Kodu mererannas
Kohal! Ärkame vara ja piilume aknast välja- päike, palmid, meri!!!!
Meie hotelli ees tegutsevad mingid välismaalased, üks riisub liivalt puulehti. Kahtlustame, et keskealised vabatahtlikud, sellised kelle süda ei anna rahu kui kolmanda maailma vaestes paikades puulehed rannaliival vedelevad.
Hiljem saan teada, et prantsuse mehed on hoopis oma tulevase hotellibuisinessi alguses ja koolitavad kohalikke välja....
Uut väikehotelli plaanitakse meie hotellikutiga kamba peale - "I have one property over there, I am not rich or anything, and we start together business. All paperwork is done and he is waiting does he gets a loan now." Koos on meestel plaanis avada maksimaalselt 3 toaga homestay. Praeguses hotellis on 6 tuba ja see on palju (!?) tööd. Iga päev tuleb pidevalt tegutseda, vaba aega üldse pole- Anuup on 31 aastane kutt kes kodukülas alustanud kalurina, töötanud ehitusel, taksojuhina ja nüüd tänu oma euroopa sõpradele reisinud ja töötanud ka kuu Prantsusmaal, kuu iItaalias ja 2 kuud Sloveenias. Tema sôbrad turistid on aidanud tal lühiajaliselt tööd teha oma euroopa hotellides, peamiselt köögis.
Nüüd on ka arusaadav, kust tuleb oskus end turistidele meeldivaks ja vajalikuks teha- pean silmas pikka soravat juttu erinevatest paketidest mida ta võib pakkuda jagub kohe esimese päeva hommikul.
Hommikul avastasime, et elektrit pole ja sooja vett ka. Kaalume võimalust homsest hoopis hotelli vahetada, aga mossis näoga prouasid hommikulauas nähes uurib poiss kohe, et kas meil meeldib siin ja kas me oleme õnnelikud (?!) (Eestlasele on selline küsimus eriti võõras! Seda saab endale lubada meie kultuuris sinu elu parim sõber, kui seegi). Kui selgub, et natuke sooja vett ja internetti teeks meid oluliselt õnnelikumaks, asub poiss kohe tegutsema. Generaatoritega tehakse elektrit külalistemajas peamiselt öösel (et ventilaatorid töötaks, siinkohal mainin, et lubatud air conditionali polnudki ja nüüd saan ka aru miks) kuid wifiga muret pole- see on alati olemas. Samuti on olemas ka soe vesi, sest päikesepaneelid hoolitsevad selle eest. Et aga eile vihmane ja täna pilvealune ilm, siis jah, tõesti. “Aga ma toon teile ämbri ja kopsikuga vett?!” Mõeldud-tehtud-pestud!
Hommikul avastasime, et elektrit pole ja sooja vett ka. Kaalume võimalust homsest hoopis hotelli vahetada, aga mossis näoga prouasid hommikulauas nähes uurib poiss kohe, et kas meil meeldib siin ja kas me oleme õnnelikud (?!) (Eestlasele on selline küsimus eriti võõras! Seda saab endale lubada meie kultuuris sinu elu parim sõber, kui seegi). Kui selgub, et natuke sooja vett ja internetti teeks meid oluliselt õnnelikumaks, asub poiss kohe tegutsema. Generaatoritega tehakse elektrit külalistemajas peamiselt öösel (et ventilaatorid töötaks, siinkohal mainin, et lubatud air conditionali polnudki ja nüüd saan ka aru miks) kuid wifiga muret pole- see on alati olemas. Samuti on olemas ka soe vesi, sest päikesepaneelid hoolitsevad selle eest. Et aga eile vihmane ja täna pilvealune ilm, siis jah, tõesti. “Aga ma toon teile ämbri ja kopsikuga vett?!” Mõeldud-tehtud-pestud!
Läheme linnapeale.
Olgem täpsed, päris linna (keskust) siiski Mararikulamis pole, on teeäärde koondunud elumajad-kodumajutused, resordid ja ehk kolm minipoodi, mis müüvad küpsiseid-kooke jm indiapärast esmatarbekaupa!
Olime ainsad valged kogu küla (tänava) peal. Pealelõunal olin näha veel siin-seal üksikuid turiste. Meenub üle-eelmine India kogemus Radžastanis- Indias olles on kogu aeg tunne, et oled üks väheseid turiste kes riiki on saabunud.... üks veidramaid tundeid mida olen kogenud vähestes riikides- Indias (va TajMahal, Varanasi) ja Indoneesia äärealadel.
Mina ei tea kus need turistid on - neis resortides, kust neil pole mõtet välja tulla, kuna teeääres pole midagi? (Üks pood pakkus värsket mahla, aga poe ees polnud kahte tooligi, lauast rääkimata- jood oma klaasi püstiseistes tühjaks ja vantsid edasi) Ja teeäärsetes poekestes pole midagi, mõnd restorani v kohvikut, sest pole turiste... nokk kinni, saba lahti. Kui need prantslased koos meie hotelli kutiga oma 3-toaga uue koha lahti teevad, äkki nad lisavad sinna natuke läänelikku touchi, näiteks riidenagide või mõne tooli näol.
Toa suur pluss on muidugi see, et siin pole telekat ega ühtegi totakat maali seintel.
Mina ei tea kus need turistid on - neis resortides, kust neil pole mõtet välja tulla, kuna teeääres pole midagi? (Üks pood pakkus värsket mahla, aga poe ees polnud kahte tooligi, lauast rääkimata- jood oma klaasi püstiseistes tühjaks ja vantsid edasi) Ja teeäärsetes poekestes pole midagi, mõnd restorani v kohvikut, sest pole turiste... nokk kinni, saba lahti. Kui need prantslased koos meie hotelli kutiga oma 3-toaga uue koha lahti teevad, äkki nad lisavad sinna natuke läänelikku touchi, näiteks riidenagide või mõne tooli näol.
Toa suur pluss on muidugi see, et siin pole telekat ega ühtegi totakat maali seintel.
Saabumine Mararikulami randa (Marari beachile lühema nimega) oli päris elamuslik. Nimelt muutsime esialgselt plaani lennujaamast otse Fort Cochini magama minna (30km) ja tellisime lennujaamast Uberi sõiduks Marari randa (ca 60km). Teadmiseks, hotelli poolt vastusaadetava auto, lennujaama takso ning Uberi vahel erilist hinneerinevust ei ole, ehk mõnisada ruupiat.
Kuna Cohinis oli just olnud padusadu ning mõned teed üleujutatud või oli see ehk tavalised liiklusummikud, aga lennujaama ja Cohini linna vahel sõit läks üliaeglaselt ja võttis aega oma paar tundi. Neli tundi hiljem jõudsid taksojuhi kannatused (sest ta tõesti kartis pimedas sõita) lõpule, sest jõudsime lõpuks randa. Aga seda me polnud ka ise välja uurinud, et meie väljavalitud hotell asus teedest eemal. St otse liivaranda viivad külateelt umbes iga 400-600 m järel väikesed kitsad rannateekesed. Kuid meie hotell oli kahe sellise vahel.
Jõudsime randa ikkagi umb. 23.00 ja trampsin taksojuhiga koos ainsa veel tuledes maja juurde, et uurida kas oleme õiges kohas ja kas tõesti ühtegi teed meie hotellini ei lähe (nägin seda ise oma maps.me kaardiltki) ja kuidas oleks kõige parem hotellini jõuda- kas liivalt, täitsa veepiirilt, või pigem majade lähedalt. Soovitati minna pigem majade lähedalt, mööda kitsukest liiva- ja rohurada. Panin pealambi pähe, võtsime kotid selga ja jätsime mureliku näoga taksojuhi vaatama, kuidas blondid pimedusse kadusid. Ekslesime majade-aedade rägastikus, kohati rinnuni rohus, mõtlesin, et ma praegu küll ei hakka Meritile rääkima sellest Läti tüdrukust kel paar aastat tagasi kuskil Keralas pea maha löödi. Indiat pimedaid öid ei peeta endiselt naistele turvaliseks.
Öise rannaraja pildid, järgmise päeva päiksepaistes:
Ei saa öelda, et minge kõik Indiasse, käige kus tahate, kuidas tahate, tehke mida tähata ning tundke end igal pool täiesti vabalt. Kui sa ei lähe Indiasse just turismigrupiga (mis tagab 99,9% turvalisuse enamuse ajast, kui sa just täiesti omapäi Mumbai slummidesse hulkuma ei lähe) – siis TULEB endale kohalik kultuur ja käitumistavad selgeks teha. Kogemata googeldamise peale leidsin, et 2018 kevadel oli üks lätlanna Kovalami rannas vägistatud ja hiljem tal pea maha raiutud. Pätid kes süüdi mõisteti seletasid et kutsusid noore preili kanepit suitsetama ja siis see juhtuski.
Järgmisel hommikul oli päike väljas ja vaidlemishimu kaudunud, lõpuks pole vahet mis toas oleme ning peale ümbruskonnas hulkumist jõudsime järledusele, et ilusamat asukohta (eriti välisinterjööri osas) Mararis polegi. Toad muidugi on viletsakesed kõik ning muidugi tegi nalja meie hotellipoiss Anoop, kui ta mureliku näoga ümber maja käis ja uuris kuidas küll see on täna võimalik, et tema katusepaak sooja vett ei tooda...
Ohh. Ta ei tee seda kunagi, sest kui sul on katusel must paak (ilma päikesepaneeliteta) mis looduslikult soojendab vett, ning sul on 6 hotellituba, ning aeg-ajalt ka pilevaalune ilm, siis päris sooja vett ei pruugi kunagi saada. Noh, mina iseenesest saan 29 kraadises kliimas ka külma veega läbi, mõned mu indoneesia reisid on möödunud nii et kuu aja jooksul pole kordagi sooja vett olnud, kuid Kerala puhul on üks väike AGA, miks võiks hotellis soe vesi olla.... nimelt kui võtad Ayurveda massaaže ning terve pea mätsitakse õliga kokku, siis ilma sooja veeta õli sealt ära ei tule. Sellest arusaamiseks kulus mul 3 päeva ja 4 pesukorda. Pideva õlipeatunde tõttu on võimatu ka endast pilte blogisse panna.
Ohh. Ta ei tee seda kunagi, sest kui sul on katusel must paak (ilma päikesepaneeliteta) mis looduslikult soojendab vett, ning sul on 6 hotellituba, ning aeg-ajalt ka pilevaalune ilm, siis päris sooja vett ei pruugi kunagi saada. Noh, mina iseenesest saan 29 kraadises kliimas ka külma veega läbi, mõned mu indoneesia reisid on möödunud nii et kuu aja jooksul pole kordagi sooja vett olnud, kuid Kerala puhul on üks väike AGA, miks võiks hotellis soe vesi olla.... nimelt kui võtad Ayurveda massaaže ning terve pea mätsitakse õliga kokku, siis ilma sooja veeta õli sealt ära ei tule. Sellest arusaamiseks kulus mul 3 päeva ja 4 pesukorda. Pideva õlipeatunde tõttu on võimatu ka endast pilte blogisse panna.
Maailma vanim tervendamissüsteem
Ayurveda massaaž oli üks põhjustest miks Kerala valida. Ja üldse, et end selle Ayurveda värgiga veidi enam kurssi viia, siis Kerala võikski olla piirkond millest alustada.
Kuigi ma teen päris palju teravaid nalju esoteerikute kohta ning kriitikameeta netilugejate kohta, ei saa ma eitada, et ega ma isegi patust puhas ei ole. Ayurvedat kaldun isegi uskuma, see on alguse saanud 5000a tagasi, kui multimiljon dollarise käibega esoteerika businessi polnud veel loodud…
Millist Ayrveda keskust, kliinikut, ravituba eelistada?
Ja kui see hindudelt pärit rahvameditsiini ja elukunsti teadus (Sanskriti keeles ‘Teadus elust’ on veel ka tänaseni edukalt kasutusel India maapiirkondades kus elab siiani miljoneid, kel pole ligipääsu kaasaegsele meditsiinisüsteemile, kuhu isegi arstid pole valmis kolima ning kus vaesus ei ulatu mitte põlvini, vaid rinnuni ja kus siiani surrakse kõhulahtisusse - on ainuke teadaolev, kättesaadav raviviis....siis jah.
Midagi peab selles olema. (järgnev on nüüd asjatundmatu inimese mitmest kohast kokku otsitud lühike seletus)
Lühidalt öeldes on Ayurveda tervise tasakaalu seadmise kunst. Seda, et tasakaalus toitumine on üks osa tervislikust elustiilist on ka tänapäeva meditsiin aina julgemalt oma ravijuhistes välja kuulutanud. Sestap võib öelda, et seda ei peeta sugugi enam iidsete india külamuttide teaduseks, vaid ka teaduspõhine meditsiin sarnaseid soovitusi aina tungivamalt oma patsientidele soovitab.Midagi peab selles olema. (järgnev on nüüd asjatundmatu inimese mitmest kohast kokku otsitud lühike seletus)
Ayurveda kasutab peale toidu tervendamiseks ja tasakaalustamiseks ka elukorraldust laiemalt – maitseaineid ja maitseid, külma-kuuma, valgust, samuti eeterlike- ja raviõlisid ja muudki.
Mis kõige toredam- öeldakse Ayurveda pole väga piirav rahvameditsiin – inimene võib vabalt kasutada vahendeid mis talle endale kõige enam sobivad. Muidugi peab olema tähelepanelik, sest kõike mida netis, ökopoodides või ka Indias kohapeal Ayurveda või India iidse taimeravi all müüakse ei ole veel Ayurveda ning sel sageli pole ka rahvameditsiiniga pistmist.
Isegi lennujaama apteegis oskas müüa mind ühtede ayrveda topsikute juurest teiste juure viia, öeldes, et just NEED on puhas kaup, ülejäänud olevat sünteetilised (hoolimata Ayurveda ja ECO märkidest nende peal).
Isegi lennujaama apteegis oskas müüa mind ühtede ayrveda topsikute juurest teiste juure viia, öeldes, et just NEED on puhas kaup, ülejäänud olevat sünteetilised (hoolimata Ayurveda ja ECO märkidest nende peal).
Eesti keeles leiab googeldades päris põhjalikku juttu, enamasti jooga või tervendamisega tegelevatest asutustest, kuid otsustasin pöörduda algallikate juurde.
India nimelt ei ole jätnud asja ilma hooleks, alates 2014 aastast on riigi poolt nimetatud ametisse Ayurveda minister, kelle asutus tegeleb Ayurveda, jooga, naturopaatia, Unani, Siddha (mida iganes need ka ei tähendaks) ja homöpaatiga. Aga tähtsaid asutusi Indias juba jagub, äsja on riikliku tiiva all avatud teadust ja rahvameditsiiini kokku viiv allasutus. The All India Institute of Ayurveda (AIIA). Kui ma õigesti aru saan siis see peaks muutuma alusuuringute asutuseks, kliiniliste ja ravimiuuringute keskpunktiks. Keskendutakse doktorantuuri ja järeldoktorantuuri arendamisele. Koduleht on juba valmis, aga programme vee lei ole. Ning selliseid asutusi on veel.
India kombe kohaselt ei tasu kõike uskuda mida näed, haridussfääris ei ole petukõrgkoolid sugugi tavatud, igaüks neist uhkeldab oma lehel riiklike tunnustuste ja kümnete partnerite logodega. Ei ole õige inimene hindama nende asutuste pädevust ja palju seal reaalselt teaduse ja palju riigi brändimise või turismiäriga pistmist on, aga kindlasti on riik huvitatud sellest Ayurveda uuringud käiks Indias, mitte mõnes teises, kordi jõukamas riigis. Mõistetav.
Millist Ayrveda keskust, kliinikut, ravituba eelistada?
Kaldun arvama, et igaüks peab ise lootma oma tervele mõistusele. Väidetavalt algab korralik ravikuur 15. päevast, nii et kui aega vähem, siis peab arvestama, et iga massaaž on juba puhas tervis ja uskuma kõike mida kohalik tervendaja räägib.
Lasin Goas endale ka kolmes erinevas kohas ayrveda massaži teha ja pean ütlema, et kui tegemist on näiteks juuksepedega (inimesega kes on HÄSTI VALIV oma juuksetoodetega, ei külasta hea meelega ei klooriveega spaasid, ei suple soolases meres, väldib kuuma sauna ehk inimesele on kõik mis toimub tema juustega on väga-väga oluline) siis selline inimene peaks ennast kõvasti ületama Ayrveda massaaži minnes - õli pähevalamine ja juustesse (jõuga!) masseerimine võib olla paras katsumus!
Mäletan Goa-puhkusest hästi, et õnnetunnet sellest peamassaažist küll kunagi ei tulnud. Tuli ainult õline pea, mida ka lihtsa šampooniga alati maha ei saanud. Noh, keskealine inimene, vene turistid, suvaline Goa rand, puhkus! Keda see õline pea huvitab.
Keralas olid ootused suuremad ja kuigi internetis leiab infot et iga homestay võib sulle kiirelt ayurveda massaaži organiseerida ja Ayurveda või SPA ruumid on ka igas resordis, siis mõtlesime, et enne resorte (60 min massaaži hind ca 35 eur) võiks ikka küla peal uurida, kas on mingi keskus. Kaart nagu näitas ka.
Marari rannas ehk siis rannaäärseid kodumajutusi ühendava külatee ääres on olemas Panchakarma Center. Uus koduleht on neid ka- aga see maja mis pildidl tundub valmis, on hetkel täielikus remondis, tegelikult leidsime keskuse hoopis meile lähemalt, suvalisest majast, silt sama kujundusega.
Ja tööl olid noored tüdrukud ning noored poisid- kõik kindlasti alla 25. Nagu tavaks, siis Indias teevad mehed massaaži meestele ja naised naistele, aga siin oli näha ka muude rollide tähtsust, naistega sai ainult järgmise päeva kellaaaga kokku leppida, kui maksmiseks läks, siis oli alati vaja oodata, et kuskilt tuleks mees (sageli noor poiss) ja tema siis tegeles rahaga. Naisi naljalt raha juurde ei lubata, ei seal ega ka üheski teises salongis ei tegelenud massöör rahaga, ikka olid mingid asjapulgad mängus.
Keralas olid ootused suuremad ja kuigi internetis leiab infot et iga homestay võib sulle kiirelt ayurveda massaaži organiseerida ja Ayurveda või SPA ruumid on ka igas resordis, siis mõtlesime, et enne resorte (60 min massaaži hind ca 35 eur) võiks ikka küla peal uurida, kas on mingi keskus. Kaart nagu näitas ka.
Marari rannas ehk siis rannaäärseid kodumajutusi ühendava külatee ääres on olemas Panchakarma Center. Uus koduleht on neid ka- aga see maja mis pildidl tundub valmis, on hetkel täielikus remondis, tegelikult leidsime keskuse hoopis meile lähemalt, suvalisest majast, silt sama kujundusega.
Ja tööl olid noored tüdrukud ning noored poisid- kõik kindlasti alla 25. Nagu tavaks, siis Indias teevad mehed massaaži meestele ja naised naistele, aga siin oli näha ka muude rollide tähtsust, naistega sai ainult järgmise päeva kellaaaga kokku leppida, kui maksmiseks läks, siis oli alati vaja oodata, et kuskilt tuleks mees (sageli noor poiss) ja tema siis tegeles rahaga. Naisi naljalt raha juurde ei lubata, ei seal ega ka üheski teises salongis ei tegelenud massöör rahaga, ikka olid mingid asjapulgad mängus.
Tuba kuhu külaline juhatatakse on hämmastavalt lihtne- heldast betoonist seinad, mille vastu nii mõnigi õline külaline on nõjatunud või õli pritsinud. Nahast massaažilaud äärtega (ja neid ääri on täiega vaja, sest lõpuks selgub et sisuliselt ujud seal õli sees) ja viledaks kulunud käterätid, mille puhul iga kord lootsin et need on puhtad ja kuivatan neisse täna esimese inimesena...
Tüdrukud oli nii kleenukesed, et ohkasin esimesel korral- mismoodi küll NEED õblukesed käed suudavad siin mingit survet avaldada. Aga vot suutsid. Noored tüdrukud, sitked käed ja massaaž toimus iga kord neljal käel- st et korraga olid mõlemal pool massöörid, kes tegid identseid liigutusi. Seda imet- nelja käe massaaži kohtasime ainult Marari rannas selles samas väikeses teeäärses salongis ja mulle tundus, et see oli nagu õppestuudio- sest ühtegi nö Aurveda doktorit seal näha ei olnud, samuti mitte kunagi massööri kelle vanus oleks olnud üle 30. Kuid tüdrukud said kõik toredasti hakkama, nad olid kõik õppinud ühe aasta Ayurveda massaažikoolis (pole aimugi millises) mis on miinum tase massaazi tegemiseks, kooli saab astuda alates 17. eluaastast ja ainult keskharidusega isik. Ühe lehe leidsin googeldades, see võib olla see kus meie plikad käisid, aga võib ka mitte olla. Kool on muidugi tasuline, mu meelest oli õppemaks isegi 10000 ruupiat vmt.
Mõne massaaži puhul - Shirodhara oli mu lemmik- on üks tüdruk õlikannu liigutamas ja teine siis seisab kõrval. Shirodara oli ka ainuke massaaž mil muditakse natuke selga ja ülekeha ning sinna kuulub ka enamasti näomassaaž, kuid allapoole ülekeha ei minda. Naljalt alla 30 euro seda massaaži kuskil ei kohanud.
Hinnad on neil siinkandis päris kõikumatud ja sarnased- olgu siis tegemist peenema või keskpärase salongiga- üldiselt kõige klassikalisem üldmassaaž - Abhyangam- maksab 1400-1500 ruupiat (ca 18-19 euri) valdavalt 60 minutit, mõnes peenemas salongis sai sama hinna eest 45 min. massaaži. Nii Mararis, Allepuzhas kui Cochinis olid hinnad üsna samad- kõige odavam ikka seesama üldmassaaž ja kõige kallim seesama õli pähetilgutamine - Shirodara- koos ülakeha massaažiga.
Tüdrukud oli nii kleenukesed, et ohkasin esimesel korral- mismoodi küll NEED õblukesed käed suudavad siin mingit survet avaldada. Aga vot suutsid. Noored tüdrukud, sitked käed ja massaaž toimus iga kord neljal käel- st et korraga olid mõlemal pool massöörid, kes tegid identseid liigutusi. Seda imet- nelja käe massaaži kohtasime ainult Marari rannas selles samas väikeses teeäärses salongis ja mulle tundus, et see oli nagu õppestuudio- sest ühtegi nö Aurveda doktorit seal näha ei olnud, samuti mitte kunagi massööri kelle vanus oleks olnud üle 30. Kuid tüdrukud said kõik toredasti hakkama, nad olid kõik õppinud ühe aasta Ayurveda massaažikoolis (pole aimugi millises) mis on miinum tase massaazi tegemiseks, kooli saab astuda alates 17. eluaastast ja ainult keskharidusega isik. Ühe lehe leidsin googeldades, see võib olla see kus meie plikad käisid, aga võib ka mitte olla. Kool on muidugi tasuline, mu meelest oli õppemaks isegi 10000 ruupiat vmt.
Mõne massaaži puhul - Shirodhara oli mu lemmik- on üks tüdruk õlikannu liigutamas ja teine siis seisab kõrval. Shirodara oli ka ainuke massaaž mil muditakse natuke selga ja ülekeha ning sinna kuulub ka enamasti näomassaaž, kuid allapoole ülekeha ei minda. Naljalt alla 30 euro seda massaaži kuskil ei kohanud.
Hinnad on neil siinkandis päris kõikumatud ja sarnased- olgu siis tegemist peenema või keskpärase salongiga- üldiselt kõige klassikalisem üldmassaaž - Abhyangam- maksab 1400-1500 ruupiat (ca 18-19 euri) valdavalt 60 minutit, mõnes peenemas salongis sai sama hinna eest 45 min. massaaži. Nii Mararis, Allepuzhas kui Cochinis olid hinnad üsna samad- kõige odavam ikka seesama üldmassaaž ja kõige kallim seesama õli pähetilgutamine - Shirodara- koos ülakeha massaažiga.
Järgnevatel päevadel ei teegi me muud kui käime iga päev massaažis ja otsime täiuslikku söögikohta.
Olgu öeldud, et hotellis ehk meie kodumajutuses pakutav õhtusöök (5 euri) on küll viiimane mida võtta soovitaks. Ikka tuleb külapealt otsida kohta, mille spetsialiteet oleks toidud, mitte majutamine.. Meie eriliseks lemmikuks saab Harmony Homestay, kus lisaks majutusele ka õuerestoran koduste toitudegs. Peremehega saame jutule ning ta räägib kohalikust elust päris innukalt, kuidas need homestayd siin tekkisid, palju vanu maju (seitsmekümnendatest) veel alles on ja kuidas suured hotelliketid on maad kokku ostnud. Temagi 2 korruseleine 4-toaga homestay on uus ja ehitatud hotelliketile müüdud maa eest.
Ah jaa, alles kohapeale jõudes sain teada et Kerala on kuiv osariik! Seda juba 2014 aastast. Nüüd on küll piiranguid veidi lõdventatud- näiteks on alkohol müügil lennujaamas, kallimates hotellides (alates ***) ning restoranides, ning spetsiaalsetes loaga müügikohtades. Riik on jätnud alles ka midagi lihtsate meeste rõõmuks- väikesed toddy-urkad. Neis saavad kohalikud mehed tarbida vana head palmiveini või sellest villitud kangemat kärakat. Kuid toddy kohad pole ka ainult joomaurkad, mitmetes neis serveeritakse ka süüa, kuid söök on seal teada-tuntud hästi chilline ning valmistatud tapiokajahust. Peab siiski ütlema, et möödusime mitmest sellisest, kuid isegi sisse piiluda ei julgenud- Indiale tavapäraselt on urgastes ainult mehed. Ja ega need sellised puhtad kohad ka ei paistnud. Üks näide Tripadvisorist.(me seal ei käinud)
Meie suureks rõõmuks oskas iga homestay kuidagi sahkerdada, nii et oma külmad õlled me kahel Marari rannapäeval päeval ikka kätte saime. Aga puhkust alkoholiga küll sedakorda ei tulnud- Allepuzha Raheemi restoranis oli külma õlut küll alati ja mõnes Cochini kohas ka, aga seda rõõmu, et väljas on 30 kraadi soja, istuks varju, nipsutaks sõrmi ja trimpaks külma õlut, seda naljalt ei juhtunud. Alkohol müüvaid restorane tuli ikka lausa tikutulega taga otsida.
+ kogemus: külm õlu - puudub kohalikel täiesti. Külmkapp on jäätise jaoks.
Õllepudeli (600ml) hind restoranis 2,5 eur. Väike (500ml) veinipudel Sauvignon Blancí (India oma! ja mitte sugugi halb) 12,7 eur.
Mis on täiesti silmatorkav- lapsed, kel pole nutitelefoni. See on nii eriline kogemus, et torkab kohe silma. Midagi on teistmoodi- sest lapsed mängivad! Rõõmu on nii katkisest autost kui vitsast keeratud rattast. Terves Keralas õnnestus lõpuks näha kahte umbes 10. aastast last, kellele vanemad olid telefonid kätte andnud. Ka täiskasvanutel olid valdavalt kasutuses nuputelefonid, mõned erkamad vennad- kes äri ajasid- kasutasid siis nutitelefone.
Lapsed ilma nutitelefonideta- alles siis kui seda näed pilti mida juba aastaid meie riigis näga pole, saad aru kuhu oleme liikunud ja kui kiiresti.
Keralas läheb isa oma lastele kooli järgi. Kui lapsed on kaugemal (näiteks Allepuzas-13km) koolis, siis võib üks tuk-tuki mees tuua oma masinas korraga 7-8 last koju Marari randa ning töö on neil nagu koolibussi meestel- nad teavad täpsselt kellele kuhu kooli järele minna, utsitavad lapsed masinatesse ja toovad koju. Justkui natuke nagu mitme prere koduabilised :-)
Pere on tähtis, kui ise vähegi saab läheb ta tee äärde (300m- 500m kodust) veel tütrele vastu. Koos astutakse külapoest läbi ja tuuakse kõigile jäätist. Terve pere on koos, vanaemad, ema-tädid, lapsed. Keegi ei ole telefonis. Pere on hindudele väga tähis.
 |
| Suuremad tüdrukud tulevad juba ise koolist koju |
