Ararat- vana hea viinapood

Teise Isfahani päeva otsustasime pühendada armeenia kvartalile- Jolfale. 

Armeenlased on Loode-Iraanis elanud ammustest aegadest– nende olulisem linn Jolfa asub täitsa Iraani-Aserbaidžani piiril, kuid suurem osa Armeenlasi elab ikkagi pealinnas või selle ümbruses. Kuid Isfahanis elavad nad koguni oma linnaosas mida kutsutakse ka New Julfaks. Iraanlased vist neist suurt midagi ei tea, paarile kohalikule üritasime seletada, et lähme üle silla Jolfa linnaossa, aga kohtasime vaid mõistmatut pilku...- mis teil sinna asja... ega nad seal eriti käinud ka pole.

Mõnede Iraanlaste arvates elavad seal rikkad. Ja rikkad need üle silla elanikud on. Nii palju Gucci- mucci ja brändipoode ei ole me kohanud kuskil mujal. Täitsa nagu välismaa.
Rikaste linnaosas märkame ka, et iga vähegi uhkem maja on end ümbritsenud ogadega aiaga. Jääbki praegu välja uurimata, kas see on jäänuk seitsmekümnendate revolutsioonist (eks armeenlastel, kes pool sajandit varem olid genotsiidi üle elanud võis imaamide võimule tulekuga seitsmekümnendate lõpul vesi küll ahjus olla). Igatahes on see silmapaistev kuidas rikkad inimesed üritavad end muust maailmast (vaestest?) eraldada.

 Meil on armeenia kvartaliga seoses ka oma salamõtted. Loomulikult on meil teada, et Iraanis on alkoholi müümine-ostmine ja tarbimine rangelt keelatud, kuid nii on see moslemitele.
Kristlastel (sh armeenlastel) on võimalus omaks tarbeks jooki villida ja pruukida. Samuti lugesin kuskilt, et kui sul on lennujaamas kaasas arstitõend, et oled alkohoolik ja mitte kuidagi ilma kangema kraamita elus ei püsi, siis on võimalus isegi oma pudeliga riiki tulla. Tore, et iraanlased on vähemuste vastu tolerantsed :-) 

Muidugi mõista me Armeenia kvartali kohvikutes veini tellida ei saa. Mis tellida.... seda pole loomulikult kirjas üheski menüüs. Kuid alkoholivaba õlut leidub. Ja seda muidugi leidub Jolfas igas poes, restoranis ja supermarketis. Enamasti on nende õlu/ malt meie jaoks kalja maitsega ja ise nad maitsestavad seda ka veel- leidub sidruniõlu, kirisiõlu, apelsiniõlu jne. No gaseeritud limps... jääbiki arusaamatuks miks peab sinna beer peale kirjutama. 

Jolfas asub 17. sajandi keskpaigast pärit kristlik seinamaalingutega kirik, see meelitab kohale nii turiste kui kohalikke. 

Külastame veel sama piletihinna sisse kuuluvat muuseumi ja otsustame siis peaväljakul asuvast Ararati poest osta oma lõunased keefirid (kohalik hapupiimajook douh), aga poes on ka Baltika nulli, mis on kõige rohkem õlut meenutav jook Iraanis. Võtame esialgu kaks. Enam kui nelja õlle ostmine torkaks juba väga silma, nii et ega me üle 2 ei julgegi eriti osta...

Aga.. Poemees tunneb kohe ära omad joped ja küsib kas me viina ei soovi. Viina?! Jah, ta on siin leti peal 1,5 liitrises sildita pudelis praegu vabalt võtta. Pudel on poolik ja mehe silmadest on näha, et ta on täna sealt võibolla juba lonksanud. Oleme pehmelt öeldes hämmeldunud ja raputame pead, nagu poleks me iial nii jõledat jooki proovinud.
- Daamidele? Lõuna ajal? Keset päeva? Mitte mingil juhul. 

Aga see pole mitte esimene kord. Yazdis leidsime keset vanalinna ühe mõnusa tuulise sisehoooviga kohviku, kus müüdi head capuccinot ja väga head jooki, mis menüüs on kirjas Apple Cideri nime all. Igatahes oli see kõige maitsvam mahlajook mida meil seni on õnnestunud Iraanis juua. Baarmeni nimetame omakeskis kohe Eeroks. Käime Yazdis Eero juures iga päev ja tellime muudkui õunasiidreid, kuna Yazdis vahetame öömaja ja vahepeal peame seljakottidega eelmisest kohast välja chekkima, oma pealelõunast kõrberetke ootama, siis otsustame oma raskete seljakottidega aega parajaks teha ja raamatuid lugeda Eero kohviku lavatsitel. 

 Kui lahkuma hakkame, on Eero nägu naerul ja raha makstes ilmub hästi kärmelt leti alt viskiklaas valge läbipaistve vedelikuga. „Vodka?“ sosistab mees kelmikalt silma pilgutades. 

Vodka?! Now? Oi.... see on nüüd küll ootamatu! Raputame pead ja lahkume rõõmsalt itsitades. Alkoholikeeluga riik. Teame-teame.