Järelmõjud
Nüüd, kus juba varsti saab kuu aega meie lühikesest mägimatkast, mõtlen ikka veel mägedele. Tõsi, rohkem tegelikult sellele, mida mäed inimesega teevad. Või mida teeb inimesega erakordne saavutusvajadus.
Nädal tagasi käisime KUMUs dokfilmide programmi raames vaatamas filmi ultramaratonide jooksjatest.
Uskumatud inimesed, kes on otsustanud joosta ühe (!) aasta jooksul läbi neli (!) maailma suurimat kõrbe - Atacama Tšiilis, Cobi kõrb Hiinas, Sahara kõrb Egiptuses ja ning polaarne Antarktika kõrb.
Treiler on ainult 3 minutit. Vaata!
22.minutine pikem film on ka youtubes samast kambast.
Arutasime Tiiuga, et nagu Everestilgi ei või iial teada, kes ettevõetu edukalt lõpetab või kes katkestab ja miks. See ei näi olevat vaid füüsilise vastupidavuse või treenituse küsimus....
Lihtsalt pöörane, et inimesed piitsutavad end surma piirile, nii et keha keeldub aju signaale vastu võtmast (muuhulgas ka näiteks toitu või vett! seedimast), aga inimene sunnib keha ikka takka.
Ikka väga huvitavad on need kehapongestajate teemad, mitu päeva uurisin-vaatasin neid kõrbemaratoonorite lugusid. Tekkis isegi väike jooksuhuvi....
Olen tegelikult veel ikka oma Everesti raamatu lummuses. Mõtlen sellele väga sageli ja huvi on nii suur olnud, et tunnen nagu oleksin terve interneti läbi lugenud :-)
Kõige enam paneb mind mõtlema, kuidas mingitel mägedel on võimalik inimesi hullutada! 21. sajandil? Või just nimelt- eriti 21. sajandil?! Tõsi, teaduslikult võib sellisele hulluksminemisele põhjenduse leida - lihtsalt hõredas õhus, hapnikupuuduses kaotab inimene otsustusvõime, teda tabavad luulud ning halvemal juhul pole ta võimeline mõistma talle räägitut, ei suuda end teistele selgeks teha, veel vähem ratsionaalseid otsuseid vastu võtta. Kujutelmad on võimsad elamused ja "äraolek" või "sealpool käik" on justkui väga pikaks venitatud seikluslik unenägu või mingi joobe tsükkel. Võibolla.
Aga kui ma mõtlen raamatule, sellele, kuidas mehed kellel jäi 300m tipust puudu, suutsid mäele selja keerata ja alla tulla, kuidas see neid vaevas ja kuidas mäe kutse ühel hetkel nii pööraseks osutub, et sa tegeledki terve järgmised aastad sellega, et oma 50 000 dollarit jälle kokku ajada ning mäkke minna! Kuidas mäele minejad kaotavad selge mõtlemise juba baaslaagris, nad ei suuda süüa ega magada, sest adrenaliin ei lase neil seda teha, hoolimata teadmisest, et väljapuhanud keha oleks minimaalseks eelduseks raske retke alustamisel. See adrenaliini ja kohati müstilisena tunduvate mägede kutse näib nagu virvatuleke....kuskil ta kumab ja kutsub... ja inimesed ei näe ega kuule enam midagi peale selle tipu kutse. Narkootikum? Sõltuvushaiguse üks vorme?
Ma muidugi kujutan ette seda vaadet tipus ning tunnet, et oled mingil hetkel kogu planeedi kõrgeim maapeal seisev inimene, kuid hoolimata võidukast tundes, on see tegelikult ju alles poolel maal olek! Täpselt sama palju on teed ka tagasi turvalisse baaslaagrisse ning sinna tuleb jõuda tervena, ajukahjustuseta. Üks tark mees ütles, et kui sa oled seal üleval surmatsoonis ja tunned, et oled tipukatsel kogu oma jõu mängu pannud ning lõpetad sel hetkel suurest õnnest fokusseerimise mäele, siis oledki surmalaps. Kust lõpeb mägede armastus ja algab isikliku eneseületuse ja piiride katsetamise (pime) kihk? On inglise keelse väljendiga summet feaver pigem ikkagi meditsiiniline probleem (hapnikupuudus = otsustusvõimetus + pettekujutelmad) või psühholoogiline (tõestamisvajadus = eneseületus, -hinnangu probleemid) kihk? Siin ei aita ka kõikide ronijateni jõudnud teadmine, et igast viieteistkümnest tipuvallutajast üks sureb katsel....Pakistanis asuval "mägede kuningal" K2 koguni üks neljast.
Olen tegelikult veel ikka oma Everesti raamatu lummuses. Mõtlen sellele väga sageli ja huvi on nii suur olnud, et tunnen nagu oleksin terve interneti läbi lugenud :-)
Kõige enam paneb mind mõtlema, kuidas mingitel mägedel on võimalik inimesi hullutada! 21. sajandil? Või just nimelt- eriti 21. sajandil?! Tõsi, teaduslikult võib sellisele hulluksminemisele põhjenduse leida - lihtsalt hõredas õhus, hapnikupuuduses kaotab inimene otsustusvõime, teda tabavad luulud ning halvemal juhul pole ta võimeline mõistma talle räägitut, ei suuda end teistele selgeks teha, veel vähem ratsionaalseid otsuseid vastu võtta. Kujutelmad on võimsad elamused ja "äraolek" või "sealpool käik" on justkui väga pikaks venitatud seikluslik unenägu või mingi joobe tsükkel. Võibolla.
Aga kui ma mõtlen raamatule, sellele, kuidas mehed kellel jäi 300m tipust puudu, suutsid mäele selja keerata ja alla tulla, kuidas see neid vaevas ja kuidas mäe kutse ühel hetkel nii pööraseks osutub, et sa tegeledki terve järgmised aastad sellega, et oma 50 000 dollarit jälle kokku ajada ning mäkke minna! Kuidas mäele minejad kaotavad selge mõtlemise juba baaslaagris, nad ei suuda süüa ega magada, sest adrenaliin ei lase neil seda teha, hoolimata teadmisest, et väljapuhanud keha oleks minimaalseks eelduseks raske retke alustamisel. See adrenaliini ja kohati müstilisena tunduvate mägede kutse näib nagu virvatuleke....kuskil ta kumab ja kutsub... ja inimesed ei näe ega kuule enam midagi peale selle tipu kutse. Narkootikum? Sõltuvushaiguse üks vorme?
Ma muidugi kujutan ette seda vaadet tipus ning tunnet, et oled mingil hetkel kogu planeedi kõrgeim maapeal seisev inimene, kuid hoolimata võidukast tundes, on see tegelikult ju alles poolel maal olek! Täpselt sama palju on teed ka tagasi turvalisse baaslaagrisse ning sinna tuleb jõuda tervena, ajukahjustuseta. Üks tark mees ütles, et kui sa oled seal üleval surmatsoonis ja tunned, et oled tipukatsel kogu oma jõu mängu pannud ning lõpetad sel hetkel suurest õnnest fokusseerimise mäele, siis oledki surmalaps. Kust lõpeb mägede armastus ja algab isikliku eneseületuse ja piiride katsetamise (pime) kihk? On inglise keelse väljendiga summet feaver pigem ikkagi meditsiiniline probleem (hapnikupuudus = otsustusvõimetus + pettekujutelmad) või psühholoogiline (tõestamisvajadus = eneseületus, -hinnangu probleemid) kihk? Siin ei aita ka kõikide ronijateni jõudnud teadmine, et igast viieteistkümnest tipuvallutajast üks sureb katsel....Pakistanis asuval "mägede kuningal" K2 koguni üks neljast.
 |
Juba meie "baaslaagris" Kanjing Gompas oli pea 50% vähem hapnikku kui merepinnal. Seal oli mul juba niru olla, kuid meie matka tipus 4770 peal veel 6% vähema hapnikuga ma erilist vahet ei tundud. Küllap adrenaliin ei võimaldanud :-)
Everesti otsas kahaneb hapniku hulk kõvasti- tipus on hapnnikku 33%. Eesti kõrgeimas punktis Suurel Munamäel näiteks saad sa ikka veel kätte 98% hapnikust, rääkimata siis mereäärsetest linnadest.
Kui merepinnal teeb inimene ümbes 10 hingetõmmet minutis, siis Everesti otsas kasvab see 80. hingetõmbeni minutis!
Ja kas mulle siiski näib, et üheksakümnendate lõpust alates on vähenenud pea kahekordselt 70-aastaste vanameeste ja verinoorte poiste (sherpad?) mäkketõusud. Kas tõesti nende õnnetute lugude ja võimse meediakajastuse tulemusena, mis eelmise sajandi lõpus toimus?
Või on põhjus selles, et inimene on avastanud teisi meelelahutusi: veelalune maailm, kosmos, facebook?! |
 |
| Source: Richard Salisbury Elizabeth Hawley "The Himalaya by the Numbers A Statistical Analysis of Mountaineering in the Nepal Himalaya "(2011) |
 |
| Allikas: sama mis eeline |
Müstika!
Mäe- ja eneseületamiste teemadesse sukedudes jõudsin lugemiste käigus mitmest kanalist ühele teemale. Üks müütiline mägi asub Tiibetis ja selle ümber ja otsas on hukkunud samuti palju inimesi.
Kõik algab müüdist - hindude usu kohaselt on Kailaš „Maailma sammas“, mille ümber keerleb kogu elu maal. Nad usuvad, et nende võimas jumal Šiva elab sellel mäel mediteerides ja ganjat suitsetades. Tiibeti algse usu järgijad (vist bönid) on aga kindlad, et kogu see müstiline piirkond ja üheksakorruseline svastika-mägi on kogu maailmas oleva võimu ja väe keskus ning just seetõttu on mägi mõistagi kuulus palverännaku koht. Jalgsi ringi tegemine ümber mäe (51 km) võib ära kaotada kogu elu jooksul tehtud patud ehk halva karma. Väidetakse, et välismaalastel kulub selleks kolm-neli päeva kuni paar nädalat, samaagselt kui tiibetlased on võimelised ringi ka ühe pika päevaga tegema.
Uskumuse kohaselt peseb üks käidud palvering ühe elu pattudest. Käies 108 ringi, saad Nirvaanasse. Thats it, nii lihtne see ongi, ei mingit eluaegset mediteerimist... Teekonda alustatakse 4500m kõrguselt ning maksimaalseks kõrguseks on 5600m. Juba alguspunkti saamine võib Tiibeti pealinnast võtta aega kohalikke transpordivahendeid kasutades pea paar nädalat!
 |
| allikas: wikipedia |
Lisaks suurele ringile, mis viib matkaja ümber mäe, on ka väiksem ring ehk „sisemine kora“, nagu seda kutsutakse. Sisemine kora on veel püham kui välimine ring – ta on koguni nii püha, et usutakse, et inimene ei tohi seda teed jalge alla võttagi, kui ta pole varem läbi teinud vähemalt 13 välimist ringi. Sisemise kora tee jõuab mäele väga lähedale ja see on üks raskemaid palverännakuid maailmas, sisaldades 34-kilomeetrist jalgsirännakut mäe juurde. Kõrgeimaks punktiks on Serdung Chuksum La nimeline kuru 5859 m kõrgusel. Viimast on ette võtnud vähesed inimesed ning mitmedki neist ei ole tagasi tulnud.
Aga minu huvi Kailaši vastu lugedes aina suurenes, müsika mõjus, isu kasvas. Mäel on nii tugev või isegi hukutav võim, et vaid vähestel on õnne retk tervena läbi teha. Kui Everest on spordimeeste ja enesepiitsutajate unistus ja paljuski ehk ka uuemate spordividinate ning materjalitehnika demonstratsioon, siis Kailaš selle kõrval näib olevat iidne püha mägi, mille ümber või sisse on asja sügavalt usklikel inimestel või omamoodi hulludel rändajatel - see ei ole võistlus tipu pärast ja sinna ei minda kõrguse pärast. Kuid tõmme on niisama suur. Võibolla ka sellepärast, et see on üks maailma kõige raskemini ligipääsetuim paik.
No näed, huvi juba tekkis, eks?!
Moraalsed dilemmad
Teine asi millele siiani peale Krakaueri raamatu lõpetamist mõtlen, on inimlikud moraalsed dilemmad ja eetikaküsimused. Niipea kui olin raamatu lõpetanud, alustasin seda taas algusest, et leida üles see koht „kus asjad läksid valesti." Kes tegi esimese vea, millest algas viltuvedamine? Miks inimesed käitusid nii? Miks nad näevad seda tagantjärele just nii? Kuidas käituda sureva kaaslasega mäel, kui ise oled otsi andmas? Kuidas pärast edasi elada? Kas me saame kedagi hukka mõista ilma samaväärses olukorras olemata? Tean, et samast retkest on kirjutatud ka teine raamat „The Climb: Tragic Ambitions on Everest", mille kirjutasid kahasse kaks ronijat, üks neist Anatoli Bukarev, kellest Krakauer ei maalinud oma raamatus just parimat pilti.
Vaatasin äsja ka veel üle youtube videosid ronijatest , nende lugudest kes siiani lahkavad seda pea kahekümne aasta tagust sündmust.
Ja muidugi jään ootama sügist- siis linastub hollywoodi kuulsustega Eversti film! Mängib terve staaride plejaad, see võib Eesti kinoekraanidelegi jõuda.
Ja muidugi jään ootama sügist- siis linastub hollywoodi kuulsustega Eversti film! Mängib terve staaride plejaad, see võib Eesti kinoekraanidelegi jõuda.
 |
| source: National Geographic. website PHOTOGRAPH BY CORY RICHARDS, NATIONAL GEOGRAPHIC CREATIVE |
Keda huvitab, siis Everesti teemalisi klippe on internet ja youtube täis. NB! Ja teadmiseks, et Everest pole asjatundjate sõnul isegi mitte maailma kõige ohtlikum mägi, kõrgusest hoolimata peetakse Annapurna I ja K2 Pakistanis ning Nanga Parbatit Kashmiiris veel palju ohtlikumaks.
Meditsiinihuvilistele: BBC dokukas Doctors in the Death Zone, youtubes on ainult osa I, kuid netistleiab teisegi.
Päris äge on 1978. aasta Leo Dickinsoni päris-film päris-ronijatest "Everest Without Oxygen", Imetlusväärne, kuidas esimesed vennikesed ilma lisahapnikuta Eversti vallutasid. Isiklikult hindan tänasel hetkel selle filmi suurimaks väärtuseks pilti sellest MILLISE varustusega tol ajal mägesid vallutati: sõna otseses mõttes karupükstega ja palmikutega suusakampsuniga!
 |
| Source: nationalgeographic com |
Nähtamatud taustajõud
Kolmas huvitav ja väga oluline teema, milleni lugedes jõudsin, on sherpade kannatused.
Möödud aasta 18. aprillil kuueteistkümne nepaalase surmaga lõppenud õnnetus Khumbu jäälahvanduses tõmbas kogu maailma tähelepanu korraks tipuvallutajatelt märkamatuks jäävatele tugijõududele. Meestele, kes on küll sündinud mägedes, sünnipäraselt suurepärase vastupidavuse ning geenide poolest kõrguste vallutamiseks loodud tervisega, kuid kelle jaoks mägedes ronimine pole mitte niivõrd lahe eneseületamisvajadus, millega kaasneb pinutäis facebooki selfisid, vaid reaalne peredele elatise teenimine. Meestest, kes teenivad ühe 3-kuise Everesti ettevalmistus- ning vallutusretkega 5000 dollarit, kui tavalise nepaallase keskmine aastapalk on alla 1000 dollari.
National Geographicu artiklist loen, et hoolimata sellest, et iga sherpa teab kedagi, kes on mägedes hukkunud, peavad nad siiani kõik seda parimaks karjäärivõimaluseks elus. Nende ainuke eesmärk on viia turistid üles, tulla tervena alla ja panna oma lapsed järgmisel aastal kooli. Hooajal käib nende väheste kohtade nimel tihe võitlus, ning kui sa pirised-virised, ei meeldi oma kliendile või ei jõua tippu (mis garanteerib teenistuse aastateks), siis võid oma Everesti-karjääriga hüvasti jätta. Sel nädalal, aasta pärast 2014 a. õnnetust, tegid 36 hetkel mäel olevat tiimi Nepali valitsusele kirjaliku taotluse võimaldada helikopteriga 1300 kg varustuse trantsportimise Khumbu jäälahvandusest kõrgemal asuvasse esimesse laagrisse. See aitaks vähendada pea kaheksakümmet sheprpade retke läbi selle ülimalt ohtliku lõigu. Kui Nepali valitsus selle taotluse rahuldab, kas sellest saab alguse ka vallutajate lennud ebamugavast tsoonist turvalisemasse 1. või 2. laagrisse, kes seda teab.....
Huvi korral loe: http://news.nationalgeographic.com/news/special-features/2014/04/140426-sherpa-culture-everest-disaster/
http://adventure.nationalgeographic.com/adventure/everest/everest-at-50-cory-richards/
http://adventure.nationalgeographic.com/adventure/everest/everest-at-50-cory-richards/