Siit poest me küll vaipa ei osta!
 |
| Kaupmees Shirazi Vakli turul |
Just selle lause ütlesin eriti enesekindlalt Meelile, enne kui Isfahani linna viie tärni hotelli sisehoovi vaibapoodi sisenesime. No läks vast kakskümmend minutit kui vaip oli ostetud!
Jõudsime palavast kõrbelinnast Iraani pärliks peetavasse aedade ja kolmerealiste alleede linna Isfahani ning ootamatu ilmamuudatus tõi sandaalidega naised kümnekraadisesse õhtusse. Siin linnas asus ka ainuke hotell mille ma reisi jooksul Eestist broneerinud olin. Hotell on nunnu- ikka traditsiooniline Iraani siseõu vaipade ja lavatsitega, aga asukoht on veidi ebatavaline – siia pääseb ainult läbi keerulise turulabürindi ja see on ka ainuke teekond või paik kus ma kogu reisi jooksul tunneks end ebamugavalt, kui näiteks peaksin üksinda reisides läbi õhtuse tühja turulabürindi, esimest korda siia hotelli tulema. Inimtühi öine turulaburint – ideaalne õudusfilmi location.
Esimese kahe nädala põhjal julgen küll öelda, et Iraan on üks turvalisemaid riike kus ma kunagi reisinud olen. Turul võid rahus seljakott seljas trügida, kohalikud pooleldi su selljas, ei ole hirmu ka, et peaks seda kuidagi kõhu peal hoidma või et keegi näppaks midagi.
Ka hilisõhtuses linnas, pimedates parkides, igal pool on täiesti rahulik, naised-mehed-pered on hilisõhtuni väljas, kui möödud näiteks õhtuses pargis kaarte mängivatest meestest, siis keegi ei tõsta pead, ei hõigu- mingit soovimatut tähelepanu ei kohta. Bussijaamades, taksopeatustes kõikjal on lihtne – keegi tuleb alati su juurde ja suunab õigesse kohta, piletikassasse või õigele bussile ja need ei ole inimesed kes üritavad sulle midagi müüa, need on kohanäitajad (bussijaamades) kelle töö see ongi. Indiaga võrreldes nagu öö ja päev!!!
Ilmamuutuse suur boonus on see, et tuba on meeldivalt jahe – öösel 10 kraadi-, toaakendes on paar auku ka, aga tekid on paksud ja uni on hea. Hommikul panen kõik oma pika varrukaga riided selga (sooja kaltsukast ostetud mantli olen ammu Rashti maha jätnud) ja tõttame linna peale.
Ka hilisõhtuses linnas, pimedates parkides, igal pool on täiesti rahulik, naised-mehed-pered on hilisõhtuni väljas, kui möödud näiteks õhtuses pargis kaarte mängivatest meestest, siis keegi ei tõsta pead, ei hõigu- mingit soovimatut tähelepanu ei kohta. Bussijaamades, taksopeatustes kõikjal on lihtne – keegi tuleb alati su juurde ja suunab õigesse kohta, piletikassasse või õigele bussile ja need ei ole inimesed kes üritavad sulle midagi müüa, need on kohanäitajad (bussijaamades) kelle töö see ongi. Indiaga võrreldes nagu öö ja päev!!!
Ilmamuutuse suur boonus on see, et tuba on meeldivalt jahe – öösel 10 kraadi-, toaakendes on paar auku ka, aga tekid on paksud ja uni on hea. Hommikul panen kõik oma pika varrukaga riided selga (sooja kaltsukast ostetud mantli olen ammu Rashti maha jätnud) ja tõttame linna peale.
Käime läbi põhituru (Bazaar-e Bozoorg) mida peetakse Iraani kõige ajaloolisemaks ja uhkemaks turuks, mille eest on maalilised kuplitega alkoovid ja siseõued. Kuid peamine on ikkagi turg, kohalikud tuuseldavad hoolsasti ja üllatavalt kõva rahmeldamine käib kullalettide ääres, ükskõik mis kellajal, olgu vana või noor, moodne naine või kõige tumedamas ürbis vanake, kõik astuvad kullapoodidesse sisse.
Vaibaparadiise on turul samuti palju ja mõned on tühjemad, mõnes on ostjaid. Nii kui vaipu vaatama jääd on kõpsti keegi juues ja hakkab enda poodi kutsuma. Me pelgame veidi hindu küsida, sest no tegelikult me siit Isfahanist kõige kallimast linnast niikuinii midagi ei osta, ja teiseks- meil oleks ka veel nädal tassimist.
Aga paaris kohas on mingid välismaa mutid ees ja jääme kuulama nende kauplemist ja hindu. Umbes 300-400 euroga saaks täitsa kena keskmise suurusega villase vaiba. Turg on muljetavaldav, aga tõtt öelda meeldib meile „meie esimene turg“ Shirazis (Vakli Bazar) palju rohkem.
Aga paaris kohas on mingid välismaa mutid ees ja jääme kuulama nende kauplemist ja hindu. Umbes 300-400 euroga saaks täitsa kena keskmise suurusega villase vaiba. Turg on muljetavaldav, aga tõtt öelda meeldib meile „meie esimene turg“ Shirazis (Vakli Bazar) palju rohkem.
Lõunasöögi teeme tänaval ühes kohalike huvi põhjal populaarses kiirsöögikohas ja meiega teeb juttu üks noor poiss ning küsib kas ta võib söömiseks liituda, et juttu ajada.
Peagi selgub, et 23 aastane Jamal on lõpetanud äsja ühes Isfahani ülikoolis inglise keele eriala ja töötab nüüd põhikoolis õpetajana. Tal on küll väike koormus- 4 päeva nädalas, kuid oma sõnul naudib ta praegu oma tööd väga. Ainult palk on niru– algaja õpetajana teenib ta alla saja euro kuus ning seda on iraani standardide järgi väga vähe, tema sõnul hulga vähem kui kiirsöögirestorani teenindaja saab. Kuid kui ta saab kogenenumaks ja vanemõpetajaks, siis võib palk tõusta isegi 300-400 euroni kuus.
Poiss uurib elu-olu kohta Euroopas, palju meil õpetajad teenivad ja mis elu elatakse. Mitu korda rõhutab ta, et tahaks väga reisida, aga ei saa, mitte et Iraanist oleks keeruline välja sõita, aga tema palka arvestades saaks ta mõnes Euroopa suurlinnas oma kuupalga eest elada heal juhul ühe päeva. Tema unistuste linn on London ja sinna sõidaks ta kohemaid, elama, minema siit riigist. Kuid see unistus koorub välja alles väga pikka jutuajamise käigus. Meie vestluse alguses keerleb jutt väga igapäevaste teemade üle, uurime elu-olu, traditsioonide, abiellumise, ülikooli astumise, seal õppimise, hariduse kohta laiemalt. Mitmel korral märkan, et poiss tasandab häält ja isegi nagu kontrollib oma sõnu. Mõnikord tuleb see sellest, et tal ei tule õige inglise keele sõna meelde, aga mõnikord sellest, et ta ehk mõtleb kuidas seda viisakamalt öelda. Jalutame Isfahani kõige kuulsama sillani (Si-o-Seh Pol) millel on 23 kaart ja poiss on tohtult uhke, et saab näidata meile imelist jalakäijate silda mille all voolab rohke veega jõgi.
Just praegu on tänu kevadistele üleujutustele vesi kõrge ja see on Isfahanis pigem haruldane. Jõe äärsed pargid on täis inimesi, kes istuvad murul ja pinkidel. Jamali sõnul on nad kõik siin jõe pärast, mitte niivõrd silla pärast. Tundub, et see jõe vulin, poeesia, pargid ja romantika need käivad siin Iraanis kõik käsikäes....
Mida kauem me jalutame seda avameelsemaks läheb meie jutt ja ega me ka tagasi ei hoia, oleme ju mutid endisest Nõukogude Liidust ja ütleme otse välja, et küll me juba teame mis elu siin elatakse! Oh seda elukogenud inimeste tarkust! Lõpuks peab ka Jamal tunnistama, et valitsus ja see Iraani praegune poliitika on lihtsalt õudne ja kui ta vähegi saaks põgeneks ta siit esimesel võimalusel. Igal juhul jätame pealelõunal südamlikult hüvasti. Jamal kutsub meid muidugi ka külla, et tema perekond saaks meile oma special riisirooga teha (Iraanis kasvatatavast erilisest riisist oli meil varem juttu), siis me ütleme siiski kutsest ära. Oli väga tore poiss ja väga huvitav ning kasulik päev.
Peagi selgub, et 23 aastane Jamal on lõpetanud äsja ühes Isfahani ülikoolis inglise keele eriala ja töötab nüüd põhikoolis õpetajana. Tal on küll väike koormus- 4 päeva nädalas, kuid oma sõnul naudib ta praegu oma tööd väga. Ainult palk on niru– algaja õpetajana teenib ta alla saja euro kuus ning seda on iraani standardide järgi väga vähe, tema sõnul hulga vähem kui kiirsöögirestorani teenindaja saab. Kuid kui ta saab kogenenumaks ja vanemõpetajaks, siis võib palk tõusta isegi 300-400 euroni kuus.
Poiss uurib elu-olu kohta Euroopas, palju meil õpetajad teenivad ja mis elu elatakse. Mitu korda rõhutab ta, et tahaks väga reisida, aga ei saa, mitte et Iraanist oleks keeruline välja sõita, aga tema palka arvestades saaks ta mõnes Euroopa suurlinnas oma kuupalga eest elada heal juhul ühe päeva. Tema unistuste linn on London ja sinna sõidaks ta kohemaid, elama, minema siit riigist. Kuid see unistus koorub välja alles väga pikka jutuajamise käigus. Meie vestluse alguses keerleb jutt väga igapäevaste teemade üle, uurime elu-olu, traditsioonide, abiellumise, ülikooli astumise, seal õppimise, hariduse kohta laiemalt. Mitmel korral märkan, et poiss tasandab häält ja isegi nagu kontrollib oma sõnu. Mõnikord tuleb see sellest, et tal ei tule õige inglise keele sõna meelde, aga mõnikord sellest, et ta ehk mõtleb kuidas seda viisakamalt öelda. Jalutame Isfahani kõige kuulsama sillani (Si-o-Seh Pol) millel on 23 kaart ja poiss on tohtult uhke, et saab näidata meile imelist jalakäijate silda mille all voolab rohke veega jõgi.
Just praegu on tänu kevadistele üleujutustele vesi kõrge ja see on Isfahanis pigem haruldane. Jõe äärsed pargid on täis inimesi, kes istuvad murul ja pinkidel. Jamali sõnul on nad kõik siin jõe pärast, mitte niivõrd silla pärast. Tundub, et see jõe vulin, poeesia, pargid ja romantika need käivad siin Iraanis kõik käsikäes....
Mida kauem me jalutame seda avameelsemaks läheb meie jutt ja ega me ka tagasi ei hoia, oleme ju mutid endisest Nõukogude Liidust ja ütleme otse välja, et küll me juba teame mis elu siin elatakse! Oh seda elukogenud inimeste tarkust! Lõpuks peab ka Jamal tunnistama, et valitsus ja see Iraani praegune poliitika on lihtsalt õudne ja kui ta vähegi saaks põgeneks ta siit esimesel võimalusel. Igal juhul jätame pealelõunal südamlikult hüvasti. Jamal kutsub meid muidugi ka külla, et tema perekond saaks meile oma special riisirooga teha (Iraanis kasvatatavast erilisest riisist oli meil varem juttu), siis me ütleme siiski kutsest ära. Oli väga tore poiss ja väga huvitav ning kasulik päev.
Õhtuks sätime end peenesse Hotel Abbasi õuerestorani. Sellesse hotelli saamise nimel rabistasime me juba veebruaris, kuid kahjuks edutult. Kes ei tahaks ööbida Lähis-Ida kõige kaunimas hotellis. Selle 300 aasta vanuse neljatärni hotelli tubade hinnad algavad umbes 100 eurost, kallimad toad on vaatega maalilisse sisehoovi - alates 350 eurost ja odavamad võivad olla hoopis hotelli moodsasse juurdeehituses, kuigi külastajate arvustuste järgi on hotellitoad puhas kaheksakümnendate nostalgialaks ja midagi neljatärni väärilist siin ei ole, siis selle hotelli väärtuseks on tema luksuslikud vestibüül ja koridorid ning saalid. Kogu see hotell on olnud kunagi luksuslik karavanserai ja renoveeritud viiekümnendatel ja hotelliks ehitatud seitsmekümnendatel- ilmselt viimase šahhi ajal, mil too oma euroopalikust ja Prantsusmaa armastust otsustas näidata.
Hotelli sisehoovis on teemaja kus pakutakse ligi kümmet sorti erinevat teed, ühte jube kuulsat läätse-kikerherne-nuudlisuppi – ash-e-reshte – toit mida isfanlased väga armastavad ja mille nimel nad siia hoovi tulevad. Samas hoovis on ka traditsiooniline restoran, aga selle interjöör ei ole kuigi kutsuv ja hoolimata soodsast bufee-õhtusöögist ei paelu see külastajaid ning inglise keelsed arvustused netis on ka pigem halvad. Kohe buffee-restorani kõrval on vaibapood ja showroom. Siia astumegi sisse, saame neid vaipu rahus vaadata, sest see on kindel, et siin on kõik nii über-kallis ega siis me iial midagi ei osta ja keegi isegi ei oota seda meilt.
Sisse astudes teeme selle kohe uksel vastutulevale noormehele selgeks. Oleme juba lugenud Lonely Planetist, et Isfahanis (ja päris kindlasti 4 tärni hotelli vaibapoes) on Iraani kõige kallimad hinnad. Kakskümmend minutit hiljem olen 1250 eurot vaesem ja tumesinine villa-siidisegu vaip on minu. Kui aus olla, siis ma ei usu sekunditki selle müügimehe juttu (a'la I love your pesronality, I have one special carpet, royal carpet for you) ja kindel et see nüüd mingi megakvaliteediga vaip on, aga tegin nagu Lonely Planet soovitas: kui tahad Pärsiast vaipa kaasa osta, aga sa pole vaiba-asjatundja, siis sa nagunii ei saa aru mida sa ostad. Ära kunagi osta siit vaipa investeeringuks, osta lihtsalt see mis sulle meeldib! Ja ega rikaš inimene ei tingi. Loll ka mitte.