"Inimese kõik hädad saavad alguse sellest, et ta läheb kodust välja"
Nii kirjutas prantsuse mõtleja Blaise Pascal umbes 350 aastat tagasi. Kuid nagu täna selgub, tühjagi see koduspassimine midagi päästab - häda võib tabada sind ka omas toas, omas voodis!
„Mul on mingi loom voodis!!! Ta liigutab! Ta hammustas mind!“
Ehmatasin ärkvele kui Katrin suures voodis äkki end minu peale räntsatas. Mida!? Korraga olime kõik üleval. Misasi hammustas? Mingi putukas?
„Ei see oli mingi loom. Ta oli praegu mu selja vastas, neerude peal. Ta oli seal, ta liigutas!“ Kui seda räägib unenäosse sissesõitev ning eriti seikluslikke unenägusid nägev sõbranna 5.20 hommikul, siis sa ju ei usu teda, ega vist?
Budistid tähistavad ühel väljakul oma pidustusi, hindudel teisel ka mingi ka pidupäev! Ning vastupidi- mõlemad on üksteise religiooni vastu aupaklikud ning viimase aastatuhande jooksul pole nende vahel olnud mitte ühtegi religioosset konflikti!
Viimase rahvaloenduse andmetel nimetab end 84% rahvastikust hindudeks ja vaid 9% budistideks, kuid vabalt võiks need numbrid ka muutuda oluliste protsentide võrra, kuna usundid on omavahel läbi põimunud- budistide kodualtarites on näha hinduistlike esemeid ja hindude templid on palju teistsugusemad kui Indias märkasin. See tulenebki sellest, et Nepali hinduism ei ole päris sama mis Indias, see on läbi põimunud budistlikest ja tantristlikest motiividest.
Mulle jäi mulje, et hinduism on enam levinud linnades, külades kus matkasime kohtasime pigem budistlike pühamuid ning nägin enam munkasid, kellest kohalikud väga lugu peavad. Internet kinnitab neid andmeid- põhja pool kus elavad Birma-Tiibeti hõimlaste järeltulijad: Sherpad, lopad, manangid, thakalid, dolphad järgivad mõistagi Tiibeti budismi. Mujal Nepalis, (näiteks newarid ja tamangid) järgitakse vist peamiselt Theravada budismi, kuid nende usk on palju enam hinduismist mõjutatud, näiteks on neil olemas hindudelt ülevõetud kastisüsteem.
Targemad teavad kirjutada, et jumalate, jumaluste, inkarnatsioonide, avaldusvormide ja saatjate hulk Nepalis ulatub tuhandatesse, isegi miljonitesse. Inimesed ei arutle omavahel selle üle millise usu panteoni mingi jumal kuuluda võiks- kõigiga tuleb hästi läbi saada ja seetõttu pole imekspandav kui ohverdatakse igaks juhuks kõigil alataritel ning pühitsetakse samuti kõikidel usupühadel. Neid olevat Nepalis kokku koguni 150!
„Mul on mingi loom voodis!!! Ta liigutab! Ta hammustas mind!“
Ehmatasin ärkvele kui Katrin suures voodis äkki end minu peale räntsatas. Mida!? Korraga olime kõik üleval. Misasi hammustas? Mingi putukas?
„Ei see oli mingi loom. Ta oli praegu mu selja vastas, neerude peal. Ta oli seal, ta liigutas!“ Kui seda räägib unenäosse sissesõitev ning eriti seikluslikke unenägusid nägev sõbranna 5.20 hommikul, siis sa ju ei usu teda, ega vist?
Väike veretilk näpul, vehib Katrin võidukalt oma nimetissõrmega. Tõepoolest, kui seda väikest täppi ei oleks, siis ei usuks küll, et hirmus elukas on teda hammustanud. Palju neid loomi ju ei ole, kes salaja toas öösel toimetaksid. Paneme tule põlema ja asume otsingule. Kõik meie lahtipakitud kotid näevad välja kui ideaalsed peidupaigad hädas olevale rotile. Kes julgeb nüüd oma kotte katsuda? Togime kotte jalaga ja ning sulgeme neid taskuid mis tunduvad juba rotivabad. Kindel on see, et selles toas ei saa keegi enam magada – ei täna, ei eeloleval kahel ööl. Korra tuleb hirmunud hiir veel diivani tagant nähtavale ning Katrinil õnnestub teda filmida. Bravuurikalt marsib filmiga varustatud Katrin receptionisse ning nõuab kohtumist hotellijuhiga. Hotelli manageri asemel naaseb ta kaastundliku receptioni poisiga, kes muiet põses hoides aitab meil kotte liigutada ning hiirt otsida. Hiirt me ei leia, küll aga saame teada, et hotellijuht tuleb kella kaheksaks.
Maitsev jogurti hommikusöök New Orleansi restoranis kõhtu pistetud, suundume Thameli tänavatele uut ja seekord on juba otsustatud, et ilusat ja puhast tuba otsma! Ja see võib olla ka natuke kallim. Hotelli leiame südapäevaks, 7 tundi peale äratust ning olen selleks ajaks ringitrampimisest täiesti kutu. Oleme vaadanud umbes 10 tuba Thameli erinevates otstes, marssinud loendamatuid treppe 4. 5. ja 6 korrusele ning kamminud läbi Tripadvisori ja Agoda. Hinnad näivad päris mõistlikud, pildid ilusad, kuid hotelli kohale jõudes võidakse sind paigutada mitte veebipildil näidatud sviiti, vaid pigem esimese korruse (keldri)tuppa, kus vaade avaneb vastasmaja kiviseinale. Igatahes vastab hotell Yambu viimaks meie ootustele ja kuna 4. korruse toa peale krimpsutame natuke nägu, siis ronime hotellimanageri kannul ohkides kuuendale korrusele kus saame 25 dollari eest 2 tuba. Kõik sobib!
Tagasi Kollasesse hotelli, et seal küsida, mis on nende lahendus rotiprobleemile toas. Kas asi lõppeb hotellist maksmata lahkumisega või saame mingit kompensatsiooni või....mida sellistel puhkudel üldse tehakse? Siin ei ole Ameerika, et saad hallitusepleki pärast vannitoas võimaliku saabuva terviserikke pärast kedagi kohtusse kaevata. Kahtlustan, et ühe-tärni backpackerite hotellid ei ole kohad, kust keegi pikaajalisi suhteid eeldaks.... No vähemalt selle öö eest võiksin nad raha mitte küsida. Ja natuke kaastunnet ei teeks ka paha- näiteks võiksid nad Katrini läbivaatuse eest haiglas tasuda. Haiglasse meie sõber küll pahura hotelliesindaja poolt viiakse, kuid teetanuse süst on kõik mis ta saab. Et eelmine süst tal veel kehtib, seda saab Katrin teada peale süstimist. Ega küll küllale liiga ei tee. Loodame, et hiirekesel polnud marutaudi.
Hommikul ühel tänavanurgal Katmandu Boutique hotelli otsides satume ühe lahke mehega kokku, kes on meile nõus lahkesti teed näitama. Et soovitud hotellis vabaneks meile sobiv tuba alles keskpäevaks, trambime järgmist hea renomeega hotelli otsima. Meie lahke abimees ikka eesotsas. Sõbralikult tutvustab meile erinevaid hotelle ning uhkematesse astume isegi sisse, kuid sobilikku tuba pole või on hind meile kõrge. Hämmastav, et meie truu sõber tahab meie peale niipalju oma vaba aega kulutada.
Mees tutvustab ennast kunstnikuna kes elab Katmandust väljas ja käib korra nädalas linna oma pilte toomas. Lahkesti koorib ta oma jooga kontsentratsiooniks mõeldud sümbolitega pildid välja, kuid paraku ei tule mulle peale seda tunnet, et peaksin neid ostma. Pigem tekitab minus huvi, et umbes 45. aastane mees on valmis oma päevategevuse kus see ja teine viskama ja kolme välismaise prouaga päeva veetma. Mitte, et me ei oleks ülimalt veetlevad, aga imekspandav on see kannatus meiega 10 hotelli läbi trampida teadmata kas mingit Bhaktaburi linnatripi (korra mainisme) sellele üldse järgneb. Sositan Katrinile, et võib-olla tuli see mees meie teele selleks , et meid õpetada – õpetada näiteks headust- isetu käitumine budistliku riigi kodaniku poolt lääne kapitalismist läbiimbunud keskealistele - kas see ei ole siis parim õppetund?! Arutame, et kas saadav õppetund peaks meid nüüd kevadel näiteks kodulinna tänavale suunama? Kas oleksin valmis vabal päeval jätma oma asjatoimetused ja sõitma suvalistele turistidele näiteks Lahemaad või Paldiskit näitama? Igatahes on õpetab Guuna nüüd meile headust ning on valmis näitama meile teed kohaliku bussijaama. Kohe Ratna Park bussijaama kõrvalt hüppamegi Bhaktaburgi sõitvale bussile. Sõit kestab tunni ja maksab 25 ruupiat nägu. Maksame ka Guuna eest.
Taksoga oleks me kulutanud ühele otsale samal suual arvatavasti 800-1000 NR ehk umb10 euro kanti.
Taksoga oleks me kulutanud ühele otsale samal suual arvatavasti 800-1000 NR ehk umb10 euro kanti.
Bhakthabur asub Katmandu orus, 20 km pealinnast ida poole välja sõita. Sisuliselt poolel teel Dhulikeli. Linna tuntakse ka nimede all: „Pühendunute linn“ Kultuuri linn“ Nepaali kultuuri juveel“ Bhakthabur on üks kolmest kuninglikust linnast. Kõiki kolme (Katmandu, Patan, Bakthapur) valitsesid omal ajal erinevad kuningad, vist isegi vennad. Tänapäeval on kolm rivaalitsevat kuningate linna peaaegu kokku kasvanud. Bhaktaburi peetakse üheks paremini säilinud keskaegse Nepali arhitektuuri näidiseks.
 |
| Arvatavasti on käimas Ram Navami festival. |
 |
| Üks stuupa on keset üht väljakut on juba moodsaks restoraniks tuunitud |
Mõned majad, stuupad on pärit 13. sajandist ning õnneks on linn UNESCO kaitse all, seega ei ole siia võimalik ehitada uusi hooneid ning kõik vanad majad mis restaureeritakse peavad olema vanas Nepali stiilis – mitte üle 15 meetri, uhkete puunikerdustega uste- ning aknaraamidega ning kõik punasest tellisest. Nikerdused on külluslikud ja katused kullatud, majades uhked suured sisehoovid. Linn on täis pagoodasid ja religioosseid kujusid. Kuigi möödunud sajandi alguses toimud maavärina tõttu ligi kolmandik vanadest majadest hävis, siis jäi alles piisavalt palju, et tunda end tõeliselt väga vanasse India ja Tiibeti vahelisse kuninglikku kaubavahetuslinna sattununa.
NB! Postituse kirjutamise ajal , ei kujutanud ma ettegi, et kuu aega hiljem saab siin toimuma suurim hävitus sajandi jooksul. Vaata pilte siit >>>
NB! Postituse kirjutamise ajal , ei kujutanud ma ettegi, et kuu aega hiljem saab siin toimuma suurim hävitus sajandi jooksul. Vaata pilte siit >>>
Kuigi iidne vanalinn, on ühest küljest Bhaktapuris aeg seisma jäänud, teisest küljest uued majad juba kerkivad ning linn näib olevat justkui väike Firenze Itaalias kuhu tullakse kohalikku käsitöö jäätist sööma ja nädalavahetust nautima. Päris kindlasti saab sellest grupireisijate lemmikpaik.
Jookseme läbi kolm peamist väljakut: Durbar Square, Taumadhi Square, Dattatreya Square. Istume siin, istume seal, natuke shoppame Bhaktaburi tuntumaid suveniire- keraamilisi potte ja veel nipet-näpet.
 |
| Ei ole vist kahte sellist religiooni maapeal, mis nii sõbralikult koos eksisteerivad. Hindu templi jalamile on püstitatud budistlik stuupa. |
Budistid tähistavad ühel väljakul oma pidustusi, hindudel teisel ka mingi ka pidupäev! Ning vastupidi- mõlemad on üksteise religiooni vastu aupaklikud ning viimase aastatuhande jooksul pole nende vahel olnud mitte ühtegi religioosset konflikti!
Viimase rahvaloenduse andmetel nimetab end 84% rahvastikust hindudeks ja vaid 9% budistideks, kuid vabalt võiks need numbrid ka muutuda oluliste protsentide võrra, kuna usundid on omavahel läbi põimunud- budistide kodualtarites on näha hinduistlike esemeid ja hindude templid on palju teistsugusemad kui Indias märkasin. See tulenebki sellest, et Nepali hinduism ei ole päris sama mis Indias, see on läbi põimunud budistlikest ja tantristlikest motiividest.
Mulle jäi mulje, et hinduism on enam levinud linnades, külades kus matkasime kohtasime pigem budistlike pühamuid ning nägin enam munkasid, kellest kohalikud väga lugu peavad. Internet kinnitab neid andmeid- põhja pool kus elavad Birma-Tiibeti hõimlaste järeltulijad: Sherpad, lopad, manangid, thakalid, dolphad järgivad mõistagi Tiibeti budismi. Mujal Nepalis, (näiteks newarid ja tamangid) järgitakse vist peamiselt Theravada budismi, kuid nende usk on palju enam hinduismist mõjutatud, näiteks on neil olemas hindudelt ülevõetud kastisüsteem.
Targemad teavad kirjutada, et jumalate, jumaluste, inkarnatsioonide, avaldusvormide ja saatjate hulk Nepalis ulatub tuhandatesse, isegi miljonitesse. Inimesed ei arutle omavahel selle üle millise usu panteoni mingi jumal kuuluda võiks- kõigiga tuleb hästi läbi saada ja seetõttu pole imekspandav kui ohverdatakse igaks juhuks kõigil alataritel ning pühitsetakse samuti kõikidel usupühadel. Neid olevat Nepalis kokku koguni 150!
Bhaktaburi kultuuripäev lõppeb juba pimedas Kathmandus, ka teel meie hotelli poole viib Guuna meid läbi väikeste tänavate,näidaes näiteks vanaegset linnabasseini kus allikatest siiani veel vett niriseb, kuid kus veel 7-8 a. tagasi oli inimestel võimalik end allikaveega pesta. Kõigil, hoolimata päritolust või muudest kriteeriumitest.
Nõutuks teeb olukord kuidas me peaksime oma uut sõpra Guunat tänama? Arutame omavahel mismoodi headusele vastata. Kutsume ta ilmselt õhtusöögile, raha oleks natuke nadi pakkuda. Õnneks teeb Guuna meile olukorra väga lihtsaks- fujaees koorib ta oma rahakoti välja ning näitab oma laste pilte, räägib, räägib keerulisest ja vaesest kunstnikuelust ning et natuke raha sobiks talle hästi. Näiteks 30 dollarit. Maksame, sest see pole koht enam kus kaubelda, pealegi näitas mees meile toredaid kohalikke kohti ning jäime ju päevaga väga rahule. Ometi näen oma reisikaaslaste nägudelt pettumusevarju läbi libisemas, me kõik oleme sisimas natuke õnnetud, et meil ei õnnestunudki näha seda isetut budisti, kes aitaks meil saada paremaks inimeseks....
Ja ootamatult saame kutse tulla välja!
Meie kohalik eestlane on tagasi Kathmandus ja kutsub meid välja. Korjame kokku kõik läbiloetud märtsikuu ajakirjad, mida terve reisi oleme kaasas vedanud ja tüki Langtangi jakijuustu ning sätime end välja. Täna on hoos Tiiu, kes ajab meid voodist püsti ajab ning omakorda hiljem restoranist ühte järgmisesse klubisse (mingi Rasta....) hoogsalt suunab.
Meie kohalik eestlane on tagasi Kathmandus ja kutsub meid välja. Korjame kokku kõik läbiloetud märtsikuu ajakirjad, mida terve reisi oleme kaasas vedanud ja tüki Langtangi jakijuustu ning sätime end välja. Täna on hoos Tiiu, kes ajab meid voodist püsti ajab ning omakorda hiljem restoranist ühte järgmisesse klubisse (mingi Rasta....) hoogsalt suunab.
Õhtu on meeleolukas ja eestlased saavad esimesena jala valgeks, nagu ikka ühineb ülejäänud restoran meie tansuhooga. Kahjuks saab pidu südaöösel läbi ja makimuusikat jätkub vast 5 looks. Edasi ööklubisse OMG. Hoolimata sitast ja väga sitast muusikast suudame saadud hoost veel ülemeelikuna tantsu vihtuda. Tunniga saab kõikidel üle 35. aastastel kõrini ning trügime tänavale. Poisid parklasse autode poole tuikumas ja meie jala hotelli poole. Hotelli väravad on lukus, uksekella pole. Kuid millal enne tara on on hullu pidanud. Eestlane ei jää kohmitsema: Katrin teeb Tiiule päti ja see ronib üle teravate ogadega 2 meetrise hotellivärava. Ronimise tulemusena löövad metallväravad nii kõvasti lokku, et lisaks ümberkaudsetele peredele ärkab ka noor hea unega receptionistipoissi ja teeb värava meile lahti siis kui Tiiu on juba üle aia. „Why don`t you have a door bell!? Unbelivable!“ suudavad ülemeelikud prouad siiski nõudliku häälega hotellipoisilt uurida, enne kui nad oma 6 korruse mäkketõusu alustavad.
All men's miseries derive from not being able to sit in a quiet room alone.