Uued joogid
 |
| Hirsitünnid kohaliku puskariga (Ivo pilt) |
Söögipilte seekord ei teinudki aga Põhja-India söögiga jäin väga rahule!
Millegipärast oli kerge hirm taigna söömise ees - need 11 päeva jahuga Nepaali mägedes jätsid ikkagi kustumatu elamuse. Ja mina ei ole siin miski gluteenitalumatu! Söön saia nii mis mühiseb, aga ainult seda nädalaid vohmida.... Aga India ju suur saiamaa- naanid, parahthad, rotid, dosad.....
List on siin >>>, söö ja kiida!
Aga läks kuidagi nii, et seda suurt saiasöömist ei tulnudki. Delhis proovisin kohe uusi asju - tiibeti linnaosas näiteks kujunes mu lemmikus vegetarian thukpa. Pakutakse ka lihaga. Suurepärane nuudlisupp mis praegu järele mõeldes meenutab ka Birma reisi- toitusin seal 3 nädalat ainult "thai" supist, mis oli tegelikult väga sarnane sellele Thukpa supile.
 |
| Picture:hungryforever.com |
Darjeelingis ja Sikkimis toideti meid kuninglikult. Muidugi sõin ma mõnel korral ka vana head daali- hea tuttav maitse. Ja seda juba edasijõudnute tasemel - paaril hommikul, kui pakutav lääne toit näis natuke mõttetu, sõin hommikusöögiks ainult daali - beluuga läätsede pada, mõnel juhul ka lihtsalt kikerhernesupivormis vedelik.
 |
| Momod- mu lemmikud (Ivo pilt) |
 |
| Klassikaline daal. Pilt: internet |
 |
| pilt:internet |
Muidu ikka vanad head palak paneerid, cheese parathad ja muidugi mu lemmar: aloo gobi - kartuli-lillkapsa pada. Süüa sai hästi. Liiga hästi, õnnestus naasta ülekilodega. Seda pekkide rullumist oli muidugi juba ka enne reisi tunda aga ...
Aga noh, priskus ei anna häbeneda - vähemalt Indias on see rikka inimese tunnus!
Joogid olid veelgi huvitavamad.
Huvitavat õllemarki sain proovida- Kirde-Indias kultusstaatusesse tõusnud Sikkimi hele õlu- Dansberg blue. Kohalikust allikaveest pruulitud ning haruldase pehme maitsega. Ma ei ole mingi õlleasjatundja, aga kindel et see õlle maitse on meeldejääv.
Ja nüüd kõige erlisemast joogist - hirsipuskarist.
Tongba - on traditsiooniline hirsi kääritamisel valmiv põlisrahvaste jook Sikkimi, Darjeelingu piirkonna ja Nepaali mägedes. Tongba on kultuuriliselt ning religioosselt oluline jook Limbu inimestele Ida-Nepalis ning selle pakkumine külalistele on ülim austuse märk.
Tongbaks nimetatkse tegelikult hoopis anumat, mille sees käärib jook nimega Jaand. Jaandi valmistatakse kergelt keedetud ja kääritatud täistera hirsist. Keedetud hirss jahutatakse ja segatakse murchaga (kääritusmass, mis sisaldab baktereid ja pärmi). See mass paigutatakse roheliste lehtedega voodertatud bambuskorvi või uuemal ajal plastianumasse, kaetakse paksu riidega ja jäetakse sooja kohta 1-2 päevaks seisma. Siis pakitakse magus mass tihedalt savinõusse ning kaetakse tihedalt, et vältida õhu sattumist anumasse. 1-2 nädala pärast (olenevalt temperatuurist) on käärimine toimunud ning massist on saanud jaand. Just selles käärimise lõppprotsessis valmibki küps jaand, maitse intensiivistub ja jook muutub pehmemaks. Traditsiooniliselt saab seda hoida nii umbes kuus kuud.
 |
| Täistera hirss (meenutab kirjut kinoad) |
Jooki tarbitakse erilisel moel: kääritatud hirss pannakse puust konteinerisse, mille nimetusest on kujunenud joogi rahvasuus kõlav - Tongba nimi, mõnede meelest ka tõlkes Chaang või hot beer ning keedetud vesi valatakse anuma ääreni. Seejärel jäetakse anum seisma umbes viieks minutiks, paremaks läheb see siis kui on soojas (näiteks lõkke ääres). Keskele lüüakse bambusest kõrs mille kaudu jooki saab manustada- see toimb ka filtrina sest seeläbi ei tule suhu hirsiterasid (mitte eriti). Et vältida Tongba kuivamist, lisatakse sinna pidevalt sooja vett, et see ujutaks hirsi üle kuni ühel hetkel tunneb jooja, et alkohol on anumast lõppenud. Kui tunneb. Kohalikud mehed ütlesid, et algul on jook hapukas, siis muutub lahjemaks-pehmemaks, peaaegu kaotab maitse ja kui jälle hapukaks ning magusaks muutub, siis on oi-oi-oi.
No ei olnud siin mingid oi-oi-oid, ära ma ta jõin ja peavalu ei tulnud.
Ja järgmisel päeval jõin jälle