Süüa ja ronida!
Hea kui sul on sõber, kes teatab, et just nüüd on aeg teostada mõte mida te sada aastat olete heietanud- linnapuhkus Euroopas. Just napilt enne pensionit! Tehtud-mõeldud. Ryanairi otselend. Reisile läksin sõbrannaga, keda tunnen juba 25 aastat, aga varem me välismaal reisinud ei ole. No ja siit need erimeelsused algasidki - mõni inimene kohe tahab hommikul kell 7 ärgata ning õue tuisata! Säärased lollid kombed on mulle täiesti võõrad!
Esimesel päeval olin selle mõttega optimistlikult päri ja millega see lõppes- õhtuks tulitasid jalad niimoodi, oli tunne, et need pritsivad verd! 27 913 sammu ja 22 km tennistega!
Järgmised päevad ei ole jalgadele leebemad- pole vist elus end nii viletsas vormis tundnud (pole ka midagi imestada - olen oma kaalu kõrgvormis). Mäkke ronimise päeval vantsisime maha 24 kilomeetrit ja telefon näitab- ronitud 203 korrust!
Olgu kohe öeldud, et MITTE f...ing GRAMMIGI ma alla ei võtnud- ju see on selle pärast, et värskelt saadud lihased lihtsalt kaaluvad NII palju.
Mitte, et see kehakaal mulle hullult oluline oleks, aga kurat, mingi suvekleidi sisse tahaks sel aastal ikka mahtuda.
GIRONA
Väikelinn Costa Brava ranniku lähedal. Eestlastele mugav külastada, sest just sellest linnast 12 km kaugusel peatubki Ryanairi lennuk. Kuigi öise lennu vastu saabuvad bussid (googelda Barcelona Bus) mis 1,5 tunniga ja 16€ südaööks Barcelonasse viivad, on veelgi soodsam sõita liinibussiga (2,75 €) veerand tunniga Girona kesklinna.
Keskaegne linn Girona on oma punaste kivikatuste, munakividest tänavatega ja kahe suurema kirikuga mõnus chillout linn, eriti sobilik neile kes suurlinna melust põgenedada soovivad. Enne 15 sajandi lõppu oli Girona vanalinn peamiselt juudi kogukonna päralt ja seepärast kutsutaksegi selle kõige kitsamate tänavatega linnaosa jõe kaldal juudikvartaliks. Vanalinn mõlemal pool Onyari jõge on täis butiike, väikeseid restorane ja tapase baare. Söömas käisime restoranis Plaça de la Independèncial, sealset söögikohta el Boira soovitas meile Gironast pärit Angels, kokk kellega kohtusime hiljem Barcleonas. Ei tea kas koht oli nime vahetanud või ei suutnud me õiget leida- igatahes nimetati restorani hetkel Lapsus Cafeķs. Värsketel asparaagustel polnud viga.
Gurmaanid ning rahabossid peaksid kindlasti minema sööma El Celler de Can Rocasse- restorani, mis äsja sai kolmanda kohta 50. maailma parima restorani hulgas. Broneerida tasub vähemalt paar nädalat ette, hetkel aprillis oli saada kohti umbes 10 päeva ette.
Minu jaoks oli kõige ägedam koht Girona linnamüür, kuhu peale saab ronida ning mööda vanalinna põhjapiiri linna vaadelda umbes kilomeetri jagu. Väidetavalt on mõned osad sellest müürist on ühed euroopa vanimad- pärit Karolingide keisririigi ajast- umbes 9. sajandust. Müürile saamise asukohta on natuke keeruline leida. Neid on kokku kolm: Placa Catalunyalt, Girona Ülikooli campuse juurest BarriVellist või katedraali kõrvalt. Ideaalne oleks alustada Catalunya väljakult (pisut uuemas linnaosast ja natu raske leida) ning liikuda suunaga katedraali poole, sest just seal lõppeb müür pargiga - Jardins dels Alemanys ehk saksa aiad, väikesed müüride vahel paiknevad hoolitsetud aiakesed pingikeste ja lehtlatega.
Automatkajatele soovitaksin sõita ringi Girona ümbruses- ühelt poolt Püreneede mäestik ja teiselt poolt Vahemere soolaste tuulte vahel on Girona üks neist piirkondadest kus kasvavad suurepärased viinamarjad, köögiviljad ning leidub uhked oliivisalusid. Kohalike sõnul on maaliline maastik ning vanad talud võrreldavad Toskana ja Lõuna-Prantsusmaaga.
BARCELONA
Rong (ajad) viib 38 minutiga ja 16€ Barcleona kesklinna Barcelona Sants Stationisse - kuulsast La Rambla tänavast umbes kuue metroo peatuse (L1, L3) kaugusele. Trampisime veel linna peal nii umbes 10 kilomeetrit. Mina kes ma ei plaaninud midagi osta- sain kohe koti asju punni täis. Jumal tänatud, et Ryanairil pagasi piirang on!
Öö läbi ei saanud magada, sest jalad lõid sellist tuld välja, et ainult mõte sellest, et pean jälle õue trampima minema tekitas külmavärinaid. Aga, et ma olin füüreriga reisil, siis peksis hommikune äratuskell meid enamasti 7.00 paiku üles. See ei ole kindlasti minu ettekujutus puhkusest! Üks ainuke päev õnnestus meil kell 10.00 kodust välja minna ja seda pean oma moraalseks võiduks!!!
Järgmisel päeval ei olnud võimalik tenniseid jalga panna- jalad poleks neisse mahtunud. Tuli panna tossud ja kleit, millega korralik daam muidugi tänavale ei läheks. “Värksete jalgadega” alustasime jalutuskäiku Catalunya väljakult üles Güelle parki, mille rajajaks oli oma eluajal tunnustamata geenius Eusebio Guell. Ei tea küll mis selles ülehaibitud kohas nii erilist on.
Minu ettekujutluses on pargis muruplatsid, inimesed logelevad seal, söövad piknikuroogi jne. Sellist lesimise platsikest ei õnnestunud leida. Mööda mäekülge üles looklevad rajakesed on ääristatud pinkidest (kõik pungil täis puhkajatest-turistidest). Varjualuses istuda ja tuulekest nautida ning inimesi jõllitada- selleks iseenesest suurepärane koht.
Veidraim koht oli see värviliste pinkidega platsike- Greek Theatre või Placa de la Natura- Güelle pargi sümbol, kuhu sissepääsuks tuleb lunastada 7€ pilet. Algselt oli plats mõeldud jõukaile linnakodanikele vabaõhu etenduste vaatlemiseks mäe otsas asuvailt terassidelt. Lihavõttepühade puhul olid pargi tasulise osa kõik piletid reedeks-laupäevaks välja müüdud ja need õnnelikud kel oli õnnestunud pilet osta, pidid ootama siis väljakut ümbritseva 3-4 värava juures oma sisenemise aega- nimelt lubatakse iga poole tunni tagant väljakule monumentide tsooni 400 inimest. Ülejäänud praevad end päikese käes pikkades järjekordades. Masendav.
Veidraim koht oli see värviliste pinkidega platsike- Greek Theatre või Placa de la Natura- Güelle pargi sümbol, kuhu sissepääsuks tuleb lunastada 7€ pilet. Algselt oli plats mõeldud jõukaile linnakodanikele vabaõhu etenduste vaatlemiseks mäe otsas asuvailt terassidelt. Lihavõttepühade puhul olid pargi tasulise osa kõik piletid reedeks-laupäevaks välja müüdud ja need õnnelikud kel oli õnnestunud pilet osta, pidid ootama siis väljakut ümbritseva 3-4 värava juures oma sisenemise aega- nimelt lubatakse iga poole tunni tagant väljakule monumentide tsooni 400 inimest. Ülejäänud praevad end päikese käes pikkades järjekordades. Masendav.
Järgmiseks võtsime sihi randa: päevitusriided said küll nalja pärast reisikotti pakitud, ei taibanud me neid hommikul selga panna. Sellest pole midagi- massažitädid kes 5 euro eest selja- või jalamassaaži pakuvad on krapsti kohal ja sinu aluspesu neid ega kõrval pikutajaid ei heiduta. Tädi koorib sult riided nii kiiresti, et arugi ei saa.
10 euro eest mudis Hiina proua läbi kogu keha ja ausalt öelda olid tal väga head käed. Kuna ma enda paljaid pilt blogisse panna ei taha (ikkagi need jubedad ülekilod) leidsin googeldades teiste inimeste netti riputatud pilte ja ühel oli täpselt peal meie tädi!!!
Niisiis silmailuks teile võõraid inimesi ja meie massöör. Mereanni restorane on terve rannaäär täis ja mõistagi joovad kõik puhkajad oma lõunast klaasikest sangriat (8 eurot). Klaas on suur.
Keda hispaania toidud või mistahes maailma rahvusköögid võluvad- see saab kindlasti Barcelonas toidu-rabanduse. Huvilistel võimalik valida mitmete kokakursuste vahel. Hinnad on umbes 35- 70 eurot. Meie valik langes kahe õe kokakooli kasuks ning valikut ei tulnud kahetseda.
Angels, gemmoloogiks õppinud naine, kes leidis oma kutsumuse hoopis kokkamises on jõudnud töötada mitmes peenes restoranis üle ilma ning jõudnud tagasi kodukanti, ütleb et Barcelonasse tagasi tõmbas teda mediterranean lifestyle. Elu Londonis olla küll professionaalile köitev ning tasuv (eriti huvitavad olid tema lood printsess Diana endise elukaaslase Dodi Fayedi pere personaalkokaks olemise ajast) kuni ta lõpuks jõudis järeldusele, et küll hästi tasustatud, kuid meeletu tempoga elu pole tema jaoks. Koos oma õega on ta üles ehitanud suurepäraseid hinnanguid saanud kokakooli. Toorainet ostab kohalikelt, kui vähegi saab kasutab mahetooraineid ning kokkamiseks üritab kasutada võimalikult kohalikke retsepte (kui ta ka ise paneks mõnda kohta mõnd maitseainet, siis autentsuse huvides kokkasime meie täiesti originaalsete Kataloonia retseptide järgi).
Toidud tulid ülihead. Puhtalt viisakusest olin sunnitud lõpetuseks ütlema, et aitäh ja oli ülimaitsev ning mul on kõht täis. Tegelikult oleksin söönud kõiki asju veel!!!!! Topeltportsu.
Koolitus algas Boqueria turu-tuuriga- kindlasti saab turul käimisega ka iseseisvalt hakkama ning soovitaksingi seal pikemalt aega veeta, kuid asjatundja õpetused ja lood on äärmiselt huvitavad!
Sai maitsmiseks koju ostetud vähekse ka kõige peenemat Iberia sinki - Jamón ibérico ja et aru saada miks see teistest nii palju kallim on, siis ka sellest 5 korda odavamat mitte-iberia sinki- Jamón serrano. Iberia singi algmaterja- mustad sead (pata negra) elavad Hispaania-Portugali piiril asuvates ürgmetsades täielikul vabapidamisel ning toituvad metsikutest maitsetaimedest, mahlakast rohust ja tammetõrudest. Neist valmiv sink jaguneb rasvasusastme järgi omakorda veel kolmeks. Ibeeria sigade kasvatajad peavad ülioluliseks, et loomad oleksid õnnelikud, sest ka see tõstab liha kvaliteeti. Tootjad jälgivad hoolikalt, mida loomad söövad ning kuidas nad end tunnevad. Kõik see annab võimaluse müüa õhkkuivatatud liha hingehinnaga. Üht soodsamat neist- JAMON IBERICO de CEBO (vinnutusaeg 14 - 36 kuud) müüdi hinnaga 125 eurot kilo. Sink on hispaanlastele ülioluline- oma tähenduselt sama mis prantslastele šampanja, šveitslastele šokolaad, itaallastele pasta. Singiteemalised väljendid on jõudnud ka kõnekeelde - kui daamile tahetakse öelda, et ta näeb hea välja, siis öeldakse “Jamona” (loe: hamona). Jõulude ajal on sink ülimalt populaarne kaup: näiteks hispaania diplomaatiline korpus kingib oma jõulupakkudes kõige enam just seakintse ning samaaegselt varastatakse jõulude ajal Hispaania Postist sedasama ibeeria sinki just kõige enam.
Ühtlasi on Iberia sink ka üks võltsitumaid tooteid, sealsamas turulgi oskas meie õpetaja näidata kus on turvaline osta ja kust mitte. Üks näitajatest on ka hind, odav on kahtlane.
1. Õppisime tegema õiget sangriat.
Kokkuvõte: osta soodsa hinnaklassi vein (mitte kõige odavam), lisada umbes 8. värskelt pressitud apelsini mahl, sobivad puuviljad ja paar supilusikat kaneelisuhkrut. Mu üllatuseks võib seda vabalt teha ka valge veiniga. Saab olema saabuval suvel mu hittoode!
2. Tortilla ehk Spanish omelette
Kuigi nemad kutsuvad seda tortillaks, ei ole sel midagi pistmist sellega mida meie tortilla all mõtleme. Pigem on see kartulivorm muna ja sibulaga. Kohalikud söövad seda hommikul ja lõunal- soojana-külmana, vahepalaks ja hommikusöögiks. Tuntud ka kui katalaanide comfort food- toit mida iga laps armastusega meenutab kui jutt tuleb emaküpsetatud toitudest. Kartuleid praevad ohtras oliivõlis, aga need nõrutatakse ja nii ei tule pätsike üldse rasvane.
3. Pan con tomate / pa amb tomàquet ehk tomati-küüslaugu leivakesed
Taas üks armastatumaid katalaanide ampse. Kõik La Rambla restoranid pakuvad neid. Kõige lihtsamalt öeldes küüslaugumaitselised röstitud saiad purutstatud/määritud tomatiga. Selle peale võib panna veel sinki, juustu, juurvilju või anšoovise fileed. Ideaalis peaks neid tegema õhukese nahaga viljakatest tomatitest (võibolla oli selle nimi raf tomàquets, võibolla tomàquets de penjar - hanging tomatoes)- igatahes midagi sellist mis kasvab ainult katalaanimaal ja on keskmiselt kallim. Hädapärast saab sarnase tulemuse tomatit riivides. Saabuva suve highlight!
4. Catalani kreem
Üks Euroopa vanimaid magustoite mida traditsiooniliselt valmistati Püha Joosepi päeval, märtsis. Valmistusviis ja tooraine on sisuliselt sama mis brüleekreemil, aga koore asemel valmistatakse see piimast mida paksendatakse maisijahuga. Maitseks sidrunikoort ja kaneeli. Pean minema neid brüleevorme ostma! Sõbranna õpetas kuidas ilma leegiheitjata suhkrut põletada.
5. Paella
Paella retsepte on internet täis, aga ma arvan, et nii tähtis polegi niivõrd retsept, kui õige valmistamise viis. Eriti huvitav tundus lõpus see timmimise osa- kus kogu roog peab olema pisut erineva valmimisastmega- krõmspsust põhjast kuni kreemisema sisu ja pehmema katteni. Üllatavalt kombel paellat ei segata selle valmimise ajal. Jälle üks toit, mida saab valmistada ainult kambale külalistele, muidu varitseb ülesöömise oht.
Kokkuvõttes PALJU HEAD SÜÜA!!!! +1000cklaorit minimaalselt! Koju tulime kolm metroopeatust jala. Kokkuvõttes päevanorm 22 km ehk paras soojendus järgmiseks mäkke ronimise päevaks.
Enam kui tuhat aastat siin tegutsev klooster on üks vanimaid ja tähtsamaid Euroopa palverännakute sihtkohti. Suurlinna inimeste jaoks on see mõnusamaid nädalavahetuse veetmise paiku, nii et soovitav on startida vara. Meie näiteks valisimegi esimese hommikuse rongi - 8.34. Ja juba oli inimesi, kes istusid rongis põrandal, aga see oli ilmselt Suure Reede fenomen. Parim õpetus kohale jõudmiseks asub siin. Oluline on juba rongijaamas ära otsustada kas rongijaama lõpp-peatusest Montserrati külla soovid minna köisraudteega (Montserrat-Aeri jaamast) või hammasraudteel sõitva rongiga- Funiculariga (Monistrol de Montserrati jaamast).
Funiculariga minejad lähevad rongist maha üks peatus hiljem ja istuvad tagasiteel rongi peaaegu kloostri kõrvalt - nädalavahetusel tundub see olevat parem lahendus, sest viimane rong on umbe täis ja köisraudteega tulijad peavad kindlasti tagaisteel põhirongis 1,5 tundi püsti seisma.
Püreneede ahelikust pärinev Montserrati plumpsudega kurdmäestik on umbes kümme kilomeetrit pikk, viis kilomeetrit lai ning tekkis mandrilaavade omavahelise kokkupõrke tulemusel 500 - 100 miljonit aastat tagasi. Erinevatest graniitidest koosnev mäestik on pika aja jooksul loodusele erinevalt vastu pannud- just ilmastikuolud on tekitanud neid imelikke kurrutusi ja sürrelistlike pinnavorme. Kohalikud kutsuvad imeliku kujuga mäge ka näiteks muumiaks, elevandi londiks, halliks hobuks.
Eriline paik on olnud pühameeste hulgas populaarne juba kristluse algaegadest peale. 1025 aastast Montserratis tegutsev benediktiinlaste ordu mungaklooster (721 m merepinnast) on aktiivne praeguseni- umbes 80 munka tegutsevad 6. sajandist pärinevate benediktiinlaste seaduste kohaselt, elades kui ehk mitte kõige askeetlikumalt, aga siiski rutiinse päevakava kohaselt. Muuhulgas kuulub selle päevaplaani ka palverändurite hinge kosutamine ning nende võõrustamine. Oli arvata, et suurel reedel on meist suuremaid usklikke kloostrisse teel, seepärast ei hakanud isegi googeldama, et leida võimalust kloostris ööbimiseks.
Internetis tuuseldades leidsin hulga matkaradu mida üleval kloostri ümbruses teha saab. Need isegi niiväga ei köitnud, tundus palju huvitavam Montserrati kloostrisse matkata väikesest linnast Monistrolist. Teoreetiliselt võiks osta ka üheotsa rongipileti Monistroli ja üheotsa pileti Montserratist tagasi Barcelonasse, aga mugavuse huvides ostsime 37€ eest pileti mida kutsutakse Trans Montserratiks (sisaldab kahte metroo otsa Barcelonas, rongisõitu edasi-tagasi Monistroli kust istutakse ümber Funiculari-rongi mis viib mäkke; ning kohapeal mitmeid funiculari sõite kas Santa Covasse või Sant Joani (koobas ja mäetipp).
Niisiis peatus rong Monistrolis- pisikeses kivises vanalinnas mägede jalamil. Samal raudteel, mõnikümmend meetrit eespool on juba ootamas funicular mis viib sama piletihinna sees mäkke, mingeid kontrolle ei ole- lihtsalt astu ühest rongist teise ja vali vagun.
Et linna ja matkarajale pääseda, tuleb rongijaamast vasakule, kitsukest kivitänavat mööda alla linna marssida ja siis üle silla minna. Jõest üle, tuleb ületada risti vastas olev sõidutee ning kell 9.30 on silla vastas esimesed kohvikud juba lahti. Vanalinnas avatakse need pühade puhul 10-11 paiku. Kohvi joodud ja šokolaadsai kurgus, astume majade vahelt teele (põhimõtteliselt otse silla vastast, tiba vasakult) ja olemegi kohe õige teeotsa peal.
Pisut segane on koht kust treppidelt üles sõiduteele jõuad, sealt tuleb pöörata paremale ja peagi viib märgistamata rada üles mäkke. Mäe peal leidub mõningaid silte, aga üldiselt tuleb järgida valge-rohelise-punase lipukesega rajamärke.
Rada on umbes 5km pikk ja kloostrisse peaks jõudma heas vormis matkaja umbes 1,5 tunniga. Meie ainuke eesmärk on jõuda kirikusse lõunaseks poistekoori laulu ajaks ja seepärast pole kiirustamiseks põhjust. Ühel hetkel läheb rada kaheks- valida on laugem tee mis on 10 minutit pikem ja mägisem ning järsem tee- muidugi valime järsema! On vaja pekke tuulutada ning ühtlasi on ka lootust, et seal on vähem matkajaid. Ongi - vastu jookseb ainult lükrates ja biitsepsitel lisaraskusi kandvaid noori mehi (puhas silmailu), mõned heas vormis matkajad, aga ka paar perekonda lasteaiaealiste lastega. Kas see kiirem tee on, julgen kahelda- ronimine võtab väga võhmale ja sunnib peatustele.
Meie füüsiline vorm Meritiga on erinev ja mina jään sõbrannast maha. Trambin peale pidevaid ohkimise-puhkimise peatuseid edasi. Pekk voolab mööda nägu ja selga alla.
Kell 12.20 olen üleval Montserrati linnakus ja kihutan kirikusse. Kaks korda päevas, kell 13 ja kell 18.45 (va juulis ja jõulude ajal) koguneb üks maailma vanimaid poistekoore - L’Escolania - Montserrati peakirikusse (Basilica) laulma oma kaitsepühakule hümni, virolaid. Poistekoor asutati 13. sajandil ja selle 50 liiget saavad siin nii üldise kui muusikalise hariduse, teenides ühtlasi oma kloostrit. Õhtune esinemine toimub siis kui turistide hordid on viimaste funicularidega kloostri territooriumilt lahkunud, siis ilmselt oleks ülevam kuulata kontserti tühjas kirikus, aga seda on võimalik teha vaid neil kes jäävad kloostri peenetesse hotellidesse ööbima või on bronninud mõne hotelli allpool matkateekonna kaugusel (näiteks Monistrolis).
Igatahes käib viimase funiculari peale (18:41) suur jooks ja köisraudtee pileti ostnud peavad natuke maad veel allapoole varem minema hakkama.
Mis tehakse nendega kes unustavad end mäele, ei kujuta ette! Odavaid öömajasid siin pole - ju tuleb ikka ise alla vantsida. Autoga tulijad saavad parkida umbes Monistroli kanti, seega ei ole ka nende jaoks muud võimalust parkimisplatsile saada kui lahkuda viimase köisraustee/funiculariga või vantsida 5km mäest alla jala. Kui sa oled autoga Monistroli tulnud ja jala üles matkanud, siis vaata köisrautee hindu ja aegu siit.
Nii Montserrati arvukates suveniiripoodides kui ka kohapealsel pop-up turul käib vilgas kauplemine traditsioonilise toidukaubaga: erinevad kohalikud ürdiliköörid, viigimarja- ja meekoogid, mesi, kümneid erinevaid juustusorte ja vorstikesi. Ühesõnaga turistlikult kallis kraam- just selline koht kust koju osta kaks känakat juustu.
Söömiskohad on üleval Montserratis viletsad:
Need sõidud on TransMontserrati piletihinna sees (eraldi ostes edasi-tagasi 12.50, gruppidele ja peredele mitte üle 10 euro). Niisama ringi vahtida tundus igav, pealegi kõrgused ning avarus tekitab minus just vastupandamatu tungi veel kõrgemale ronida. See sai ka tehtud. Vist oma 5 km oli seegi matk, mitte ka kõige kergem ronimine. Tegelikult oli mõistus nälja tõttu juba välja lülitunud, aga võibolla see oligi ideaalne mediteerimismatk.
Ja ega rohkem ei jõuagi- ülejäänud kohad jäid teiseks korraks. Põhimõtteliselt kui Montserrat i alt linnast jalgsimatka ei tee ja ainult rongide, köisraudteega kohapeal sõit ja pisimatkad- siis näeb kõik vaatamisväärsused ühe päevaga kindlasti ära.
Minu kõige lemmikum päev!
P.P.P.S (lisatud 1,5 kuu peale reisi) kui googeldada internetis, kaua võtab aega hispaanias postitatud postkaartide saatmine Euroopasse, siis leiab umbes selliseid vastuseid:
10 euro eest mudis Hiina proua läbi kogu keha ja ausalt öelda olid tal väga head käed. Kuna ma enda paljaid pilt blogisse panna ei taha (ikkagi need jubedad ülekilod) leidsin googeldades teiste inimeste netti riputatud pilte ja ühel oli täpselt peal meie tädi!!!Niisiis silmailuks teile võõraid inimesi ja meie massöör. Mereanni restorane on terve rannaäär täis ja mõistagi joovad kõik puhkajad oma lõunast klaasikest sangriat (8 eurot). Klaas on suur.
BARCELONA TOIDUD!
Keda hispaania toidud või mistahes maailma rahvusköögid võluvad- see saab kindlasti Barcelonas toidu-rabanduse. Huvilistel võimalik valida mitmete kokakursuste vahel. Hinnad on umbes 35- 70 eurot. Meie valik langes kahe õe kokakooli kasuks ning valikut ei tulnud kahetseda.Angels, gemmoloogiks õppinud naine, kes leidis oma kutsumuse hoopis kokkamises on jõudnud töötada mitmes peenes restoranis üle ilma ning jõudnud tagasi kodukanti, ütleb et Barcelonasse tagasi tõmbas teda mediterranean lifestyle. Elu Londonis olla küll professionaalile köitev ning tasuv (eriti huvitavad olid tema lood printsess Diana endise elukaaslase Dodi Fayedi pere personaalkokaks olemise ajast) kuni ta lõpuks jõudis järeldusele, et küll hästi tasustatud, kuid meeletu tempoga elu pole tema jaoks. Koos oma õega on ta üles ehitanud suurepäraseid hinnanguid saanud kokakooli. Toorainet ostab kohalikelt, kui vähegi saab kasutab mahetooraineid ning kokkamiseks üritab kasutada võimalikult kohalikke retsepte (kui ta ka ise paneks mõnda kohta mõnd maitseainet, siis autentsuse huvides kokkasime meie täiesti originaalsete Kataloonia retseptide järgi).
Toidud tulid ülihead. Puhtalt viisakusest olin sunnitud lõpetuseks ütlema, et aitäh ja oli ülimaitsev ning mul on kõht täis. Tegelikult oleksin söönud kõiki asju veel!!!!! Topeltportsu.
Koolitus algas Boqueria turu-tuuriga- kindlasti saab turul käimisega ka iseseisvalt hakkama ning soovitaksingi seal pikemalt aega veeta, kuid asjatundja õpetused ja lood on äärmiselt huvitavad!
Sai maitsmiseks koju ostetud vähekse ka kõige peenemat Iberia sinki - Jamón ibérico ja et aru saada miks see teistest nii palju kallim on, siis ka sellest 5 korda odavamat mitte-iberia sinki- Jamón serrano. Iberia singi algmaterja- mustad sead (pata negra) elavad Hispaania-Portugali piiril asuvates ürgmetsades täielikul vabapidamisel ning toituvad metsikutest maitsetaimedest, mahlakast rohust ja tammetõrudest. Neist valmiv sink jaguneb rasvasusastme järgi omakorda veel kolmeks. Ibeeria sigade kasvatajad peavad ülioluliseks, et loomad oleksid õnnelikud, sest ka see tõstab liha kvaliteeti. Tootjad jälgivad hoolikalt, mida loomad söövad ning kuidas nad end tunnevad. Kõik see annab võimaluse müüa õhkkuivatatud liha hingehinnaga. Üht soodsamat neist- JAMON IBERICO de CEBO (vinnutusaeg 14 - 36 kuud) müüdi hinnaga 125 eurot kilo. Sink on hispaanlastele ülioluline- oma tähenduselt sama mis prantslastele šampanja, šveitslastele šokolaad, itaallastele pasta. Singiteemalised väljendid on jõudnud ka kõnekeelde - kui daamile tahetakse öelda, et ta näeb hea välja, siis öeldakse “Jamona” (loe: hamona). Jõulude ajal on sink ülimalt populaarne kaup: näiteks hispaania diplomaatiline korpus kingib oma jõulupakkudes kõige enam just seakintse ning samaaegselt varastatakse jõulude ajal Hispaania Postist sedasama ibeeria sinki just kõige enam.
Ühtlasi on Iberia sink ka üks võltsitumaid tooteid, sealsamas turulgi oskas meie õpetaja näidata kus on turvaline osta ja kust mitte. Üks näitajatest on ka hind, odav on kahtlane.
1. Õppisime tegema õiget sangriat.
Kokkuvõte: osta soodsa hinnaklassi vein (mitte kõige odavam), lisada umbes 8. värskelt pressitud apelsini mahl, sobivad puuviljad ja paar supilusikat kaneelisuhkrut. Mu üllatuseks võib seda vabalt teha ka valge veiniga. Saab olema saabuval suvel mu hittoode!
2. Tortilla ehk Spanish omelette
Kuigi nemad kutsuvad seda tortillaks, ei ole sel midagi pistmist sellega mida meie tortilla all mõtleme. Pigem on see kartulivorm muna ja sibulaga. Kohalikud söövad seda hommikul ja lõunal- soojana-külmana, vahepalaks ja hommikusöögiks. Tuntud ka kui katalaanide comfort food- toit mida iga laps armastusega meenutab kui jutt tuleb emaküpsetatud toitudest. Kartuleid praevad ohtras oliivõlis, aga need nõrutatakse ja nii ei tule pätsike üldse rasvane.
3. Pan con tomate / pa amb tomàquet ehk tomati-küüslaugu leivakesed
Taas üks armastatumaid katalaanide ampse. Kõik La Rambla restoranid pakuvad neid. Kõige lihtsamalt öeldes küüslaugumaitselised röstitud saiad purutstatud/määritud tomatiga. Selle peale võib panna veel sinki, juustu, juurvilju või anšoovise fileed. Ideaalis peaks neid tegema õhukese nahaga viljakatest tomatitest (võibolla oli selle nimi raf tomàquets, võibolla tomàquets de penjar - hanging tomatoes)- igatahes midagi sellist mis kasvab ainult katalaanimaal ja on keskmiselt kallim. Hädapärast saab sarnase tulemuse tomatit riivides. Saabuva suve highlight!
 |
| pildid internetist |
4. Catalani kreem
Üks Euroopa vanimaid magustoite mida traditsiooniliselt valmistati Püha Joosepi päeval, märtsis. Valmistusviis ja tooraine on sisuliselt sama mis brüleekreemil, aga koore asemel valmistatakse see piimast mida paksendatakse maisijahuga. Maitseks sidrunikoort ja kaneeli. Pean minema neid brüleevorme ostma! Sõbranna õpetas kuidas ilma leegiheitjata suhkrut põletada.
 |
| pilt foodiexperiencebcn.com |
Paella retsepte on internet täis, aga ma arvan, et nii tähtis polegi niivõrd retsept, kui õige valmistamise viis. Eriti huvitav tundus lõpus see timmimise osa- kus kogu roog peab olema pisut erineva valmimisastmega- krõmspsust põhjast kuni kreemisema sisu ja pehmema katteni. Üllatavalt kombel paellat ei segata selle valmimise ajal. Jälle üks toit, mida saab valmistada ainult kambale külalistele, muidu varitseb ülesöömise oht.Kokkuvõttes PALJU HEAD SÜÜA!!!! +1000cklaorit minimaalselt! Koju tulime kolm metroopeatust jala. Kokkuvõttes päevanorm 22 km ehk paras soojendus järgmiseks mäkke ronimise päevaks.
MONTSERRATI KLOOSTER JA MÄED
Umbes 40 kilomeetrit (1,5 tundi rongiga) Barcelonast eemal püreneede taustal kõrguv Montserrati mägi sai valitud hingekosutuseks.Enam kui tuhat aastat siin tegutsev klooster on üks vanimaid ja tähtsamaid Euroopa palverännakute sihtkohti. Suurlinna inimeste jaoks on see mõnusamaid nädalavahetuse veetmise paiku, nii et soovitav on startida vara. Meie näiteks valisimegi esimese hommikuse rongi - 8.34. Ja juba oli inimesi, kes istusid rongis põrandal, aga see oli ilmselt Suure Reede fenomen. Parim õpetus kohale jõudmiseks asub siin. Oluline on juba rongijaamas ära otsustada kas rongijaama lõpp-peatusest Montserrati külla soovid minna köisraudteega (Montserrat-Aeri jaamast) või hammasraudteel sõitva rongiga- Funiculariga (Monistrol de Montserrati jaamast).
Funiculariga minejad lähevad rongist maha üks peatus hiljem ja istuvad tagasiteel rongi peaaegu kloostri kõrvalt - nädalavahetusel tundub see olevat parem lahendus, sest viimane rong on umbe täis ja köisraudteega tulijad peavad kindlasti tagaisteel põhirongis 1,5 tundi püsti seisma.
 |
| Picture by Doc Searls (source:internet) |
Eriline paik on olnud pühameeste hulgas populaarne juba kristluse algaegadest peale. 1025 aastast Montserratis tegutsev benediktiinlaste ordu mungaklooster (721 m merepinnast) on aktiivne praeguseni- umbes 80 munka tegutsevad 6. sajandist pärinevate benediktiinlaste seaduste kohaselt, elades kui ehk mitte kõige askeetlikumalt, aga siiski rutiinse päevakava kohaselt. Muuhulgas kuulub selle päevaplaani ka palverändurite hinge kosutamine ning nende võõrustamine. Oli arvata, et suurel reedel on meist suuremaid usklikke kloostrisse teel, seepärast ei hakanud isegi googeldama, et leida võimalust kloostris ööbimiseks.
Internetis tuuseldades leidsin hulga matkaradu mida üleval kloostri ümbruses teha saab. Need isegi niiväga ei köitnud, tundus palju huvitavam Montserrati kloostrisse matkata väikesest linnast Monistrolist. Teoreetiliselt võiks osta ka üheotsa rongipileti Monistroli ja üheotsa pileti Montserratist tagasi Barcelonasse, aga mugavuse huvides ostsime 37€ eest pileti mida kutsutakse Trans Montserratiks (sisaldab kahte metroo otsa Barcelonas, rongisõitu edasi-tagasi Monistroli kust istutakse ümber Funiculari-rongi mis viib mäkke; ning kohapeal mitmeid funiculari sõite kas Santa Covasse või Sant Joani (koobas ja mäetipp).
Niisiis peatus rong Monistrolis- pisikeses kivises vanalinnas mägede jalamil. Samal raudteel, mõnikümmend meetrit eespool on juba ootamas funicular mis viib sama piletihinna sees mäkke, mingeid kontrolle ei ole- lihtsalt astu ühest rongist teise ja vali vagun.
Et linna ja matkarajale pääseda, tuleb rongijaamast vasakule, kitsukest kivitänavat mööda alla linna marssida ja siis üle silla minna. Jõest üle, tuleb ületada risti vastas olev sõidutee ning kell 9.30 on silla vastas esimesed kohvikud juba lahti. Vanalinnas avatakse need pühade puhul 10-11 paiku. Kohvi joodud ja šokolaadsai kurgus, astume majade vahelt teele (põhimõtteliselt otse silla vastast, tiba vasakult) ja olemegi kohe õige teeotsa peal.
 |
| Teekond linnamüüri otsas lõppeb sellise väljakuga. Väljaku vasakust servast läheb trepp üles! |
Pisut segane on koht kust treppidelt üles sõiduteele jõuad, sealt tuleb pöörata paremale ja peagi viib märgistamata rada üles mäkke. Mäe peal leidub mõningaid silte, aga üldiselt tuleb järgida valge-rohelise-punase lipukesega rajamärke.
Rada on umbes 5km pikk ja kloostrisse peaks jõudma heas vormis matkaja umbes 1,5 tunniga. Meie ainuke eesmärk on jõuda kirikusse lõunaseks poistekoori laulu ajaks ja seepärast pole kiirustamiseks põhjust. Ühel hetkel läheb rada kaheks- valida on laugem tee mis on 10 minutit pikem ja mägisem ning järsem tee- muidugi valime järsema! On vaja pekke tuulutada ning ühtlasi on ka lootust, et seal on vähem matkajaid. Ongi - vastu jookseb ainult lükrates ja biitsepsitel lisaraskusi kandvaid noori mehi (puhas silmailu), mõned heas vormis matkajad, aga ka paar perekonda lasteaiaealiste lastega. Kas see kiirem tee on, julgen kahelda- ronimine võtab väga võhmale ja sunnib peatustele.
Meie füüsiline vorm Meritiga on erinev ja mina jään sõbrannast maha. Trambin peale pidevaid ohkimise-puhkimise peatuseid edasi. Pekk voolab mööda nägu ja selga alla.
 |
| umbes 45 minutit peale ronimist läheb tee kaheks |
 |
| peadpidi rosmariinipõõsas |
 |
| Peaaegu üleval- siit on veel 10 minutit minna. |
Mis tehakse nendega kes unustavad end mäele, ei kujuta ette! Odavaid öömajasid siin pole - ju tuleb ikka ise alla vantsida. Autoga tulijad saavad parkida umbes Monistroli kanti, seega ei ole ka nende jaoks muud võimalust parkimisplatsile saada kui lahkuda viimase köisraustee/funiculariga või vantsida 5km mäest alla jala. Kui sa oled autoga Monistroli tulnud ja jala üles matkanud, siis vaata köisrautee hindu ja aegu siit.
Nii Montserrati arvukates suveniiripoodides kui ka kohapealsel pop-up turul käib vilgas kauplemine traditsioonilise toidukaubaga: erinevad kohalikud ürdiliköörid, viigimarja- ja meekoogid, mesi, kümneid erinevaid juustusorte ja vorstikesi. Ühesõnaga turistlikult kallis kraam- just selline koht kust koju osta kaks känakat juustu.
Söömiskohad on üleval Montserratis viletsad:
- Peen hotelli restoran- väidetavalt toidud suht normaalsed, hinnad umbes 30 eurot (eelroog, pearoog, midagi magusat)
- Cafeteria- buffee-sööklas saab soodsa hinna eest kõhu täis, aga midagi positiivset sellest ei räägita.
- Basiilikasse viiva tee otsal asuv õlle-baar, kust saab ka kiirtoitu.
- Kõige õigem näiks olevat oma piknikukorvi või toidu kaasa võtmine.
Need sõidud on TransMontserrati piletihinna sees (eraldi ostes edasi-tagasi 12.50, gruppidele ja peredele mitte üle 10 euro). Niisama ringi vahtida tundus igav, pealegi kõrgused ning avarus tekitab minus just vastupandamatu tungi veel kõrgemale ronida. See sai ka tehtud. Vist oma 5 km oli seegi matk, mitte ka kõige kergem ronimine. Tegelikult oli mõistus nälja tõttu juba välja lülitunud, aga võibolla see oligi ideaalne mediteerimismatk.
Ja ega rohkem ei jõuagi- ülejäänud kohad jäid teiseks korraks. Põhimõtteliselt kui Montserrat i alt linnast jalgsimatka ei tee ja ainult rongide, köisraudteega kohapeal sõit ja pisimatkad- siis näeb kõik vaatamisväärsused ühe päevaga kindlasti ära.
P.S Ja kokkuvõtteks võib öelda, et Euroopa näib elavat ikka üha suureneva hirmu all. Ei olnud ühtegi avalikku rahvarohket paika kus ei oleks olnud valves rohkesti politseinikke. Sagrada Familia ümber partrullisid koguni käsi-kabuuril-mehed ja kõik väljakud ning jalutusalled olid kahelt poolt blokeeritud politseiautodega.
Elame siin Eestis elame ikka kui vanajumala seljataga!
P.P.S Mingi ime läbi (ise ka ei usu!) jõudsin ma puhkuse ajal lõpuni lugeda ka Francesc Miralles`i raamatu "Armastus pisiasjadest". Juhuse tõttu leiab selle tegevus aset just Barcelonas.
Mõnus, lahe lugemine- paari õhtuga lugemiseks ideaalne hea-tuju- raamat! Ühe tutvustuse leidsin siit.
P.P.S Mingi ime läbi (ise ka ei usu!) jõudsin ma puhkuse ajal lõpuni lugeda ka Francesc Miralles`i raamatu "Armastus pisiasjadest". Juhuse tõttu leiab selle tegevus aset just Barcelonas.
Mõnus, lahe lugemine- paari õhtuga lugemiseks ideaalne hea-tuju- raamat! Ühe tutvustuse leidsin siit.
„Unless you used the official Spanish postal service (Correos) then I would doubt they will arrive at all“ „ If the postcard has not reached your destination within a week, I think it will be lost“ .
Hetkel näib ka ka kõige uskuimatumatest Indoneesia või India pärapõrgus asuvatest küladest tulevad ka kaardid Eestisse kiiremini :-)