Tagasi Thamelis

Oi kui tore jälle tagasi olla! 

Selle reisi kõige suurem avastus ongi vist Katmandu. Kõikidest riikidest on Nepal esimene, kus pealinn ei tekita soovi põgeneda. Varasematel reisidel oleme püüdnud kaootilisest liiklusest, klaasmajadest, kiirteedest ning mitte-midagi ütlevast pealinnast esimesel võimalusel imelisse loodusesse põgeneda, aga tolmune Kathmandu on nagu mõne riigi pealinna väike, vaene, nägus vend. Just see väike linn, kuhu sa tahaksidki pealinnast põgeneda.... Omal kombel on siin sarnane vaib Yangoniga. Üldse on mägisel Birmal ning mägisel Nepali ootamatult palju sarnasusi, nii kultuuris, rahvariietes, kommetes, religioonis ning isegi inimeste olemuses. Nagu aru olen saanud, siis on neid kaht riiki sidunud ka kultuurilised ja religioossed seosed sajandeid tagasi.

Tolmu eest kaitsvaid näolappe kannavad nii mungad, kontoritöölised kui turumüüjad.

Linn on kohutavalt tolmune, kõik kes hoolivad oma tervisest, käivad näolappidega ringi, aga vanalinn ise ning erinevad UNESCO kaitse all olevad vaatamisväärsused linnas sees või lähiümbruses on kõik väärt tutvumist. Kathmandu jaoks olime reisi lõpus varunud veel 2,5 päeva. Thameli piirkond ise on vast ainut 100 aastat vana ja tegelikult ei ole linnaarhitektuurilises mõttes seal erilist vanalinna, kuid nägusad lillepottidega restoranid, kitsad tänavad kirevate suveniiripoekestega on turistidele ligitõmbavad. See teeb Katmandust võibolla maailma parima paiga kuhu maailma eest peidu pugeda. Thamel on kui arhidektuuriline ja kultuurilne labürint, mõnede sarkastiliste ütluste kohaselt geto, teiste meelest taevalik paik. Ühtegi tänavat me pähe ei õppinud, ei teagi täpselt kus miski asub. Kuid õnneks saab poole päevaga ringijalutades kõik selgeks- orienteerud restoranide siltide järgi ja katsud meelde jätta mingeid erilisemaid poekesi.

Kathmandu Guest House, hotell millest sai alguse Thameli edulugu turistide hulgas. Tegemist vana, väärika 130 aastat Nepali valitsenud dünastia mõisaga.  Majas on 130 tuba ja kuulsaks sai ta eelkõige Beatelsi visiidiga 1968 aastal
pilt:blog.nepaladvisor.com

Leiame veel peale seitsmetunnist bussisõitu endas jõudu minna kultuuri ahmima. Kathmandus on üks pühamaid hindude templeid - Pashupatinath, mille peatemplisse (ehitatud 1696) mitte-hindudele sissepääsu küll ei ole, kuid 1000 ruupia eest antakse turistile templipiirkonnas ringijalutamise võimalus ja sellega kaasneb ka boonus minna jõeäärsele kaldapealsele varahommikust või hilisõhtust „jumalateenistust“ ning põletusmatuseid vaatama. 

Muide, mu senise kogemuse põhjal olen esmakordselt riigis kus templitesse sissepääs on rangelt määratud usu/rahvusega. Ka Nepali madalaima kasti- Dali (võrreldav India "puutumatutega") liikmetele anti sissepääs Pashupinathi alles 2001 aastal. Turistidega läheb veel ilmselt aega...

Hoolimata sellest, et tseremoonia toimub õhtuti ja hommikuti 18-19.30 vahel, sätime end enne pimedat kohale, et selle raha eest templite kompleksile pilt peale visata.  Eriti midagi me näha ei jõua. Selgusetuks jääb mille eest me ikkagi selle 9 euri piletiraha maksime, õigemini see selgub alles kodus, siis kui pärast internetipildilt kogu templikompleksi näeme.

Pashupatinathi templitekompleks. Pilt: wikipedia

Siit soovitus: mine kohale 2 tundi enne pimedaks minekut. Minna tasuks eriti kindlasti ekadashi ajal, so 11 päeva pärast täiskuud, kui jõele asetakse võilambid ning toimub valgustseremoonia

Nepali vanim ning menukaim hindu tempel keset kompleksi tõmbab Šivat austavaid palverändureid üle terve Nepaali ja Indiastki. Bagmati jõe kaldal asuv templikompleks jumal Šivale pühendatud sümboolikaga, põletusmatuste suitsevate tuleriitade ning hägusas vees rituaalset kümblust sooritavate usklikega on peaaegu nagu India püha linna Varanasi miniatuurne analoog. Isegi Nepali kuningatel oli kombeks tulla Pashupatilt õnnistust paluma enne tähtsaid otsuseid. Jumal Šivale pühendatud tähtsal pühal veebruari keskel, külastavad seda templit Wikipedia hinnangul kuni 700 000 inimest. Kathmandu vähem kui miljonilise elanikkonna puhul on see ikka väga suur rahvahulk. Võtsime külaskäigu plaani juba saabudes, sest mine tea kas ja millal me üldse kunagi Varanasi jõuame. 

 Bagmati jõe tähtsus seisneb sellest, et hindud on alati tuhastatud selle jõe kallastel ning kirantid (üks Nepalis levinud hõim kes praktiseerib kiratismi, oma religiooni) on alati maetud selle jõe kallastesse. Vastavalt Nepali hindu traditsioonile tuleb surnukeha kasta enne tuhastamist kolm korda jõkke. Ning matusese tseremooniameister (enamasti vanim poeg) käib kolm tiiru ümber lahkunu - see sümboliseerib hindusimi püha kolmainsust- Brahma, kes lõi universumi, Višnu kes kaitseb seda ning Šiva kes selle hävitab. Siis süütab tuleriida esivanema suust - just sealt kust hing viimasena lahkus ja seal saab alguse taassünni eluhingus. Inimene loetakse surnuks sisuliselt alles siis kui ta on kremeeritud.  Lõpuks peab end jõkke kastma enne ja kindlasti pärast tuhastamist. Ka paljud kaugemalt tulnud sugulased peavad heaks tavaks end põletustseremoonia lõpuks pühasse vette kasta või endale seda peale piserdada. Usutakse, et jõgi puhastab hingeliselt ja vaimselt end sellesse kastnut. Lisaks sellele usutakse et Bagmati jõe kaudu jõuab tuhk lõpuks Gangesese
Hindud usuvad, et hing on kehas vangis ning taassünd samsara on karistus. Ülim eesmärk on on mitte taassündida tagasi siia maailma. Kremeerimine aitab hingel kehast vabaneda, see on puhastumine, hea algus mitte naasmiseks.

Just enne hämardumist jõuame Bagmati jõe äärde, kus kaldatreppidel kohe väikse silla all valmistatakse ette põletusriita. Näeme kogu raha eest, ehk põletamisprotsessi algusest lõpuni. Arvasin, et turistide uudishimu ninapidi lahkumisürituse juures on meile ja eriti neile ebamugavalt kohatu, kuid ei. Ka hindud (nepallased) on uudishimulik rahvas-  terve sild on uudishimulike pealtvaatajaid täis, samuti vastaskallas. Kõik tahavad näha kuidas sugulased oma lähedast viimasele teekonnale saadavad, kes kuidas nutab....?

 

Kui surnukeha juba põleb, algab vastaskaldal Šivale pühendatud teenistus. Kolm kellade, tõrvikute ja igasugu vidinatega varustatud meest käivad pühas jões jalgu pesemas ja algab tuledega vehkimine. Tseremoonia lõpuks on plaksutajatele-kaasalauljatele lisaks tekkinud kümmekond julget, kel on hoogsad tantsujalad. Oleme peo keskel ainukesed valged, loodame, et seda ei panda pahaks- kummardused käivad ju kõik peatempli suunas, kuhu mitte-hinduistid oma jalgagi tõsta ei tohtinud.

Uudishimu pole patt

Ka vastaskaldale on kogunenud pealtvaatajad

Õhtunee valgustseremoonia, tants ja laul Shiva poole

Ja surnu ikka põleb ja põleb...

Kultuurist punnis, lahkume koju. Näen oma sõprade silmis rahulolu, midagi mille pärast sai maailma teise otsa sõidetud. Tore!

Uurin kodus järgi mis tüüp see Šiva, üks kolmest jumaliku kolmiku moodustavast jumalast  siis on.

Selgub Šiva on muuhulgas ka kõigi allmaailmaolendite isand, vaimude ja pišatšade ((inim)lihasööjad) jumal, kuid tema hävitava tegevuse korvab ta helge hoiak oma järgijate suhtes. Ta on muusika, grammatika ja tantsu ning loovuse looja, jooga leiutaja ning askeet. Šiva nimi tähendab heasoovlikkust, ta on üks vanemaid, rahvalikumaid ning enam kummardatud jumalaid. Šivat seostatakse destruktiivsusega, mis on ainus võimalus uue sünnile. Šiva keha on kaetud tuhaga, mis sümboliseerib füüsilist maailma kuna enamus asjad saavad pärast põlemist tuhaks. Šiva kui kõikide kunstide kaitsja, ületab tantsides oma kosmilises graatsias oma kaasa Parvati. Šiva on nii staatiline kui ka dünaamiline, nii looja kui ka hävitaja. Ta on noorim ja vanim, nii igavesti noor kui ka vastsündinu. Tal on nii rahulikud kui raevukad aspektid, ta on nii suurim loobujatest kui suurim armastajatest. Ta hävitab halba ja kaitseb head, annetab austajatele rikkust kuigi on rangelt lihtne ja askeetne.Ta on kõiketeadev ja asub igaühes, kui puhas teadvus. Ta elab Tiibetis Kailāsi mäel Himaalajas. Erinevalt teistest hindu jumalatest ei ole Šivale pühendatud templites tema kujusid, vaid teda kummardatakse linga kujul, mis on pärit iidsest fallose/viljakuse kultusest. Hinduismis välja tuua kolm suuremat peasuunda, mida iseloomustab erinevate jumaluste kummardamine. Kõige rohkem ongi Šivaniste ning Višnuiste. 

Nüüd saab kuidagi selgemaks see matustevärk just selle templi juures, need tantsud ja tema austus...

 Kathmandust, Thameli äärelalalt, Paknajoli piirkonnast lahkusime kuus päeva tagasi Yello House külalistemajast (ka Lonely Planetis) kus meid tookord juhatati ootamatult suurde kolmekohalisse tuppa (nr 24) kus oli jube palju ruumil, puhas vannituba, tugitoolid, kohvilaud ja isegi kamin! Uskumatult mõnus, üks kõige erilisem odava külalistemaja tuba mis me kunagi näinud oleme. Isegi meie Langtangist ostetud jakijuustud paigutati nädalaks köögi külmkappi. Üritasime Pokharasse lahkudes külalistemajas kokku leppida, et naastes tahame peatuda kindlasti samas toas, kuid millegipärast ei taha receptioni poiss meile seda tuba kinni panna. Ütleb, et saame sama hinnaga samaväärse, aga mitte selle. Lõpuks jõuame kokkuleppele, et paar päeva varem ette helistades on see ehk siiski võimalik. Olgu siis nii. Hoolimata helistamisest paigutati meid meie pahameeleks korrus madalamale palju koledamasse tuppa ja sellest häda algaski.