Suplused rauas, väävlis ja Atlandis

Laupäevati läheb Ponta Delgadast, Sao Miqueli pealinnast Furnase (kuumavee allikad) suunas linnaliini buss – kl 7.00 ja kl 9.00 ning 15:00. Tagasi Povoaćaost (üks peatus veel Furnasest kaugemal) PDsse tagasi kl 11.00 ja 17.00 ja 17.10.  Ehk kui tahad veeta päeva kuumavee allikates ja väävelikraatris küpsetatud pajarooga süüa, siis ainuke variant on startida varase (4€) bussiga Ponta Delgadast Povoacào suunas ning üritada umbes 17.30 paiku Furnase mõttelises bussijaamas kohal olla.

Ponta Delgada busside peatus/ nende mõistes vist bussijaam, asub rannaäärsel merepuiesteel (umbes nagu Tln.s musumäe ääres) sadakond meetrit turismiinfo punktist merekindluse poole; üsna linnaväravate lähedal. 

Traditsioonide kohaselt pole bussijaamas ühtegi silti, ühtegi peatuse nime, ka mitte bussijaama ennast tähistavat märgist. On vaid 5 järjestikust sinise bussi pildiga liiklusmärki. Kes teab, see teab!

Aga kl 9 on buss platsis ja koos meiega stardib umb kümmekond reisijat Furnase suunas. Buss sõidab üpris käänulist teed (tähelepanu oksendajad!) umbes tunni. Bussijuht tunneb absoluutselt kõiki inimesi saarel, ning igas külas vehivad ja lehvitavad KÕIK kohalikud, kes õues, kes aknal nii ägedalt, nagu oleks bussijuhi näol tegemist saare kõige populaarsema mehega. On endalgi uhke tunne sõita sellise artisti bussis!

Tagasisõiduks pealinna ole kl 17:30 Furnases samas kohas kus sind maha pandi, lihtsalt teiselpool teed (suvaline, ilma bussimärgita koht) - kohalikud vanamehed, kes igas külas istuvad külaplatsi keskpaigas, on kenasti sättinud end busside (märgistamata) peatusesse ja hakkavad kohe vehklema ja turiste bussi peale utsitama, kui õiget bussi kaugelt tulemas näevad. 

Kuumavee allikatega basseinikomplekse on Furnases mitu, kõige tuntuim ja suurima basseiniga on aedade kompleks Terra Nostra Garden and Furnas.  Tegelikult on samanimeline hotell, peen restoran ja kohvikud aedadega seotud, st hotellikülalised pääsevad neisse tasuta.

Sissepääs tavainimesele terveks päevaks on 8€ ja selle hinna sees on kaksteist hektarit troopilist aeda, kuhu on istutatud erinevaid puid ja taimi ligi 200 aasta jooksul ning kolm kuumavee basseini. 

Kaks väiksemat neist, puudevilus on väiksema rauasisaldusega, kuid see eest nii tulised, et seal pikalt olla ei jaksa. Suurem, kollase veega, jõuab rohkem jahtuda, kuid ega sealgi pikalt kümmelda ei jaksa – õudne uni tuleb peale! Nagu saunas käik, ausalt.
Ametlikult öeldakse basseinivee temperatuuriks 35º C kuni 40º C.

Esimene kuumavee bassein ehitati aedadesse juba 18. sajandi lõpus ning seda laiendati 1935. aastal ning sellest ajast saadik on bassein sarnasena ka säilinud, lisaks on ehitatud veel kaks väiksemat basseini, kus minu hinnangul üle 10 inimese korraga tunneks end juba ebamugavalt lähestikku, aga eks see tunne on individuaalne.

Suuri rahvamasse siiski mais ei olnud, kõikidele jagus pinke puhkamiseks (see tõesti väsitab), aja veetmiseks, suures basseinis ei olnud korraga üle 30 inimese ja väikses tekkis rahvamassi tunne juba 5 inimese tulekuga, nii et ka kõige eestlaslikum privaatsusevajaja saaks seal hakkama. Muide, see oli ka ainuke kord reis jooksul kus märkasime üht Eesti peret, ikkagi must-be-visit-touristic-place.

Poseerijad

Poseerijad

Riietusruumide juures on ka välidušid, et kollane kiht endalt maha pesta ning riietevahetamise kabiinid meestele ja naistele eraldi.
Keha sai rauast puhtaks, aga päevitusriided mitte. Lumivalge ujumiskostüümiga kindlalt ei soovita tulla. Terra Nostra Garden Hoteli restoran on üks saare kallimaid ja peenemaid restorane. Kohe kuumavee allikate sissepääsu kõrval on sama restorani peen kohvik, kus saab 12 eurost salatit või hamburgerit. Või viieeurost kooki või suppi.
Sai mōnda neist proovitud- ei olnud päris selle hinna vääriline. Aga lauanõud olid ilusad. 

Bubling lake, väike järv, mille põhjas on tuhandeid väikesi kuumavee allikaid, mis justkui väikeste purskaevudena järvepinnani jõuavad.

Kes tahab näha kuidas kuumavee kraatri augus süüa tehakse, peaks otsima linnas üles sildi "Caldeiras". Üks neist asub umbes kilomeetri kaugusel Terra Nostra aedadest ning teine on kaugemal Furnase järve ääres ja üks peaks veel kuskil linnalähedal olema.

Nendes väävliaukudes küpsetavad kohalikud tavernad kuulsat pajarooga cozidot. Pott pannakse auku nii umbes kella nelja paiku öösel ja lõuna paiku on erinevad lihad (+ chorizo ja verivorst) ning köögiviljad pehmeks haudunud. Turistodele siis lõunapaiku nii umbes kella 12.-14. vahel on see pottide väljavõtmine paras vaatemäng, busside kaupa tuuakse inimesed hotellidest kohale!

Kas tasus käia? Jah tasus, oli mōnus rahulik päev justkui korraga looduses ja samal ajal linnas, sai oma matkast väsinud jalgu veidi aurutada ning kuuma (tegelikult tulise!) vee all kaelasooni masseerida. Lõõgastav ja mõnus ajaveetmise koht! Noh, tipsutajatele ja söögisõltlastele ilmselt mitte, sest pargi territooriumil ei ole lubatud oma jooke ega sööke tarvitada. Vett muidugi võid juua ja teoreetiliselt mida-iganes-oma-pudelist, aga et ka suitsetada ei lubata, siis suuremat pidu või piknikku seal korraldada ei anna. Minu vanemad oleksid vaimustatud selles aiast, ja ega endalgi seal paradiisilaadses paigas just igav jalutada polnud, kokkuvõttes: keskealiste ja vanurite paradiis! "Heaven in the Earth" nagu keegi tabavalt ültes.

NB! Ja nüüd on see lõplik: päevitusriided on mul muide nüüd tumesinse-valge asemel tumesinise-ja sitakarva. 

Lisatud sügisel: Ei ole: mitu pesu pesumasinas ja kümmekond ujumist Eestis ega isegi Baikalis ei teinud riideid taas valgeks, aga sapiseebiga pesemine tegi!!! Soovitan!

Caldheras

Mõned neist on värksed, teised on ajutiselt töö lõpetanud. Kõikidele on pandud nimi.

Keeb!

Ilge väävlihais ajas lõpus südame täiesti pahaks!

Ponta Delgada ôhtu lõppes meil taas Taska restoranis. Kiidan sealset ülimaitsvat kaheksajalapraadi bataadikartulipüreega ja tegelikult teevad nad ka imehäid lihatoite, sai nii mõndagi neist proovitud.

Restoranide valik on Ponta Delgades tegelikult nigelavõitu, neid muidugi on ning igal pool pakutakse rannakarpe ning loomalihahautist ning teisi assooride roogasid, aga otseselt gurmeeelamust suvalisest kohast ei saa.  Üks restoran, mis ka veebis kiitmist leiab on A Taska, milles on pea kogu aeg lauad reserveeritud. Kindlasti soovitan sealset kaheksajala praadi.

Restoran A Tasca, Ponta Delgada südalinnas.

Ahjus küpsetatud kaheksajalg sibula tšatni ja bataadipüree ning keedukartulitega.
Mitte kusagil ei hiljem (Lissabon) ega varem (Salt, Tln.s)  pole ma nii head kaheksajalga söönud!

 Back to our 150m2 appartment! (63 € öö, 3 tuba- jah siin on head hinnad!)

 Enne südaööd pidime konsumeerima kõik ostetud veinid ning isegi kolm väikest Madeira meerummi mis teel Assoridele sai lennujaamast hoogsalt kaasa ostetud. Lõpuks oli köögikapi pealne pudeleid nii täis, et mina kui appartmendi reserveerjia ei julgenud meie korteri pererahvale endast jotapota muljet jätta ja käisin kahe kilekotiga öösel nagu kägu mööda linna ja poetasin 21 pudelit tühja valge veini pudelit võõrastesse prügikastidesse.

Mida kõike me endast parema mulje jätmiseks ei tee!

 

Puhkepäev Ponta Delgadas

Ja viimaks soovitan kõikidele minna randa!

Teatavasti Assoridel ilusaid valgeid liivarandu ei leidu ning Sāo Migueli ainuke avalik linnarand seisneb tegelikult südalinnas paiknevas katuseta (õue)veekeskuses, mis mais ei olnud avatud ja mis näeb oma taraga piiratud alal, Atlani ookenist paarkümmend meetrit, samas aga keset kesklinna betooni kaunis kentsakas välja.

Et see on suletud, siis on avalikuks kasutamiseks lihtsalt betooniäärne kaiala, kust saab vette minna, ja et ooken suplejaid minema ei viiks, siis asub see turvaliselt sadamaga piiratud alal. Kuna õhutemperatuur saarel on keskmiselt 17-26 kraadi aastaringselt, siis leidub ujumishuvilisi ka igal ajal. Pelgasime esimesel päeval paari ujujat märgates, et tegemist on nn talisuplejatega, kui aga kohalikust Assori-TV-st nägime, et veetemperatuur on 18 kraadi, siis polnud küsimustki– Atlantic Ocean, here we come!

Kui kesklinnast Furnase poole sõita umbes 3-4 km, siis leidub suure tee ääres kulgevates lahesoppides ka rannasemat randa - saab ka otse mustalt liivalt vette minna. Meie valgete liivadega harjunud silmale see rand just ilus see välja ei näe, aga meelitab päevitajaid ja rannas lebajaid iga ilmaga.

Rand betoonkail, keset südalinna

Supleja oma "lemmiklindude" - kajakatega!

Ning muidugi tahaks ma hirmsasti soovitada väga vana vulkaanilst saart Islet of Vila Franca de Campo , aga sinna ei olegi nii lihtne pääseda – oodata tuleb suvekuid.
Paistab nii, et kuni 1982 aastani kuulus too maaliline veealuse vulkaanilise päritoluga saareke eraisiku(te)le, kes seal küll ei pidevalt elanud, aga käis puhkamas ning omas saare kõrgemas osas ka viinamarjaistandusi, mille saaki müüdi peasaarele, kuid 83. aastast kuulub saar Portugali riigile ning see on kuulutatud looduskaitse alaks. Lühidalt tähendab see piiranguid – inimestele on saar avatud vaid juunist septembrini. Siis läheb Ponta Delgadast 26km kaugusel asuvast vanast pealinnast, Vila Franca de Compost enam-vähem iga tund saarele praam (vist 5 euri pilet?) kuid päevas lubatakse saarele kuni 400 inimest, nädalavahetusel on eriti tungelemist neile vabadele kohtadele, nii soovitatakse kohe hommikul piletid ära osta.
Mingit infrastruktuuri saarel pole, vesi ja toidud tuleb endal kaasa võtta. Vaevalt, et seal tualettigi on. Mereelu kraatri sees ja ümbruses on rikkalik, snorgeldamiseks ja sukeldumiseks pidi äge koht olema.

pilt: internetist

Ponta Delgadaga jätame peale kuuepäevast veini- ja matkaretriiti hüvasti ja teeme enne kojulendu kiire sutsaka veel Lissabonis. Teen sellest ka lühikese postituse.

NB! Huvline võiks kuulata ka 2016 aastast pärit Bella Paradiisi sarjas pärit saadet Onu Bella mälestusi Assoori saartest, täpsemalt Sao Miquelilt. Link siin 
Mägimatka huviliselt soovitaks kuulata saadet ühe kõige väiksema Assoori saarestiku saare – Pico saare vulkaanitipu vallutamisest (see oli mu esialgne unistus), kuid et sinna praamid enne suvekuid ei käi, siis jäi see katsetamata. ERR arhiivilink siin.