Otsad kokku
NB! Alguses tuleb natuke igavat juttu, kruti lõpupoole, et saada praktilist intot. Panin selle kirja rohkem enda jaoks, sest enne minekut ma nii tõsist uurimistööd ei jõudnud teha. Naastes tundusid need teemad jälle hirmus põnevad ja olulised selle regiooni mõistmiseks.
Newari rahvas (umbes 1,3 miljonit, suurim rahvusgrupp), keda Nepalis kõige enam kohtab, on sulam indo-aaria ja tiibeti-birma mõjudest. Nende keel erinev ka Nepali keelest (too omakorda lähedane hindi keelele) ja ka tiibeti keelest. Peamiselt Jaapanis ja Hiinas tuntuks saanud paljukatuselised pagooda-templid pärinevadki väidetavalt just newari rahva hulgast. Senini hinnatakse neware Nepalis tublideks kaupmeesteks ning käsitöölisteks. Newaridel on senini (küll silmapaistmatult) käibel kastisüsteem, mis sarnane enim Põhja-Indiale:
Brahmanid- preestrid ja õpetlased moodustavad religioosse ja ühiskondliku ülemklassi, kelle ülesandeks on tõlgendada pühasid raamatuid ning sooritada templis ja kodus pühi rituaale. Eesõigustele vastukaaluks nõutakse neilt laitmatut moraali ja usuliste käskude ranget täitmist.
Kšatriad - aadlikud ja sõdurid, on ühiskonna administratiivne aristokraatia. Nad tegelevad sõjameeste ja ametnikena, kuid ka preesterkonda abistavate õpetajatena.
Vaišjade, põllutööliste ja kaupmeeste tegevusalaks on põllumajandus, kauplemine ja käsitöö.
Šuutrad - orjad ja teenijad, on kõigi eelnenud kastide teenijad.
+ kastidesse mittekuuluvad.
Ainuke erinevus näib olevat budismist üle tulnud kahe otsaga kastisüsteem- ehk eraldi kast endistele munkadele, kuna budismis on nemad võrreldavad hindude kõrgeima ehk brahmanite kastiga.
21. sajandil tundub see kõik ikkagi uskumatu, kuid mis teha - kastisüsteem on erakordselt jäik ja inimese kuuluvus on määratud tema sünnipäraga, isiklikel võimetel pole siin suurt tähtsust. Oluline on teadmine, et ainult oma käitumise ja karmaga võid sa mõjutada oma järgmist sündi (loodetavasti paremasse kasti) ning see teeb kõik need madalama kasti inimesed äärmiselt alandlikeks ja leplikeks. Kastisüsteemi ideed kandvad kultuurilised väärtused istutatakse inimestesse juba lapseeas ja sageli soosib seda ka kool.
Nepali kastisüsteem on erakordselt komplitseeritud ning erineb ka rahvusgrupiti ja hõimuti. Põhiseadusega on kastikuuluvuse alusel diskrimineerimine Nepalis keelatud, aga tegelikkus on muidugi teine- diskrimineerimine igapäevase elu loomulik osa. Diskrimineerimine toimub ülevalt alla, ehk siis iga vägevam diskrimineerib vähemat, kuni jäävad alles kastitud inimesed ehk puutumatud. Neil pole enam kedagi diskrimineerida. Puutumatud ei tohi templitesse siseneda, peavad õues sööma, mõnes kohas pole neil ligipääsu üldkasutatavale kaevule, isegi riigikoolides peavad puutumatute lapsed olema, sööma ja jooma teistest eraldi, kui nad muidugi üldse tohivad koolis käia. See loetelu on üksnes väike osa puutumatutele seatavatest piirangutest. Orjus selle kõige ehedamal moel pole kaugeltki haruldus ning lapstööjõu kasutamine enam kui tavaline. Tõtt öleda, tundub Nepal ses osas palju kaastundlikum (et neil ikka on midagi teha?) kui India, kus selliseid omaette jäetud rätipuntraid vedeles tee- ja templiäärtes lõputult.
Näiteks „Badi“ kasti kuulujad on kõige madalamad: neil ei tohi olla oma maad, nad ei tohi käia koolis, külastada templeid jms. Nad saavad elatuda ainult kerjamisest ja oma keha müümisest. Seetõttu on mehed sajandite vältel enda toitmiseks müünud oma tütreid ja ka naisi prostituutideks. „Badi“ kasti jaoks on poisslaps needuseks, kuid tüdrukutele ja naistele on needuseks kogu nende kannatuste- ja alandusterohke elu. Naised vihkavad oma mehi, tütred isasid ja vendi. Uskudes taaskehastumist elavad nad üksnes lootusest, et ehk läheb neil järgmises elus paremini.
Kui proovisin kohalikelt uurida mismoodi nende abielukombestik või naisevõtt välja näeb, siis väga selget vastust ei saanud kunagi. Vanemate tahe on ikkagi väga oluline ning kui noor mees vähegi saab, siis ta oma vanemate tahte vastu ei tegutse. Samas kolivad noored nepaallased sageli küladest suurlinnadesse kus kombed vabamad ja valikud suuremad, kuid on selge, et tahtevastane abielu häid suguvõsa suhteid ei soosi.
Sunnitud või kokkulepitud abielud on Nepalis, eelkõige riigi äärealadel tavalised. Tütart käsitletakse enamasti koormana: ta tuleb ära anda ja selle eest veel peale maksta. Kõrgemates hindu kastides on pruudi kaasavaral märkimisväärne roll suhete loomisel ning staatuse saamisel/andmisel. Vaid Tiibeti ja Tiibeti-Birma keelt kõnelevate hõimudel on tavaks, et peigmees tasub pruudi perele. Üldiselt näib korraldamine olevad omane eelkõige hindudele, budistlikud mägirahvaste esindajad leiavad tihti teistpoolt mäge endale kallima ja võivad lihtsalt paluda vanemaid organiseerida neile sobiv tseremoonia. Pärast abielu elavad paarid tavaliselt koos abikaasa vanemate juures, mõnikord ka mitu aastat. Kuid näiteks šerpade abielu võib toimuda ka mitmes tsüklis, kus mees ja naine võivad peale abiellumist elada aastaid kumbki omad kodudes, üksteist vaid külastades. Kuid kui naise kaasavara on üle antud ja/või neil on lapsed, siis kolitakse kokku. Lahutused pole ebatavalised, naine võib heast peast kolida oma vanemate juurde tagasi või mees leida uue elukaaslase; kaasavara tuleb muidugi siis tagasi maksta. Naistel on õigus nõuda osa oma mehe varast, kui see ta maha jätab, eriti siis kui paaril on lapsi.
Teised lood kõrgema klassi hindudega, nemad nii vabalt lahutusse ei suhtu. Lahutatud hindu naiste staatus muutub drastiliselt ning hästi ei suhtuta ka lahutatud ja uuesti abiellunud mehesse.
Levinud on jagelemine kaasavara pärast, mis Nepalis ja näiteks ka Pakistanis viib tihtipeale raskete isikuvastaste kuritegudeni alates happe või tulega moonutamisest ja lõpetades mõrvaga. Nepali seaduse kohaselt jagatakse vara võrdselt kõikide poegade vahel. Reaalselt on aga igasugune võrdne jagamine suhteline mõiste ning sageli on üks poegadest (näiteks see kes pole veel abiellunud) sunnitud väljaspool oma kogukonda tööd otsima, et siis teistelt vennalt oma osa välja osta. Tänaseks on pärimisõiguse saanud ka naised, näiteks oma vanematelt kui nad pole abielus või oma abikaasa vara kui neil on lapsi. Varasemalt pidid naised ootama kolmekümne viienda eluaastani, et nõuda osa oma perevarast ja pole välistatud, et hoolimata seadusest on see traditsiooniliselt tänaseni nii.
Väidetavalt pole ka haruldane äiade-ämmade vägivald miniate vastu. Naistevastane vägivald nii üldlevinud ja ühiskonna, ka naiste endi poolt aktsepteeritud, et suurt peale inimõiguste aktivistide sellele keegi tähelepanu ei pööra. Kohalike aktivistide saatus pole kerge. Möödunud suvel äratas naisõiguste organisatsioonide pahameeletormi Nepali Kanchanpuri maakonnas toimunu, kus abikaasa ja ämm sundisid mürki võtma 28-aastast Laxmi Boharat. Kolme lapse ema, kes võitles naiste õiguste ja tervishoiutingimuste parandamise eest, kannatas aastaid koduvägivalla all, teda peksid nii abikaasa kui ämm.
Kord juba abiellutud, on lahutamisega keeruline. Lahutus on seadustatud, kuid usulised veendumused seda teha ei luba. Nepali äärealadel on tänini barbaarne komme panna lahutamise asemel oma naine sõna otseses mõttes põlema, sest hinduism lahutust ei tunnista.
Kuigi elukorraldus on meestekeskne, on abielu naisele siiski kindluse allikas. On olemas nii peavari, kui toit ning ka lugupidamine. Iseseisvuseks on valmis vähesed naised. Esimesena seab piirangu praktiliselt olematu haridustase. Naiste kirjaoskamatuse protsent on keskmiselt 60-70 ringis. Teiseks töökohtade vähesus ning kolmandaks traditsioon, et ameteid täidavad mehed.
Kui rändad budistide juurest
islamiusuliste poole ja aastaid hiljem tagasi, teed lühikesi peatusi katoliiklaste
ning vanausuliste juures, siis tekivad
peas paratamatult mõtted religiooni tähtsusest inimeste igapäevastes toimingutes. Nüüd siis jälle midagi uut - Nepalis
praktiseeritav Tiibeti budism ei ole sama mis Kagu-Aasias ning hinduismgi on
teissugune kui 500 kilomeetrit lõunas.
Ja jällegi mõtlen palju sellele kui võimas on ikkagi religiooni mõju inimestele argipäevas ning
kultuuris, ühiskonnas laiemalt. Oma väikeses ateistlikus riigis sellistele asjadele igapäevaselt ei mõtle.
Nüüd, kui teekond on läbi on aega lugeda ja uurida.
Nüüd, kui teekond on läbi on aega lugeda ja uurida.
On kaheldamatu, et religioon on olnud läbi sajandite parim psühhiaater maailmale (Karl Menninger, Ameerika psühhiaater)
Budismi kohaselt ongi Himaalaja olnud esmalt vaimne paik ehk Deva Bhoomi –
jumalate maa, sest ühelgi teisel religioonil ei ole nii palju kultuspaiku.
Siinsetes salajastes kohtades on läbi ajaloo mediteerinud pühakud nagu Gautama Siddhartha, Kalidas, Madhavacarya, Sankaracarya jt. Budismi ning hindu müüdi järgi on maailma keskpunktiks Meru ehk Kailaši mägi, mis asub Himaalajas ja mille ümber tiirlevad päike, kuu ja tähed. Siin elavad jumalad. Mäe jalamilt või selle lähedusest saavad alguse neli püha jõge: põhjast Indus, lõunast Ganges, idast Brahmaputra ja läänest Sutlej.
Viimase rahvaloenduse andmetel nimetab end 84% rahvastikust hindudeks ja vaid 9% budistideks, kuid vabalt võiks need numbrid ka oluliste protsentide võrra muutuda, kuna usundid on omavahel läbi põimunud - budistide kodualtarites on näha hinduistlike esemeid ja hindude templid on palju budistlike mõjutustega, teistsugused kui Indias. See tulenebki sellest, et Nepali hinduism ei ole päris sama mis Indias, see on läbi põimunud budistlikest ja tantristlikest motiividest.
Mulle jäi mulje, et hinduism on enam levinud linnades, külades matkates kohtasime pigem budistlike pühamuid ning enam munkasid, kellest kohalikud väga lugu peavad. Internet kinnitab neid andmeid- põhja pool kus elavad Birma-Tiibeti hõimlaste järeltulijad: šerpad, lopad, manangid, thakalid, dolphad - järgivad mõistagi Tiibeti budismi. Mujal Nepalis, (näiteks newarid ja tamangid) järgitakse vist peamiselt Theravada budismi, kuid nende usk on palju enam hinduismist mõjutatud, näiteks on neil olemas hindudelt ülevõetud kastisüsteem.
Targemad teavad kirjutada, et jumalate, jumaluste, inkarnatsioonide, avaldusvormide hulk Nepalis ulatub tuhandetesse, isegi miljonitesse. Inimesed ei arutle omavahel selle üle millise usu panteoni mingi jumal kuuluda võiks- kõigiga tuleb hästi läbi saada ja seetõttu on päris tavapärane, et ohverdatakse igaks juhuks kõigil altaritel ning pühitsetakse samuti kõikidel usupühadel. Neid olevat Nepalis kokku koguni 150!
Siinsetes salajastes kohtades on läbi ajaloo mediteerinud pühakud nagu Gautama Siddhartha, Kalidas, Madhavacarya, Sankaracarya jt. Budismi ning hindu müüdi järgi on maailma keskpunktiks Meru ehk Kailaši mägi, mis asub Himaalajas ja mille ümber tiirlevad päike, kuu ja tähed. Siin elavad jumalad. Mäe jalamilt või selle lähedusest saavad alguse neli püha jõge: põhjast Indus, lõunast Ganges, idast Brahmaputra ja läänest Sutlej.
Viimase rahvaloenduse andmetel nimetab end 84% rahvastikust hindudeks ja vaid 9% budistideks, kuid vabalt võiks need numbrid ka oluliste protsentide võrra muutuda, kuna usundid on omavahel läbi põimunud - budistide kodualtarites on näha hinduistlike esemeid ja hindude templid on palju budistlike mõjutustega, teistsugused kui Indias. See tulenebki sellest, et Nepali hinduism ei ole päris sama mis Indias, see on läbi põimunud budistlikest ja tantristlikest motiividest.
Mulle jäi mulje, et hinduism on enam levinud linnades, külades matkates kohtasime pigem budistlike pühamuid ning enam munkasid, kellest kohalikud väga lugu peavad. Internet kinnitab neid andmeid- põhja pool kus elavad Birma-Tiibeti hõimlaste järeltulijad: šerpad, lopad, manangid, thakalid, dolphad - järgivad mõistagi Tiibeti budismi. Mujal Nepalis, (näiteks newarid ja tamangid) järgitakse vist peamiselt Theravada budismi, kuid nende usk on palju enam hinduismist mõjutatud, näiteks on neil olemas hindudelt ülevõetud kastisüsteem.
Targemad teavad kirjutada, et jumalate, jumaluste, inkarnatsioonide, avaldusvormide hulk Nepalis ulatub tuhandetesse, isegi miljonitesse. Inimesed ei arutle omavahel selle üle millise usu panteoni mingi jumal kuuluda võiks- kõigiga tuleb hästi läbi saada ja seetõttu on päris tavapärane, et ohverdatakse igaks juhuks kõigil altaritel ning pühitsetakse samuti kõikidel usupühadel. Neid olevat Nepalis kokku koguni 150!
Rahvas
Õppisin õige kiiresti Nepalis eristama šherpasid, neware ja tiibetlasi ning hindusid- neil tõesti kõikidel väga erinevad näod. Ülejäänud rahvaid ma eristada ei suuda. |
| hindud |
 |
| Tamangi proua |
 |
| tiibetlase ja shepa järeltulija |
 |
| Tiibetlanna ja sherpa järeltulija |
Newari rahvas (umbes 1,3 miljonit, suurim rahvusgrupp), keda Nepalis kõige enam kohtab, on sulam indo-aaria ja tiibeti-birma mõjudest. Nende keel erinev ka Nepali keelest (too omakorda lähedane hindi keelele) ja ka tiibeti keelest. Peamiselt Jaapanis ja Hiinas tuntuks saanud paljukatuselised pagooda-templid pärinevadki väidetavalt just newari rahva hulgast. Senini hinnatakse neware Nepalis tublideks kaupmeesteks ning käsitöölisteks. Newaridel on senini (küll silmapaistmatult) käibel kastisüsteem, mis sarnane enim Põhja-Indiale:
Brahmanid- preestrid ja õpetlased moodustavad religioosse ja ühiskondliku ülemklassi, kelle ülesandeks on tõlgendada pühasid raamatuid ning sooritada templis ja kodus pühi rituaale. Eesõigustele vastukaaluks nõutakse neilt laitmatut moraali ja usuliste käskude ranget täitmist.
Kšatriad - aadlikud ja sõdurid, on ühiskonna administratiivne aristokraatia. Nad tegelevad sõjameeste ja ametnikena, kuid ka preesterkonda abistavate õpetajatena.
Vaišjade, põllutööliste ja kaupmeeste tegevusalaks on põllumajandus, kauplemine ja käsitöö.
Šuutrad - orjad ja teenijad, on kõigi eelnenud kastide teenijad.
+ kastidesse mittekuuluvad.
Ainuke erinevus näib olevat budismist üle tulnud kahe otsaga kastisüsteem- ehk eraldi kast endistele munkadele, kuna budismis on nemad võrreldavad hindude kõrgeima ehk brahmanite kastiga.
21. sajandil tundub see kõik ikkagi uskumatu, kuid mis teha - kastisüsteem on erakordselt jäik ja inimese kuuluvus on määratud tema sünnipäraga, isiklikel võimetel pole siin suurt tähtsust. Oluline on teadmine, et ainult oma käitumise ja karmaga võid sa mõjutada oma järgmist sündi (loodetavasti paremasse kasti) ning see teeb kõik need madalama kasti inimesed äärmiselt alandlikeks ja leplikeks. Kastisüsteemi ideed kandvad kultuurilised väärtused istutatakse inimestesse juba lapseeas ja sageli soosib seda ka kool.
Nepali kastisüsteem on erakordselt komplitseeritud ning erineb ka rahvusgrupiti ja hõimuti. Põhiseadusega on kastikuuluvuse alusel diskrimineerimine Nepalis keelatud, aga tegelikkus on muidugi teine- diskrimineerimine igapäevase elu loomulik osa. Diskrimineerimine toimub ülevalt alla, ehk siis iga vägevam diskrimineerib vähemat, kuni jäävad alles kastitud inimesed ehk puutumatud. Neil pole enam kedagi diskrimineerida. Puutumatud ei tohi templitesse siseneda, peavad õues sööma, mõnes kohas pole neil ligipääsu üldkasutatavale kaevule, isegi riigikoolides peavad puutumatute lapsed olema, sööma ja jooma teistest eraldi, kui nad muidugi üldse tohivad koolis käia. See loetelu on üksnes väike osa puutumatutele seatavatest piirangutest. Orjus selle kõige ehedamal moel pole kaugeltki haruldus ning lapstööjõu kasutamine enam kui tavaline. Tõtt öleda, tundub Nepal ses osas palju kaastundlikum (et neil ikka on midagi teha?) kui India, kus selliseid omaette jäetud rätipuntraid vedeles tee- ja templiäärtes lõputult.
Näiteks „Badi“ kasti kuulujad on kõige madalamad: neil ei tohi olla oma maad, nad ei tohi käia koolis, külastada templeid jms. Nad saavad elatuda ainult kerjamisest ja oma keha müümisest. Seetõttu on mehed sajandite vältel enda toitmiseks müünud oma tütreid ja ka naisi prostituutideks. „Badi“ kasti jaoks on poisslaps needuseks, kuid tüdrukutele ja naistele on needuseks kogu nende kannatuste- ja alandusterohke elu. Naised vihkavad oma mehi, tütred isasid ja vendi. Uskudes taaskehastumist elavad nad üksnes lootusest, et ehk läheb neil järgmises elus paremini.
Kui proovisin kohalikelt uurida mismoodi nende abielukombestik või naisevõtt välja näeb, siis väga selget vastust ei saanud kunagi. Vanemate tahe on ikkagi väga oluline ning kui noor mees vähegi saab, siis ta oma vanemate tahte vastu ei tegutse. Samas kolivad noored nepaallased sageli küladest suurlinnadesse kus kombed vabamad ja valikud suuremad, kuid on selge, et tahtevastane abielu häid suguvõsa suhteid ei soosi.
Sunnitud või kokkulepitud abielud on Nepalis, eelkõige riigi äärealadel tavalised. Tütart käsitletakse enamasti koormana: ta tuleb ära anda ja selle eest veel peale maksta. Kõrgemates hindu kastides on pruudi kaasavaral märkimisväärne roll suhete loomisel ning staatuse saamisel/andmisel. Vaid Tiibeti ja Tiibeti-Birma keelt kõnelevate hõimudel on tavaks, et peigmees tasub pruudi perele. Üldiselt näib korraldamine olevad omane eelkõige hindudele, budistlikud mägirahvaste esindajad leiavad tihti teistpoolt mäge endale kallima ja võivad lihtsalt paluda vanemaid organiseerida neile sobiv tseremoonia. Pärast abielu elavad paarid tavaliselt koos abikaasa vanemate juures, mõnikord ka mitu aastat. Kuid näiteks šerpade abielu võib toimuda ka mitmes tsüklis, kus mees ja naine võivad peale abiellumist elada aastaid kumbki omad kodudes, üksteist vaid külastades. Kuid kui naise kaasavara on üle antud ja/või neil on lapsed, siis kolitakse kokku. Lahutused pole ebatavalised, naine võib heast peast kolida oma vanemate juurde tagasi või mees leida uue elukaaslase; kaasavara tuleb muidugi siis tagasi maksta. Naistel on õigus nõuda osa oma mehe varast, kui see ta maha jätab, eriti siis kui paaril on lapsi.
Teised lood kõrgema klassi hindudega, nemad nii vabalt lahutusse ei suhtu. Lahutatud hindu naiste staatus muutub drastiliselt ning hästi ei suhtuta ka lahutatud ja uuesti abiellunud mehesse.
Levinud on jagelemine kaasavara pärast, mis Nepalis ja näiteks ka Pakistanis viib tihtipeale raskete isikuvastaste kuritegudeni alates happe või tulega moonutamisest ja lõpetades mõrvaga. Nepali seaduse kohaselt jagatakse vara võrdselt kõikide poegade vahel. Reaalselt on aga igasugune võrdne jagamine suhteline mõiste ning sageli on üks poegadest (näiteks see kes pole veel abiellunud) sunnitud väljaspool oma kogukonda tööd otsima, et siis teistelt vennalt oma osa välja osta. Tänaseks on pärimisõiguse saanud ka naised, näiteks oma vanematelt kui nad pole abielus või oma abikaasa vara kui neil on lapsi. Varasemalt pidid naised ootama kolmekümne viienda eluaastani, et nõuda osa oma perevarast ja pole välistatud, et hoolimata seadusest on see traditsiooniliselt tänaseni nii.
Väidetavalt pole ka haruldane äiade-ämmade vägivald miniate vastu. Naistevastane vägivald nii üldlevinud ja ühiskonna, ka naiste endi poolt aktsepteeritud, et suurt peale inimõiguste aktivistide sellele keegi tähelepanu ei pööra. Kohalike aktivistide saatus pole kerge. Möödunud suvel äratas naisõiguste organisatsioonide pahameeletormi Nepali Kanchanpuri maakonnas toimunu, kus abikaasa ja ämm sundisid mürki võtma 28-aastast Laxmi Boharat. Kolme lapse ema, kes võitles naiste õiguste ja tervishoiutingimuste parandamise eest, kannatas aastaid koduvägivalla all, teda peksid nii abikaasa kui ämm.
Kord juba abiellutud, on lahutamisega keeruline. Lahutus on seadustatud, kuid usulised veendumused seda teha ei luba. Nepali äärealadel on tänini barbaarne komme panna lahutamise asemel oma naine sõna otseses mõttes põlema, sest hinduism lahutust ei tunnista.
Kuigi elukorraldus on meestekeskne, on abielu naisele siiski kindluse allikas. On olemas nii peavari, kui toit ning ka lugupidamine. Iseseisvuseks on valmis vähesed naised. Esimesena seab piirangu praktiliselt olematu haridustase. Naiste kirjaoskamatuse protsent on keskmiselt 60-70 ringis. Teiseks töökohtade vähesus ning kolmandaks traditsioon, et ameteid täidavad mehed.
Tervis ja meditsiin
Kui nepallased haigestuvad, siis
oma religioonist tulenevalt leiavad nad ka haigusele põhjused. Näiteks usuvad
nad, et immuunsussüsteemi puudulikkuse põhjustavad psühholoogilised häired ning
vastupidi (tundub täiesti loogiline!). Samuti
usuvad nepallased, et igasugu astroloogilised ebakõlad inimeste vahel, inimesi ründavad
pahad vaimud ning teatud jumalused võivad põhjustada tõsiseid haigusi. Igasugu nõidus on kohe kindlasti ohtliku haiguse või surma allikas. On tavaline, et inimesed püüavad pääseda
erinevate uhuu-spetsialistide poole, kes neid siis oma hädades aitaksid. Näib, et animism on elujõuline igas maailma otsas, hoolimata veebisolevatest andmetest valdava religiooni kohta :-) , nägin seda nii indoneesias kui Laoses.
Väga olulisel kohal nepallaste elus on traditsiooniline meditsiin. Kuigi madalat profiili hoidev, on siiski lahutamatu osa riiklikust meditsiinist. Seda soovitatakse kõikides valdkondades, sest selle efektiivsus, kättesaadavus, turvalisus ja taskukohasus võrreldes tavapäraste farmakoloogiliste ravimitega on ilmne. Ravimtaimede kasutamine Nepali traditsioonilises meditsiinisüsteemis ulatub vähemalt 500 aastatuhandesse enne meie aega. Põhja pool on tavaks Tiibeti meditsiini võtted, rohkem selline emadelt tütardele, isadelt poegadele edasikanduv kodune ravimisviis, lõunas on omane Indiaski tuntud Ayurveda meditsiin.
Väga olulisel kohal nepallaste elus on traditsiooniline meditsiin. Kuigi madalat profiili hoidev, on siiski lahutamatu osa riiklikust meditsiinist. Seda soovitatakse kõikides valdkondades, sest selle efektiivsus, kättesaadavus, turvalisus ja taskukohasus võrreldes tavapäraste farmakoloogiliste ravimitega on ilmne. Ravimtaimede kasutamine Nepali traditsioonilises meditsiinisüsteemis ulatub vähemalt 500 aastatuhandesse enne meie aega. Põhja pool on tavaks Tiibeti meditsiini võtted, rohkem selline emadelt tütardele, isadelt poegadele edasikanduv kodune ravimisviis, lõunas on omane Indiaski tuntud Ayurveda meditsiin.
Ayurvedat kui traditsioonilist
meditsiini praktiseeritakse kõikjal Nepalis, võib öelda, et see ongi riiklik
tervishoiusüsteem. Riigis on 141 Ayurveda polikliinikut, ligi 30 ambulantsi ja piirkondlikku tervisekeskust ja 2 haiglat. Kokku on 623 sertifitseeritud Ayurveda
meditsiinitöötajat ja umbes 4000 koolitatud praktikut.
Päris arstiabiga on muidugi nirud
lood. Erasektor pakub teenust liiga kõrge hinnaga ja avalikus sektoris ei ole
piisavalt vahendeid, et inimesi ravida. Ravikindlustus on peaaegu olematu,
umbes 70% kogu tervishoiu kuludest tasub patsient ise. Seetõttu põhjustavad
tervishoiu kulutused vaeste inimeste hulgas võlgnevusi ja see omakorda aiva suuremat vaesust. Mingid
terviseteenused on ka vaestele inimestele ka tasuta, kuid saan aru, et nende
olemasolu ja võimaluste kohta puudub inimestel selgus. Või nagu üks giid meile rääkis:
neis antakse mingeid lihtsaid tablette (mille kohta keegi ei tea mis need on, võib-olla vitamiinid?), saadetakse inimene koju ja sellega kogu ravi piirdub.
Maapiirkondades puudub
koolitatud personal ja "ajude äravool" arstide väljarändena
välisriikidesse on Nepalis tuntud termin. Õnneks tuleb igal aastal ligi 500 välismaalasest
arsti Nepali tööle, rahvusvaheliste abiorganisatsioonide liikmetena ning mõned ka omal algatusel just maapiirkondadesse.
Surm ja teispoolsus
Enamik hindusid ja budistid
tuhastab oma surnud. Hindud teevad seda ideaaljuhul jõe ääres, et surnu hing saaks kiire
läbipääsu oma soovitud hauatagusesse
ellu. Enamus usub reinkarnatsiooni ja kummardab oma esivanemad.
Mõned äärealadel elavatel tiibeti hõimudel on tavaks surnukehad on tükeldada
ja visata jõkke või jäetakse need mäeotsa
raisakotkastele süüa. Vaid Jogi kastisüsteemi liikmetel on
kombeks oma surnud matta.
Niipalju kulutuurist ja
kommetest (abiks ajakiri ajakiri Diplomaatia ja artikel «Neo-Buddhist Newar» 2015
Advameg, Inc ja veel siit-sealt silma hakanud infot.
Ränduri kulud Nepalis
Kui kellelgi nüüd Nepali vastu huvi tekkis, siis tahaks ehk teada ka mis
hinnad reisijat ees ootavad. Abiks ränduritele, panen mõned numbrid kirja.
Lennupiletid Tallinnast Nepali ja tagasi
võib leida keskmiselt 800-900 euroga. Sirvisin möödunud aasta lõpus foorumeid ja näib, et
lõpphinda kuni 900 € peetakse heaks pakkumiseks. Kui õnnestub leida soodne lend
Dehlisse, siis võib Katmandusse saada märksa odavamalt, aga Indias kulutatud aeg+ viisa+
rongi- või lennupiletid Katmandusse ei pruugi tingimata lõpphinda väga soodsaks teha. Kulutatud ajast rääkimata. Meil õnnestus lennata Turkhsisiga 788 euro eest
otse Tallinnast ja vaid ühe ümberistumisega.
Taksosõit
pealinnas maksab umbes 200 ruupiat lähematesse kohadesse, võibolla õnnestub ka kaubelda
150 peale, aga hinda küsitakse alguses ikka 300-400. Näiteks hindude püha templi
juurde Pashupatinathi, mis on juba peaaegu lennujaama lähedal maksis taksosõit
meile 300 ruupiat. Lennujaama sõitsime Thamelist 400 ruupiaga.
Pokhara bussijaamast südalinna maksab takso 200 ruupiat. Linnas sees (Lakeside piirkonnas) üldiselt taksot vaja ei lähe
Lennujaamast Dhulikeli taksosõit 2700 ruupiat (ca 2h sõit). Bussiga tagasi umb 45 ruupiat nägu.
Bussid: Sõit Katmandu- Langtangi 475 ruupiat kui ostad ise pileti bussijamast või 700 ruupitat (oma hotellist või reisibüroost)
Sõit Pokharasse ja tagasi 700 ruupiat (ostisme piletid oma hotellist)
Tavaline liinibussi ots Bakhtaburi, Katmandust 30 km välja - 25 ruupiat.
Täiesti
korralikes rändurihotellides saab kahese lihtsa toa 1000- 1200 ruupiaga (9- 11€)
meie keskmine hind kahese toa+ lisavoodi või kolmeses toa eest oli 15 dollarit, seda ka Pohkhara väga puhta, kena
hotelli eest. Maksimum hinnaks kujunes lõpuks 25 dollarine tuba Katmandu hotellis Yambu, kuid „rotipäeval“ kappasime läbi pea kümmekond hotelli ning sama
hinna eest võib saada kaunis erinevad toad üsna korralikes hotellides. 10-20 dollarit rohkem makstes võid
saada juba väga korraliku toa ilusa vaatega linnale või aiale. Nepalis on hotellide hinnad muu
Kagu-Aasiaga võrreldes ikkagi väga soodsad, erinevalt Vietnamist, Birmast ja
Indoneesiast pole hommikusöök peaaegu kunagi hinna sees. Kuna toit
on siin turismipiirkonnas pigem kallis ja mitte ainult mägedes, siis võib
hommikusöök hotellihinda kolmandiku võrra kergitada. Langtangi matkal maksime
teemajades maksimaalselt 350 ruupiat (3 eur) kahese toa eest ja minimaalselt 0 ruupiat-
näiteks, siis kui olime söönud kolme peale kahe päeva jooksul 2x päevas (peamiselt saia või riisi) 100
dollari eest. Jah, lugesid õigesti- saja!
Hommikusöögid Thameli eriti ilusates kohvikutes (munad, sai, kohvi + midagi) umbes 300-400 ruupiat, koos
10% teenustasuga ja 13% riigimaksuga tulevad hinnad 5-6 euro kanti.
Lõuna- ja õhtusöökide hinnad maitsekates südalinna restoranides keskmiselt 400-700 ruupiat aga koos õlle ja lisatud maksudega olid meie õhtusöögid kolmele sageli 2000-3000 ruupia kanti (20-30 €).
Lõuna- ja õhtusöökide hinnad maitsekates südalinna restoranides keskmiselt 400-700 ruupiat aga koos õlle ja lisatud maksudega olid meie õhtusöögid kolmele sageli 2000-3000 ruupia kanti (20-30 €).
Kohvi, tee
- 170-250 ruupiat
Kohalik õlu restos- (Everest, Gorkha 670ml) -400- 490 ehk umbes 3,5-4 €. Poodides 275 ruupiat.
Momod - Nepali pelmeenid- 300-400
ruupiat olenevalt kohast
Praetud riis -300-400 ruupiat, väga erineva kvaliteediga
Dhal Bat - riisi-läätse toit nepaallaste lemmikroog - sageli 400-500 ruupiat restoranides,
kuid näiteks 150 ruupiat (1,5 €) teeäärses söögikohas kus buss Syrabessisse sõites
peatus. Dhal Bhatiga on see hea lugu, et seda rooga tõstetakse sulle ette
niipalju kui tahad (isu täis saab) ja juurde maksma ei pea. Ilmselt see seda ei
juhtu Thameli peentes restoranides, kuid väikestes külades, teemajades alati.
Reisiraamatud
soovitavad asutada Thamelist korraks välja, seal muutub kaupade ning toidu hind
drastiliselt. Jõudsime seda proovida vaid ühe korra, kus Thameli vana turu
juures ühes urkas maksime kolme toidu, kolme coca-cola ja ühe magustoidu eest
500 ruupiat. Põhimõtteliselt ühe koolapudeli hinna - see maksis turistide söömislõksus
Kathmandu-Pokhara bussireisil samapalju. Mägedes reguleerib ACAP reguleerib kõike. Toidu hinnad on fikseeritud ning nihkuvad koos kõrguse ja äärealadega järjekindlalt ülespoole. Sellega tahetakse tagada kohalikele elanikele töö eest korralik tasu.
Sissepääsud.
Näib, et Nepal on sarnane India ja Laosega, kus iga vaatamisväärsus maksab. Kohalikele on muidugi mõista kõik tasuta. Sissepääs Bakhataburi 1500 ruupiat, sisspääs Pashupatinathi 1000 ruupiat, sissepääs Durbari väljakule 500 ruupiat. Bodanaht 1000 ruupiat. Swayambhunath- tasuta.
Väidetavalt on pea kõikidesse neisse vanadesse UNESCO kaitse alla olevatesse ajaloolistesse linnaosadesse (va Bodhnath mis müüridega ümbritsetud?) olemas ka tillukesed kõrvaltänavad, kuid eks nende otsimiseks peab olema piisavalt aega ja nahaalsust. Kõige lihtsam on seda trikki katsetada Bakthaburis.
Näib, et Nepal on sarnane India ja Laosega, kus iga vaatamisväärsus maksab. Kohalikele on muidugi mõista kõik tasuta. Sissepääs Bakhataburi 1500 ruupiat, sisspääs Pashupatinathi 1000 ruupiat, sissepääs Durbari väljakule 500 ruupiat. Bodanaht 1000 ruupiat. Swayambhunath- tasuta.
Väidetavalt on pea kõikidesse neisse vanadesse UNESCO kaitse alla olevatesse ajaloolistesse linnaosadesse (va Bodhnath mis müüridega ümbritsetud?) olemas ka tillukesed kõrvaltänavad, kuid eks nende otsimiseks peab olema piisavalt aega ja nahaalsust. Kõige lihtsam on seda trikki katsetada Bakthaburis.
Praeguseks kõik.