India sündroom?
Aitäh Tiiule, kes mulle uue uurimisteema lauale tõi!
Reisimuljeid vahetades jõudsime jutuga kuidagi ärevushäireteni ning selgus, et India võib olla üks selline riik, kus ka rahulikule inimesele võib “hoog” peale tulla. Mis see “hoog” täpselt igaühe jaoks tähendab- mine võta kinni. Esoteerikapuhang? Usuhullus? Pettumus?
Kukkusin googeldama, aga päris selget vastust ma netist ei leidnudki.
Ühe arvamuse kohaselt on India sündroom – teatavat tüüpi soovmõtlemine – oma olemuselt sarnane Jeruusalemma sündroomiga, Pariisi sündroomi või Firenze sündroomiga (ka Stendhal syndrome).
???
Appi, ma ei teadnudki, et sellised veidrused on olemas - aga loomulikult töötasin selle materjali kõik läbi! Veidrused köidavad mind ikka hullupööra.
Palun väga:
- Jerusalemma sündroom - väljendub väliselt tasakaaluka inimese puhul Jeruusalemma jõudes. Psühhoos väljendub sügava usklikkuse puhanguna või religioosse mõtete ning käitumise hoona. Paranemine saabub niipea kui inimene lahkub piirkonnast – tavaliselt nädalaga. Esmakordselt kirjeldati sündroomi juba 1930 aastatel aga tõsisemalt aastal 2000 ajakirjas British Journal of Psychiatry. Väitele oponeerivad teised teadlased (M. Kalian ja E. Witztum) kes kelle testgrupis selgus, et peaaegu kõik turistid, keda tabas eelkirjeldatud käitumine olid vaimselt ebastabiilised juba enne Jeruusalemma saabumist.
- Pariisi sündroom - samuti mööduv psühholoogiline häire, teiste sõnadega ka šokk, mis väljendub puhkusereisile saabunud turistidele tundes, et linn ei olegi selline nagu nad oma kujutlustes olid oodanud. Sageli väljendub antud hullus luuludes, hallutsinatsioonides, tundeis, et oled teiste inimeste poolt vaenatu, tagakiusatu. Ühesõnaga- olude/teiste ohver. Füüsiliselt väljendub see uimasuses, peapöörituses või südamekloppimises, higistamises jt paanikahäirele sarnastes sümptomites. Kokkuvõttes võiks öelda, et tegemist on raskekujulise kultuurišokiga. Tabab enamasti jaapani päritolu turiste.
- Firenze sündroom/ Stendhal sündroom - mõnel pool kirjeldatud ka kui Rooma sündroom- psühhosomaatiline häire, mis väljendub segaduses olekus, kiires südamepekslemises, pearingluses, minestamistundes- siis kui inimene puutub kokku imepäraste kunstiteostega mis puudutavad teda isiklikult ja sügavalt ning see põhjustab siis ebanormaalset vaimustust, ülevust mis põhjustabki veidra tervisehäire. Psühhiaatrid muidugi kahtlustavad, et sellist asja pole olemas, aga siiski pidavat Uffizi galerii lähedal olevatesse haiglatesse selliseid turiste aeg-ajalt sattuma ja neid seal antidepressantidega siis turgutatakse.
Kõik need tunduvad liiga absurdsed, et olla tõsi?!
Aga ju siis võib tõsi olla ka India sündroom, mille kohta netis palju ei leidu, aga mis võib olla midagi Jeruusalemma ja Firenze sündroomi vahepealselt - sihtgrupiks Lääne turistid, enese- ja tõe otsijaid, kes oma kujutlustes on idealiseerinud Indiat kui vaimsuse kodu. Sageli leitakse valgustatuse asemel hoopis ülerahvastatud riik, kus on hullumeelne liiklus, pidev lärm, räpasus ning viirukilõhna asemel hoopis kusehais.
Selge see, et erinevus reaalsuse ja ootuste vahel võib põhjustada tõepoolest luulusid ja skisofreeniat, tõtt öelda ebamugavustunnet. Ka skisofreenia võib esmakordselt avalduda inimesel just ebatavalises olukorras.
Ei Stendhali sündroomi ega India sündroomi pole kirjas vaimste häirtete “piiblis”: Diagnostic and Statistical Manual of Mental Disorders IV, kuid seal on kirjas teisi jaburdusi ehk psühholoogilised häireid mis on seotud erinevate kultuuridega (25) (!!??!). Üks näiteks on nn Qigongi psühhootiline reaktsioon. Seda täheldatakse iidse Hiina hingamine-ja liikumise distsipliini Qigongi praktiseerijate seas, samuti ka äärmuslikumate Kundalini jooga-praktiseerijate hulgas. Võib arvata, et paranoiad ja kuulmisega seotud hallutsinatsioonid võivad küll avalduda äärmusliku praktikaga tegelejate seas. Kui tegevus nõuab intensiivset vaimset pingutust ning veel eriti kui see toimub veel uues olukorras (kohas), siis võib vaim kergesti murduda.
India sündroomi kirjeldas aastal 2000 Prantsuse psühhiaater Régis Airault teoses “Fous de l’Inde“ - tõlkes "hull India." Autor jagab kogemusi ajast Prantsuse konsulaadi personali psühhiaatrina Mumbais, kus ta ravis kaasmaalasi kelle vaimne reis oli võtnud traagilise pöörde. Neid kogemusi kirjeldab ta nii: ”India syndrome hits people from developed Western countries who are looking for a cultural space that is pure and exotic, where real values have been preserved. It’s as if we’re trying to go back in time.”
Kuigi India sündroom pole ametlikult tunnustatud haigus, on tohtreid kes on veendunud, et see on olemas. Privat Hospidal of New Delhi arst Kalyan Sachdev tunnistab, et tema poole pöördub sadakond luululist lääne inimest aastas, paljud neist on tegelenud joogaga ööpäevaringselt. "Joogas on füüsiline pool ning psüühiline pool ning kõik inimesed ei suuda teise poolega mõnikord toime tulla," ütleb ta. "Täiesti rahulikud, vaiksed inimesed muutuvad agressiivseks, isegi kui nad pole narkootikume tarvitanud." Ravi on aga lihtne: saata need koju nii kiiresti kui võimalik. "Inimesed tulevad meile ägeda psühhoosiga, aga paned nad lennukisse ja nad paranevad kohe." Sunil Mittal, New Delhi Cosmos Institute for Mental Health & Behavioral Sciences psühhiaatria üksuse juht kirjeldab olukorda kus ühele USA naisele kutsuti politseid kuna tal oli ületanud oma India viisa tähtaja ning keeldus lahkumast ühest Rishikeshi ashramist. Naine olla tantsinud igal õhtul ashrami õuel joogidele erootilisi tantse ja teda kirjeldati kui pidevas transis olevana. Ravi– lennusõit koju.
Teatud inimesi kohe tõmbavad pühendunud – praktikud-joogid, kes valdavad tantrismi, on ääretult vaimised, tegelevad levitatsiooniga, elavad askeetlikult kuskil koobastes jne. Üheltpoolt köidab imetlejat samuti soov saada super-joogiks või valgustatuks, teiselt tabab teda (kultuuri)šokk, mida põhjustab emotsionaalne isolatsioon, hard-core mediteerimisest tulenev pinge, vahel ka sinna juurde käiv uimastite (shamaanirohtude) tarbimine.
Selline pinge põhjustab vaimse või ka füüsilise kokkukukkumise, pealtnäha terve mõistusega inimesed võivad ootamatult väita, et maailma lõpp on kohe käes, või et neil on just avanenud kolmas silm.
See on veel okei, võib minna hullemini.
Ühel netis kirjeldatud juhtumil (keegi kahekümnendates aastates Emilyl) möödus nädal ühes Indias meditatsioonikeskuses rahulikult - ühises rühmas tehtud harjutused koosnesid peamiselt hingamisharjutustest ja loengutest mis käsitlesid surma ja taassünni tsüklit ning karmat. Kaheksandal päeval olukord muutus.
Ritriidi juhendaja palus õpilastel ette kujutada, et nad on lagunevad laibad ning nende tuttavate kehad on inimsita hunnikud. Õpetuse mõte oli aidata arendada psüühilisi võimeid, et õpilased suudaksid seista silmitsi oma surmaga kui see saabub.
Ritriidi juhendaja palus õpilastel ette kujutada, et nad on lagunevad laibad ning nende tuttavate kehad on inimsita hunnikud. Õpetuse mõte oli aidata arendada psüühilisi võimeid, et õpilased suudaksid seista silmitsi oma surmaga kui see saabub.
Muide, Tiibeti meditatsioonis minnakse veelgi kaugemale: chödi nimelisel meditatsioonis kujutatakse ette lagunevaid laipu surnuaias.
Pärast ritriidi lõppu ütles tüdruk: "Võib-olla rohkem vaikust oleks olnud parem." ning enam-vähem kohe peale seda ronis Emily meditatsioonikeskuse katusele, mähkis khadi salli ümber näo ja hüppas katuselt alla. Hiljem leiti tema päevikust surmapäeval kirja pandud mõte "Oma surma vaatlemine on kõige võti." Paar lõiku hiljem: "Ma kardan, et ma pean selle ellu viima ja lähen hulluks.”
Üks viimaseid asju Emily kindlakäeliselt kirjutas oli "Olen Bodhisattva " - olen valgustatu. Ilmselt uskus ta, et oli teel valgustatuse poole...
Miks arukatel, kindlameelsetel, nö jalad maas olevatel inimestel, nagu Emily tekivad nii tugevad luulud, et nad kipuvad oma elu kallale? Arvatavalt on põhjuseks ebakindlus mis on seotud uues kohas olemisega ning samaaegselt intensiivse vaikuses toimuva meditatsiooniga. Peaaegu kõikide meditatsioonivormide põhimõte on keskenduda oma hingamisele, et rahustada oma meelt ning avastada selle kogemuse läbi oma peidusolevaid külgi. Seda lähenemist peetakse üldiselt heaks ning mediteerimisest on saanud tänaseks igamehe hobi, igas raamatupoes on lademeis meditatsiooniõpikuid või muid vaimsusele kutsuvaid eneseabi õpikuid.
Üks viimaseid asju Emily kindlakäeliselt kirjutas oli "Olen Bodhisattva " - olen valgustatu. Ilmselt uskus ta, et oli teel valgustatuse poole...
Miks arukatel, kindlameelsetel, nö jalad maas olevatel inimestel, nagu Emily tekivad nii tugevad luulud, et nad kipuvad oma elu kallale? Arvatavalt on põhjuseks ebakindlus mis on seotud uues kohas olemisega ning samaaegselt intensiivse vaikuses toimuva meditatsiooniga. Peaaegu kõikide meditatsioonivormide põhimõte on keskenduda oma hingamisele, et rahustada oma meelt ning avastada selle kogemuse läbi oma peidusolevaid külgi. Seda lähenemist peetakse üldiselt heaks ning mediteerimisest on saanud tänaseks igamehe hobi, igas raamatupoes on lademeis meditatsiooniõpikuid või muid vaimsusele kutsuvaid eneseabi õpikuid.
Selge on see, et mediteerimine on ajule ja vaimule kasulik ja sellest räägitakse palju, see on uskumaltul popp alla 40. seas, kuid hoopis vähem räägitakse selle võimalikest kõrvalmõjudest mis on seotud oskamatusega või mulle tundub isegi, et pigem ülepingutamisega. Kui ma mõtlen kasvõi meiegi keskealiste harrastussportlaste peale, kes kuskil suusa- või jooksurajal lõpuks kokku kukuvad- siis kas mitte nendegi puhul pole tegemist oskamatusest tuleneva ülepingutamisega. Lihtsalt uus asi tõmbab inimese nii endasse, et ta on põhimõtteliselt pimestatud oma treeningust (sport, jooga, mediteerimine vmt) ja sellest saadavast kaifist.
Sisekaemuslik seisund, meditatsiooni üks eesmärke võib algajatel põhjustada paranoiat ja hirme, mind huvitab väga, kas kõik õpetajad või iseõppijad oskavad sellega arvestada?
Willoughby Britton, Browni Ülikooli neuroloog kes uurib meditatsiooni mõju ajule, väidab et on teada juhtumeid kus mediteerijad tajuvad erinevate helide kakofooniat ning võivad kaotada kontrolli oma taju ja tegevuse osas. Britton on väitnud, et kogemus mida mediteerijate hulgas kutsutakse ka "dark night," on põhjustanud paljudel psühhoose ja enesetapumõtteid.
Üks klassikalise Tiibeti keele lektor, härra Hackett Columbia Ülikoolist ütleb, et paljud säärased juhendatud visualiseerimisega meditatsiooni tehnikad mis on disainitud "teie täielikule psühholoogilisele ümberkujundamisele," võivad tekitada teisigi tõsisemaid reaktsioone. Võõras keskkonnas võib selline kogemus olla veelgi traumatiseerivam, eriti kui arvestada seda kuidas mõned läänlased kipuvad Indias käituma: nagu rootsi lauas - natuke Ashtanga Yogat siit, mõned Vipassana meditatsioonid sealt jne. “People are mixing and matching religious systems like Legos,” Hackett says. “It is no surprise that people go insane.”
Ega sest India sündroomist polekski midagi rääkida, kui poleks olemas Ida religioonide turundamist Lääne inimestele. Viimane sai alguse 19. sajandi vene päritolu müstikust- Helena Blavatsyst, võib vist öelda esoteerika emast. Naine rajas 1875 aastal USAs asutuse nimega Theosophical Society in New York City (mis hiljem kolis Indiasse), ning tegi seda äärmiselt kaalutletult – religioossed ideed pakendati erinevate religioonide ideedest ja tekstidest- sh budismist, hinduismist, islamist ning zoroastrismist- kõik see oli mõeldud jõukatele USA ja Euroopa klientidele. Ja see oli alles algus!
Ka teised Ida religiooni maaletoojad alates USAs asuvast Emersonist ja transtsendentalistidest kuni Beatlesi ning nende Maharishi ašrami kogemuseni Rishikeshis ning muidugi ka Eestis oma üritust tutvustanud David Lynchi Transentaalse Meditatsiooni keskuseni- kõik nad alustasid tegevust samal viisil – ikka eesmärgiks pakkuda ida valgustatuse filosoofiaid lääne maitsele sobivas kastmes.
Õige mitmed kultuuri uurijaid alates Shakespeare`st on öelnud vaimse tasakaalu ja hullumeelsuse vahel on habras piir; neil kel puudub tugev sisemine vaim võivad langeda kiiremini viimase poole. Soov leida oma guru Indias või mujal viib olukorrani, et mingid tegelased (mõned ehk ka šarlatanid) üritavad pakkuda sügavaid vaimseid kogemusi innukatele Lääne õpilastele, kes lihtsalt ei ole veel selleks vaimselt veel valmis. Vaikimislaagrid ja ritriidid, meditatsiooni laagrid, Mantak Chia koopakogemus jne muutunud äärmiselt populaarseks. On üllatav, et kuu aega kestvad Vipassana meditatsioonid, mis sisaldavad 10-tunnise vaikuses toimuvaid meditatsiooni sessioone ning on avatud kõigile. Kõigile?!
Ka teised Ida religiooni maaletoojad alates USAs asuvast Emersonist ja transtsendentalistidest kuni Beatlesi ning nende Maharishi ašrami kogemuseni Rishikeshis ning muidugi ka Eestis oma üritust tutvustanud David Lynchi Transentaalse Meditatsiooni keskuseni- kõik nad alustasid tegevust samal viisil – ikka eesmärgiks pakkuda ida valgustatuse filosoofiaid lääne maitsele sobivas kastmes.
Õige mitmed kultuuri uurijaid alates Shakespeare`st on öelnud vaimse tasakaalu ja hullumeelsuse vahel on habras piir; neil kel puudub tugev sisemine vaim võivad langeda kiiremini viimase poole. Soov leida oma guru Indias või mujal viib olukorrani, et mingid tegelased (mõned ehk ka šarlatanid) üritavad pakkuda sügavaid vaimseid kogemusi innukatele Lääne õpilastele, kes lihtsalt ei ole veel selleks vaimselt veel valmis. Vaikimislaagrid ja ritriidid, meditatsiooni laagrid, Mantak Chia koopakogemus jne muutunud äärmiselt populaarseks. On üllatav, et kuu aega kestvad Vipassana meditatsioonid, mis sisaldavad 10-tunnise vaikuses toimuvaid meditatsiooni sessioone ning on avatud kõigile. Kõigile?!
Mul tekib küll küsimus, kes on need inimesed kes võtavad endale vastutuse mängida teiste inimeste vaimse tasakaalu ja tervisega? Kas nn juhendajad on õppinud meditsiini (psühhiaatriat, psühholoogiat) ja kuivõrd on nad valmis hakkama saama hulluva kliendiga või kui kerge oleks neil edasi elada kui nende praktika on kelleski esile kutsunud esmase skisofreenia hoo?
Päris olulised küsimused, kas pole?
Võibolla isegi kõige olulisemad?!
Lõpetuseks soovitan vaadata mu guruteemalist lemmikfilimi "Kumare".
Mõtlemapanevat on siin palju ja maitsekas iroonia ei tohiks solvata ka tõsisemaid gurukummardajaid. ETVs on seda ka juba näidatud.
Päris olulised küsimused, kas pole?
Võibolla isegi kõige olulisemad?!
Lõpetuseks soovitan vaadata mu guruteemalist lemmikfilimi "Kumare".
Mõtlemapanevat on siin palju ja maitsekas iroonia ei tohiks solvata ka tõsisemaid gurukummardajaid. ETVs on seda ka juba näidatud.
Ja tõsisematele pühhikahäirete huvilistele ka dokumentaalfilm samal teemal
Selle postituse allikad:
Harold G. Koenig "Religion, spirituality and psychotic disorders, 2007
Naveen, K.V.; Telles, Shirley" Yoga and psychosis: risks and therapeutic potential", 2003
Lazarus "Psychological problems precipitated by Transcendental Meditation", 1976
Scott Carney "Death on the Path to Enlightenment: Inside the Rise of India Syndrome, 2012