Matkad vulkaanikraatrites

3. päev Assoridel - matk Lagoa de Fogo vulkaanijärve äärde

Eile käisime Sáo Migueli saare (pea)linnakese Ponta Delgada turismiinfo punktis uurimas, kuidas matkaradadele saame kui rendiautot ei võta. Ponta Delgada, saare pealinn on ise hirmus uhke oma moodsa ja rahvusvahelise infrastuktuuri üle, põhimõtteliselt peavad nad end city`ks, kuid tegelikult on see ikkagi nagu Keila.

Turisminfo punkti tuli ikka hoolega googlist otsida. Leidsime selle lõpuks rannapromenaadilt, vanade linnaväravate lähedalt.

Turismiinfo preili ütles, et Ponta Delgadast tuleb võtta kohalik liinibuss Agua de Altosse-  külake enne rannikul enne Vila Franca do Compot- vana São Miguel pealinna. Rada ise - 11km, käia tuleb sama rada edasi-tagasi, sest üleval järve ääres liinibussid ei käi ning ametliku rajakaardi järgi kestaks matk 4 tundi.
Parim võimalus on 8.20 hommikul kohalikule bussile hüpata: 100m turismiinfo keskusest on justkui busside jaam, st reaalselt 200m teeäärt, kus saarele sõitvad bussid järjestikku peatuvad.


Parima ülevaate saare matkaradadest saav visitazores kodulehelt.
Küsimus on ainult, milline on see kõige ilusam!

Meie valik langes sellistele radadele: - Lagoa de Fogole, PRC2M1 ning
- Vista do Rei - Sete Cidades, PR3SMI.

Meie matkarada lisatud kaardipildil algab ülemisest rohelisest kiikrimärgist, liigub alla järvekaldale ning kulgeb mööda pruuni ala ehk vulkaaniäärt üles servale ning lõpeb samas kohas)

 Kõik on juba planeeritud: et sõidame Aqua de Altosse, aga mingil ootamatul põhjusel avastame õhtul, et eriti turistikas hop-on-hop-off Yellowbus käib samuti meie soovitud matkaradade juurde- nii homsele Fogo järve juurde, kui ülehomsele Sete Cidadese linnakese juures asuvate seitsme vulkaani järvistuni. Mõlemal juhul läbib 1,5 bussiringsõit veel ka teisi vaatamisväärsusi!

Buss sõidab ülepäeviti, so esmasp. kolmap. reede ja pühap Lagoa de Fogo rada, tehes eelnevalt peatuse ka ühes kuumaveeallikate kohas- Caldeira Velhas ning teistel nädalapäevadel Sete Cidadese rada. Üks päev maksab 16 € hop-on-hop-off ja kaks päeva 20 €. Tundub the deal of the day! 

 Et oma 11km rada võidukalt lõpuni kõmpsida, et oleks ka jokutamise aega, sättime end kohe esimesele bussile (8:30 väljub merekindluse juurest, väikese yellowbussi putka juurest). Niipalju  taipame küll, et kollane buss siiski seal turismiinfo büroo poolt soovitatud ametliku matkaraja alguses –Agua de Altos– ei peatu ja kui me ka tagurpidi matka teeks (näiteks ärv -> Aqua Alto) siis me kollase bussiga tagasi ei saaks. Niisiis tuli teha "oma matk" ja võimalik, et see läks küll nüüd elu ägedamate matkade top kümne hulka, kindlasti sinna Madeira matka kõrvale. 

 Kollase bussi peatus nimega "Lagoa de Fogo" on üsna suvalises kohas järve loodenurgas. Millegipärast ei peatu see radade alguse juures vaateplatvormi parkimisplatsil, vaid kõrgemal suvalises (ütleme otse välja: arusaamatus)  kohas mäe otsas ja sealt tuleb oma 300-400 m mööda sõiduteed tagasi alla vaateplatvormile kõmpida.  Vaateplatvormil on suur (ebaselge=mõtetu) järve kaart, kuid see tutvustab põgusalt kohaliku floorat ja faunat ning raja alguse/lõpu, võimalike ristumiste kohta ei ütle midagi. 

Hiljem saame teada, et see on Assoridele tüüpiline- varjata täiega oma matkaradu!!! Nagu Kihnus või Hiiumaal oleks, ausõna – pole neid turiste vaja meile!
Niipalju saame aru, et järvekraatri külgedelt paremale ja vasakule lähevad kitsad rajakesed (arvame, et need küll matkarajad ei ole. Hiljem, ühelt neist laskudes selgub, et just ongi!) kuid kõige laiem ja astmeline rada läheb alla järve äärde. Tõmban põlvekaitsmed jalga, sest põlved on Madeira treppidest veel hellad ja alustan laskumist. Suht järsud astmed, alla jõudes on küll arusaamatu kas ja kust siin rada jätkub. Hakkame lihtsalt mööda järve kallast jalutama.

Kui Yellow buss sind maantel üsna suvalises kohas maha paneb, tuleb mäest alla järvekraatrini ise jalutada.

Ikka traditsiooniliselt- hommikul on järv udus! Teistpool järve paistab juba ookean. Olema saare kõige kitsamas kohas.

trepp-rada alla järve äärde

Õnneks töötab mu telefonis offline kaart maps.me suurepäraselt ja saame aru, et päris tiiru järvele  kaldaäärest teha ei saagi, sest matkarada katkeb all järve ääres, samuti ei õnnestuks meil jõuda järve teisele kaldale, nö ametliku matkaraja Praia – Lagoa do Fogo - São Miguel PRC2SMI lõpp-punkti.
Google mapsist matkaradu ei leia- seal on märgitud ainult alguse koht: miradouro sobre do Lagoa do Fogo.

 Seega usaldame maps.me matkaraja kaarti ja otsustame liikuda vasakule ehk järvepõhjakaldale ning sealt üles kraatri servale mis jõuab kenasti tagasi viewpointi ehk autoparklasse, kust laskumist alustasime. 

Ka teisi autodest saabunud turistosid tuleb meiega alla järve äärde ja kõik jalutavad vaid ühe märja lombini kus kostab ägedat konnade krooksumist ning ja natuke edasi kajakate pesitsusala poole. Ja seal avaneb pilt mis edasiminemist ei soosi (kurjad kajakad!) Siis vuhti kohe tagasi kraatriservale oma autode/turismibusside juurde.
 Edasiminek tundub suurte kajakaparvede tõttu natuke ohtlik, kuid on kaks valikut, kas jätkata rada mööda vulkaanijärve äärt ja tulla lihtsalt tagasi, sest järvele ringi peale teha ei saa, või tulla mööda järvekaldalt viivat teed metsa ning sealt siki-sakitades tagasi kraatriveerele. Metsaminevat rada me kohe ei märka.
 Samas kurat, see rada peab siit kuskilt kajakate vahelt üles kraatri serva poole ju minema. Hirmuga võideldes ning salamisi kiivrist unistades marssisime otse läbi kajakate ala, need peakohal vihaselt tiirutades ja umbes kümne korda tekkis tunne, et äkki peaks tagasi pöörama, aga samas 50m kajaka-takistusraja taasläbimine tundus veelgi õudsam. 

Suures ärevuses kaotame ka selle vaevumärgatava raja ära, mis meil alles on; kanarbiku ja sambla vahel jooksis ju äsja imekitsas rada, kui juba rajaotsa kaotanud oleme, on neid kitsaid radu me ümber juba kümneid ja meie peakohal tiirutab endiselt sadakond vihast kajakat! Kaardiäpp näitab siiski, et liigume kogu aeg õiges suunas ning lõpuks taipan 2m paremale navigeeruda ning leidme ka õige raja- see oli nii poole meetri laiune ja viib suure luubikujulise ringiga  kenasti kraatriserva suunas tagasi. 

Kajakakisast pääsenult marsime kergendusega umbes 6-7 km mööda vahelduvat metsa-, nõmme- ja aasaradu ning hakkame ühel hetkel taas tõusma. Lõpuks oleme täitsa kraatri serval ja seal avaneb imeline vaade nüüd juba hommikuudust hajunud tulejärvele. Aga otse ette vaadates kulgeb vertiigo sõprade rõõmuks ka kitsuke rada üleval kraatriveerel otse kajakapesade vahel. Ning ei mingeid käsipuid!
 Oo jummel, minul kõrgusehirmu ju pole, aga Meeli pidi juba teist korda oma hirmudega silmitsi seisma ja tema sõnul oli see isegi hirmsam kui Madeira superhike 1861m kõrgusele.

Kõige järsumal kaljuserval, kus mõlemal poole avanev vaade Atlandile ning erkroheliseks muutunud vulkaanijärvele, teeme võikude peatuse. Lõunast tipuõlu keegi meist isegi ei maini ja ega selles kõrguses turnides, see kõige arukam mõte ei olekski.

Umbes kümmekond kilomeetrit hiljem (ma tõesti ei tea kuidas me nii palju kõmpisime!) oleme taas Yellowbussi parkimisplatsis üleval kraatriserval kulgeval maanteel ning 15.30 on ka eel-eelviimase bussi aeg. Kollane buss väljub Ponta Delgadast oma viimasele ringile kell 16.30 ja saab inimesed peale korjata selle meie järve äärest umb 17.20-17.40 vahel, nii et salamisi plaanitud uut tiiru, kus eelviimase tiiruga läheks kuumaveeallikatesse konte soojendama ja tunnipärast hüppaks samas kohas viimasesse bussi, me ikkagi ei tee.
Lähme hoopis koju ja ostame armsaks saanud Super Meu toidupoest kuhja veine ning juustusid - teeme endale mõnusa tähistamise, et olla valmis järgmise päeva matkaks! Näib tulevat lõpuks matk, mida teoreetiliselt on võimalik ka pohmellga läbida.

4. päev Assoridel - matk kaksikjärede  äärde

Sete Citadese/ Lagoa de Santiago matka kaart

Saara idaossa jäävate vulkaanikraatite umber ehk Sete Cidadese kandis matkaradu on samuti mitu. Täpsemalt 3.

Turismiinfo tüdruk pakub meile taas võimalust sõita kohaliku bussiga linnakesse nimega Vista do Rei ning asuda seal matkama PR3SMI matkarada, aga mina aga otsin just seda seda kuulsast postkaadipilti (ja rada!) Assooridelt, millega meelitatakse saartele aastas enam kui 1,5 miljonit turisti.

kuulus postkaart

Ja lõpuks on see leitud- postikaardipildi paik asub PRC04SMI raja lähedal ning on Assoridele traditsiooniliselt täiesti märkimata! Leidsin veebist mitu inglise keelset blogi, kus turistod ahastavad, et mitte keegi kohalikest ei oska neid alguspunkti juhatada.

Õige vastus: tuleb sõita Lagoa de Canário suunas ja see roheline kiikrimärk mis jääb mu blogisse lisatud kaardipildil kõige lähemale Lagoa de Santiagole, ongi see kuulus viewpoint, millest on tehtud postkaarte ja millega müüakse turismireise Assooridele.

Kuna täna pidi tulema meie kõige pikem matk (11+ km ehk 3/4 ümber järve) siis viimase bussi peale jõudmise nimel rehkendasime, et hiljem kui teise hommikuse bussiga (ehk kl 9:30 taas Merekindluse juurest) me startida ei saa. Kollane buss peatub suurel maanteel, Lagoa de Canarico sildi juures parkimisplatsil ja sealt algab nii kilomeetrine rada "postkaardi pildi kohani" ning ka meie valitud 11km matkarada - Lagoa do Canário - Sete Cidades ehk PR04SMI. 

Täpsustame üle bussijuhiga veel üle, et kollane buss peab meid päeva lõpuks (hiljemalt 17.30 paiku) peale korjama Sete Citadese linnakese teemaja juurest. 

Selgub, et suure tee ääres, kohas kus on kollase bussi peatus, parkimisplats ning suur puust rajakaart, algab antud vaid üks rada- PRC05SMI (kah kaunis looklev metsarada) mis viib järvistust hoopis eemale!
 Maanteelt alla viitab Lagoa do Canário silt, ning turistide hordid ning mõned autod jätkavadki suunda kruusateel. 30m trepist alla laskudes jõuame eelnimetatud järvekeseni, see on täiesti suvaline Kaali kraatri mõõtu järveke ning  autodest ning bussidest järveni trampinud turistid keeravad pettunult suurele maanteele tagasi. Aga mitte meie!!

Vale koht, võib minna trepist alla 30m, aga seal pole midagi vaadata! Mine edasi!

Õige tee, jätka sama kruusateed edasi, kuni väikese ringteeni, sealt jätka veel 400m otse.

Meie oleme uurimistöö ära teinud ja netist välja googeldanud, et maailma kõige kaunima vaatega koht Assooridel asub siinsamas ja selle vaateplatvormi nimi on "Miradouro da Boca do Inferno".

Otse loomulikult on see salastatud!

 Assooride traditsioonide kohaselt ei viita sellele ainsamatki silti. Autoga suurelt maanteelt alla sõitja jõuab kruusadeed pidi tillukese ringteeni, sealt paarsada meetrit mööda metsarada on väike parkimisplats ja vaid silt "Miradouro" viitab et ülevalpool on midagi vaatamisväärset. Rohkem mingeid silte ei kohta; pead ise nii tark olema, et taibata platvormilt vasakule veel natuke mäkke marssida. Umbes kümmekond inimest vaatab sealtsamast mäelt alla udu sisse ja keerab tagasi. Otsisin eelnevalt blogidest tükk aega juhiseid siia paika ja nagu üks inglise keelse blogi pidaja kirjutas, ei oska mite ükski kohalik seletada kuidas sinna saab, ka turistidega otseselt töötavad inimesed ei oma matkaradadest selget ülevaadet – ei tea eriti kus need algavad või kus lõppevad... Vaid tänu maps.me kaardirakendusele kõmpsime kohale – nii umbes 1,5 km on see suurest maanteest kruusateele keerats + kilomeeter ronimist üles.

Vaateplatvormilt läheb tee veel paremale üles (ei mingeid viitasid)

Kohal!

Kohale jõudes võtab meid vastu tihe udu. Sättisime hommikul spetsiaalselt teise bussi peale lootes, et kella kümne-üheteistkümne vahel hakkab udu hajuma, eilne kogemus seda ka kinnitas, kuid udu on poole üheteistkümne paiku veel kaunis tihe ja meil ei ole aega oodata selle hajumist, sest päevatöö tahab tegemist!

Roheline järv ja sinine järv (ei saa aru kumb on kumb)

minu postkaardipilt

Mõistagi ei ole mitte ainsamatki viidet miradouro kohalt neljanda matkarajani. Õnneks maps.me näitab sealsamast vaateplatvormist kitsukest rada ning seda mööda astuma hakkamegi. 

Miraduoro juurest algav kitsuke matkarada

Mõningast turnimist läks ka vaja

Juhend PRC04MI rajale jõudmiseks Lagoa de Canario ja Miradouro da Boca do Inferno juurest

Matkaraja alguses avaneb udust väljunud rohejärvele kaunis vaade (kl 12.00 umb).

Rada PRC04SMI kulgeb ainult laiadel kruusateedel, 

kus on autode ning jalgratastegagi võimalik sõita.

Ametlik PRC04SMI rada

Ühel hetkel veider betoonrada lõppeb ja edasi kulgeb matk mööda kruusateed

Alati leidub teel üks paksuke, lihtsate tennadega matkaja, kes teeb tuju heaks!

Saarel kasvab metsikut ingverit, see on kuidagi siia saarele sattunud, vohab nüüd kui umbrohi ning sööb välja kohalikud taimeliigid.

Teine äärmiselt iseloomulik Assooride taim on hortensia. See mühiseb kasvada kuni peakõrguseks ning nii moodustavad hortensiahekid nii veiste jaoks mõeldud karjatarasid, kui palistavad ka sisulisekt kõiki maantee ääri.

Matka lõpp-punkt ootab meid Sete Cidadese linnakeses, mis on asutatud otse Azuli nimelise vulkaanijärve äärde. Linnake osutub üpris suureks ning ootamatust kohast linna sisenedes ei oska me päris hästi leida linnakeskust. Ühest baarist (õudne õlleisu on juba!) küsime, kus asub teemaja, sest meil on vaja selleni orienteeruda, et õigeagselt oma  kollase bussi peatuses üles leida.

Viimaks leiame bussipeatuse poolkogemata, et kollane buss veereb meile vastu, eilne juht tunneb meid ära, võtab peale, teeb tiirukese linnas ja jõuab siis teemaja juurde tagasi. Päev hakkab lõppema, saamegi jälle eelviimasele bussile. 

Viimase bussi peale ei oleks tahtnud sattuda, mine tea palju neid turiste siin saare peal laiali on, bussis on umbes 16 kohta, kas need kes ei mahu, jäetakse maha? Bussijuht hiilib sellest küsimusest kõrvale, kuid räägib, et homme (pühapäeval) saabuvad linna kruiisituristid ja USA pensionäridel on küll selline komme, et nad istuvad hüppa-peale-hüppa-maha bussi, keegi maha ei lähe, keegi peale ei tule ja sõidavad päevad läbi ainult selle kollase bussiga mööda saart ringi- hea odav ka - 16 eurot ja pool saart nähtud! Sisuliselt hõivavad nad merekindluse juurest iga täistund bussi ja ega muud turistid siis peale-hüpata ei saagi!

Vedas meil!

Kollase bussi ühest peatuspunktist (Vista do Reist, mahajäetud hotelli juurest) tehtud pilt.

Muide seda mahajäätud hotelli juurest algavad rada (PR03SMI-Vista do Rei- Sete Citades, meie algne idee) väga ei soovita, valdavalt kulgeb tee mööda asfaltteed, väga palju autosid ja turistibusse sõidab mööda ja tundub kaunis ebamugav oleks seal kõmpida.

Päev jälle tehtud. On aeg avada vinho verde pudelid ning tähistada matkapäevade lõppu. Homme ootab meid ees suplus kuumavee allikates ja ülehomme plaanime hüpata otse Atlandi voogudesse, merevesi on kohaliku ilmateate põhjal 17-18 kraadi.