Pai - muutunud hipiküla
Mõtlesin kaua, kas ma Paist üldse postitust teengi.
Avastasime selle koha üsna juhuslikult kümme aastat tagasi, Lonely Planet tutvustas seda tol ajal off the beaten track- kohana ning tulime väikesesse hipikülla ainult paariks päevaks, kuid jäime pea nädalaks ja tol ajal jäid kõik Mae Hong Sonid ja karenite külad vaatamata, sest linna vaib oli lihtsalt nii mõnus- just selline hipi-place nagu olid Kagu-Aasiat ette kujutanud.
Elasime siis mõnusates bangalotes jõe ääres ja makstes kolme peale umbes 10 eurot majakese eest. WC oli bangalo küljes, kuid vetsu seinte ja katusse vahel olid kõrged vahed ja gekod ning muud loomad tekitasid tunde, et elad pooleldi džunglis. Sooja vett polnud kunagi. Nagu filmis!
Jagasin tol ajal oma vaimustust kõikidega ja juba pool aastat hiljem sõitis sinna 8-pealine sõpruskond, hiljem on seal käinud paljud mu tuttavad ning mu reisisemud Katrin ja Pille veedavad seal igal aastal kuid.
Kuid külake on muutunud kõvasti. Unisest hipikülast, kuhu nullindatel liikus randadest progressiivne noorsugu, kus igal ööl toimuisid lõkketulede kõrval megad peod mille ümber suitsetati poolavalikult kanepit ning kus kõik elasid väikese raha eest, on saanud gentrifikatsiooni käigus "väike kalamaja".
Juba mõned aastad hiljem, 2010 a talvel kui Pais viimati käisin, oli linn täis vegan-kohvikuid ja murukatuste ning kiikedega trendi-loungesid, hinnad olid kõvasti kallimad, käis usin ehitus. Kohalikud olid otsustanud bambusmajakeste asemel ehitada püsivamad plekk-katustega kivimajad, jõe äärde ehitatud kolmekorruselisi hotelle ning linna peale olid ilmunud lykrasse riietunud rannalõvid. Kõik oli muutunud!
Kuid ka siis kolisime elama samasse bambushütti, kus jõulude paiku olid küll hinnad juba 15 eurot majakese eest, kuid ka siis tundus see kõik soodne ja äge. Õhtused lõkkepeod olid hõivanud Austraalia turistid või sinna working-travel-viisaga sõitvad kahekümnendates bucketeid kulistavad tudengid.
2018 a kevadel maksame oma jõeäärse bambusmaja eest 17 eurot päevas, ning see on üks soodsamaid variante, üsna ägedates ecco-lodgedes on võimalik maksta ka 115 eurot päevas ning elada uskumatute kaunite aedade ja basseinidega luksuses.
Elasime siis mõnusates bangalotes jõe ääres ja makstes kolme peale umbes 10 eurot majakese eest. WC oli bangalo küljes, kuid vetsu seinte ja katusse vahel olid kõrged vahed ja gekod ning muud loomad tekitasid tunde, et elad pooleldi džunglis. Sooja vett polnud kunagi. Nagu filmis!
Jagasin tol ajal oma vaimustust kõikidega ja juba pool aastat hiljem sõitis sinna 8-pealine sõpruskond, hiljem on seal käinud paljud mu tuttavad ning mu reisisemud Katrin ja Pille veedavad seal igal aastal kuid.
Kuid külake on muutunud kõvasti. Unisest hipikülast, kuhu nullindatel liikus randadest progressiivne noorsugu, kus igal ööl toimuisid lõkketulede kõrval megad peod mille ümber suitsetati poolavalikult kanepit ning kus kõik elasid väikese raha eest, on saanud gentrifikatsiooni käigus "väike kalamaja".
Juba mõned aastad hiljem, 2010 a talvel kui Pais viimati käisin, oli linn täis vegan-kohvikuid ja murukatuste ning kiikedega trendi-loungesid, hinnad olid kõvasti kallimad, käis usin ehitus. Kohalikud olid otsustanud bambusmajakeste asemel ehitada püsivamad plekk-katustega kivimajad, jõe äärde ehitatud kolmekorruselisi hotelle ning linna peale olid ilmunud lykrasse riietunud rannalõvid. Kõik oli muutunud!
Kuid ka siis kolisime elama samasse bambushütti, kus jõulude paiku olid küll hinnad juba 15 eurot majakese eest, kuid ka siis tundus see kõik soodne ja äge. Õhtused lõkkepeod olid hõivanud Austraalia turistid või sinna working-travel-viisaga sõitvad kahekümnendates bucketeid kulistavad tudengid.
2018 a kevadel maksame oma jõeäärse bambusmaja eest 17 eurot päevas, ning see on üks soodsamaid variante, üsna ägedates ecco-lodgedes on võimalik maksta ka 115 eurot päevas ning elada uskumatute kaunite aedade ja basseinidega luksuses.
village boutique resort and farm (pilt internet) hind keskmiselt 115 euri öö
 |
| meie tagasihoidlik kodu (17 euri öö) |
 |
| Basseiniga kodu valges kivibangalos (50 euri öö) |
Olude sunnil, millele aitab kaasa ka kämblasuuruse ämbliku nägemine vannitoas ning jultunud prussaka jalutuskäik terrassil kolime majakesest peale kolme ööd välja. Pealegi ei leia mu reisikaaslane esimesest päevast asu ega kohta kus seal olla või vedeleda ja tühja kah... võime vahelduseks ka valges basseiniga bangalokülas magada. Tõtt öelda olen ka ise viimastel reisidel harjunud peenemate paikadega ja eks mõnevõrra väsitas ka öösel tuppa kostev Pai Circus Hosteli pidude lärm ja kõrvalbangalost kostvad hääled- pole enam kahekümnene, mis teha.
Elu on siin muidugi odav, meie vana sillataguse bangaloküla taha on ehitatud kümneid (üsna koledaid) bangalokülasid, koledaimates saab tõesti kahese maja leida 350 bahti (9 euri) eest. Nii odavaid hindu 10.a tagusest ajast ei mäletagi. Trend on süüa õhtuti hoopis tänavakärudest ning osta Seven Elevenist (meie mõistes R-Kioskist) õlut juurde. Restoranides kohtab rohkem pealt kolmekümneseid või siis ontlikumaid paarikesi või üksirändajaid.
Hinnad on siin sellegipoolest soodsamad kui Chiang Mais - juba Tai massaaž on 50 bahti soodsam ja õlimassaž lausa 200 soodsam. Luksust siin taga ei aeta, vabalt võib juhtuda, et viskad pikali samale kulunud linale kus kümned turistid enne sind.
Terves linnas on müügil AINULT hipimustritega värvilisi mukipükse (ühevärvilisi ei ole – kontrollitud!) ja kummaline, et veel ka vanad head kalamehepüksid moes on. Motokaid saab endiselt rentida (200 € päev) kuid juba on tekkinud ka stiilseid külgkorviga vintage-tsikleid, millega coolimad noorpaarid ringi kärutavad.
Kolmandal päeval otsustame minna päevamatkale. Mina tahaks muidugi kaugemale džunglisse, sest ma tean, et teeäärsed külad on turistid ja linnalähedane elustiil juba rikkunud.
Kui juba minna, siis ikka sügavamale, näeb ja kogeb rohkem ning ega pekipõletust ka alahinnata ei saa.
Kuid soovi korral saaks reisibüroo putkast bronnida ka klassikalise penskarite automatka (many villages, around 7-8 and a cave and waterfall) aga selliseks avantüüriks pole me veel valmis. Lõpuks ostame päevase trekkimise-külatuuri, maksame 1000 bahti ehk 26euri euri nägu ning saame selle eest umbes 5 tundi matkata ja kahte küla (Lisu ja Karen) näha. Mul on madalad ootused ja see on hea: oleme trekil kahekesi (sellest ka kõrge hind) ja giid ei üritagi meiega ülearu juttu puhuda, enamgi veel – kohe esimesest mäest kaob mees kiirtempos üles ja kordagi tagasi ta ei vaata. Aasia giidid on alati veidi matslikud olnud, aga mulle see üllatav ei ole, seni pole nad veel selles ületanud Lääne-Euroopa mehi, kes sulle kõikuval palgil üle oja isegi kätt ei ületa ja veelgi ükskõiksemalt käituvad, mõni ei ole nõus ämblikkugi õlalt ära võtma või kaani välja kiskuma. Eesti mehed on ikka üleprahi, ma ütlen!
Matk on suhteliselt korralike tõusude ja langustega ning laskudes on vaja isegi bambuskeppi toeks. Kuivanud lehed teel on libedad ja kivisel pinnal libastub jalg kergesti. Mets on kuiv; ma pole kunagi sel aastaajal Kagu-Aasias olnud va vihmametsad Indoneesias ja selline krõpskuiv ja pruun Tai üllatab mind täiega.
Kuid soovi korral saaks reisibüroo putkast bronnida ka klassikalise penskarite automatka (many villages, around 7-8 and a cave and waterfall) aga selliseks avantüüriks pole me veel valmis. Lõpuks ostame päevase trekkimise-külatuuri, maksame 1000 bahti ehk 26euri euri nägu ning saame selle eest umbes 5 tundi matkata ja kahte küla (Lisu ja Karen) näha. Mul on madalad ootused ja see on hea: oleme trekil kahekesi (sellest ka kõrge hind) ja giid ei üritagi meiega ülearu juttu puhuda, enamgi veel – kohe esimesest mäest kaob mees kiirtempos üles ja kordagi tagasi ta ei vaata. Aasia giidid on alati veidi matslikud olnud, aga mulle see üllatav ei ole, seni pole nad veel selles ületanud Lääne-Euroopa mehi, kes sulle kõikuval palgil üle oja isegi kätt ei ületa ja veelgi ükskõiksemalt käituvad, mõni ei ole nõus ämblikkugi õlalt ära võtma või kaani välja kiskuma. Eesti mehed on ikka üleprahi, ma ütlen!
Matk on suhteliselt korralike tõusude ja langustega ning laskudes on vaja isegi bambuskeppi toeks. Kuivanud lehed teel on libedad ja kivisel pinnal libastub jalg kergesti. Mets on kuiv; ma pole kunagi sel aastaajal Kagu-Aasias olnud va vihmametsad Indoneesias ja selline krõpskuiv ja pruun Tai üllatab mind täiega.
Kohalikud usuvad endiselt alepõletuse väekasse jõusse ning ei jäta ka sellises põuas oma põlde süütamata. Kaks päeva tagasi oli üks totu just sellise seatembuga hakkama saanud ja mets süttis. Mets põleb siin teistmoodi, madalalt ja aeglaselt ning ülemiste puudeni miskipärast ei jõua.
Teise matkatunni trambimegi peamiselt põlenud metsas. Mu jalad saavad kohe tahmaahvi tooni- mul pole selle vastu midagi - vähemalt varjab sinist ihu.
Kuskil lõunapaiku jõuame karenite külla ja meie giid juhatab meid majja, kus kohalik pererahvas lahkesti laua katab. Paistab siiski, et lõunasöök tuleb peamiselt giidi kotist: riis munaga, küüslaugu- ja tšillipasta selle maitsestamiseks, natuke suitsukala, kurki, mingeid kappari moodi marju ja veel üht-teist. Sööme isukalt, märkan, et nii ka pererahvas- mees lausa kahmib neid kappareid.
Uurisin ka giidilt, mismoodi või miks ta just selle pere välha valis, kuid mees seletas, et tegelikult on külaga kokkulepe, kuid erinevates majapidamistes käiakse hoopis külakorda, st kord satub ta selle pere juure, teinekord jälle teiste juurde ja vahest ei tellita ühepäeva matku hoopiski mitte, nii et neid samu külaelenikke ta alati ei kohtagi.
Muide, turismibüroo Pai walking-steetil, kellega matkamas käisin nüüd ja ka 2007.aastal on nimetusega Back Trax. Soovitan soojalt, neil on head resümeed internetis. Omanik prantslane.
Uurisin ka giidilt, mismoodi või miks ta just selle pere välha valis, kuid mees seletas, et tegelikult on külaga kokkulepe, kuid erinevates majapidamistes käiakse hoopis külakorda, st kord satub ta selle pere juure, teinekord jälle teiste juurde ja vahest ei tellita ühepäeva matku hoopiski mitte, nii et neid samu külaelenikke ta alati ei kohtagi.
Muide, turismibüroo Pai walking-steetil, kellega matkamas käisin nüüd ja ka 2007.aastal on nimetusega Back Trax. Soovitan soojalt, neil on head resümeed internetis. Omanik prantslane.
Peale lõunasööki teeb giid ettepaneku, et võiksime nüüd lauspäikese ajal veidi leiba luusse lasta. Aga noh, kui me tahame võime külapeal ringi käia, tal pole midagi selle vastu. No muidugi, olin just enne küsinud kui pikk on tagasitee. "No mina läheks oma tempoga siit lõigates nii umbes nelikümmend minutit."
Selge see, ta ei saa meid liiga vara tagasi viia, see ei meeldiks ta bossile...
Käime küla peal, sest selleks me ju õigupoolest kolmekümnekolme kraadises kuumuses siia matkasime, kuid eestlaslik pelgus võõrale territooriumile sisse marssida pisut takistab meid – ei julge siiski majakestele päris lähedale minna, vahime kohvipuid ja juurviljaaedu.
Mõne aja pärast läheme koos giidiga küla peale ja esimeseks peatume ühe pere juures, kes just magustoiduks laua katab, meid kutsutakse lauda (oleks paslik märkida, et magustoit maksis siiski 10 bahti). Sel ajal kui me värvilist lurri proovime, ja omavahel külainimesi taga räägime asub meie giid peremeest trimmeri (tõesti ei kujuta ette, mida nad sellega teevad) parandamisel abistama. No see võtab oma tunni, pärast seda ongi paras aeg liikuma hakata.
Mõne aja pärast läheme koos giidiga küla peale ja esimeseks peatume ühe pere juures, kes just magustoiduks laua katab, meid kutsutakse lauda (oleks paslik märkida, et magustoit maksis siiski 10 bahti). Sel ajal kui me värvilist lurri proovime, ja omavahel külainimesi taga räägime asub meie giid peremeest trimmeri (tõesti ei kujuta ette, mida nad sellega teevad) parandamisel abistama. No see võtab oma tunni, pärast seda ongi paras aeg liikuma hakata.
Iga küla (mõttelise) värava taga paistab teeääres maas mingi süstemaatiliselt asetatud kola.
"Kola" on tegelikult esivanemate vaimudele pandud andamid. Budistid küll, aga samas ikkagi animistid... ega religioon usklikku ei riku...
Iga aasta esimene päev (uusaasta ehk Songkran, käesoleval aastal 13.-15. aprill) on tähtis päev, siis soovitakse kõikidele head uud aastat ja sellel päeval on äärmiselt oluline soovida head ka oma esivanematele. Selleks tehakse neile bambusest või laastudest korvid, mis täidetakse esivanemate oluliste asjadega: need võivad olla nende vanad riided, laste tehtud joonistused, kodused asjad jne. Ilmselt ka puuviljad või toidud, sest korvid näevad veidi tuuseldatud välja. Korvid asetatakse küla territooriumilt välja, sest pole vaja, et hinged küla vahele hulkuma tuleksid – nende ala on nüüd külast väljas. Nii see korv seal seisab kuni järgmise aastavahetuseni.
Iga aasta esimene päev (uusaasta ehk Songkran, käesoleval aastal 13.-15. aprill) on tähtis päev, siis soovitakse kõikidele head uud aastat ja sellel päeval on äärmiselt oluline soovida head ka oma esivanematele. Selleks tehakse neile bambusest või laastudest korvid, mis täidetakse esivanemate oluliste asjadega: need võivad olla nende vanad riided, laste tehtud joonistused, kodused asjad jne. Ilmselt ka puuviljad või toidud, sest korvid näevad veidi tuuseldatud välja. Korvid asetatakse küla territooriumilt välja, sest pole vaja, et hinged küla vahele hulkuma tuleksid – nende ala on nüüd külast väljas. Nii see korv seal seisab kuni järgmise aastavahetuseni.
Mis ma siis teada sain:
- Paisse tasub tulla peale vihmaperioodi, oktoobri lõpus või novembris (detsembriööd on väga külmad) kuid loodus on sada korda rohelisem kui kevadel ja nagu meie giid kinnitas– novembritaevas on alati sinine.
- Kui vähegi võimalik ja jalad kannavad tasuks võtta 2-3 päevane külade matk, see võib küll olla kokkuvõttes tiba kallim, ehk mitme inimesega ühisel trekil umbes 500 bahti nägu, kuid silmas pidades seda, et selleks ajaks saad oma hotellist välja chekkida ja matkahinna sees ka päev läbi süüa-juua, pole see paha diil. Ja näha saab pisut enam ehedust. Lootes, et kaugematesse küladesse paaripäevasel kiirvisiidil olevad turistid ei satu, ehk... Kui ehedusest rääkida, siis mind ikkagi üllatas, et ka nendes teeäärsetes külades kandis vanem põlvkond veel oma hõimu rahvariideid ja nende majadki on püsinud traditsioonilise arhitektuuriga, lihtsalt jõukamad inimesed saavad kakskümmend aastat vastupidavate bambushüttide asemel ehitada maju mingist nende sõnul igikestvast puust (ei ole tiigipuu) mida ei taha isegi termiidid.
Iga maja kõrval on mõistagi satitaldrik ja valitsuse poolt tasuta igale perele (sic!) antud päikesepatarei. Muide, et patareid saada, selleks tuli külaelanikel enne "õige" partei valida. Õige partei boss käis spetsiaalselt külades oma valimislubadusi tutvustamas.
Paraku nõuavad uuemad tehnikavidinad enam elektrit kui varem, pesumasinat endiselt keegi endale lubada ei saa, hea kui oma arvutid ja mobladki saab ära laadida...
Noorem põlvkond armastab muidugi sportlikke jalgpallisärke ja edukad tai väimespojad sõidavad ämma-äia juurde suure neljaveolise autoga.
Kohalikke külakoole suletakse, sest ei jätku lapsi. Kui külas on alla 30 lapse, siis riik õpetajat külla ei saada ja lapsed liiguvad 2-3 km kõrvalasuvasse kooli.
Ma ei teadnud varem, et tais on nüüd kahe lapse poliitika, (need on meie giidi sõnad, millele kahjuks internetist hiljem kinnitust ei saanud, vastupidi, tundub et tai valitsus on mures hoopis kiiresti vananeva ühiskonna pärast!) sain aru, et enam lapsi pole küll keelatud, aga seda ka kuidagi riiklikult ei soodustata, ega toetata ning oma lapsed tuleb koolitada talunikul ikka ise.
Kuid keskvalitsus jagab külades tasuta rasestumisvastaseid vahendeid ja teeb hoogsat propagandat kui palju kergem ja lihtsam oleks farmeritel elada vähema arvu lastega. Propaganda on mõjuv, sest kes siis tahaks vaene olla!! Tõdemus, et paljude lastega perel on majanduslikult raskem kui vähemate lastega perel on farmeriteni jõudnud. Kui varem ei lasknud põllutöölised oma lapsi sageli külakooligi, sest iga kätepaar põllul oli abiks, siis nüüd nii enam ei saa. Lapsed peab kooli saatma!
Ja kes juba natukenegi haridust saanud, see elu lõpuni riisipõllul orjata ei taha, vaid liigub suurde linna. Ning kliimagi on nii muutunud, et põllukultuure ning harimismeetodeid tuleb muuta ja kes muudatustega kaasa minna ei oska või ei saa, jääb aina vaesemaks. Riisi saadakse siin põhjas vaid üks saak aastas; põud, metsapõlengud ja ebakindlad kliimatingimused on sellegi kahtluse alla seadnud ning uued trendid on musta oa ja kohvipuude kasvatus. Meie giidi sõnul on välismaalased üritanud ka viinamarju kasvatada, kuid siinne kliima on neile sobimatu ja viimastel aastatel ka ettearvamatu- vihmaperioodid ja üleujutused saabuvad siis kui neid ei oodata ja põud ajal mil vanasti sai põldu harida. Kliima olevat viimasel kolmel-neljal aastal täitsa pekkis. "Meil ka!" tahaks karjatada.
Ma ei teadnud varem, et tais on nüüd kahe lapse poliitika, (need on meie giidi sõnad, millele kahjuks internetist hiljem kinnitust ei saanud, vastupidi, tundub et tai valitsus on mures hoopis kiiresti vananeva ühiskonna pärast!) sain aru, et enam lapsi pole küll keelatud, aga seda ka kuidagi riiklikult ei soodustata, ega toetata ning oma lapsed tuleb koolitada talunikul ikka ise.
Kuid keskvalitsus jagab külades tasuta rasestumisvastaseid vahendeid ja teeb hoogsat propagandat kui palju kergem ja lihtsam oleks farmeritel elada vähema arvu lastega. Propaganda on mõjuv, sest kes siis tahaks vaene olla!! Tõdemus, et paljude lastega perel on majanduslikult raskem kui vähemate lastega perel on farmeriteni jõudnud. Kui varem ei lasknud põllutöölised oma lapsi sageli külakooligi, sest iga kätepaar põllul oli abiks, siis nüüd nii enam ei saa. Lapsed peab kooli saatma!
Ja kes juba natukenegi haridust saanud, see elu lõpuni riisipõllul orjata ei taha, vaid liigub suurde linna. Ning kliimagi on nii muutunud, et põllukultuure ning harimismeetodeid tuleb muuta ja kes muudatustega kaasa minna ei oska või ei saa, jääb aina vaesemaks. Riisi saadakse siin põhjas vaid üks saak aastas; põud, metsapõlengud ja ebakindlad kliimatingimused on sellegi kahtluse alla seadnud ning uued trendid on musta oa ja kohvipuude kasvatus. Meie giidi sõnul on välismaalased üritanud ka viinamarju kasvatada, kuid siinne kliima on neile sobimatu ja viimastel aastatel ka ettearvamatu- vihmaperioodid ja üleujutused saabuvad siis kui neid ei oodata ja põud ajal mil vanasti sai põldu harida. Kliima olevat viimasel kolmel-neljal aastal täitsa pekkis. "Meil ka!" tahaks karjatada.
Uurisin ka, et mis loomi ümbruskonna metsades veel leidub. Hirved on pea olematuks kütitud, metssigu ja jäneseid leidub haruharva. Hobiküttidel on raske, kuid ennäe, inimene on leidlik – nüüd on hakatud küttima makaake (jah, neid tavalisi koledaid aasia ahve; giidi sõnul giboneid ei kütita) ja metshiiri. Neist tehakse suppi ja rahvas kiidab. Üks mees kunagi proovis, uhkeldas sellega ja nüüd kari samasuguseid ahve teeb järgi. Hiirelõksud rippusid igatahes kodukõrval, polnudki lorajutt.
Ohhh.
 |
| Hiirelõksud. |
Kaldun arvama et see on mu viimane kord Pais, sest olen Tais endale paar uut pool-salajast uurimisobjekti leidnud, aga mine sa tea! Tegelikult tunnen, et Tai mind enam reisisihina ei kõneta, miks mitte siia keskealise rannapuhkusele tulla... aga... no igav on...
 |
| Matkaja jalad pärast rasket päevatööd |