Analüüs I

Tagasi kodus!

Ausalt öelda ei viitsiks üldse enam kirjutada , aga sunnin-  kui kohe ära ei tee, siis pärast ei viitsi. Kuid lubasin veebruaris, et analüüsin ühes postituses oma hirme ja ootusi hiljem, ehk mõnele reisijale tuleb kasuks.

Peamine tõdemus on see, et UNUSTA KÕIK HIRMUD - INDIA ON TÄIESTI TURVALINE RIIK, kui ise oled mõistlik inimene ja olukord tõesti mõnd maniakki ette ei lükka.

1.  OMA INDIA

Riik suur ja lai, vahemaad pikad. Keskendu 1- 2 osariigile kui aega 3-5 nädalat. Tee kindlasti eeltööd- lisaks sellele, et kultuur, tavad ning toidud on osariikides erinevad, on isegi osariigi piires ka väga erinev kliima. Kui Rishikeshis on 28 kraadi, siis kõikides ülejäänud Uttarakhandhi linnakestes, 5-6 tunni kaugusel mägedes, on temperatuur märtsis 9-17 kraadi. Kui plaanisid samas osariigis ringi sõita, siis mõtle kas ja kui soojad riided võtsid kaasa?

Rongipiletite pärast ei tasu ette lolliks närveerida. Täiesti on võimalik on neid saada nädala või ka mõnepäevase etteostmisega- näiteks kohapealsetest turismibüroodest, oma hotellist. Vahendustasu võtavad nad ehk 5-7 euri, kuid pääsed ise jaamas tunglemisest ja internetis möllamisest (foorumites kirutakse, et netist ostmine on jube keeruline). Küll tasub enne ostu sooritamist end rongiaegade - ja võimalustega vägagi kurssi viia, sest isegi reisibüroo ei hakka sinuga arutama kõiki võimalikke (ja ajasäästlikke!) variante- nad ostavad seda mida sa oskad tahta. India riiklik rongiühenduse leht on mu meelest täiesti arusaadav.

Pikemad otsad, mida enne kodust ärasõitu ette tead, soovitan teha siselennuga. Goa-Jaipuri ots-  73 euri. Pilet ostetud umbes kaks kuud enne lendu. Lennud ca 3 h, koos ümberistumiega Mumbais, reis kokku ca  6 tundi. Rongiga vist oleks mitu päeva ja mitte väga palju soodsam.

 2.  PRIVAATSUS INDIAS

Kõige suurem üllatus mis mind siiani rabab,  et me ei ole NII erilised, meid ei jõllitata, pildistata ega imetleta niipalju kui me oleks oodanud. No võibolla ma ei ole piisava intensiivsusega oma passi vaadanud, aga hoolimata blondist peast ja heledast nahast ei ole reisimine Indias hoopiski mitte nii hull kui arvasin. Samuti ei tulnud rongis seista ühe jala peal (tõsi, me ei reisinud sleeper klassis, kus mõningates vagunites tõesti inimesed rippusid ustest välja) ega olnud tänavatel põhjust muretseda et mõni hindu litsuks ligi või näpistaks persest. Ei midagi sellist- kõik on delikaatsed ja ei puutu su vastu isegi rahavarohkel linnatänaval või metroos.
Tõsi, vahtimist-pildistamist tuleb ette, aga kus seda ei tuleks. Sulawesil näiteks pildistati meid 10 x rohkem.

 3. SÖÖ HÄSTI EHK JÄLGI MIDA SÖÖD!

 Sõime absoluutselt kõike! Kui mõelda, siis ehk isegi julgemalt kui mõnel varasema Aasia rännul. Päris tänaval küpsetatud toitu ei proovinud, kuigi puht teoreetiliselt võib see olla isegi värskem kui mõne restorani toit, eriti kui ise jälgid mida mees sulle küpsetab.
Juba Goas alustasime värskete salatite söömist, ehkki esimesed turult ostetud viinamarjakobarad pesime hotelli kraani all Saaremaa viinaga. Edasipidi arutlesime, et vaevalt keegi mõnes köögis viina või pudeliveega toitu peseb....ja nii ta läks.  Ega seda praetud toitu ka lõputult ei jõua õgida.
Hambaid pesin siiski viimase päevani pudeliveega ning söögikohtades jõime ainult pudelivett (aga samaaegselt jõime ka värkeid mahlu, smoothisid ja lassit, sõime puuvilju). Enne reisi alustasime mõlemad piimhappebakterite tablettide võtmist, mida jätkasime ka kohapeal, kui just meelest ei läinud.
Tiiu kõht siiski viimasel 10 päeval ei pidanud, ei oska siin otseselt ühtegi toitu ega toiduvalmistajat süüdistada -  sõime neil päevil üldiselt samu asju. Käsi pesime hoolsalt ja kõik kaasa võetud märjad salvrätid said otsa.

Toit oli väga mõnus ja huvitaval kombel kadus lihaisu täiesti ära. Ilmselt saab ikka nende India vürtsidega maitsemeeltel nii mängida, et kõik meeled saavad puudutatud ka ilma liha söömata. See oli mu viimase viieteistkümne aaasta pikim lihapaast. Ja alkoholipaast ka.

 4. RIIETU KONSERVATIIVSELT

India ei ole Tai. Kuigi me kohtasime lühikeste pükste ja topiga välismaa naisi, siis ilmselgelt pead olema täielik ülbik ja ignorant, et niimoodi ringi liikuda. Goa on muidugi erand, see on koht kus välismaalane saab end paljaks kiskuda (loe:päevitusriietega rannas olla). Kuid ka mitte igas rannas ei tunne sa end nii mugavalt.
Kohutavalt palav (30-38 kraadi) aga pole midagi teha- minu taktika: lahtiste kaenalalustega top seljas, sarong ümber õlgade töötas hästi- käed puusas hoides sain pidevalt end "tuulutada", samal ajal kui õlad sündsalt kaetud. India naised ei ole isegi paljaste jalgadega,  korralikel naistel kes soovivad kunagi normaalse partii teha ja oma mainet säilitada, neil on ihuvärvi sokid kingakeste, varbavahe plätude vahel. Nii ekstreemseks me siiski ei läinud.
Eks see rohkem rikaste mure- vaesed inimesed muidugi mingeid sokke ei kandnud, hea kui plätudki jala otsas olid.




Igaks juhuks olid meil kaasas tennad, kuna karsime et lahtiste jalanõudega satume põlvini sita sisse, tegelikkuses selgus siiski, no ei suuda 35- kraadises palavuses kinniste jalanõudega käia! Plätud-sandaalid parim valik. Jalgu tuli muidugi pesta 2 korda päevas. Või neli.

 5. AEG ON SUHTELINE MÕÕDE

 Ootuste kohaselt olin valmis tunde rongi või bussi ootama. Tegelikult sõitsid kõik bussid-rongid õigeagselt välja (kuigi hilinesid sihtkohta) ja kõik ekskursioonid algasid täpselt siis kui pidid algama. Kes eeldab, et Indias täpsust ja korrektsust üldse ei ole, see eksib.  Inimesed, kes lubasid midagi teha (meile pileteid müüa või muretseda, meile midagi otsida või leida) täitsid kõik oma lubadust!
Nipet-näpet, väikseid hilinemisi äkki oli ka, aga ei midagi mis oleks häirinud.

 6. SUPERPAKKUMISED

Üllatus üllatus- olime valmis selleks, et parimad scami-meistrid ujuvad meie kõrvale esimeses Goa võin Jaipuri hotellis ja hakkavad meile midagi peale suruma! Dream on!
Täiesti uskumatu India! Minu ainuke selgitus endale on praegu see, et me kas maksime igal pool täiega üle või oleme nii enesekindlad (loe: kogenud) tüübid, et meiega lihtsalt ei trikitata. Tiiu peab oma  näoilmet veel taltsutama (ta noorem ka, see klassikaline küüniline ilme tekib umbes 40. aastaselt), temale tikkusid igasugu tüütud vidinamüüad ja kerjused turul ligi, aga mina olen vist oma blaseerinud reisumehe näo suutnud saavutada.Keegi ei teatanud, et meie hotell oleks maha põlenud, mõni rongijaam suletud või mõni vaatamsiväärsus mujale viidud, ka ei meelitatud meid mingitesse salapärastesse osukeskustesse (va üks kord!) ja enda meelest ei maksnud me ühegi ostu eest liiga palju üle. Igatahes olime me iga ostu puhul arvamusel, et asi on hinda tegelikult väärt.
Ostsime seekord väga kvaliteetsed kašmiirsallid, mille õiglane hind kvaliteetse toote eest näib Nepali ja India kogemuse põhjal tõesti olema 30-35 euri. Muidugi on ka hulga kallimaid, aga sellise tavalise õlasalli hind, mida ei ole siidiga segatud näib olevat alates 2500 (india) - 3500 (nepali) ruupiat.

 7. OLE TÄHELEPANELIK!

 Kuskil midagi ei varastatud! Olin valmis isegi oma tabaluku kaasa võtma - seda võib muide ka vabalt teha, sest enamuses hotellides käivad uksed kinni tabadega, seega oma isiklik lukk võiks mõnevõrra südamerahu tekitada kui peaks olema kahtlus, et hotellis võib olla liiga uudishimulikke inimesi. Samas tundub, et internetiajastul on oma suur võlu- iga hotel mis on Tripadvisoris või Lonely Planetis heas kirjas (ja see tagab megahea turistidevoo aastateks) ei saa endale lubada ühtegi eksimust, eriti siis sellist aplombi, et keegi hotellitöötajatest käiks toas sees- see rikuks äri aastateks.
Teenindus oli üldiselt viisakas (sageli ülipüüdlik, vahel ka läbinähtavalt ebasiiras) aga tegelikult ei ole mul ka ootust, et neist populaarsetes paikades makstaks teenindjatele sellist palka, et nad peaksid oma 6-7 päevaste  töönädalate kõrvalt veel reisjjate tuju või päeva kohta huvi tundma...
Ühes bussis tundsin küll, et ühe  täiesti soliidse keskealise naise käsi sattus mu käekoti luku peale... Ehmatasime mõlemad.
Siiski soovitaksin rahvarohkes kohas kanda rahakotti ja telefoni mitte seljakotis, vaid endale lähemal.
Raha soovitaksin võtta ATMist mitte enam kui 10 000-20 000 ruupiat korraga, kui ei lähe just kuskile eriti remote piirkonda matkama. Enamus automaate annab 10 000 (139 euri) korraga, ning enda kodupanka soovitan ette teavitada Indias olekust või hiljemalt juba kohapeal olles. Swedpank andis näiteks Indias oleku teate peale mulle teada (õigemini küsis mu nõusolekut) et ebatavaliste raha liikumiste korral nad sulgevad konto koheselt ja kui see mulle ei meeldiks, siis peaksin vastutust ise kandma. Saime kokkuleppele, et nad võivad nende meelest imelike tehingute peale konto kohe sulgeda, kuid andsin neile teada millist summat nädalas mina ise imelikuks ATMist väljavõtmiseks ei pea.

 7,5 JÄÄ RAHULIKUKS! 


Vastab tõele. Milleks paanitseda- kõik läheb nii nagu minema peab. Indialasi karjumas ja paanitsemas ei näinduki, aga käratada nad oskavad. Üksteise peale käratavadki. Ja mõnikord aitab ka kui mõnele tüütul kerjusele ütled,  et kao ära. Eks igaüks vastutab oma karma eest ise!

(järgneb)

Pilt on pühendatud katkise IPhonega, kohe katkimineva arvutiga ning väikest palka teenivale Tiiule!

...........................................................................................................................................................
Kas ma tahaksin Indiasse uuesti minna?
Miks mitte!