Portugal: algus ja lõpp (linnad)

Kaks nädalat möödusid meil peamiselt saartel ja matkates, kuivõrd aga lennuühendused viivad  ikkagi suurlinnadesse ja külastasime ka kahte suuremat Portugali linna: Portot ja Lissaboni.

Polnud varem kummaski käinud, kokkuvõttes – kogemus meeldiv, aga mitte just selline, et hakkaksin hirmsasti nende linnade järgi igatsema...ning edaspidigi pikendatud nädalalõppe seal veetma. Barcelona näiteks meeldis mulle hoopis enam.

Portos veetsime tänu lennuplaani hilinemisele 2 päeva

Mida Portos teha?

Vanalinn on armsalt räämas, meenutab natuke meie üheksakümnendaid – pooled majad on kokku kukkumas, pooled on juba üles vuntsitud. Turiste on pigem vähe (kordi vähem kui Lissabonis) ja elu on mõnusalt aeglane. Peale 2-3 peamise tänava, mille ääres on kõige enam restorane leidub ka nurgatagustes paikades päris ägedaid kohti.
Üldiselt. Nagu Tartu. Aga uhkem.

Kui juba Porto, siis võiks ka portveini proovida, olgu kasvõi esimest või viimast korda! :-)

Selleks ei peagi kuhugi maale sõitma, tuleb vaid vanalinnas üle jõe jalutada. Teispool Douro jõge asuvaid veinitehaseid, kus saab 12 euro eest umbes tunnise tuuri veinikeldrites ja lõpuks võimaluse maitsta 2-4 veini. Erinevad veinikeldrid asuvad kõik üksteise kõrval väikse jalutuskäigu kaugusel, muudkui vali: Sandeman, Ferreira, Ramos Pinto, Groft jt. 

Samade veinikeldrite eest nö jõepromenaadil on ka mõningaid restorane, silmaga hinnates on hinnad umbes 20% soodsamad kui täpselt vastaskalda jõevaatega vanalinna restoranides. Tundus ka, et kohalikke oli seal rohkem aega veetma tulnud, lugesin kuskilt, et kalamehed pakuvad hommikul jõe ääres värsket kala.

Et meil ei olnud erilist plaani end portveinide asjatundjaks koolitada, siis ei olnud oluline leida kõige parem veinikelder ega kõige uhkem (ei tea isegi mis alustel peaks selle valiku tegema?) vaid see millel on täistundidel algavale tuurile kohe vabu kohti. Valik langes Ramos Pinto veinikeldrile. Tuur veinikeldi muuseumi-kontoris, alal kus 150 a tagasi innovaatilised vennad oma tehasega alustasid + tuur keldris vaatide vahel ja lõpuks kõige mõnusam osa: punaste ja valgete veinide maitsmine.
Tore on, aga portveinide usku see meid ei pööra!

Jätkame tavaliste veinide lainel algul kahes restoranis, lõpuks oma appartmendis, kuni ära kukume.

Lissabon

Lissaboni jõudsime reisi lõpuks ja kuigi neljapäevase külaskäiguga just suureks linna asjatundjaks ennast pidada ei saa, võib öelda et Lissabon avas meile end aeglaselt...ja ehk veidi vastu tahtmist.

Meie öömaja (hostel Ambiente, soovitan eelkõige küllusliku hommikusöögi tõttu) asus küll üsna kesklinna piirkonnas, kuid ilmselt just sellisel piiril, kus südalinna piirkond hakkab tasapisi mingiks rajumaks rajooniks üle minema. 

Esimesel õhtul sobivat "kodurestorani" otsides koperdasime üsna huvitavatesse paikadesse, mille tumedamanahalised asukad meid küll kuigi sõbralikult ei vaadanud. Ka politsei oli selles piirkonnas mitu tänavanurka/parki enda tugeva patrullimise alla võtnud.
Ja kohe samal õhtul, tabasin vaiksel aga üsna avaral tänaval (umbes nagu Liivalaia tänav) enda selja taga ka ühe kotivarga, kes juba jõudis mu seljakoti nööri lahti tõmmata. Minu kiire reageerimise peale, näitas ta kiiresti ühe maja katuse poole ja hüüdis "Ice-cream, ice-cream!" ning juba ta läinud oligi. Ütle ainult "siga lendab", loll vahib taevasse ja saad rahulikult koos oma sõbraga ära joosta. Mõlemal olid maskeeringuks ka Lissaboni linnakaardid käes, et äkki üks küsib turistodelt teed ja teine siis tuuseldab seljakotte (meil kõigil). Vot selline kogemus kohe esimesel õhtul. Teisel õhtul järgnes sarnane kogemus nr 28 trammis. 

Nii et hoiatused Lissaboni taskuvaraste teemal jumala asjakohased!

Must be visit. Inimesed on hullud tramm nr 28 osas (sõidab läbi Alfama südalinna teise otsa) 

Tramm nr 12 teeb veidi väiksema tuuri, kuid see on täpselt sama täis.

Käisime alguspunktis Martim Monizi lähhedal kaks korda, kl 11 ja kl 16. Lootusetu! Mõlemal juhul trammisõiduks vähemalt kahetunnine järjekord.

Soovitaksin alustada hoopis teiselt poolt, tundub, et seal on väiksem järjekord.

Alternatiiviks sobib ka läbi vanalinna jalutamine, näiteks otse mööda trammirada. Näeb rohkem ja on ka vähem trügimist.

Sööma minna soovitaksin Baixa-Chado piirkonda (sobivasti viib sinna metroo) või siis päevasel ajal Alfamasse.
Hästi kalleid ja igavaid restorane leidub ka mere ääres südalinnas.
Vanalinnas lummab mägine Alfama piirkond ja selle kitsad munakivi tänavad, kust sõitavad läbi tramm nr 28 ja tramm nr 12 (mõlemad alati punnis täis) ning  nende asenduseks käiku pandud väikesed maršutka-tüüpi bussid, mis on samuti E28 ja E12 märgistustega, sõitavad täpselt sama rada, lihtsalt ei ole coolilt vanad, vaid hoopis ülimalt moodsad. 

Kohalikud ongi sunnitud nendega sõitma, sest vanaaegsesse trammi nad küll ei mahu. 

Lennujaamast linna sõida metrooga (väga lihtne ja mugav, sõitavad hommikust südaööni) 
Metroojaamas tasub osta papist VIVA kaart (50 senti) siis saab selle peale laadida raha, niipalju kui arvad end ära kasutatavad. Miinimum on 3 eurot ja üks sõit maksab reeglina 1.49 eurot). Seega umbes 8-10 euroga saab mõnusasti paar päeva veeta. Igas linna metroojaamas on need iseteeninduskioskid kust saab raha peale laadida. 

Belemisse sõida trammiga nr E15 (südalinnast Rua da Conceição peatusest mereäärsel väljakul või paremate isekohtade saamiseks näiteks Praça da Figueira väljakult. Üks ots 1.49.

Praça da Figueira

Praça da Figueira

Praça da Figueira

Praça da Figueir

Ei mingit valehäbi, rahulikult riputan trussikud välisukse kõrvale!

Kes tahab linnast välja meremõnusid nautima minna, peaks googeldama Lissaboni lähedasi randu. Tegin seda ka ise ja jõudsin tulemusele, et need mida kohalikud soovitavad, asub enam vähem kõige kaugemal Lissabonist lõunasse, kuhu saab küll kohaliku bussiga, aga lihtsalt ei olnud aega seda kohta otsima hakata. Puht juhuslikult leidsin kesklinna vana funiculari torni juures (Elavador de Santa Justa) ühe vana maja, peaaegu isegi lossi, kus olid mõnusad siseõued, kohvikud ja isegi tore lesila.

Portugali toite nimetades jõutakse varem või hiljem nende kõige kuulsama magustoiduni: natadeni.

Need on umbes nagu meie Moskva saiad, aga vähese saiaga ja ülipaksu muna-keedukreemiga. Natasid müüakse Portugalis igal pool, aga kuulsamaid on Lissaboni omad ja olles neid ka mujal proovinud, julgen küll soovitada originaali- Pastels del Nata, Belem.

Need tõelised natad on pärinevad Belemi kloostri munkade retseptil, kes neid 18. sajandil kloostris valmistama hakkasid, kuna tol ajal kasutatid munavalgeid riiete tärgeldamiseks, siis jäi kloostris palju munakollast üle ja nii see retsept vist omal ajal valmiski. Belemi originaal-retsept olla tänaseni saladus, mida teab ainult üks 150 kohaga kohvik Lissabonis,  kohe kloostri kõrval.

Kohvikukülastuseks vaja varuda jällegi aega, kuid üldiselt on kaasavõetavate saiade jaoks (6tk karbis, hind 6,25 eurot) eraldi järjekord, ühes kohas maksad, teises kohas saad- hämmastava kiirusega käib sees kõik.

Belemi klooster

Natade järjekord

Belemi kloostri natad. Ja tõesti KÕIGE PAREMAD!

Ja väga hea toidukoht on ka Time Out Market, mis on natuke Balti jaama turu moodi, turuosa on küll pealelõunaks juba suletud, kuid tänavatoitude ala (suur nagu tennisehall) on avatud õhtuni ja siin on võimalik proovida kõikvõimalike rahvuste kööke: sushit mereandideni, portugali pärased toidud samuti saadaval.
Ei jõudnud paraku kohaliku Telliskivi rajooni LxFactorisse, ehk jääb see teiseks korraks.
Tea kas niipea Lissaboni tagasi tulen, Portugali maapiirkonnad vääriksid küll külastamist.

Obirgado Portugal! Oli tore kohtumine.

Järgmine reisikiri ilmub augustis!