõttemaailma on mõjutanud peale islami ka zoroatrism ja Avesta (zoroatristide püha raamat, mille esimene versioon asus Persepolises kuningalossis). 

 Iraanist mõeldakse paljuski just religiooni kontekstis ja ei saa salata, et see religiooni teema tõmbab mind alati moslemite ja budistide riigis rännates –  just selle tõttu, et näha kuidas neil on religioon ikkagi nii suures osas igapäeva elu osa, mitte pelgalt pühapäevane või riigipühadega seotud üritus, nagu see meie riigis enamasti on, peame me siis end kristlasteks või mitte. Ja aina enam mõtiskledes sellele üle kui suure tähendusega on usk ja eriti just tohtu soov uskuda millessegi inimese elus.

Väga täpselt on Islami sõnastanud Mihhail Lotman oma kodulehel: "Nimelt, islam on totaalne religioon (NB! mitte totalitaarne! ma pean silmas, et islam ei ole üksnes usk, vaid ka juriidiline, sotsiaalne, dietaarne jne süsteem, kuhu kuulub kõik alates sellest, kuidas on kombekas riides käia ja lõpetades nt ka muusika kirjutamise reeglite ja luuletuste värsimõõtudega), kuid sellel ei ole keskust (eriti puudutab see sunni moslemeid, kes moodustavad absoluutse enamuse)."

  Ega islam pole alati Iraanis valitsevaks usundiks olnud. Islamiusk tuli Iraani aladele 7. sajandi keskpaigas araablaste vallutustega. Kui tolleaegsed Iraani alad iseseisvusid, siis zoroastrismi riikliku usuna ei taastatud. Tänaseks on zoratriste riigis umbes 5000 (vist) ja neile on põhimõtteliselt jäetud võimalus oma usku olla, aga arvatavasti neil suurt sõnaõigust riigiasjades ei ole. 

Šiiad ja sunnid. Erinevused. Nimelt ei jätnud Muhamed pärast oma surma juhiseid kuidas talle järglast valida. Üks suurem grupp (sunnid) valis juhiks prohveti lähedase sõbra Abu Barki, teine grupp tema väimehe ning onupoja Ali Ibin Talibi. Šiia moslemeid usuvad, et võim moslemite seas peab alati minema ainult prohvet Muhamedi järeltulijatele, ehk siis teise valiku ja Muhamedi tütre Fatima järglaste kaudu. See põhimõte ongi viinud islami lõhenemiseni – tekkisid šiidid (15% maailma moslemitest) ja sunniidid (85% moslemitest). Sunnid veel jagunevad omavahel miskitmoodi. Peale Iraani peetakse šiitlikeks riikideks veel Iraaki ja Aserbaidžaani ning küllaltki suur osa elab ka Indias (45 miljonit), Pakistanis, Bangaldeshis, Türgis. Kokku on neid kuskil 350 miljoni tuuris 




 Šiitlik elufilosoofia ja islami religioon on avaldanud mõju kõigele Iraanis – alates kirjandusest, kunstist ja muusikast kuni riikliku ideoloogia ja poliitikani, see on osa igapäeva elust, mitte vaid usk.
 Alates 1979 riigipöördest, mil kukutati monarhia, kuulub võim mitte Iraani presidendile, vaid usuliidrile ehk ajatollale. Usuliider Ruhollah Khomeni naases peale Pärsia šahh Pahlavi kukutamist oma radikaalsete vaadetega Teherani ja asus kohe riiki radikaliseeruma. Kiiresti asus ta sõtta naabritega, eelkõige Iraagiga, sest ajatolla ei sallinud silma otsaski naaberriigi sõbralikke suhteid Iisraeliga. Kirgliku Iisraeli-vihkajana paistavad silma kõik tema järeltulijad. 

 Selline loll nagu mina, muidugi ei pretendeeri kuidagi ajaloo- ega religioonitundmisele ega tea täpselt kuidas usundiloos asjad käivad, aga ärge pange pahaks kui blond iseendale selliseid lapsikuid küsimisi esitab, et kummad need “pahad” moslemid siis on - sunnid või šiiad? Kindlasti saab ainult loll selle küsimuse esitada, aga mis teha... . 
Ise küsin ise vastan. Niipalju kui ma aru olen saanud siis nii Daeshi (ISIS) Talebani kui Al-Qaeda (Bin Ladeni kamp) radikaalsed rühmitused on sunnid. Sealjuures Al-Qaeda liikmed järgivad sunni alamusku vahabismi, mis on üks äärmuse alamliike. Nemad on siis need “pahad” kes usuvad kaitsvasse džihaadi ehk sellesse, et iga moslem peab võitlema nendega, kes positsioneerivad end islami vastu. Talibani vennad on samuti sunnid, kes seisavad šaria õiguse kehtestamise eest, nende suurim grupp elab Afganistanis. Ja et tõsise radikalisti ja äärmuslase jaoks on teise usulahu (šiiia) usk niisama vale kui mistahes muu usk, mille järgija väärib surma.
NB! Palun, kui mõni koolilaps siin selle teksti põhjal referaati kirjutab, siis soovitan kõiki neid fakte siiki kontrollida, info on kogutud veebist ja loetud erinevatel aegadelt ning võibolla ei ole kõik täpselt õigesti meelde jäänud.

Kas aga šiiad seega läbinisti "head"? Religiooni ma küll milleski süüdistada ei söanda. Kui teadaolevalt Iraani revolutsioonilise kaardiväe järeltuijad- ajatolla ning Iraani poliitilised juhid aitavad relvastada, koolitada ja toetada muul moel ülestõusnute ja mässuliste rühmitusi Afganistanis, Iraagis, Süürias, Jeemenis, Palestiina aladel ja teistes piirkondades ning see on ka põhjus miks USA on Iraani pikka aega sildistanud terrorismi “maailma juhtivaks sponsoriks” .

 Minu kõige suuremaks üllatuseks Iraanis kujunes ikkagi usuleigus!! Kõlab uskumatu steitmendina, aga umbes neljandal päeval peale riiki jõudmist tundus mulle, et Iraan võib Eesti järgi ateismis teisele kohale asetada. Jah, päriselt! See on minu selle reisi kõige suurem avastus!!!


 
  Reede õhtu Iraani kõige suuremas ja pühamas mošees.


Igapäevases elus ei torka usukummardamine üldse silma, isegi palveaeg (eriti lõunane) läks nii, et keegi ei peatunud ega tormanud kuhugi- kes shoppas, kes tegi tööd või suitsu- ei tormatud ummisjalu mošeesse. Pigem oli igapäevases tänavapildis pigem näha... kuidas nüüd öeldagi...leigust usutavade vastu. Millegipärast on mul tunne, et see põlvkond kes praegu internetiajastul kasvab.... nende väärtused ja suhtumine religiooni saab olema palju teistsugusem. 
 Okei, need naiste rätid ja mustad ürbid on ainsad mis kõrvaltvaatajale ütlevad kuhu riiki oled sattunud ja see, et mehed ei joo ning suitsetaminegi on pigem harv nähtus.

Jah, mustade pikkade ürpide kandmine on küll naiste või ehk pigem nende perekondade vaba valik, sest otseselt seda ajatollad ürbi kandmist ei dikteeri (küll aga kombed ning soov näida kuulekas- kombekas, allahi ja võibolla ka teiste ühiskonna liikmete jaoks) paneb vanemad prouad või usklikemate perede noored daamid ürpidesse riietuma.
Igapäeva elus torkas pigem silma üksteise austamine- vanad, naised, lapsed. Üldse näiteks käituti lastega väga toredasti, ei näinud neid lapsi jonnimas, ei näinud emasid nende taga jooksmas ja keelamas. Lapsed on elu osa ja kasvavad liiguvad väiksest peale väga palju koos oma vanematega, sageli ema süles. Vankreid leidub ka, aga pigem om ema süli see kus laps kuni 3 aastani väga palju on. 
Väga-väga palju veedetakse aega perega– ja just eelkõige laiendatud perega- kas õed-vennad, nende pered, tädid-onud jne. Parkides on sageli piknikuteki ümber 10 inimest.



kosmosemutid Aybanehis

Perepiknik Isfahani linnaväljakul

Aeg perega

Hotellides on väga palju peretubasid- ja hästi sageli on puhkamas/reisimas ema-isa lastega ja siis vanaema. Ilmselt on naiste vanem põlvkond just ajatollade hirmuvalitsemise aastatel (kaheksakümnendatel-üheksakümnendatel) sundinud paljusid naisi töölt koju jääma ja nüüd need vanaemad tunnevad, et lõpuks ometi on nende aeg kodust välja saada!!! Igal juhul on nad noorel perel alati sabas. Ei oska öelda, kas kõik alati nautisid seda ema/ämma seltskonda reisimisel, aga silma see torkas. Ja kohe palju, sisuliselt igal teisel paaril olid lastega kaasas ka vanaema. Vanamehed/isad/äiad istusid tihti linnaplatsidel, teepoodides koos ja ajasid oma tähtsaid asju.

Sellel pildil on kolmeliikmelise perega reede õhtul linnaväljaku kohvikusse kaasa tulnud nii perepea ema kui ämm. 

Meestejutud- 1

Meestejutud- 2

Meestejutud- 3
                                                                         
                       XXX


Üks huvitavamaid kohtumisi oli meil Isfahanis 23aastase inglise keele õpetajaga, noormehega, kellelt küsisime igasuguseid küsimusi ja mida pikemaks meie jutt läks, seda rohkem infot välja koorus ning seda enam pani see ka mõtlema, kui keeruline on ikkagi elada riigis kus sa pead oma sõnu kontrollima ja kus mõnigi väljaöeldud lause võib su elu pikalt "huvitavas" suunas mõjutada. Praeguse süvariigi ning meedia-kontrolli teemadega haakuval ajal, mil ajakirjanikud peaksid oma sõnu (just ühe teatud erakonna suhtes) väga valima, just selles kontekstis tulevad need Nõukogude Liidu teemad Iraani reisi mõjul veelgi rohkem meelde. Prrrr.....seda kirjutades väristan vastikusest õlgu.

Alljärgnev info (täiesti kontrollimata:-) ongi pärit meie vestlusest.

Mohammad Pahlavi CoronationIraanis on haridus tasuta, muidugi on ka erakoole, kus on veidi parem haridus ja õpitakse teistsuguste õpikute järgi, Jamali sõnul on riigikoolides etteantud ajalooõpikud ja need kujutavad endist elu ette selles võtmes nagu imaamid heaks peavad.
Kui räägitakse ajaloost, siis alati kaugest kuulsusrikkast minevikust, ka kõik muuseumid, kus käisime räägivad erinevatest šahi perioodidest, eriti Safavidide ajastust. Täiesti välditakse aga Pahlavi dünastia aega (1925-1979) - neid pilte ja seda aega ei kohta iraanis mitte kuskil. Mulle meenutab see natuke Putini suhtumist viimasesse tsaari- miski pole küll ära keelatud/salatud, aga samas ei õhutata kuidagi rahva huvi selle perioodi vastu, pigem hoiakse vaikset joont.
Iraanis on ülikooli sissesaamine pigem keeruline, riigieksamid on rasked ja vähesed saavad sisse, kuid kui juba sees oled, siis ei ole õppimine ega ülikooli lõpetamine kuigi raske.
Alates seitsmendast klassist saavad iraanlased valida võõrkeeleks araabia või inglise keele. Vanemate soovitusel õpib enamus lapsi araabia keelt, kuigi araablased on iraanlaste vanad vaenlased ning nad ei häbene mõista anda, et nad ei salli neid. Samas, inglise keelt ka religioosemad ja traditsioone austavad moslemivanemad ei poolda – ikkagi imperialistide keel!

Nii perekond Obamade raamatud, samuti ka Clintoni ja Trumpi omad olid vabalt kättesaadavad igas raamatupoes.
Ühes poes ka raamatud Stalinist ja Hitlerist.

 Tänapäevases iraani perekonnas on kõigil meestel üks naine, kui tahad uut võtta, siis tuleb vana naisega enne asi ära klaarida (ilmselt siis lahutus koos vara jagamisega). Lapsi on peres tavaliselt 1-2 , reeglina mida haritumad inimesed seda vähem lapsi, kuid paarkümmend aastat tagasi oli 5-7 last peres täiesti tavaline, seda ikka ühe abikaasaga. Iraanis saab igaüks abielluda sellega kellega soovib, aga mõistagi eksisteerib varjatult klassiühiskond, st iga perekond tahab, et tema laps abielluks korralikku perekonda ning esimene küsimus mida küsitakse koju pruuti näitama tulevalt peigmehelt / või õigemini enne kui üldse pruuti näitama tuuakse, millisest perest ta on. Kui kõik sobib, siis on vanemad nõus kohtuma pruudiga.
 Tänaste Iraanlaste kohta ütleb Jamal, et need jagunevad kaheks: modernsed inimesed ja traditsioonilised inimesed. (Eestipäraselt globalistitid ja rahvuslased :-))?
Traditsioonilised inimesed, enamasti on  nende silmapaistvamad just vanema põlvkonna naised, musta pika šadooriga mille võtavad selle ära alles kodus; nende perede emad ei käi ega ole kunagi käinud tööl ja kindlasti käivad sellise pere argipäeva juurde palvetamised, võimaluse korral ikka mošees koos teistega, sest nii näeb ette usutava. Nende meelest muutub Iraan liiga kiiresti, kuid hoolimata sellest, et kui nad isegi Jamali sõnul kahetsevad, et kunagi revolutsiooniga kaasa läksid, ei tahaks nad riigist lahkuda ja usuvad, et õigesti vanu traditsioone jätkates säilib šiiitide riik õnnelikuna.

Kindlasti torkab IGAL pool silma ajatolla Khomeni ja tema järglase pilt (Lenin ja Stalin) - need on absoluutselt IGAL pool, mošeede seinte peal, tänavatel, suurte valitsusasutuste seintel, ametiasutuste uste kohal ja sees, hotellide retseptsioonide seintel, sauna riidetusruumis, restoranide kassa juures. Ka siis kui renoveerid näiteks oma uut maja sa seda ümbrtseb aeb, tasub igaks juhuks ajatollade pilt sellele peale panna- ei tasu võimudega tülli minna.
TÄIELIK NÕUKOGUDE LIIT!

 Modernsed inimesed, Jamali jutu järgi, ei taha järgida praegusi tavasid – naised riietuvad moodsatesse värvilistesse rõivastesse, ei kanta musta šadoori ning kuskil Kaspia mere ääres olla kuuldud, kannavad julgemad isegi kodust väljas T-särki. (Omas kodus kantakse mõistagi ikkagi rahulikult moodsaid t-särke, lühikesi pükse/kleite  jne- need kõik on turul müügil ) Noorema generatsiooni iraanlasi ajalugu ei huvita, nad ei tea midagi eriti revolutsioonieelsest elust ega tunne sügavat huvi ka maailmas toimuva vastu. Muidugi on põhilised internetisaidid ka keelatud, aga ega keegi tunne ka huvi nende raamatute või ajalooõpikute vastu, mis olid lubatud enne revolutsiooni. Jamali sõnul elavad nad lihtsalt oma tänast elu mis neil on ja nii lihtsalt on.
Päris kindel ma poisi jutus siiski pole, kui vaadata milliseid soenguid kannavad moekad kahekümnesed iraanlased mis neil seljas on (ja parasjagu tuli meile tänaval vastu rastapatsidega kutt, mille kohta Jamal ütles, et selliseid tüüpe ta küll varem näinud ei ole) ja milline meik või millised jalanõud või milliseid fake brändide riideid nad kannavad, siis ma ei saaks küll öelda, et nad oleksid välismaailmast väga ära lõigatud.
 Aga nagu Jamal ise tunnistas, on ta pärit sügavalt usklikust perest ning tema vanemad on oma lastele andnud vabaduse olla modernne (see ei paistnud küll kuidagi Jamali olekust välja, va ehe tema moodne tagi?), siis õpetaja poeg, kes on astunud oma isa jälgedes ja kes salamisi unistas inseneriõpingutest, kuid asus vanemate soovil siiski ülikooli inglise keele õpetajaks õppima ei tundu mulle just kõige rebellim.

Pika päeva lõpuks paljastas poiss meile ka oma unistuse- ta tahab siit ära Londonisse (ikkagi inglise keele õpetaja) elama minna. Kui ta kunagi peaks niipalju raha tekkima, et reisida, siis ta läheks üheotsa piletiga. Tühja see perekond, kulutuur ja traditsioonid....



Kokkuvõttes soovitan ma väga seda külalislahket maailma kultuurihälliks peetavat riiki vaatama sõita. Just praegu, kui iraani riaal on omadega nii põhjas, et valuutakurss kõikus kahe nädala jooksul 130500 riaalist kuni 159000 riaalini (1 euro eest). Jah, just nüüd on õige aeg oma sajalisi tuulutada, seal kus iga riiki tulev turist saaks oma külaskäikudega neid vaeseid aga tarku inimesi aidata.
Iraanis reisimine on väga lihtne, ei tasu karta oma keeleoskuse pärast, ka kehva inglise keelega inimesed saavad hakkama ja ka need kel väga palju seljakotiga reisimise kogemust ei ole. Ongi seda ahetamist siis rohkem!

Tasub teha eeltööd, et kultuuri ja inimesi paremini mõista ja saada aru vahemaadest või sellest mis teid ennast huvitab. Ise arvan, et 10 päeva võiks olla miinimum, koos saabumise ja ärasõidupäevaga, saab ka seitsmega hakkama, aga alates kahest nädalast saab juba reisi puhkuseks nimetada. Oma sõpru-tuttavaid julgustan ma minult otse nõu küsima, ma hea meelega aitan reisiplaani kokku panna, mulle see hirmasti meeldib kui ma saan kellegi uude riiki reisile aidata.

Seniks nägemiseni uues riigis, mis võib olla  Gruusia, Maroko, Tadžikaistan või hoopis midagi muud!




Suuremale Iraani huvilisele

Minu postitused:
Ning loe:
Asukoht: Iraan