Proua, siin te olete juba olnud!
Erinevalt kolmest eelmisest korrast tegin seekord Chiang Mai kohta isegi eeltööd.
Varasematel kordadel on Põhja-Tai pealinn olnud mul paaripäevane vahepeatus ümbruskonna riikidesse minekul, kuid seekord sai siia ekstra tuldud! Allikad internetist üldiselt nimetavad linnas 'must visit' paigad:
Varasematel kordadel on Põhja-Tai pealinn olnud mul paaripäevane vahepeatus ümbruskonna riikidesse minekul, kuid seekord sai siia ekstra tuldud! Allikad internetist üldiselt nimetavad linnas 'must visit' paigad:
- külasta templeid ja pühakohti, eriti mäe otsas asuvar Doi Sutlepi
- pühapäevaturg (vanalinnas Ratchadamnoenil) või laupäevaturg (Wui Lai Market) ööturg ja selle söögipaigad
- Doi Inthanoni rahvuspark või Elephant Nature Park
- seikluspargid, näiteks "Flight of the Gibbon" (ziping äärelinnas nn džunglis)
- söö, lase end masseerida või chilli vegan kohvikutes ning hellita end peenetes boutique hotellides, näiteks mõnes sellises
- mine mõnele toidukoolitusele
- külasta mõnd Tai boksi showd (Tehtud!)
(Eelmisel reisil Tai boxingul, laval!)
Endale tegin oluliselt lühema listi:
Täpselt sama halvasti arvan ka inimeste loomaadadest! Kõige kallimad ja enammüüdumad tripid on Karenite küladesse (Chiang Maist põhjas ja Birma piiri ääres Mae Hong Soni ümbruses)
***
***
Viimastel aastatel on naiste osakaal vanglates jõudsalt tõusnud ja see arvatakse olevat suurelt osalt narkootikumide süü. Just eelkõige Põhja piirkonnas lausub naistel isegi suurem vastutus pere eest hoolitsemisel, kui pere meestel – nad peavad toitma kõik oma pereliikmed, hoolitsema nende käekäigu eest ning kui see ei kipu õnnestuma, siis libastutaksegi tavaliselt näiteks vargustega, mida omakorda soosib ka narkootikumide tarvitamine. Retsitiivust pidi siiski esinema vähe, ja naised kes on näiteks vangisoleku ajal saanud korraliku 180 tunnise massaažikoolituse + praktika on linnas väga nõutud ning võivad iseseisvas äris teenida kuni 30 000 bahti kuus (775 euri) mis on vägagi arvestatav sissetulek Chiang Mais.
P.S Õlle hinnad on tohutult kasvanud- väikse õlle saab restoranis 1,8-2,1 euro eest! Poeõlu pole kuigivõrd odavam. Tänavatoit on endiselt soodne, kuid restoranid oskavad küsida euroopalikke hindu.
- mine massaaži Tai naiste paranduskeskusesse (ex-vangide juurde) ja pimedate massaaži
- söö Kao Soi suppi ehk Põhja-Tai, täpsemalt Chiang Mai spetsiifilist toitu
- külasta Chiang Mai kanjonit ja mine sinna ujuma
- mine vähemalt 1-2 külla/väikesemasse linna Põhja-Tai kirdeosas
Eks maitsed ja soovid on inimestel erinevad ja neil kel Tais ja Kagu-Aasias vähem kogemust, neile soovitaksingi just esimest listi eelkõige Tai kultuuri mõistmiseks. Teatavasti käivad rannapiirkondades tööl tegelikult Tai ääremaadelt pärit vaesemad elanikud ja kohalikku traditsioonilist elu on turismipiirkonnas vähe säilinud. Tõtt öelda, et ole seda palju enam ka Chiang Mai ümbriskonnas, aga midagi ikka....
Loodusesõbrad saavad siinkandis vähemalt metsa ja džunglisse. Endal on džunglikogemust hulga metsikumatest Aasia paikadest ning ka templeid on elus nähtud, seepärast ma Chiang Mai lähedal loodusmatkale minna ei plaani.
Mida ma kindlasti külastada ei soovita:
Tiigrikuningriiki (Tiger Kingtom Thailand) ja kohustusliku turismilõksu - päevatripi (võlts)Karenite külla. Ka erinevate elevandikeskuste kohta soovitaksin enne uurida, neid piinatud elevante kes Tais oma turjal turiste veavad on sealkandis palju ja paraku olen ka ise noore ja rumalana 10 a tagasi ühel päevamatkal käinud.
Tiigrikuningriiki (Tiger Kingtom Thailand) ja kohustusliku turismilõksu - päevatripi (võlts)Karenite külla. Ka erinevate elevandikeskuste kohta soovitaksin enne uurida, neid piinatud elevante kes Tais oma turjal turiste veavad on sealkandis palju ja paraku olen ka ise noore ja rumalana 10 a tagasi ühel päevamatkal käinud.
Üks võimalik väike keskus mis jättis mulle hea mulje, on siin >>>
 |
| Õnnelikud turistid uimastatud tiigriga ühel pildil (allikas: intenet) |
 |
| Õnneliku turist uimastatud tiigriga (allikas: intenet) |
Täpselt sama halvasti arvan ka inimeste loomaadadest! Kõige kallimad ja enammüüdumad tripid on Karenite küladesse (Chiang Maist põhjas ja Birma piiri ääres Mae Hong Soni ümbruses)
 |
| Allikas: internet |
Peaaegu igat teist Põhja-Taise reisi müüakse kaelavõrudega naiste piltidega ehk lühireisidega Karenite küladesse riigi põhjaosas. See on muidugi suures osas näitemäng! Võrreldav olukorraga kus näiteks USA kruiisilaeva turistid viidaks Roccal Mare vabaõhu muuseumisse, jättes seal mulje, et tänapäeva Eesti naised just nii – pasteldes ja tanudega oma igapäevaseid ketrustöid teevad.
Tegelikult pole selliseid võrusid kandvat pikakaelaliste naiste hõimusid Põhja-Tais kunagi eksisteerinud. Need kombed on kaasa toonud Birmast pärit nn punaste karenite väike alamhõim kayanid, kes 1980. lõpus pidasid Birma huntaga verist kodusõda ja said Tai valitsuselt pagulaste staatuse, kuid mitte mingisuguseid kodanike õiguseid (sh õigust haridusele, meditsiiniabile, riigist väljarändamisele jne). Vastupidi, neid koheldi väga halvasti ning hoiti (hoitakse!) veel hiljaaegugi suurtes põgenikelaagrites kuhu turiste ei lubatud.
Väljaspool põgenikelaagreid kolmes Mae Hong Soni piirkonna nn karenite külades peaks võrukandjaid kayane praegu elama ligikaudu 600 inimest. Tagakiustatud ja korralike iskutunnistusteta kareneid on Tais (suurtes põgenikelaagrites) ligikaudu sada tuhat ja ega birmaski nende kuue miljoni elu praegu mingi meelakkumine ei ole.
Üheksakümnendate alguses hakkasid turistid Põhja piirkonda avastama ning karenitest (täpsemalt nende alamhõimust kayani naistest) sai Põhja-Tai "müügihitt". Tänaseks on sellistes "kareni külades" töötamine nende argipäev, mõnikord makstakse neile 1000 bahti (24 eur) kuus palka, teinekord töötavad nad vaid toidu eest. Tegelikkuses nendes turismi-külades ka muidugi elatakse, mitte ei käida vaid tööl ja tõenäoliselt isegi elatakse paremini kui džunglisügavuses olevates pagulaste mägikülades, aga autentsust ei tasu siit siiski otsida.
Ühe internatiallika andmetel külastab aastas Karenite (kayanide) külasid ca 40 000 turisti, kes kõik jätavad umbes 10 dollarit sissepääsutasuks ja selleks, et uudistada näidiskülas ning omada õigust neid naisi pildistada. See tasu jõuab külaelanikeni harva.
Mida soovitaksin eetilisele reisijale, kes tunneb end selles situatsioonis ebamugavalt:
Tegelikult pole selliseid võrusid kandvat pikakaelaliste naiste hõimusid Põhja-Tais kunagi eksisteerinud. Need kombed on kaasa toonud Birmast pärit nn punaste karenite väike alamhõim kayanid, kes 1980. lõpus pidasid Birma huntaga verist kodusõda ja said Tai valitsuselt pagulaste staatuse, kuid mitte mingisuguseid kodanike õiguseid (sh õigust haridusele, meditsiiniabile, riigist väljarändamisele jne). Vastupidi, neid koheldi väga halvasti ning hoiti (hoitakse!) veel hiljaaegugi suurtes põgenikelaagrites kuhu turiste ei lubatud.
Väljaspool põgenikelaagreid kolmes Mae Hong Soni piirkonna nn karenite külades peaks võrukandjaid kayane praegu elama ligikaudu 600 inimest. Tagakiustatud ja korralike iskutunnistusteta kareneid on Tais (suurtes põgenikelaagrites) ligikaudu sada tuhat ja ega birmaski nende kuue miljoni elu praegu mingi meelakkumine ei ole.
Üheksakümnendate alguses hakkasid turistid Põhja piirkonda avastama ning karenitest (täpsemalt nende alamhõimust kayani naistest) sai Põhja-Tai "müügihitt". Tänaseks on sellistes "kareni külades" töötamine nende argipäev, mõnikord makstakse neile 1000 bahti (24 eur) kuus palka, teinekord töötavad nad vaid toidu eest. Tegelikkuses nendes turismi-külades ka muidugi elatakse, mitte ei käida vaid tööl ja tõenäoliselt isegi elatakse paremini kui džunglisügavuses olevates pagulaste mägikülades, aga autentsust ei tasu siit siiski otsida.
Ühe internatiallika andmetel külastab aastas Karenite (kayanide) külasid ca 40 000 turisti, kes kõik jätavad umbes 10 dollarit sissepääsutasuks ja selleks, et uudistada näidiskülas ning omada õigust neid naisi pildistada. See tasu jõuab külaelanikeni harva.
Mida soovitaksin eetilisele reisijale, kes tunneb end selles situatsioonis ebamugavalt:
- Uuri reisibüroo tausta, kui võimalik mine külastusele kohaliku reisibürooga kes suhtub hõimudesse lugupidavalt, usaldusväärne eragiid võib sind viia ka "päris" külla, kus näidisnaisi ei ole, kus elatakse tavalist külaelu ja kust kindlasti ei saa ka nii kauneid rahvuslikus kostüümis naiste fotosid.
- Kui lähed külla, kus giidi sõnul tuleb lisaks tuurihinnale kohapeal maksta sissepääsu tasu, siis võimaluse korral maksta "külamaks" otse külavanemale.
- Kõik need naised on neis näidiskülades tööl ka kui suveniirimüüjad, osta kaupa otse neilt ja ära (eriti) tingi. Sageli on just käsitöö, see millest nad tegelikult elavad, see on nende ainus otsene sissetulek.
- Kui võimalik, siis ära piirdu vaid pildistamisega, tee kohalikega juttu ning uuri nende elu-olu kohta.
***
Igapäevaelu linnas
Enamus turiste sätib end vanalinna kus on palju templeid ja spasid ning rohelisi oaase, kus lihtsalt aega surnuks lüüa. Isiklikult arvan, et Bangkoki melust tulnuile või rannast tüdinud turistile ongi see kõige mõnusam paik. Ka kohalik turism on põhja suunal arenema hakanud ning jõukad bangkoklased on endile leidnud suvekodud mägedes, kuhu perega kevadel puhkama tullakse.
Meil pole suurt plaani vanalinnast välja minnagi, nii veedame suure osa ajast lihtsalt hängides.
Kuna Finnair üllatas meid ebameeldivalt ja lend hilines ligi päeva võrra, siis sai meie Chang Mai reisijupp vaid kahepäevane ning kaalutud kanjonitepäev või Mon Chami retk jäi ära.
Kui on isu vaadata peenemat elu Chiang Mais, siis tasub sammud seada vanalinna "nelinurgast" välja loodesuunda Nimmanhaeami Roadile, see on kõige trendikam osa linnast kuhu kõik edukad linnakodanikud end sööma ja kõrtsidesse sätivad. Tänava lõpus on suus shoping-centre, milles on hulgaliselt disainipoode ja kino.
***
Tais ei saa üle ega ümber Tai massažist, noh eks seal tehakse igasugu teisi massaaže ka, aga ma ei ole seal kunagi midagi muud võtnud, olenevalt salongist ja luksusest võid maksta 120- 2500 bahti.
Keda tõmbab ekstreemsuste poole võiks katsetada pimedate massaaži (näit Perception Blind Massage 450 bahti) või hoopis ex-vangide massaaži, Chiang Mai Women Correctional Institutionis, Jhaban Rd ja Rathviti Rd nurgal, kus Chang Mai naistevangla naised, keda samaagselt valvurid diskreetselt jälgivad, saavad oma vangisoleku ajal tööoskusi harjutada ning samaagselt ühiskonnaga kohaneda, et taas mitte halvale teele sattuda.
Siiski tuleb end hommikul vara järjekorda sättida, kuna kohast on saanud turismimagnet ja kes hommikul vara elavas järjekorras samaks päevaks numbrit ei võta, see massaži ei saa!
Kuna ex-vangid on stigmatiseeritud siingi ning muidu oleks neil naistel äärmiselt raske tööd leida, siis on see valitsuse poolne tänuväärne samm inimestel tööle aitamisel. Ei ole isegi kindel kas kõrgelt arenenud Eestilgi midagi samaväärset vastu panna oleks, või tehakse meil endiselt kühvleid jmt.?
Viimastel aastatel on naiste osakaal vanglates jõudsalt tõusnud ja see arvatakse olevat suurelt osalt narkootikumide süü. Just eelkõige Põhja piirkonnas lausub naistel isegi suurem vastutus pere eest hoolitsemisel, kui pere meestel – nad peavad toitma kõik oma pereliikmed, hoolitsema nende käekäigu eest ning kui see ei kipu õnnestuma, siis libastutaksegi tavaliselt näiteks vargustega, mida omakorda soosib ka narkootikumide tarvitamine. Retsitiivust pidi siiski esinema vähe, ja naised kes on näiteks vangisoleku ajal saanud korraliku 180 tunnise massaažikoolituse + praktika on linnas väga nõutud ning võivad iseseisvas äris teenida kuni 30 000 bahti kuus (775 euri) mis on vägagi arvestatav sissetulek Chiang Mais.
 |
| Massaaž maksab tavaliselt seal 200-450 bht (1-2h) |
See, et massööritöö on võrdlemisi tulus ja nõutud äri, näitab seegi, et vanglast vabanenud naised on loonud oma salongde keti – Women's Massage Center millel on linnas juba kolm branchi. Ning kõik massaažisalongid käivad sealt endale tööjõudu värbamas, sest on teada et sealt tulevad hea väljaõppega naised.
Käime selles salongis ja aru ei saa, mida imet siin peaks tehtama. Massaaž maksab samapalju kui igal pool linnas ja minu jaoks on see ükskõikselt tehtud.
NB! Esimest korda tulin aasia-reisile käsipagasiga ja ikka veel paneb imestama, kui vähe asju inimene ikkagi soojas kliimas eluks vajab! Varemalt ka kuuks või pikemaks 45 liitrist (11-13kg) seljakotti pakkides olin uhke oma väheste vajaduste üle. Praegu oli piiriks 7 kilo, kuid selle saab suhteliselt muretult täis kui paksud juturaamatud kaasas.
Rõõmuvärki kõigile!
Rõõmuvärki kõigile!