Rumeenia- riik, mis pole kunagi kuulnud mu reisilisti
Rumeenia on küll olnud absoluutselt viimasel kohal minu travel-listis. Õigupoolest pole ma sellele iial mõelnudki, aga näed siis, siin ma nüüd olen! Noh, päris tõsi see väide siiski ei ole: meenub, et vast oma 7 aastat tagasi jagasin sotsiaalmeedias linki uskumatult värvilisest surnuaiast; mäletan, tol korral sundis uudishimu mind siiski googeldama selle paiga asukohta. Saanud teada, et Lõbus Surnuaed asub Rumeena-Ukrania piiri ääres, suvalisest külast 18 km kaugusel, leppisin teadmisega, et vaevalt küll ma säärasse paika kunagi satun…
Ja hoppaa!!! Here I am.
 |
| Pilt:roughguides.com |
Kuna keskpärasus tundub mulle kõige ilgem asi maailmas ning minus aeg-ajalt pead tõstev riukalik äärmuslane manitseb aeg-ajalt oma reisiedetabeli alumist ja ülemist otsa üle vaatama. Ning nii see Rumeenia sealt alt otsast komeedina üles lendaski. Kõhklejad võiksid korraks neid Bored Banda pilte sirvida, ehk mõjutab see Rumeeniat korraks kaalukausile võtma...
Esmapilgul tundub, et oleme oma skandinaavialikust ning väikekodanlikust mugavusest lühikese ajamasina-sõidu kaugusel – nii oma 15 aastat minevikus. Mulle ajamasinad meeldivad– olles kümmekond aastat Aasia suunal 30-100 aasta tagust maailma otsimas käinud, sobib mulle ka lühike ajaretk 00-ndatesse. Mingeid armsaid Ida-Euroopalike sarnasusi leidub.
Ning vähemalt ei tule keegi siin mult küsima- are you Russian? Võin omale lilli pähe toppida, üleni roosas käia ja küüsi värvida...kõige seda mis aasias nii hirmus venelik tundub.
Aga Ida- Euroopast pidin rääkima. Alustagem riiklikust brändingust. Aastani 2000 võluti Rumeenias välismaa inimesi sloganiga “Gome as a tourist, leave as a friend". Prooviti veel kummalisi “Land of Choice” ja “Discover Romenia, the country whhere people are riding zebras” ning muid veidrusi kuni aastal 2004 kui sai valmis vastuoluline “Romania- Simply Syprising”. Poliitikud, ajakirjanikud ja intellektuaalid asusid jalamaid rünnakule ja leidsid, et selline brändinimi kõlab labaselt ja kahemõtteliselt. Kritiseeriti kulutatud 1,5 miljonit ja infantiilset logo…. kuidagi tuttav, eks? Ilmselt on aastatega avastati selles samapalju huvitavalt kõlavaid kihistusi kui oli meie Positivly Transformingus. Vahepeal valmisid erinevaid uuringud sh ka “Romania, the European Country With the Lowest with the Foreign Visits” ning tänaseks elab Rumeenia uue slogani all: ”Explore the Carpathian Garden”.
Neid aiakesi juba pealinnas ei avasta, sestap aitab vana tõde- et riiki hoomata tuleb pealinnast sõita nii kaugele kui saab. Ja et me sellest riigist suur mitte midagi ei teadnud, saigi valitud kaugeim sihtpunkt- Marmaatia ing k Maramures (umbes nagu Rumeenia Setumaa) ja kohe peale Maailma Suurima Administratiivhoonega tutvumist (nr 2 peale Pantagoni, USAs) ehk Nicolae Ceaușescu poolt ehitatud parlamendi paleega kimame öörongiga kaugeimasse punkti pealinnast.
Nicolae Ceausescu kohta tuhlab noor lugeja oma ajalooteadmistes või leiab Rumeenia diktaatori kohta infot siit >>>
Nicolae Ceausescu kohta tuhlab noor lugeja oma ajalooteadmistes või leiab Rumeenia diktaatori kohta infot siit >>>
Üldiselt on Bucharest kole linn, aga vanalinnas leidub ka imelisi oaase - näiteks ühes vanas õigeusu kirikus (Stavropoleos Monastery)
 |
| Mingi väga kõva moevärk on vanalinna restorandes lasta kälastajate peakohal veeauru (tossu?) |
 |
| Karu perse ehk Bukaresti kõige kuulsam restoran (umbes nagu meie Olde Hansa) - Caru'cu Bere |
Siinkohal sai parandatud ka selle postituse esialgne pealkiri: Trip from Humor Monastery to Merry Cemetary- (päriselt– Huumori klooster on ka olemas!) see lihtsalt ei ole nii lühikese ajaga võimalik, kuna tegemist ei ole kiirjooksikutega-rallihuvilistega. Ja meie seda kindlasti ei ole! Tunnen end Rumeeniat külastades peaaegu punkarina- minu tutvusringkond hoiab sellisest kandist kaugele, Eesti reisifoorumites leidub Rumeeniast vaid põgusat infot, näib, sellest riigist ollakse vaid läbisõidul, saadi oma nõukakogemus Bukarestist, püherdati perega Musta mere randadel ja päris selliselt backpackerite reisilugusid ei leidnudki.
 |
| Öörongiga teel põhja. Bukarestist läheb ainult üks otserong üles Ukraina piiri äärde. Õhtul 18.00 rongi ja hommikul 7.10 kohal. Pilet u 28 eurot. |
Ehk aitab mu lugu nüüd Ida-Euroopa huviliste jaoks seda lünka täida, seda enam, et Aasia-teemades on tekkinud paus ja ei hakka ka uue pealkirjaga blogi uut blogi juurde ka tekitama. Panen jätkuvalt oma Euroopa lood siia aasia-blogisse 'vahepalade' rubriigi alla.
Ja muidugi on mu kaasas temaatiline reisiraamat. Saadaval hästivarustatud raamatukaupluses. Soovitan!
Ja muidugi on mu kaasas temaatiline reisiraamat. Saadaval hästivarustatud raamatukaupluses. Soovitan!
Nüüd kui raamat on läbi, soovitan veelgi rohkem! 175. leheküljel on reportaaži vormis esitatud vaade Rumeenia minevikule ning sellele kuidas rumeenlased oma ajalugu ning riiki tänapäeval hindavad.
Esimene peatükk raamatus keskendub õõvastavale Ceaușescu perioodile ning viimane kaasajale– sellele kuivõrd segaduses on rumeenlased ise oma ajaloost ning pööretest mis nende riigis on toimunud. Poleks ausalt öelda osanud oodatagi, et meis on niipalju sarnast. Üks näide.
"Kas rumeenlased on passiivsed? Kui ma küsin seda ajaloolaselt Lucian Boialt, siis vastab ta hetkegi kõhklemata: "Alandlikkus võimu ees on meil traditsiooniks. Meil on ütlus "Langetatud pead mõõk maha ei lõika." Sajandeid oli talumees kuulekas vürstile ja vürst oli kuulekas Türgile. Isegi 2010 aastal, kui Bāsescu valitsus otsustas kärpida palkasid 25% ei kutsunud see esile mitte mingit reaktsiooni. Olid küll mingid tühised protestivad rühmakesed, aga kui meil koguneb tänavale paarsada inimest siis on see juba suur meeleavaldus, millest pasundab kohu meedia. Rumeenlaste kohta öeldakse, et nad on kui maisipuder, neid võib keeta, aga nad ei plahvata."
Rumeenia kõnekäänud kajastavad igat masti hädasid ja õnnetusi, valu ja reetmist:
"Annad kellelegi leiba ja soola, pistab ta sind tervenisti nahka."
"Kui sul on raha, on sul sõpru, kui ei ole raha, ei ole ka sõpru."
"Kel ei ole vaenlasi, see ei ole inimene."
"Suure valu vastu aitab ceel suurem valu".
"Võta kott, kuni selles veel midagi on"
Lucial Boia seletab: "Ajalugu on vorminud rumeelasi nõnda, et nad ei usalda mitte midagi ega mitte kedagi. Nende elus on olnud nii palju muutusi ja ebakindlust, et nad ei usu millessegi, ei poliitikuid ega institutsioone, samuti mitte inimesi ümberringi. Igaüks on püüdnud ise hakkama saada. Liiga palju kordi on riik aja ajalugu meid lolliks teinud."
Esimene peatükk raamatus keskendub õõvastavale Ceaușescu perioodile ning viimane kaasajale– sellele kuivõrd segaduses on rumeenlased ise oma ajaloost ning pööretest mis nende riigis on toimunud. Poleks ausalt öelda osanud oodatagi, et meis on niipalju sarnast. Üks näide.
"Kas rumeenlased on passiivsed? Kui ma küsin seda ajaloolaselt Lucian Boialt, siis vastab ta hetkegi kõhklemata: "Alandlikkus võimu ees on meil traditsiooniks. Meil on ütlus "Langetatud pead mõõk maha ei lõika." Sajandeid oli talumees kuulekas vürstile ja vürst oli kuulekas Türgile. Isegi 2010 aastal, kui Bāsescu valitsus otsustas kärpida palkasid 25% ei kutsunud see esile mitte mingit reaktsiooni. Olid küll mingid tühised protestivad rühmakesed, aga kui meil koguneb tänavale paarsada inimest siis on see juba suur meeleavaldus, millest pasundab kohu meedia. Rumeenlaste kohta öeldakse, et nad on kui maisipuder, neid võib keeta, aga nad ei plahvata."
Rumeenia kõnekäänud kajastavad igat masti hädasid ja õnnetusi, valu ja reetmist:
"Annad kellelegi leiba ja soola, pistab ta sind tervenisti nahka."
"Kui sul on raha, on sul sõpru, kui ei ole raha, ei ole ka sõpru."
"Kel ei ole vaenlasi, see ei ole inimene."
"Suure valu vastu aitab ceel suurem valu".
"Võta kott, kuni selles veel midagi on"
Lucial Boia seletab: "Ajalugu on vorminud rumeelasi nõnda, et nad ei usalda mitte midagi ega mitte kedagi. Nende elus on olnud nii palju muutusi ja ebakindlust, et nad ei usu millessegi, ei poliitikuid ega institutsioone, samuti mitte inimesi ümberringi. Igaüks on püüdnud ise hakkama saada. Liiga palju kordi on riik aja ajalugu meid lolliks teinud."