Kerala ime- veekanalid

Kerala kõige suurem vaatamisväärsus on kanalitevõrgustik ehk nn tagaveed (backwaters) mis on koduks paljudele taime-,  looma- ja linnuliikidele. Umbkaudu elab 14 veeäärses külas kakssada tuhat elanikku, kuid täpset arvu ei tea keegi. Sest nagu Indias tavapäraseselt ollakse raha teenimas teistes riikides: Dubais, Kataris või Araabia Ühendemiraatides, kuid jõukus jõuab ikka kodukülla ka.

Kes Keralasse satub, see kindlasti enda jaoks parimat paadituuri otsima hakkab ja natukse tasub end enne asjaga kurssi viia. 

Ka Lonely Planet soovitab paadituuri internetis mitte ette ära planeerida, sest kui lähed sadamasse siis saad ise uurida-jalutada kõik paadid, paadimehed, toad-ruumid jne ja saad siis käed lüüa mehega, kel sinu jaoks sobivaim paat. Tundus hea plaan, sest kliima on selline, et väikse hallitushaisuga võib näiteks kulunumatel ja vähemkäibes olevate paatide puhul arvestada küll.....

Eeldades indiapärast pakkujate intensiivsust ja tõenäosust segastes oludes pea kaotada otsustasin varakult, et viin ennast ikkagi enne kurssi, mis võimalusi üldse on ja milline on hinnaklass. 

Seekord oli see ka ainuke osa reisiplaanist kuhu oma ettevalmistusaega ohtralt kulutasin, googeldasin välismaisedid foorumeid ja blogisid ja jõudsin päris kiiresti järeldusele, et paadituuri teha ma ei tahagi. Lärmakas, ignorantne kohalike elu suhtes ja on keskkonnavaenulik.

Ega internetis neid kanuutuuri pakkujaid väga palju polegi, sest Kerala on eelkõige tuntud suure bambuspaatide poolest ja uhkeid paate, alates mesinädalateks sobivate uhkete sviitidega paatidest kuni suurematele perekondadele (3-4 tuba) sobivate ning isegi peosaalidega paatidega. 

Hinnad alagavad 5000 ruupiast (63 eur) öö (+poolikud päevad kummalgi pool ööd) ning ulatuvad kuni 18000 ruupiani (250 eur), olenevalt mugavusest-  ning selle raha eest tahaks juba veits näha seda ruumi kus 12-20 tundi oled?

Paadibusiness on siinkandis terve tööstus - Kerala turismimagnet- ja nagu arvate võite ei liigu paadid kanalitel mitte elektrimootoritega, seega tossutamist ja müra on küllaga, mingit üksildast vaikuses  libisemist seal pole ning mööduvatelt paatidelt võib kosta hooajal ka valju tantsumuusikat ning lisaks on kohalikel kalameestel suurematel kanalites kalapüük keset päeva üsna võimatu, kuigi sain aru, et öösel peavad suured paadid teatud kohtades randuma, et kalamehed saaksid öösel ja varahommikul oma toimetused ära teha. 

Põhiline ja minu jaoks oluline (isekam) põhjus suurt paati mitte võtta oli see, et suured paadid liiguvad ainult suurtel kanalitel ja Vembanadi järvel ja mida sa seal näed?!! Muhvigi. Suur lagedat vett ja teisi paate.  

Isegi kui see 65-75 eurot pole ränduri jaoks nii suur raha Kerala main attractioni eest, siis India mõistes on see ikkagi suur raha ühe päevase (ööbimisega) paadituuri eest, mis toimub suurtel kanalitel, kus kohalikku elu ei näegi, ainult teisi mööduvaid paate. 

Variant nr 2 oleks Shikara paat. Ehk väiksem, katusega mootorpaat, mis sõidab umbes sama teed mis peaamis ja suured paadid, kuid tal on võimalus minna rihkem kaldale lähemale. Shikarapaati mahub umbes 8-10 inimest. Sobiva paadi leidmiseks tuleks mööda Allpepuzha põhja-kanalit mööda sadama poole astuma hakata ja seal kanaliääres nad ootel seisavadki. Pisikanalitele nad ei lähe.

Variant nr 3 oleks minna ise kanalte äärsetele küladele kohaliku praamiga (pilet umb 40 ruupiat ehk 50 eurosenti) aga kui sa päris täpselt ei tea kuhu minna ja sa ka ei tea kuhu sa satud (ja sul pole näiteks maps.me kaarti alla laetud) ega sa ei tea kuidas või millal sa sealt (külakesest) ära saad, siis ehk siis võib see variant olla sobilikum inimesele kel on rohkem aega. Näiteks igal päeval võib ju katsetada praamiga erinevasse suunda sõita.

Variant 4 on ka kajakimine väikestel kanalitel, aga lugesid arvustusi, tundus et pole mulle.

Praamide sõiduplaan. Saad teada millal praam kuhugi läheb, aga mis koht see on ja kuidas sealt tagasi saab- seda pead juba ise teadma. Küla peatustes mingit sõiduplaani kuskil ei ripu ning külaelanikud ei pruugi inglise keelt rääkida

Kohalikud praamid, põhja-kanali ääres. Source: keralatourism.org

Lõpuks leidsin kõige sobilkuma olevat kanuutuuri mis kombineerib erinevaid asju- praamiga sõidetakse 'sügavale' kanalitesse, siis toimub hommikusöök kohaliku külaelaniku õuel, edasi järgneb 3-4 tunnine sõit kanalitel, väike peatus külapoes, lõunasöök taas samas külamehe õues ning õhtul praamiga koju. Sellise tuuri hind 1000 ruupiat (12,6 euri) nägu. Tundus mõistlik. Tuuri pakub 'Oscar Cruise' ja selle me valisimegi.
Väidetavalt olime esimesed Eestlased kohapeal, enne polnud sellist rahvust Keralas keegi kuulnud (ka Alleppeys, Mararis, Cohinis- igal pool- esimesed eestlased..). Võibolla on neil kehv mälu lihtsalt?

Umbes 30.aastane Oscar tervitas hommikul kõiki külastajaid sadamas ning juhatas meid ühistransporti, ehk kohalikule praamile mis oli turiste täis (!). Esimest ja viimast korda nägime Keralas enam kui kolmekümmet turisti ja neist kahekümne kaheksaga olime ühel paadituuril. Raha tuli ette ära tasuda ning Oscar ise jättis meiega hüvasti ning tutvustas meest praamil, kes meid õiges kohas maha juhatab ning edasi ootavad meid juba tema asjapulgad. 

Arutasime hiljem omavahel, et kõikidest "india ärimeestest" keda varem ja hiljem kohtasime oli see mees ilmselt ainus, kes oli oma ärihariduse omandanud mõnes kobedamas Lääne ülikoolis. Nii tema koduleht, kohalikud brožüürid, tegutsemine kui suhtumine olid nii erinevad teistest businessmennidest ning pole ime, et ta tripadvisori leht on täis ainult väga kiitvaid hinnanguid. 

Väike pisiasi siiski oli- brožüür ja koduleht lubas tasuta vett ja kookosejooki aga tegelikult müüsid kohalikud külamehed veepudeli 20 ruupia eest, mis ongi selle tegelik hind. Ega keegi ei pirisenud ka. 

Õhtul jõudsime tagasi alles pimedas, kell 18.00, aga Oscar oli praamil vastas ja tervitas kõiki kättpidi ning uuris kuidas meile meeldis. No mees teab, kuidas peab! Me like it!

Kui kella 9 paiku praamiga laiale kanalile jõudsime, siis olime hämmingus millisesse liiklusummikusse sattusime. Kümned või ehk isegi sajad paadid oli teel erinevatesse sadamatesse, paadis ööbijad viiakse tavaliselt hommikul 10-11ks tagasi sadamasse või Vembanadi järve äärsetesse resortidesse nii, et ega seal paadis peale ööbimist pikka pidu enam pole...

Peale Indiapärast hommikusööki, jaotati meid 28. inimest umbes 6-7 paadi vahel ja meile sattus kuidagi selline paat, et olime seal ainult kahekesi. Ka paadimehega vedas, sest teised paadimehed kas oskasid vähem inglise keelt või olid vähem jutukad. Aga väga jutukas olla ei tohigi - saime teada, et peremees on ikkagi andnud kindlad juhised - tuleb turistidele veidi kohalikku elu tutvustada, aga mitte liiga palju lobiseda ja inimesi tüüdata. Vot nii.

Meie I-tähega alanud nimega paadijuht (ei suutnud seda meelde jätta) on seda tööd teinud juba kaheksa aastat. Enne kanuumehe elu töötas ta ka houseboadil kokana. Seal olla olnud küll parem palk, aga kehvemad elutingimused. Polnud kuskil õieti olla ega elada - turistidel on oma ala ja laevatekk, aga väiksemal paadil on keskmiselt 3 paadimeest- kokk, tüürimees ja inglise keelt oskav asjapulk, ning neil sisuliselt ruume paadis pole, öösel magavad mehed öösel laevaterassil. Ja nii mitu kuud järjest. Meie giid ise eelistab rahulikumat elu ja tänu oma uuele tööle ning turistidele on ta aastatega ka inglise keele selgeks saanud, nüüd saab ta koos oma lastega õhtuti kodus koolitükke teha ja samuti keelt õppida.
Juba aastaid õpetab India riik koolides inglise keelt kohustuslikuna ning tegelikult oli bussides, rongides, kohvikutes kuulda, et paljud hindud räägivadki omavahel inglise keeles: esiteks on riigis niipalju dialekte, et kõik omas riigis üksteisest ilma ühist keelt (inglise keelt) oskamata aru ei saakski. Erinevalt Hiinast, kus samuti lastele hoolega inglise keelt õpetatakse, kus kõik tänu tehnoloogiaäppidele kõne sünkroontõlget kasutavad, oskavad India lapsed väga hästi inglise keelt.

India riik on kehtestanud 11 osariigis kahe lapse poliitika ja ehkki laste sünd on vähenenud 2,3  lapsele naise kohta ning keskmine eluiga on kasvanud 69eluaastani,  arvatakse, et see poliitika pole kokkuvõttes ideaalselt õnnestunud. Ja eks need karistused olid ka (erinevates osariikides erinevad) veidrad- enamasti keelati üle kahelapselistel riiklikel ja kohalike omavalitsuse valimistel osalemine või riigiametis töötamine, mis muide toob kordades rohkem sisse kui erasektoris rapsimine. Ühtlasi käib siia juurde ka poliitiline üleskutse ka riigiametnikele eekujuks olemiseks  "Väikese pere olemasolu on tõelise patriotismi peegeldus!" Need on peaministri sõnad 2019. aasta iseseisvuspäeva kõnes.

Ning erinevalt Hiinast on Indias inimõigustega teised lood ning India võttis aastaid hiljem peale seaduse loomist rahvusvahelise üldsuse ees kohustuse austada paaride individuaalset õigust vabalt otsustada, kui palju lapsi nad soovivad saada. Kuidas nende seadustega rahvusvahelise üldsuse ees laveeritakse, sellest ma aru ei saa. Igatahes soovitud edu ei ole riiki tüürivad mehed enda arvates siiski saavutanud!
Sellest hoolimata käib vaestes piirkondades rahva harimine edasi ning võimalik, et külainimesed on sellega mõneti ka nõustunud, et üle kahe lapse nad hästi koolitada ja hea elu peale upitada  ei jaksa. Ning paremat elu tahavad oma lastele kõik, kellega Keralas jutu peale saime! Ja kõik on väga uhked osariigi haridussüsteemi üle! 100% kirjaoskus ikkagi.

Kuid jah, ehk on see lihtsalt on viisakas viis öelda, et neil ei ole raha trahvi tasumiseks, üle-kvoodiline laps toob mõningates osariikides kaasa umbes 10000 ruupiase trahvi (ca 125 eur, mis on tohtu suur summa kõige vaesematele) või isale kolme kuu pikkuse vangistuse. Need meetmed on ka nii erinevad, et ühtset poliitikat päris nagu ei tundugi olevat.

Omaette põnev teema on Katoliku kiriku roll Keralas ja just selles kahe-lapse poliitikas. Kristlasi on Kerala maapiirkondades palju ning kirik on tunnistanud ja oma tegudega näidanud, et on mures kahanevate koguduste pärast ning ei varjagi oma huve riiklikule poliitikale vastutöötamiseks. Oma viis selleks on ka suurte perede tervise- või hariduse edendamine, kohati ka rahaline toetus jne.

                          India kahe lapse poliitika kohta loe lisaks siit

Meie paadimees on uhke, et oma tütre on ta pannud erakooli (English Middle School), selle õppemaks on talle 750 ruupiat kuus (umb 10 eurot). Riigikoolide maine on Indias madal ja ehkki Kerala osariigis on haridus kõikidele tasuta garanteeritud, siis kes vähegi lastele paremat elu tahab, pongestab kõigiti, et laps erakooli panna. Uurime mitmel korral, et mis see erinevus on – paremad õpetajad, paremad õppematerjalid, inglise keel, on enamasti vastus. 

Paadimees ise ütleb end teenivat 15000 ruupiat (180€) kuus, selle raha eest elab ta neljaliikmeline pere. Vabu päevasid turismihooajal (ca 6kuud) ei ole ühtegi. Ja kui hooaeg on läbi, siis läheb mees tööle riisipõllule või ehitusele. Uhkusega hääles teatab mees, ta et tema naine on koduperenaine! Indialane peab end väga edukaks, kui ta saab lubada endale nii lapsi (kui veel üle kahe, siis on ta ikka täielik rikkur!) kui ka naist, kes ei pea tööl käima. Aga tema hurtsik oli veel kordades viletsam kui need mida kanuutades nägime. 

Elu on vaene, kõigil ei ole isegi hambaharja, aga ilusate valgete hammastega inimesi on Indias palju!

Uurime veel kohalikku elu- kuidas lapsed kooli saavad, kuidas liigub ühistransport, kuidas on lood arstiabiga? Millest inimesed elatuvad jne.

Lapsed saavad kooli (liiguvad kahel pool kanalit või kaugematest küladest) ühistranspordi-praamiga ja ühe erakooli ees oli ka nö koolipaat/koolibuss. Kohalikud lapsed käivad koolis ikka kanalite kaldal, linna trügimist ei ole.

Samuti on hästi korraldatud tervise abi- liigub nö paat-ambulatoorium ning kõik kolm meditsiiiniliiki on olemas - English medicine, Ayurveda, Unani.

Viimasest pole midagi kuulnud, kui oleks enne teadnud siis oleks rohkem küsinud, aga uurisin praegu välja, et Unani on põhineb Hippokratese ja Rooma arsti Galeni õpetustel ning mille Araabia ja Pärsia arstid (üks neist Avicenna (ehk Ibn-e-Sina) kujundasid keskajal välja keerukaks meditsiinisüsteemiks. Unani ravimeetodid tuginevad meditsiiniteadusele, kuid võtavad arvesse tervet inimest- nii keha, vaimu ja hinge ning kus haiguste diagnoosimisel ja ravis omistatakse patsiendi temperamendile suurt tähtsust. Unani arstid peavad toitumist ja inimese seedimise seisundit esmatähtsaks nii tervise kui ka haiguse korral. Praegu praktiseeritakse Unanit peale India näiteks veel Bangladeshis, Pakistanis, Sri Lankal, Nepalis, Hiinas, Iraanis, Iraagis, Malaisias, Indoneesias. Indias on see süsteem aastate jooksul välja töötatud ning ühendatud teaduspõhise meditsiiniga ning riiklikult toetatud ning integreeritud tervishoiuteenuste osutamise süsteemi.

Igatahes väga huvitav!

Et me aga Unanist sel hetkel muhvigi ei tea ja küsida ei oska, siis uurime Ayurveda kohta ja mida täpsemalt see English medicine tähendab ning saame teada, et see EM on siis teaduspõhine meditsiin, mis ilmselt on brittide valitsemisperioodi ajal riiki jõudnud ja mida siis selle järgi ka nimetatakse.

Millist meditsiini kohalikud eelistavad? Paadimees tunnistas ausalt, et kui on ikka abi vaja siis saab loota liikuvatele paathaiglatele ning väljaõppinud meditsiinipersonalile ning need on peamiselt English Medicini propageerijad.  Ayrveda meditsiinil on rahvameditsiini kuulsus ning sellel on vaid tervist toetav (ja pikk) mõju. Kui on inimene haige, ja abi vaja kiiresti, siis kõik teavad et Ayurvedaga pole mõtet jahmerdada, siis pöördutakse ikka English Medicini poole.

India meditsiinisüsteemis saab huviline lugeda pikemalt siit

Ujuv polikliinik.  Ehk kohalik arstiabi, mis liigub preventiivse arstiabi viisil mööda külasid. Kel kiiret abi, see ikka transpordib oma või naabripaadiga arsti juurde. Kuid protseduurid ja ehk siis nö perearsti vastuvõtud toimuvad arstipaadil

India on astumas suuri samme ka prügimajanduse teel!?!

Esiteks keelati 2019 aastast ära prügi import, mis küll oli kordades väiksem kui Hiinal, kes importis pea poole kogu maailma plastikjäätmetest, kuid India valitsusi leidis siiski aastaks 2019, et neil on endalgi prügi küllalt ja kõigepealt tuleb tegeleda sellega! (Vau!)
Riik ise toodab umbes päevas oma 26000 tonni plastikjäätmeid ning suudab sellest vaevu poole taaskäidelda, tööd jagub ümbertöötluses vaid 3 miljonile inimesele. Kui normaalne jäätmekäitlus 2030 aastaks käima läheb, arvatakse, et seal saab tööd 6 korda rohkem inimesi ning see on osaliselt ka tee vaesusest välja, sest põllumajanduses jääb tööd vähemaks.
India jäätmete taaskasutus on mitmesugustel põhjustel kohutavalt madal. Olgem ausad, kellele ei kangastuks Indiat silme ette mandes fim "Rentslimiljonär" ja prügimägedel elavad lapsed?

Esiteks ei ole Indias taaskasutamise kui eluviisi edendamiseks piisavat sotsiaalset teadlikkust ega ka poliitilist tahet. Teiseks on jäätmete kogumise ja eraldamise süsteem riiklikult enamasti organiseerimata, mis soodustab juba kogutud jäätmete saastumist ning selle mitte-kasutuselevõttu ning kolmandaks - enamus munitsipaalinfrastruktuure on vananenud ja kogumis-, transpordi- ja jäätmejaamu ei jätku vajaduse katmiseks. Ning viimaks - sobivad tehnoloogiad jäätmekäitluse maksimeerimiseks on alles tekkimas. India ringlussevõtjatel pole muud valikut kui sõltuda peamiselt kvaliteetsete jäätmete impordist, seda on tassitud sisse nii USAst, UK, Hispaaniast, Prantsusmaalt kui ka Jaapanist, Kanadast, Bangladeshist ja Pakistanist. Mistõttu palun lahkesti kõikidel läänemaailma shopahoolikudel süümepiinu tunda!

Igatahes soovin sellele India keelule suurt edu, sest nüüd peab India jäätmetööstus oma toorme kodumaalt kokku korjama!

Meie paadimehelt saime teada, et 1.jaanuarist 2020 keelustatakse plasttoodete müük enamustes India osariikides ning rikkujatele on kohaldatud trahvid (10000-50000 ruupiat). Mõned suuremad riigiettevõtted on küll keelu alt vabastatud, kuid keskmise tarbija jaoks olukord muutub: keelatud on plastist lauanõud, mahlapakid, jooginõud (alla 300ml) kilokotid. Lubatud on vaid Kerala erinevate vee- ja joogitööstuste plastpudelid ja ekspordiks mõeldud kaup. Ühekordse kasutusega plasti määratlemine on esimene samm selles suunas, et 2022. aastaks kaotataks Indiast plasttooted täielikult.

On lugeda et India Riiklik Raudtee plaanib paigaldada jaamadesse plastpudelite purustid ning taaskasutatud plastmassist valmistatud pingid ning India maanteeministeerium on andnud teada, et peale Kerala ja Tamil Nadu osariikides läbiviidud edukait katseid hakatakse ka teedeehituses kasutama enam plastjäätmeid.

Lihtinimeste jaoks jaoks on ilmselt tulemas ka mingi ettevõtete kohustuslik plasti kogumine. Meie mõistes normaalselt prügikäitlemist Indias igapäevaelus ei märka, aga midagi nad siiski teevad – näib, et näiteks papp on muutunud selliseks mille ümbertöötlemine on hoogne, sest selle kogumist oli linna peal märgata.

Vau! Kõik on muutmises!

Mõned ilupildid veel kanalite päevast

Kuttanadi piirkond (päris täpselt me selles piirkonnas ei olnud, rohkem tiirutasime Vembanadi järve lõunaosa kanalitel) asub 1.2-3 meetrit allpool merepiiri ja see tähendab, et enamus kanaleid – ainukesed ühendused külade, riisipõldude ja suuremate linnade vahel – on kõrgemal kui inimeste kodud.

Riisipõldudel pole küll iialgi kuivamise probleemi, kuid kodusid valitseb alailma üleujutuse hirm. Kuigi kõik külaelanikud teavad, et paar korda aastas, eelkõige moonsooni ajal selline asi suure tõenäosusega juhtub ning kõik külaelanikud siis evakueeritakse (elavad 2-3 kuud linnas koolimajades, külakeskustes, haiglates jne), ei ole piirkonnast suurt ärakolimist märgata. Oli neid kodusid mis olidki maha jäetud (6a tagasi suurem uputus) ja neid ei hakatudki enam üles ehitama, aga juba on kerkinud ka väga moodsaid, lausa jõukaid villasid. Paadimees rõhutas mitmelgi korral, et see-ja see omanik töötab riigiametis (!).
Uued majad ehitatakse kõik sammaste peale- kas alumine osa täitsa lahti (sambad) või seinad suurte aknaaukudega- st justkui kuur asjade hoidmiseks, aga elu käib ülemistel korrusel. Mõneti hämmastav, et nad sellise ehitustehnoloogia on praegu avastanud- kuskil Põhja-Laoses, -Tais ja -Vietnamis, kus on kõrgem maa (lausa mäed) ehitatakse juba aastakümneid maju vaiadele....

Majad, mida enam üles ehitata!

Majad vaiadel

Uute teevallide ehitamine. See pole linna poolt ettenähtud. Iga maja (koos naabrimeestega) kindlustab oma maja ise. Selge on see, et tullakse appi, mitmekesi lendab töö kiiremini

Ühel hetkel hakkas meie paadimees rääkima sellest, et kuskil ümbruskonnas on tamm lõhkenud ning nüüd on majad vee all, mehel tuli nutuvõru suu ümber ja sõna otseses mõttes pisarad silma.
Olime just omavahel arutanud, et annaks talle veidike tippi sõidu lõpus, aga nüüd selline jutt....oh issand kuidas ma sellist väljapressimist ei tahaks kuulda... Meenus kohe Nepaali mägede giid, kes ohkis ja mossitas kolm päeva ja rääkis meile oma väga haigest isast, Eurooplaste headest palkadest ja kui lõpuks oli meid külla kutsunud (ja haige ise jutu vist unustanud) siis nägime üht oma elu tervemat ja rõõmsameelsemat meest!
Ühesõnaga, see jutt tundus nagu natuke selline ebameeldiv India muinasjutt, aga hiljem nägime oma silmaga kuidas vesi kümne minutiga riisipõllult koduõuele jõudis ja siis oli isegi natuke piinlik oma egositlike turisti-mõtete pärast. Kuskil kella kolme paiku oli kuskil läheduses lõhkenud kanaleid riisipõllust eraldav tamm ning kohalikud juba teadsid, et hiljemalt kella viieks on neil majad veel all.

Meie kanalisõidu päev lõppes kella kolme paiku lõunasöögiga sama mehe õuel ja ilmselt nägi paadi meeste töösuhe ette, et lisaks sõidule aitavad nad serveerida toitu ja kanda seda turistidele ette. Kui teised mehed olid veel nägudega, millest ei osanud midagi välja lugeda, siis meie paadimees oli kohe NII tujust ära, et lausa kahju oli teisest... eks ta naeratas ja puha, aga no tal oli ikka väga halb olla-  näha oli kuidas inimene tahab koju!!!!

Sõime suhteliselt kiirelt ning kohe peale sööki oli maja taga näha kuidas katkine tamm sisuliselt veerand tunniga suure riisipõllu üle ujutas. Vahtisime suu ammuli ja pärast aitasime pererahval ka lillepotid ja laiali olevad asjad kokku korjata- kõik said aru, et vesi on õhtuks majas.
Ning lõpuks muutus juba veits piinlikuks neil seal jalus olemine...

Naine sai napilt üle põllu koju

Vaevalt, et homme sama tuur toimub!

Meie teekond jätkub paari päeva pärast Cochinis, Kerala vanas sadamalinnas.