Kashan- kõige kaunima turuga linn

Pilt: wikipedia. By Jérémie B. - Own work, CC BY-SA 4.0, Link

Kahsanisse toob meid Isfahanist tavaline buss, mis erineb VIP bussist selle võrra, et seal pole nii laiu vahesid ja jalgade ette ei käi tool lahti. See eest on kolmetunnine sõit odav- 125 000 riaali näkku (90 senti) ja selle väikese raha sees jagati seal veel ka küpsist ja kõrremahla. Olen oma vaibaostuga seotud miljonite tuulutamisest nii hoos, et laon bussijaamas paaritunnise sõitu eest letile 2,5 miljonit välja ja terve bussijaam saab hea kõhutäie naerda: „Madam wants to drive to London?“ 

Iraani kohta lugedes on palju infot selle kohta kuidas naised suunatakse bussides tagaridadesse ja mehed istuvad ees ning, et naised sõidavad metroos naistevagunis (esimene v tagumine) ja mehed eraldi kesksel. Tänaseks on asi muutumises- bussides istuvad naised nii ees kui taga aga üks on kindel- kõrvuti neid (võõraid inimesi) meestega istuma ei panda. Kui naise kõrval on tühi koht, siis istub mees kasvõi maas põrandal, aga mitte mingil juhul naise kõrval.
Metroos aga kohtasime nii naisi meeste vagunis kui mehi naiste omas- nii see tabude murdmine vaikselt käib. Ma ei tea, aga mul oli kogu aeg tunne, et Iraanis on nagu aasta 1987 Eestis- kõik muutub ja nüüd juba varsti väga kiiresti. 

Kashani bussijaama jõudes peatub buss korra enne bussijaama sisenemist ja juba hüppab ja lehvitab ukse juures üks tõmmu taksojuht, kes hüüab hotel-hotel? Me ei ole kohe nõus esimese vennaga tundmatusse kihutama ja tahame end ikka bussijaamas koos kohalikega maha panna - ütleme bussijuhile, et sõitku edasi, meil on vaja bussijaama WC-sse minna. Kuid taksojuht jääb bussi kannule sõitma ja täpselt vetsu ees peatub buss uuesti, meid kahekesi kupatatakse välja ja õnnelik taksojuht tõstab meie kotid oma autosse. Kuid tema linnasõidu tasu tundub normaalne ja kui ta veel pakub et ta võiks meid homme 10 euro eest sõidutada Aybanehi, siis jääme kuulama. See on umbes 2x vähem kui LPs kirjas. Ja mees räägib talutavalt head inglise keelt. 

Hambaid Mohahamhahsisil [kuulmise järgi] eriti ei ole, kuid see eest on tal ülimoekad päikeseprillid ja jalgpallisärk. Lisaks on ta ainus Iraani taksojuht, kes ise tahab tassida meie rasked seljakotid hotellituppa. Sellised väiksed asjad daamidele loevad. Lööme Mohaghbahhsiga käed. Keda need hambad enne huvitanud on!

 Hotell on meil jälle igavesti uhke. Esimesel ööl saame Khademi hotellis, linnakese traditsiooniliste majade linnaosas 35 euro eest luksusliku kolmese toa teleka ja terassiga, vaatega aiale. Aga kuna me pole tuba eelnevalt broneerinud, tuleb meil teisel ööl sama toa broneerinud viieliikmelise pere ees taanduda ja meid pannakse esimesele korrusele, väikesesse, sääski täis tuppa. 

 Kashanis käime natuke vanalinnas (meenutab Yazdi) ja sõidame ühe neljatuhandese mäe jalamil asuvasse Abyaneh külla, mis on järjekordne mudatellistest külake, aga seekord punase saviga plötsitud ja mille elanikud kannavad senini traditsioonilisi riideid: mehed alt laienevaid pükse, naised lõua alt kinni heledaid(!) roosidega rätte. See on midagi mahajäetud küla Karanaqi ja vägagi elava küla Masulehi vahepealselt. 

Küla on oma 2000 aastat vana ja eristub sellepoolest, et selle küla dialekti ja traditsioone hoitakse siiani elavana. Ei tea muidugi kui kaua see kestab, sest enamus mutte olid nii 70 tuuris ja vanemad ning reaalselt elati (vaatluse andmetel) ikkagi vaid kolmandukus majades. Kuid üks vahva asi on neil küll külas korraldatud – soovi korral saavad turistid (raha eest) end riietada kohalikega sarnastesse kostüümidesse, nii et kui alguses märkad 2-3 lillerättidega kohalikku, siis korraga terve küla valgete roosidega rättidega mutte täis, mis tundub üliäge ja läheb õige tükk aega, enne kui saame aru, et need on tavalised moodsad Iraani naised, kes end kuldse äärega sellikutesse ja erksatesse sallidesse, kuldpärgadesse mässinud on.
 Vanast ajast on siin mingil moel säilinud ja zoroastrite usk (säilinud vana tempel) kuid moslemiusk on külla toonud ja kolm mošeed, millest üks töötab tänaseni. Kuna lähedal asuva jõe veed on qanatide (maaalune veetunnel mis on toodud iga maja alla, kus see jahutab maja, ning annab kastmiseks vett- nii nagu Yazdis, Kahanis ja enamvähem igal pool Iraanis) toovad linna palju vett, siis siin on päris kena roheline aas ja kohalikud kasvatavad aprikoose jt viljapuid ning põhiline kauplemine käibki kuivatatud õunte, pirnide või selle mahlast pressitud ja külmkuivatatud mahlaribadega.
Külakesse on sissepääsu tasu- 1 eur. Ja selle eest saab küla tutvustava bukleti ja külakese kaardi. Restorane külas ei ole, kuid meie tuleku ajal pakkusid külanaised küll turistidele sooja asht-e restet (paks makaronisupp lambapiimajuustu või joguriti, läätsede ja kikerhernestega). 

Oleme seda söönud nüüd igal pool ja võin ennast juba selle supi eksperdiks pidada. Põhimõtteliselt on võimalik Abyanehis ka ööbida, aga teha pole seal eriti midagi, mina isiklikult ei soovita. Lihtsam on end taksoga Kashanist 10 euro eest kohale sõidutada või neile kes otsustavad Isfahani- ja Kashani otsa hoopis taksoga sõita (see võib umb 50 euro kanti olla) on see samuti suurepärane võimalus kahe linna vahele jäävas külas peatus teha.

 Kahsan on tuntud oma rooside kasvatuse ja roosivee poolest. See roosivee kummardamine on Iraanis hirmus hinnas. Iga aasta mai kesksel leiabki Kashanis aset rooside ja roosivee festival- kuhu sõidab osalejaid üle Iraani. Imetlema roose ja kulistama seda tervislikku roosivett. Teadolevalt koristatakse aprillilõpu-mai alguse perioodil umbes 7000 tonni roosasid roose, millest toodetakse roosiõli või mis destilleeritakse roosiveeks või roosiõli toodeteks. Ma ise suur roosisõber ei ole, eriti seda lõhna ei fänna ja millegipärast ei proovinud ka seda roosivett, kuigi tagantjärgi juba kahetsen.
 Pikemalt saavad roosisõbrad lugeda siit https://goirantours.com/when-is-kashan-rose-water-festival/ 

Kindlasti tasub Kashanis külastada turgu. Mulle tundub, et Kashani turg oli viiest linnast kus käsime kõige uhkem – mitte niivõrd oma sisu poolest vaid eelkõige just arhidektuuriline pärl- seal oli palju soppe ja sisemisi karavansaraisid- kõige kuulasam neist Aminoddole Caravanserai- mitu mošeed, erinevad maaalused veereservuaarid (qanatid) ning isegi traditsiooniline saun mis on tänaseks saunamuuseumiks muutunud (kahjuks ei olnud aega seda külastada, aga olles tagantjärele pilte näinud, oleks ehk pidanud). 

Roosivee pood. Nagu viinapood.
Turul ja linnas on neid kümneid, kui mitte sadu

Turul olev potitehas ehk savikäsitööle keskendunud karavanserai

Väga ilusad Kashani turu pildid leiab siit: https://apochi.com/attractions/kashan/kashan-bazaar/