Nii pikka pausi pole ma veel pidanud, kuid nüüd sain aru, et kui selle Albaania postituse suutsin päevaga kribada, siis saan selle ammuse Markokoga ka hakkama.
Kuna ma reisi märkmeid selle 2022 aasta reisi ajal ei teinud, küll aga pilte, siis püüangi mälust koukida infot oma pilte vaadates.
Algatuseks nii soovitaksin reisida just sügisel või kevadel mil ilm seal kõige mõnusam - päeval soe, õhtul jahedam. Kuid nagu kogemus näitas- ka jõulukuu algus oli selline, et mõnel päeval võis lihtsalt pikavarrukaga kampsikuga ringi liikuda.
Maroko on turvaline, kirju ja täis kontraste. Kui soovid korraga nautida arhidektuuri, loodust ja jälgida kohaliku elu kulgemist, on Maroko ideaalne valik.
Meie 10-päevane ringreis viis läbi Marrakechi saginate, Fesi labürintide ja sinise värviplartsatuse Chefchaoueni. Idamaine sagin, münditee ja vürtside aroomid ning tohtult nautisin, et sain olla värvide keskel! Vaat Markos saad aru, kui õnnelikuks teevad ikkagi värvid mu ümber. Ja päike!
Punane
Pildid Marrakechist
Kollane
Meil õnnestus sõita Fezi rongiga, mida pean kõige mugavamaks liikumisviisiks üldse. Pileteid ette ei ostnud, liikusime tund enne sõitu rongijaama ja saime lihtsa vaevaga rongile. Tõsi, vaatamisväärsused aknast ei olnud suurem asi - suhteliselt igav liiv ja tühi väli, omal kombel meenustas maastik veidi Iraani. Ilmselt bussisõit on ajaliselt ja visuaalselt kogemuselt sama, lihtsalt rong annab võimaluse rohkem inimesi vahtida.
See on üks maailma paremini säilinud keskaegseid islami linnu ning kuulub UNESCO maailmapärandi nimistusse.
Läbi sinise värava astud väljakule, sealt edasi müüridega ümbritsetud linna – see on omal moel nagu sisenemine mõnda teise ajastusse, otsekui mängufilmi. Alles siis, kui olime Fezist lahkunud ja tagasi Marrakechis, sain aru, et see linn on mingil veidral kombel korraga põnev ja tohutult erinev kõigest, kus ma varem olen olnud, ent samas ka ettevaatlikuks tegev, isegi pisut ohtlik.
Fezi vanim linnaosa on Fez el-Bali – labürindilaadne medina, kus on üle 9000 kitsa tänava ja mitusada kvartalit, ilma tänavanimedeta! Seetõttu on hotellide ja restoranide leidmine omaette katsumus. Idamaist viisakust kohtas sealgi, kuid oli selgelt tunda, et linn on väga religioosne ning sind kui välismaalast ja mitteusklikku koheldakse viisakalt peamiselt raha teenimise eesmärgil. Kõiges muus võid sa mõne tõsiuskliku moslemi silmis olla isegi põlastusväärne. Täitsa tunnetasin seda paaril korral ja niisugust kogemust ei ole mul varem üheski teises moslemiriigis olnud.
Fezis asuv Chaouara nahatööstus on Maroko üks ikoonilisemaid vaatamisväärsusi. Selle ja teiste parkimistöökodade erilisus peitub selles, et loomanahku töödeldakse seal käsitsi ning kogu protsess – karvadest puhastamine, soolamine, leotamine, pehmendamine ja värvimine – pärandatakse põlvest põlve, isalt pojale. Mehed, kes töötavad seal aastaringselt tugevalt lehkavates ja sügavates värvipottides, teenivad keskmiselt umbes 250 eurot kuus.
Fesi linna asutamise ajal (9. sajandil) ja hiljem, 11.–13. sajandil, tegutses linnas ligikaudu 86 parkimistöökoda. Tänaseks on neist säilinud kolm: Sidi Moussa, Ain Azliten ja Dar Dbagh al-Chouara.
Väidetavalt on parkimistöökodade kohal hõljuv lõhn segu tuvijäätmetest ja lehma uriinist, mida kasutatakse nahaparkimisel: kõik looduslikud vahendid juba 11. sajandist. Seetõttu ulatatakse külastajatele sageli enne sisenemist uksel piparmündioks, mis aitab neil „looduse lõhnadega“ paremini toime tulla.
Algselt leotatakse nahka lehma uriini, vee, soola ja kustutamata lubja segus. See aitab nahka lagundada, puhastades seda rasvast ja karvadest. Seejärel leotatakse nahku veel vee ja tuvisita seguses vaadis. Tuvisitt sisaldab ammoniaaki, mis toimib pehmendajana ja aitab hiljem nahal värvi imada. Seejärel sõtkub parkal nahka kolm tundi oma jalgadega, et saavutada soovitud pehmus. Seejärel pannakse nahk päikese kätte kuivama.
Pärast kuivamist asetatakse nahad värvimistünnidesse, mis sisaldavad looduslikke vahendeid – mooniõied, indigo, henna, seedripuu, piparmünt, kurkum, eriti kallil juhul safran, granaatõunapulber jne.
Kuigi kõik tundub hästi loomulik ja sajandeid vana väärtuslik käsitöö, siis nii see päris pole – alates 19. sajandist on parkimisprotsessi hõlbustamiseks laialdaselt kasutatud teatud tüüpi kroomi, mis on mürgine. Samuti tekivad parkimisprotsessi käigus muud orgaanilised jäätmed, mis on põhjustanud pinnase ning Fezist allavoolu asuvate jõgede saastumise. Samuti on nahatöökodade parkalid kurtnud kahjulike tervisemõjude üle, mis on põhjustanud vähki jm haigusi. Viimastel aastatel on küll käivitatud mitmeid projekte Fezi jõe päästmiseks, et saaste hulka kontrollida – kuni selleni välja, et viia parkimistööstus ümber teise kohta, kus reostust saaks ohutumalt hallata –, kuid see ei pälvinud kohalike elanike nõusolekut. Mõistagi. Kuhu koliks siis turism?
Ainus viis parkimistöökodasid näha on jalutada läbi mõnest nahapoest, millest igaühel on erineva vaatenurgaga terrass. Ehk see pole su valik, vaid nahapood lihtsalt on ehitatud parkimistöökoja ette, vahele, kõrvale.
Nahatöökojani ei ole keeruline teed leida, sest iga kohalik püüab sind sinna juhatada – loomulikult väikese teenustasu eest. Selliseid asjapulki seal kohtab. Peaaegu kõik parkimistöökodasid ümbritsevad majad toimivad tänapäeval nahkkaupade poodide, turistide kohvikute või rõdudena. Põhimõtteliselt ei ole võimalik jõuda nahaparkimistöökoja terrassile ilma väikest tasu maksmata ning agarad teejuhid kipuvad lausa trepil teed takistama, kui hakkab paistma, et lahkud terassilt kotipoodi sisse astumata.
Kokkuvõttes võib öelda, et kui töökodadesse jõudes kohtad meeldivat ja abivalmit lahkust, siis sealt lahkumisel ilma teenustasuta või ostuta võid kogeda juba põlgust ja pettumust. Jah, võrreldes teiste Maroko linnadega oli Fesis kõige enam inimesi, kelle olek tundus pehmelt agressiivne – peamiselt nende seas, kes tegelesid müügiga või tee juhatamisega. Ka pildistamise puhul kohtasin seal ilmselget vaenulikkust, mõnikord isegi lausa viha.
Sinine
Chefchaouen jäi mulle silma mõned aastad varem Simon Reeve Vahemere reisisarjast, kus ta alustas reisi Markost ja lõpetas Korsikal. Kohe sain aru, et see linn läheb minu listi! Chefchaouen asub Põhja‑Marokos Rif’i mäestikus ja tegelikult on sinna palju lühem tee Tangierist, kuid kuna olima juba Fezis, siis ega see ka ülearu kaugele ei jäänud.
Medina kitsad sinised alleed, sinine uste‑akende toon ja mäestik selle ümber loovad peaaegu unenäolise õhkkonna, see on paarsada aastat noorem kui Tallinn ning loodud kindluslinnusena Portugali sissetungide vastu.
Ajalooliselt on linna elanikkonda kuulunud mõlemad andaluusia põgenikud – nii moslemid kui juudid ning ja üks legendidest pajatab, et just juudid, kes linna saabusid, hakkasid maju siniseks värvima, kuna sinine sümboliseerib taevast/jumalust. Või et sellega sinise värviga avaldati au mägiojale mis linna lähedal voolab. Samuti arvatakse, et hea jahe sinine värv võib aidata sääski ja putukaid eemal hoida või hoida majad suvel jahedamana. On mis on, vaevalt see üldse mingit tähendust tänapäeval omab. Kõige tõenäolisem on, et tänaseks on sinine värv muutunud omaette turismimagentiks – ning linn tegeleb juba 20 aastat süstemaatiliselt sellega, et seda hoogsalt ja kohustuslikult kord aastas üle värvitaks.
Söögid
Maroko toidust rääkides ei saa alustada teisiti kui lõhnadest.
Kaneeli, köömne ja värske koriandri aroom täidab Marrakechi turu juba varahommikul. Mitte kusagil mujal ei ole piparmünditee nii hea kui Marokos (ainult üks suvine kord Hiiumaal meenub veel, kui keetsime teed Triinu naabrinaise heledast hallist piparmündist, see suutis veinipohmelli peletada).
Vürtsid, mis siin riiulitel kõrgustesse kuhjatud, on Maroko köögi hing. Marokos ei ole toit pelgalt kõhutäide- söömine on neile rituaal- aeglane ja hoolikas kunst, mille juured ulatuvad nii berberite mägedesse aga neil onka araabia ja prantsuse mõjusid.
Kui oled kord istunud katuseterrassil ja maitsnud auravat tagine’i, siis tead, miks Maroko toitu mäletad veel ka pärast reisi lõppu. Ja seda juhul kui vürtsid on sinu teema. Ja kuskus ja liha ja falafelid.
Restoran „Chez Lamine Hadj Mustapha” on üks Marrakechi traditsioonilisemaid Maroko restorane, kus pakutakse autentseid kohalikke liharoogasid, mis on selle kuulsaks teinud. Ja muidugi, piisab sellest, et Gordon Ramsay on öelnud, et just siin küpsetatakse tõeliselt head liha! Ja muidugi ehivad Gordon Ramsay pildid ka restorani sisesmust ja ajaleheartiklid on ka ukse kõrval, kus sa järjekorras oodades saad nendega tutvuda. Ja järjekord on seal aastaringselt uksest välja!
Mingit bronni siin paistist, et ei aksepteerita- süüa tahad, siis jaksad ka järjekorras seista. Normaalne!
Eriliseks teeb restorani see, et ka kohalikud austavad seda väga ning ei pea paljuks mistahes ajal kasvõi püstijalu ukse taga oodata. Kuigi pea kõik Maroko restoranid pakuvad turistidele suunatud lambaliha roogi ja oma signatuurtoitu – tagine’i –, on Chez Lamine spetsialiseerunud kolmele põhilisele lambaliharoale: grillitud lambaliha, lambatagine’ile ja lamba peale (just nimelt- pea). + siin ei ole palju kulutanud sitsi-satsi peale- just kohalikku atmosfäär ja lihtsus loob õige meeleolu.
Turist valib tõenäoliselt klassikalise tagine’i, nagu ka mina tegin, kuid internetist lugesin, et kohalikud külastavad seda kohta eelkõige pieds de boeuf’i (veisejalad) ja tête de mouton’i (lambapea) maitsmiseks.
Järjekorras Chez Lamine Hadj Mustapha ukse taga
Kuigi Marokos pole veel ühtegi Michelini tärniga restorani, ei tähenda, et riigis kõrgkööki ei eksisteeriks. Kuid 50 maailma parima restorani nimekirja lõpust leiab siiski mõne:
La Grande Table Marocaine,
+61, Sesamo, 45. Kolmest restoranist kaks on seotud ühe linna luksuslikuma hotelliga: Royal Mansour. Meil polnud niipalju raha ja aega, et isegi seda hotelli üles otsida, sestap lähtusime suurepärastest tänavatoidu soovitustest.
Siiski leidus 50 maailma parima restorani kodulehel viide restorainile Nur (asukohaga Fesis).
Ja kuna ees ootas üks pidulikumat laadi tähistamine, siis tundus kuna seda peab üks Hispaania päritolu naiskokk - Najat Kaanache – kellel on olnud oma kuulus kokandussaade ning kes on õppinud legendaarsetes köökides nagu El Bulli, Noma ja The French Laundry (kõik maailma parimate restoranide hulgas) – siis tasub proovida. Kui me juba vanalinnas oleme ja on tegemist off-seasoniga ning nädalakeskse päevaga.
Restorani peenmenüü valmib suures osas koka improvisatsiooni tulemusena, ning sõltub sel perioodil turult hangitud värskest toorainest. Kaks tundi kestev degustatsioonimenüü (umb 10 käiku) põimib moodsas stiilis mereande, köögivilju ja liha Marokole omaste nüanssidega: rosinate, granaatõunte, toorkakao, kastmete ja kohalike puuviljadega. Tellida ei saa- küll aga uuritakse sinu soovide, allergiate jm kohta alguses. Ja edasi on lihtsalt nautimise vaev.
Restorani õhtu õnnestus igati. Oli peen, maitsev, ka kallis kogemus. Ma ei olnud nii peene koka restoranis varem olnudki. Selllise kokkade pühendumus toidu osas mind alati rabab ja vaimustab. Vt ka TV sari "The Bear"
 |
| Magustoit |
Tegelikult veel rohkem kui peent Nurist jään ma igatsema seda suvalist tänavatoidu kebabiputkat.
Ütlen ausalt - isegi neid ridu kirjeldades hakkab mul suu vett jooksma, ja ma isegi ei ole teab mis suur lihasõber. Kui nüüd, paar aastat hiljem oleme arutanud kas võiks tagasi minna, siis jah nr 1 põhjus on just see kebabimüüja ühes Maroko vanalinna läbürindi kirdeotsas.
 |
| Lemmik kebabikoht |
Praktilised nipid:
- Raha tasub vahetada kohapeal – dirhamit välismaal kaasa varuda ei saa.
- Kauplemine on osa kultuurist, ära pelga seda, võid saada poole soodsamalt!
- Linnadevaheliseks liiklemiseks vali ühistransport. Bussid on korralikud kuid eks pead arvestama ety ka ka väikesed vahemaad võtavad aega. Siselennud on hea variant aega kokku hoida ning ka üsna soodsad (nt Air Arabia üks ots Fezizt Marrakeshi maksis kuu aega ette broneerides 48 eurot).
- Ööbi riadis – traditsioonilises majas, mille siseõu on tõeline oaas. (Aga, arvesta, et seinad kostavad hästi läbi- juhuks kui pead mesinädalate plaani või oled keskealine uneprobleemidega turist)
