India, mis see siis oli?

Two roads diverged in a wood, and I—I took the one less traveled by,
And that has made all the difference.                
                                   Robert Frost

Kas mulle meeldis India? Jah ja ei. 

Kas läheksin sinna peagi tagasi? Jah ja ei.

Mu käest küsiti just, et millisele kohale ma India reisi positsioneeriksin Aasia riikide pingereas.

Kuhugi alumisesse kolmandikku, oleks vist aus vastus. See on liiga lühike kokkuvõte, mida on ilmtingimata vaja põhjendada. Punktide kaupa.

1. Tunnen, et reisimise vaimustus kahaneb vanuse ja kogemustega, aina keerulisem on süttida, kuid esimeste reiside elevus ja avastused on veel selgelt meeles. Peaks ikka väga erilisse paika tegema väga erilise reisi, et see jõuaks nüüd mu reisielamuste tippu.

2. Külastasime Indias ikkagi väga traditsioonilist rada. Tõsi, paigad kuhu iga turismireisija jõuab - Taj Mahal, Varanasi ja tegelikult ka Dehli klassikalised vaatamisväärtused jäid külastamata, aga ikkagi- oleks võinud otsida veel erilisemaid kohti. Oleks tahtnud näha midagi veel rabavamat.

Peab küll ütlema, et hoolimata Jaipuri, Jodhpuri ja Jalsaimeri populaarsusest turistide hulgas (esimesed kaks on Radžastani must be nimekirjas kõigil kes sellesse osariiki sõidavad) ei teki Põhja-Indias üldse sellist tunnet, et India oleks kuidagi eurooplaste, austraallaste, ameeriklaste hulgas populaarne . Vastupidi, peaaegu igal pool oli meil tunne, et oleme ühed vähesed turistid terves linnas. Mind tõeliselt rabas turistipõud - issand, kus need seljakotirändurid  siis on?!! Kõik Goas? Kui on aega linnas kauem olla, siis hakkad ka turiste märkama, aga proportsionaalselt ei torka nad niiväga silma- hindusid on ju niiiiii palju. Hotellid olid sageli tühjad või olid neis kohalikud, mõnes külalistemajas oli tunne, et siin pole aastaid valgenahalist eurooplast nähtud- oh seda kummardamist ja koogutamist. Kõik ju teavad kui väärtuslik on eurooplase arvamus TripAdvisoris.

India hotellikogemus on muidugi eraldi teema.
Kes tahab tunda luksuse kogemust mõistliku raha eest, siis India on absoluutselt parim koht!

pilldi allikas blog.audiocompass.in

Me isegi ei valinud mingeid ülikalleid hotelle (meie top-hind oli 40 euri öö), aga kui kellelgi on priisata, siis Indias saab tunda ilmselt ülimat külalislahkust, poputamist ja luksuslikust. Need hotellid on puhtad, täis indiapärast suurejoonelisust, euroopalikku teenindust ja - toitu ning jahedat õhku. Väga mõnus kosutus kui naased väsinult  räpasusest ja rahvamasside hulgast. Eks see paneb ka enam hindama seda mis meil siin kodus on; pea 2 miljardit inimest Indias ja Kagu-Aasias elavad ikkagi ülimas vaesuses, söövad viletsalt, joovad reostunud vett ning surevad sageli korralikku arstiabi saamata. Ei saa mainimata jätta, et suurem osa neist ei tunne kunagi stressi, läbipõlemist, ega tea mis on allergiad …. aga eks see jääb igaühe enda otsustada kumbas maailmas on parem elada. 

3. Puhkasime sellel reisil väga palju! Kokku 17 päeva läks puhtalt puhkusele kahes puhkuseparadisis. Kui nii võib kahe ebaindialiku paiga kohta öelda. 

Seetõttu oli seiklusi ja põnevust ikkagi vaid kümmekond päeva. Aga minu hing ju toitub seiklustest! Paari aasta pärast ei mäleta ma midagi rannas veedetud nädalast, peesitamisest, mereandidest ega loetud raamatutest, aga seiklused öises bussijaamas- rongis, kauplemised tuk-tuki meestega, bussisõit kuristiku ääres rippudes või džunglis öö peale jäädes käsikaudu edasi liikumine jäävad igavesti elu ägedamate elamuste hulka. Need boostivad eneseusku ja annavad energiat- neid juba ei unusta!

4. Eelmise punktiga haakub ka see, et ei tasu alahinnata reisiplaneerimise protsessi. Tunnistan, et see jäi mul sel aastal tõepoolest unarusse, tegelesin talvel vaimustusega suvise euroopa reisi planeermisega ning ka töökoormus kasvas ülepea. Seetõttu jõudsin ainult Radžastani piirkonda uurida ja esmane plaan selles osas sai ühiselt paika pandud; mis saab reisi teises pooles- sellega pidime tegelema kohapeal. Aga kohapeal on ikkagi muljete hulk liiga väsitav, liiga palju praktilist infot on vaja kiiresti läbi töötada - kuidas kuhugi saab, mis maksab, mis seal üldse vaadata on, transpordiskeemid-piletid jne. Ma ei kahetse Rishikeshis veedetud aega põrmugi, aga sinna kulutada 1/3 reisist on mõttetu, kui ei ole just plaani minna sinna selleks, milleks sinna minnakse.
Viimasel juhul võiks seal vabalt isegi mitu kuud elada. 

Tänase tarkusega jätaksin Rishikeshi teiseks korraks (või kulutaks sellele vähem aega) ja jääksin India loode-piirkonda kauemaks ning liiguks Jaisalmerist üles põhja suunas, Kašmiiri poole. Endiselt tundub mulle, et ka Himachal Pradesh on põnev. Lihtsalt seda plaani järgides oleks pidanud jälle saapad, jope ja magamiskott kaasas olema- Manalis on ka praegu, aprilli lõpus, päeva kõrgem temperatuuri 22 kraadi (keskmine 10), Dharamsalas märtsi lõpus keskmine 18 kraadi, kuu jooksul keskmine temperatuur tõuseb 20ni, nüüd aprilli lõpus küündib päevane palavus juba 30ni. Päeva madalaim temperatuur nõuab villasokke ja kindaid. Ka aprillis!
Soojamaa reisi Põhja-Indiasse kaugeimatesse paikadesse ei tee, kes just suvel Eestist ära ei kipu. 

Leh (autor teadmata, allikas Tripadvisor)

Nii et mõtlemist on, millist reisi ikkagi tahad. Ja millal minna. 

Ja väga huvitav tundub ka Sikkim, Lääne-Bengal ja see veider jupp riigist, mis jääb teisele poole Bangladeshi. Näiteks Nagaland, kuhu muide üks USA turismibüroo korraldab eriti eksklusiivseid reise, kus ühe reisipäeva hind on ca 1000 euri. Kutsuvad on ikka need osad riigist kuhu välisministeerim mingil juhul soovita reisida ning kus esineb iseäranis palju inimrööve ja malaariasse haigestumist :-).
Aga järgmise India puhkusereisi veedaksin vist Keralas. 

Kokkuvõttes - ma ei hinnanud Indiat kui riiki enda poolt rännatud riikide pingereas, vaid oma India reisi. Iga reis on ikkagi meeleolude, seikluste, reisiklaaslaste ja külastatud paikade sulam - hinnanguid ei saa anda riigile kui sa pole seda suures osas külastanud, vaid ikkagi iseendale konkreetses ajahetkes. 

Ilmselt ei olnud ma seekord oma parimas vormis või kartsin Indiat liiga palju- hoidsime esmakülastusel turvalisse ja turistide poolt hinnatud vaatamisväärtustega piirkonda. Radžastan on kahtlemata India üks pärle. Naasnuna olen Põhja-Indiast palju teadlikum ja see paelub mind endiselt, kuid ma ei kutsu kedagi hulljulgusele, äärealasid külastama- selliseid suvaliste inimestega teadmatusse sõitmisi saavad lubada endale ikkagi kogenud surmapõlgur ja täielik naiivitar. Seejuures surmapõlgur ei tundnud end kogu suvilakülastuse kordagi vabalt, samal ajal kui naiivitar külameestega kokandusteemadel mõnusalt jutles.

Igal juhul tasub korralik eeltöö end ära.

Postitan lõpuks blogi peale laiali ka mõned India videod. Üks selline siin paaritunnisest põrgatavast džiibisõitdust kõrbealalt lustaka India mussi saatel.

 5. Kes Indias käinud, see ilmselt mõistab miks Indiat nii hirmasti armastatakse või vihatakse. On minugi tutvusringkonnas neid, kes pärast esimest külastust sellesse riiki enam iialgi jalga ei tõsta ning neid, kes peale esimest külaskäiku Indiasse armuvad ja peale mõningast tiivaripsutamist Tai või Baliga end taas ja taas Indiasse sõitmas leiavad. 

Neil kes Põhja-India peale mõtlevad ning Kuldsest Kolmnurgast enam näha tahavad, kuid päris ääremaid avastama minna ei söanda, neile on Radžastani osariik täielik maiuspala. Soovitan!