Lõbus surnuaed

Selle raske risti all puhkab mu vaene ämmake, kes oleks võinud elada veel kolm päevakest;
Ta kindlasti loeb seda lugulaulu siin (ristil). 
Sina, kes sa möödud siit, ära aja teda üles, sest ta tuleb siis tagasi koju.
Ja hakkab mind jälle kritiseerima!
Aga ma tõesti püüan! Ja loodan et ta ei naase iial siit hauast.
Puhka hästi mu armas ämm!
(Lahkus 82selt)



Juba lapsest peale / Armastasin ma pööraselt hobuseid / Terve elu rügasin hobustega üheskoos/ Ja teenisin kõvasti raha / Ning aitasin palju oma vennapoegi / Nad ei näidanud üles mingit tänulikkust / Nad ei laulnud ega nutnud mu mu surmast kuuldes /Nad ei tulnud isegi mu hauale/ Aga mu vennatütar Teodosae / Las Taevane Isa valvab tema üle/ Sest tema pani risti mu hauale / Ja mattis mind mu emakese kõrvale/
Lahkusin siitilmast 82sena.








Kui ma veel elasin, siis armastasid mind kõik.
Nagu pääsupojake elasin ma 80 aastat
Siin ma nüüd puhkan ja
kutsuti mind Pirsoieks.
Kui ma veel maapeal elasin,
meeldisid mulle paljud asjad.
Armastasin juua ja hästi elada, kena meest oma kõrval.
Ela hästi armas Darvai, nuta aga nuta mu järele.
Niikaua kui sa elad,
sest sa ei leia iial sellist nagu mina.








Siin ma siis puhkan
Kutsuti mind Braicu Toader.
Kui ma veel maapeal elasin,
amastasin paljusid asju:
Elada ja ja juua hästi,
naisi oma kõrval.
Oh kui armas oli mulle eluke.
Siis, kui suudlused olid veel mu elu osaks.
Ja kui ma sain vanemaks 
siis seesama eluke pöördus mu vastu.
Seepärast pidin lahkuma siit elust 73selt






Siin ma siis puhkan
Nimeks mul Pop Grigore 
Ma armastasin üle kõige oma traktorit,
ja uputasin oma mured kõik pudelisse
Kogu mu elu oli üks hädaorg
Mu isa lahkus me juurest kui olin veel väikene
Ehk oli see mu saatus surra nii noorna...
Lahkusin 33sena.







Lõbusa surnuaia (Merry Cemetery) algusajaks peetakse 1930ndaid kui sellega alustas kohalik kunstnik Stan Ion Patras - tisler, poeet ja maalikunstnik. Ligi viiekümne aasta jooksul kaunistas külamees sadu riste ja hauakivisid, pärast tema surma (40 aastat tagasi) võttis tema töö üle teine samasuguse  maitsega mees - Dumitru Pop Tincu.
Enamus riste on ühes stiilis- tammepuust ning värvitud siniseks, risti ülemuses osas on tavaliselt värvikas pilt lahkunust ning allpool on luuletus mis kirjeldab lahkunu elu.

Kindlasti ei ole ma mingi surnuaia turist või fänn, aga kui juba selline veider ekskursioon sai ette võetud, siis uurisin seda fänluse asja lähemalt. Tuleb välja ja surnuaia fännidele on avatud oma lehekülg: cemetarytravel ja nende leht sisaldab selliseid vahvaid alamlinke nagu: 199 surnuaeda mida pead enne surma nägema, nädala surunuaed, surunuaia külastajate märkmik jne. Veel üks ilusate piltidega leht (kui nüüd tõesti hakkas huvitama :-)

Travel on Spot leht seevastu reklaamib veidraimaid surnuaedu maailmas, nood on kogumas sellist populaarsust, see nõuab reisikorraldajatelt aina huvitavamate pakettide kokkupanekut. Ühe näitena nimetatakse siin Asia rippuvaid surnuaedu, eelkõige Filipiides ja Hiinas, aga ka Filipiinidest Idas asuval Sulawesil on ka ääretult huvitavad matmiskombed - inimesed maetakse kivisse raiutud kambritesse või puuõõnde.  Mu Sulawesi matmiskommete  pildid leiad siit

Muidugi käib nii popis kohas ka vilgas käsitöö müügi äri.
Ühe ainsa suveniiri Rumeeniast ostsin- selle ilusa Tiibeti triipudega villase vaiba 

Kuidas lõbusasse surnuaeda saab?

Surnuaed asub 2km Ukraina piirist Tisza orus, piirkonnas mida kutsutakse Sigetiks. Piirkond mille asutasid hasidismi (ekstaatiline,  massihüsteeriline kollektiivsust ülistav usutraditsioon) praktiseerivad juudid juba 17. sajandil. Neid on siin enne Ungari okupatsiooni olnud kõvasti, pärast teist maailmasõda tehti muidugi puhas vuuk, aga siiani on näha piirkonnas palju juudikoole.



Vana Sigheti piirkond on praegu jagatud Ukraina ja Rumeenia vahel, suurem osa inimesi näib liikuvat kergesti üle piiri (võibolla on neil sellised lihtsustatud load nagu Setodel?) - näib, et Ukraina inimestel pole keeruline üle piiri Rumeenias kaupa ostmas käia.

Bukarestist viib põhja piiri äärde mitmeid ronge, teekond on pikk ja kui päevasel ajal reisida, siis tuleb kindlasti teha paaris linnas pause ja vahetada 2-3 korda ronge. Meie valisime ainsa otserongi variandi - öörongi Bukrarestist Sihgetu Marmatieisse (kl 18.00-7.10, 28 euri nägu 2.klassi magamisvagunis). Teine klass tähendab 6 nari suletud kupees. 1. klassis (2 nari kupees) maksab öösõit umb 56 euri.  Kuna paik ei ole ülearu populaarne, siis võin julgelt soovitada 2.klassi kupeed. Vagunisaatja tuli küll kohe meie juurde ja vihjas, et väikese raha -you tell yourself how much- eest annab korraldada, et meile ööseks kedagi vagunisse juurde ei panda. Väikse arutelu tulemusel aitasime tõsta Rumeenia korruptsiooniindeksit (vabandust!) ning maksime onule 50 leid ning sõit jätkus privaatvagunis. Reaalselt sõidab umbes 5 vaguniga rong, milles on 2 magamisvagunit nii pikka aega, et enamus inimesed lähevad kas poole peal maha (istuvad toolidega vagunis) või võtavad öövaguni - ja ega öösel kedagi naljalt juurde ei tulnudki.
Restoranvagunit ei ole, aga wc ja pesemisnurgake kraaniga (eraldi ubrik) on olemas. Tõsi, vetsupott on minusuguse meeterkuuekümneviiese jaoks liiga kõrgel - et mitte poti vastu puutuda pidin oma asju ajama kikivarvul ja seina najal tasakaalu hoides. Mistõttu tuleb üldiselt kasuks, kui väga palju alkoholi rongis ei tarbi.  

 Edasi läheb transpordiga juba keerulisemaks. Nagu meil Lõuna-Eestis, tuleb edasi liikumiseks kasuks kui omad autot. Aga, et väga paljud kohalikud seda siiski ei oma, siis teine traditsiooniline liikumisviis Rumeenias on maršutka. Kohe rongijaama vastas on tilluke bussijaam. Sealt väljub 7.15 ja 15.00 (5 leid) maršutka just õiges suunas - küsida marsajuhilt küla nimega Săpânța ja kui marsajuht hakkab hüüdma "Sepintsa-sepitsa!", siis on asi õige - mine peale sest kirjapilt ja hääldus ei lähe Rumeenias kuigi sageli kokku.

Ka Lonely Planet ütleb, et tagasi sellest külakesest Sighetu Marmatieisse ei ühistransporti ei tule.
Meie ei lasknud sellest ennast häirida, küllap aeg on edasi jõudnud ja midagi ikka liigub. Nii see siiski ei ole, aga pärast surnuaia ja Peri kloostri külastust tasub jääda kohalikku bussipeatusse! (bussid sealt linna poole ei kunagi ei sõida- küsisin külapoest järele) jalga kõlgutama. Õige pea hakkad tähele panema, et inimesi korjatakse tänavanurgalt autode peale. Algul mõtlesime, et neile tullakse järele, kuid peale kolmveerand tunnist jalakõlgutamist ja poest info küsimist, selgus et takso ongi ainuke liikumisviis linna. Ja taksot teevad kohalikud inimesed, kes on kas teel sinna suunas või sõidavad spetsiaalselt seda 19 km vahemaad. Pakkusime onule, kes ise meie ees peatus raha, onu küsis 50 leid. Maksime, tingida ei olnud sobilik.

Kuid lõbusa surnuaiaga ei tasu Săpânțas piirduda. Marmaatia on kuulus oma kõrgete puukirikute poolest. Autoreisija saab terve piirkonna läbi kimada, aga meiesugused rongiässad piirdusid ühega. Sellest samast maantee bussipeatusest 500m ühes suunas asub Cimitrul Vessel (lõbus surnuaed) aga 500m teises suunas üks torniga puukirik ja klooser - Peri klooster. 
Kuna viimane pole kuigi populaarne, siis satume sinna esilagu ainsate külalistena. Klooster on kiriku ja lisahoone kõrvale ehitanud endale uhke elupaiga. Ei tea kas naised on mõnel palverännakul või on mingil muul põhjusel vaikus, sest vaid üks nunn tuleb ja avab meile palveruumi ukse. Tasu kirik ei võta, aga palveruumist saab kohalikku käsitööd ja usu-vidinaid kaasa osta. 









Jäin väga rahule! Marmaatia oli kõige erilisem paik mida Rumeenias kogesime ja seal külakeses nägime ka kõige ehedamat Rumeenia külaelu. Kuigi... tegemist on ikkagi turistliku paigaga (ja surnuaeda tuuakse ikka busside kaupa Saksa ja Poola turiste). Nii et autentsema elamuse saamiseks soovitaks ma rendiautoga mööda piirkonda ringi kimada ja mõnes eriti väikses külalistemajas ööbida. Tõtt öelda võiks ühe mõnusa matkagi ümbruskonnas teha.