Aga sinule, Ave, see riik kohe kindlasti ei meeldi!
Ega see Albaania mingi unistuste reisisihtkoht ei olnud, aga kõne alla tuli ta lihtsalt seetõttu, et üks minu sõber sattus oma trepikojas nägema valesse postkasti või avalikult aknalauale jäetud postkaarti, mis oli postitatud naabrile. Postkaart kirjeldas muhedalt Albaania mõnusat elu ning lõppu oli lisatud lause: „Aga sinule, Ave*, see riik kohe kindlasti ei meeldi!“
No vaat, ühest võõrast postkaardist, mida ma isegi näinud ei ole, saigi alguse huvi Albaania vastu - riigi vastu, mis naksakale ärinaisele Avele absoluutselt meeldida ei tohiks! Järelikult - tuleb minna!
Sai siis uuritud seda Albaania ajalugu ka ning tuleb tunnistada, et teadmised Balkanimaadest on keskmisel eestlasel üsna lünklikud, et mitte öelda olematud. Panen siia paari lausega selle tausta, et oleks aru saada, millisesse riiki me jõudsime.
1985.aastal suri diktaator Enver Hoxha – mees, kes oli hoidnud Albaaniat maailmast isoleerituna nagu raudse eesriide taga aastaid, nii et seda on võrreldud Põhja-Koreaga. Et selline riik asus Euroopas, kus ka meie elasime raudse eesriide taga, oli mulle suur üllatus – ja on seda tegelikult ka tänasel päeval. Nõukogude Eesti geograafiatundides ei osanud isegi õpetajad sellest Euroopa riigist midagi rääkida - sest polnud selle kohta mingeid materjale.
Kõik algas juba peale teist maailmasõda. Siis ei hakatud Albaanias teid või sildu ehitama - esimeseks suurprojektiks kujunes hoopis raudne tara. Ja mitte lihtsalt tara, vaid korralik, elektripostide ja okastraadiga kindlustatud piire. Mitte niivõrd selleks, et vaenlane väljast sisse ei pääseks, vaid et omad inimesed seestpoolt plehku ei paneks. Kommunismiajal proovis seda tõket ületada üle 13 000 albaanlase. Umbes 900 neist ei jõudnud kunagi teisele poole — lasti maha juba katse käigus. Kui Stalin suri, leinas Hoxha algatusel kogu Albaania teda põhjalikumalt kui Nõukogude Liit ise - kuulutati välja 14-päevane riiklik lein. Tiranas kogus Hoxha rahva suurimale väljakule, Stalini kuju ette, käskis põlvitada ja esitada 2000-sõnalise vande oma „armsale isale“ ja „suurele vabastajale“.
Nagu kõik kommumnismimeelsed valitsejad, siis ka Enver Hoxha proovis päästa Albaania valitsust juhul kui riiki tabab vaenlase tuumarünnak- selleks ehitas ta muljetavaldava punkri Tirana äärelinna - Bunk Art 1- mis pidi päästma kogu Albaania valitsuse. Ja teisegi, mis sai valmis alles 1980-ndatel - mis pidi kaitsma siseministeeriumi ja politseijõudude kaitsmiseks pommirünnaku puhul. Täna on Tirana südalinnas asuv Bunk Art 2 muusemis Albaania salapolitseile ja “koputajatele” pühendatud väljapanek. Lisaks sellele rajas Hoxha üle 173 000 betoonist ühemehepunkri kogu riigis, mille elanikkond ulatus vaid kolme miljonini. Need kindlused pidid vajadusel toimima vaatluspunktide, suurtükipesade või isegi keemiarelvade asukohtadena. Mis pidi sellise mehe peas küll toimuma?!
1990. aastal puhkesid üliõpilasrahutused, inimesed ronisid üle saatkonnamüüride, et põgeneda, ja 1991. aastal kukkus kommunistlik süsteem visisedes kokku nagu naaberriikideski. 90ndate Albaanias toimus korraga liiga palju ja liiga kiiresti. Tulemus? Segadus, pettused ja püramiidskeemid, millest said korraks justkui rahvuslik spordiala. Albaania maffia keskendus relvakaubandusele, ja tundub, et kogu riik kees üle – üsna nii nagu meil 90ndate alguses, võib-olla pisut verisemalt, sest eks neil ole temperament tulisem.
2009. aastal liitus Albaania NATOga – suur samm riigile, mis oli veel mõni kümnend varem kõigist eraldatud.
Viimastel aastatel maailma polariseerumist vaadates, on aimata, et Euroopa "pehme kõhualune" on ikkagi lõunas. Ja kõik nö postikommunistlikud riigid (sh Ida-Saksamaa) on väga altid populismile. Et igasugune vaesus on riskiks ka demokraatile, ning Albaania vaevleb samuti (noorte) väljarände käes + teadagi mahajääjad on rahuololematud, õhus on parema ihalust. Ning alati annab võimendada ka religioonikonflikte. Nii väga tahaks loota, et albaanlased mäletavad veel midagi sellest õudsest kommunistlikust režiimist, ja ei lase endal kärbseid pähe ajada kui võimule üritavad tulla sarnased tegelased kes Rumeenias ja Moldovas praegu pongestavad. Selge on see, et ega venkud ei maga- kus aga riik ripakil, seda ka mõjutama hakatakse.
Korruptsioonist ei ole Albaania tänaseni päris vabaks saanud, kuid sellest hoolimata on riigist saanud Euroopa salajane turismipärl. Rahvusvahelised turismisaidid kirjutavad: „See on nagu Itaalia, ainult odavam.“ "Albaania, uus Kreeka" jne. Ning tõepoolest, kõik, kes siia satuvad, lahkuvad veendununa, et on avastanud Euroopa viimase (odava) saladuse.
Mida jõuab teha Albaanias kümne päevaga?
Tõtt-öelda mitte palju, aga midagi siiski.
Tavaliselt reisi planeerides arvestan, et kümne päeva sisse mahub 2 paika, kus tahaks pikemalt peatuda, ja veel 1–2 kohta, kust saab ka kiiremini edasi liikuda. Kuigi Albaania on Eestist ligi poolteist korda suurem, tuleb liikudes arvestada mägise maastikuga. Kui Eestis jõuab Haapsalust Narva nelja-viie tunniga, siis Albaanias kulub samale vahemaale 6–7 tundi. Teed on kehvemas seisus, üle 90 km/h sõidetakse harva ning pealinna ümbruses tuleb leppida ummikutega.
Ja millised mäed on Albaanias! See tuli üllatusena ka meile.
Niisiis otsustasime, et esimesel Albaania reisil keskendume lõunapoolsetele aladele. Pärast nõupidamist valisime marsruudi, mis viis meid läbi Berati, kuid jättis välja mägilinna Gjirokastëri. Soovisime, et reisi lõpus oleks ka veidi puhkusehõngu, vähemalt pool nädalat rannas ilma äratuskellata sestap tuli millestki loobuda.
 |
| Tirana riigisiseste liinide bussijaam. Väikebussid väljuvad siit igalepoole keskmiselt kord tunnis |
Tirana
Üllatavalt mõnus ja isegi moodne linn. Lennujaama ja kesklinna vahel käib soodne ja lihtsalt leiatav Shuttle-buss, mis väljub lennujaama väravast 200m kauguselt ööpäevaringselt iga tunni tagant. Pilet maksab umbes 4 eurot (400 lek), nii et seda soovitaksin esimesena takso asemel.
Südaöine Tirana avaldas kohe muljet – vaiksed kesklinna tänavad, tänavabaarides õlleletid, mõnel pool vaid present üle visatud, lauad ja toolid kettideta, lillevaasid laudadel. Kõik see mõjus uskumatu kontrastina: tundus, nagu oleks saabunud puhtasse, krimivabasse Euroopasse? Ja seda end skandinaaviaks pidavast Eestist. Euroopalikku tunnet võimendasid laiad plaatanipuude alleed ja kuidagi suurlinnalik avarus.
Linna kõige mõnusam avastus on aga kohvikukultuur. Albaanlaste jaoks on kohv (eriti kange espresso) päeva keskpunkt. Südalinn on terve päeva täis inimesi, kes istuvad väikeste tassitäite espresso taga. Albaanlased teavad, et kui sind kutsutakse kohvile, siis see tähendab juttu ajama, mitte kohvi tarbima. Kadestamisväärne!
Ja muidugi, üks asi veel: kombos ekspresso ja klaas vett on peaaegu alati ka kolmas osapool- sigarett! Albaania on Euroopa viimane suitsetajate paradiis. Kui sa kuskil õuekohvikus sobivat lauda otsides ringi vaatad ja uurid kas siin restoosas suitsetada tohib, vaatavad kõik ettekandjad sind pilguga hulluks-oled-läinud-või- igalpoool! tohib ometi suitsedada. Seda teevad ka bussijuhid bussis. Või siis peatub tavaline linnaliini buss mõnes peatuses kauemaks, sest piletimüüja läheb suitsetama ja sõpradega pargiveerde juttu puhuma. Seda kahte minutit ei pane talle bussitäiest reisjatest mitte keegi pahaks!
Väga huvitav ehitis on Tiranas ka Pyramid of Tirana – silmapaistev näide kommunistlikust monumentaalarhitektuurist, mis on nüüdseks saanud täiesti uue ilme ja kasutuse. Kuna sattusime sinna õhtupimeduses, oli täiesti ebareaalne aru saada Google Mapsist, kuhu kurat see olema peab – tundus nagu oleks see park, aga samas olime suvalise elumaja ees. Ümber maja tiirutades leidsime aga ägedad trepid! Ja seal see püramiid oligi. Võib-olla mitte päris selline, nagu oleks oodanud, aga kui vaatad vana maja pilte, saad aru, mida see tähendas. Pompöösne hoone sai valmis alles 1988. aastal ja oli plaanitud Enver Hoxha elule pühendatud muuseumiks.
Muuseumina tegutses see vaid kolm aastat – kuni kommunistliku režiimi Albaanias kokkukukkumiseni. Püramiid oli aja jooksul erinevas kasutuses: raadiosaal, ööklubi, konverentsikeskus, isegi sõjaväebaas. Tänaseks on vana diktatuuri monument saanud uue elu ja tähenduse – avaliku ja ärksalt kasutatava ruumina. Õhtusel ajal oli püramiidi katusel palju noori ja üldse oli treppidel mõnus istuda, veits linnahalli vaibi. Pildid uuest ja vanast leiad Guardiani artiklist
Byrek – Albaania hommiku kohustuslik element
Byrek on õhuke, kihiline lehttainapirukas, mis on täidetud põhimõtteliselt sellega, mida parasjagu köögist leida on. Siiski pole ma kindel, kas inimesed seda üldse kodudes valmistavad, kuna väljast ostmine on lihtne, kiire ja soodne (umbes 80 senti pirukas).
Klassikalised täidised on juust (feta-laadne), spinat, liha, kartul või muna. On ka magusaid variante, näiteks õunaga või kohupiimaga. Byrek’i kohvikud avavad uksed varahommikul, tavaliselt kella kuue ja kaheksa vahel, vahel on nad avatud kuni kella kaheteiskümneni. Lõunaks on pirukad otsas ja putka kinni. Mõni söögikoht keskendubki siis juba lõuna- ja õhtusöökidele.
Byrek’e müüvad väikesed kioskid või kohvikud, kus kohalikud istuvad, kohvitass käes, ja naudivad auravaid pirukaid. Väga sageli polegi laudu – ainult 1–2 püstijala lauakest aknaluugi kõrval. Tirana kesklinnas oli isegi aknaga avatud putkadekett- Byrkestore. Maitsvat baristakohvi enamasti selline koht ei pakugi- nad lihtsalt on keskendnud oma tootele. Kaasa saab osta karastusjooke, näiteks väga head hapupiimajooki Ayran või selle kohalikku analoogi – nime ei suudagi meenutada.
Ja mis peamine - byrek’i süüakse ahjusoojana! Proovi kindlasti Tiranas, sest turistipiirkondades rannas neid ülearu palju ei leidu, kui üldse.
Berat
Liikumine Tiranast ükskõik kuhu on tegelikult väga lihtne. Kui tahad, võta rendiauto – aga kui tahad päriselt puhata, siis ära võta! Tiranas on kaks bussijaama, seega tasub enne Google’ist vaadata, kust suuna buss väljub.
South and North Albania Bus Terminal (ehk Terminal D mida mõnes kaardisüsteemis märgitakse ka linnaliinipeatusena) asub lennujaama ja Tirana vahel. Seal käib hetkel suur renoveerimine, nii et mõne aasta pärast saab sellest ilmselt väga moodne bussijaam. Täna tähendab see aga üht suurt parklat, kus seisavad reas umbes 20-kohalised marsad, igaühel silt ees – kuhu sõidetakse.
Tundub, et populaarsematesse suundadesse väljub busse pea igal täistunnil, 10–15 vahel, kaugemale minnes tasub aga startida ennelõunal, et enne pimedat kohale jõuda. Mõnesse kohta läheb marsa ka iga poole tunni tagant.
Bussijaama saab südalinnast täiesti tavalise liinibussiga – pilet maksab 0,40 € (40 lekit). Bussis on alati piletimüüja, kes sularahas raha vastu võtab. Google Maps aitab ilusti orienteeruda; meie kasutasime liine nr 4 ja 86 (vist).
Kui jõuad offseasonil bussijaama umbes 20 minutit enne täistundi, on üsna kindel, et saad Berati bussi peale. Esimene osa sõidust kulgeb Tiranast väljumise ummikutes, kiirus kusagil 30–40 km/h. Edasi harva üle 70 km/h, aga siiski – jõudsime kohale enne pimedat.
Beratis maandusime näljastena ja sattusime täiesti juhuslikult imelise vaatega terass-restorani – Friendly House. Seal alustasime kohalikust klassikast: Tave Kosi ehk lammas jogurtikastmes. Ausalt öeldes jäi see roog mulle pisut võõraks, võib-olla lihtsalt maitseasi, nii et kõrget hinnet sellele lambaroale ei annaks. 👉 Vaata retsepti
Kohalikud joogid
Esimese asjana tahaks puhkusel muidugi lahti nööpida õlle. Olgem ausad - keegi pole vist kunagi kuulnud kuulsast Albaania veinist (kuigi viinamarju kasvatatakse ja veini tehakse). Sestap tasub sellistes riikides alati alustada kohalikke õllede testimist. Klaasike veini maksab restos umbes 3–4 eurot, aga õlle saab kätte 1–3 euroga. Mõnes kohas isegi sama hinnaga, mis poes.
- Birra Korça – tuntuim bränd, saadaval hele (Blonde) ja tume (Dark) versioon.
- Birra Tirana – üks populaarsemaid kohapealseid õllesid.
- Birra Elbar – uuem, kuid kiiresti populaarsust koguv.
- Birra Peja – kohalike lemmik, kuigi pärit Kosovost. Kui uurisime, kas see on ikka “kohalik”, vastas õllemüüja täiesti veendunult: „Aga Kosovo ongi Albaania!“
Mida Beratis teha ja näha?
Selle info leiad muidugi igast reisiblogist või veebilehest või oma tehisaru reisiplaanist. Meie veetsime Beratis kaks täispäeva (kaks ööd) – ja see tundus täpselt paras. Piisavalt, et tunnetada linna rahulikku rütmi, ronida mäe otsa ja traavida jõe mõlemal kaldal. Teoreetiliselt saaks linna läbi käia ka ühe päevaga - kui juhtud olema seda tüüpi inimene, kes ärkab puhkuse ajal vabatahtlikult enne kaheksat ja suudab kapata mööda linna söömata-joomata.
Albaania Riviera
No vot, selle jaoks tegin juba eraldi uurimistöö, et selgitada välja, milline on see kõige parem rand Albaanias.
Riviera tähendab tegelikult Albaania ranniku lõunapoolset osa, mis kulgeb Joonia mere ääres Vloräst kuni Kreeka piirini. Randu on palju ja igaüks leiab endale oma.
Albaania Riviera trump on kindlasti hinna ja kvaliteedi suhe, vähemalt võrreldes Lõuna-Euroopa „mainstream“ randadega. Kõik lubatu vastas üldjoontes ka tõele ja ehkki rannapiirkonna hinnad polnud enam sugugi nii soodsad kui pealinnas või südamaal: pearoog restos 10–14 €, salat 8 €, pitsa 7 €. Albaania hindade ja palkade taustal üsna kallis. Veel üks Riviera üllatus: kui oled toidugurmaan ja satud rannikule off-seasoni ajal, siis tasub ootused madalal hoida kuna tõsisemad kokad on oma restoranid talveks kinni pannud. Alles jäävad need, kes püüavad „hooaja pikendajaid“ ja kohalikke – hinnad on mõistlikud, aga toit… noh, lihtsalt tavaline. Tavaline.
Kui tahad rohkem melu ja inimesi, siis suundu Ksamili või Sarandesse. Kui eelistad luksust (ja rannailu väga ei eruta) siis Vlorä on täis suuri ja klaasist hotelle ja restorane on seal ka rohkem- seega ka konkurentsi hinna ja maitseskaalal.
 |
Kruja kindlusemüüride vahele ehitatud oli ajaloomuuseumi arhidektiks oli diktaator Enver Hoxha tütar Pranvera Hoxha ja tema abikaasa. NB see hoone ei paiste tegelikult sellelt pildilt- kui kohale lähed siis näed sellis karlakatetraalliku kindlustüüpi maja ja saad aru. |
Albaania köök – Vahemere ja Balkani segu
Sestap tuli isegi positiivseks üllatuseks, et paljud road on tuntavalt kreeka või türgi mõjutustega, kuid kohaliku nüansiga: vähem vürtse, rohkem ürte, ja nö kohalik touchiga (lambajuust, mesi, üridid – eriti rohkelt salveid, oreganot, tüümiani). See et salvei kasvas igal pool nagu umbrohi, oli täiesti uus kogemus.
- Byrek – tuntuim Albaania toit (hääldatakse büree) Kohalikud ütlevad: „Kui sa ei tea,mida tellida, võta byrek, see ei toimib alati.“
- Tavë Kosi. Rahvustoit nr 1 - Albaania klassika.
Küpsetatud lambaliha, muna-jogurtikastmes (sageli riisiga), mis ahjus muutub kuldseks ja kergelt hapukaks. Sisuliselt „lambapuding“. Peetakse külma ilma toiduks, aga oktoobris juba pakutakse. - Fërgesë. Vürtsikas suvine köögiviljaroog juustu ja tomatiga, vahel ka lihaga. Sisaldab tihti paprikat, tomatit ja kohupiimasarnast juustu (djathë). Süüakse tihti koos saiaga
- Tavë Dheu (või Tavë Durrësi) Ahjus küpsetatud mereanniroog, tavaliselt kalaga, mõnikord krevettidega. Koos tomati, sibula, ürtide ja juustukastmega. Väidetavalt populaarne roog rannikulinnades, kuid vähemalt mida seda rannarestoranides ei märganud.
- Qoftë (või qofte të fërguara). Albaania liha kotletid, sageli lambalihast või veiselihast, maitsestatud sibula ja ürtidega. Serveeritakse salati ning saiaga. Müüakse ka tänavatoiduna
- Djathë i bardhë Feta-sarnane soolane juust, tihti kodus valmistatud. Süüakse hommikusöögiks, salatis või lihtsalt leivaga. Pannakse teda tõesi näitieks ka hommikul praemunade juurde koos grillitud juurviljadega.
- Speca të mbushura (täidetud paprikad) Paprikad, mis on täidetud riisi, köögivilja ja mõnikord lihaga. Küpsetatakse ahjus tomatikastmes.Vägamaitsev, tellisin Oga restroanis (Tiranas) – väga meeldis. Ja restoani ka soovitan- kohalik toit, kohalike poolt armastatud, mõnus interjöör ja kodused aga maitsvad toidud.
 |
| Täidetud paprikad- Speca të mbushura |
 |
| Lamba- jogurtipada- Tavë Kosi |
 | ||
Üks Tirana mõnusamaid rahvustoidu restorane. Natuke melurajoonist eemal. Ja näis et ka kohalike hulgas popp
|
 |
Parim hommikusöök ühes Berati maanteäärses koduaia restos. Parem kui kuskil vanalinnas. Siin on näha, et ka hommiksäägi juurde käib Djathë i bardhë ehk kohalik fetajuust.Albaanlased peavad mesilasi puhtuse, töökuse ja kogukondlikkuse sümboliksMesi on üks Albaania tuntumaid kaubamärke ja see on esikohal kõikidel turgudel ja turismikauba sektsiooides. Albaanias on keskmine neto sissetulek u 550€. Enamus inimesi teenib tegelikult vähem. Pension on 150-200 €, õpetaja teenib aastal 2025 keskmiselt 950 € bruto. Aga mesi maksab 18-20€/kg!!! Võrdluseks - meil 8-9 €/kg. Arvata võib et see hind on turisti ja võõra jaoks, kuna albaanlasel peaks nende palkade juures olema kindlasti oma ihumesinik, või pereliige, kes teda soodsamalt varustab. Albaanias on mesilastel olnud aegade jooksul eriline tähendus- neid ei peeta üksnes tolmeldajateks, vaid olenditeks, kellel on oma hing ja väärikus. Kui keegi peres sureb, antakse sellest teada ka mesilastele. Nii nagu leinauudis jõuab sugulaste ja sõpradeni, jagatakse seda ka mesilasperedega. See vana tava näitab, kui sügavalt nähakse mesilastes mitte lihtsalt loomi, vaid justkui pereliikmeid. Albaania keeles kasutatakse sõna vdes nii inimese kui mesilase surma kohta, samas kui teiste loomade puhul kasutatakse teistsuguseid väljendeid. Selline tähenduslik erinevus asetab albaanlaste jaoks mesilased justkui samale tasandile inimestega - olenditeks, kelle elu ja surm väärivad tähelepanu ja pidulikkust.  |
Tundub olevat turvaline riik, kus ka solo-trip on tehtav, nii et ka vähese reisikogemusega inimesel peaks olema hea lihtne riigisiseselt ringi liikuda. Noored räägivad inglise keelt nii laitmatult, et tekib tunne, et peaks ise oma hääldust treenima, vanemad aga mitte eriti, kuid tõlkeäpp aitab. Suhtlesin kohalikega WhatsAppis täiesti edukalt albaania keeles! Ning lõppeks - ka vana hea trikk- igaüks räägib omas keeles ja kõik saavad aru, toimib endiselt!
Reisimine on ikka väsitav ka, aga pole midagi öelda D-vitamiini doos teeb saabund novembrikuu ikkagi talutavamaks. Ja juturaamatut sai ka läbi loetud. Puhkus!
*- nimi muudetud
.jpg) |
| "Kas nalja ka sai?" "No ikka!" |